Laman kivirahnul keset põldu. Ma tegelikult ei ole kindel, kas tohib üldse nii öelda, kas tohib öelda rahn, aga see kivi on hiiglaslik. Pikk ja lai. Mahun kivi krobelisele lapikule laotusele selili, külili ja rinnuli. Graniit käändub ja murdub erimoodi, sel on teravad nukid ja lained. Iga kord, kui siin pikutan – väga tihti pikutan –, tunnen selgroos tugevat valu. Liha ja närvid väänduvad väikeste lohkude ja mügarike järgi, valguvad nende vahele. Kivikillud tätoveerivad nahale punaseid mustreid: tirivad jooni, torkavad täkkeid. Aga mina tulen millegipärast siia ikka tagasi, surun end veel jõulisemalt valu sisse. Teesklen mediteerimist, kui keegi peaks nägema. Keegi ei näe. Ja tegelikult ma ei mediteeri, tegelikult teen endale haiget. Veri tardub ja kisub keha kooldu. Minu keha. Selle keha, milles ma ei ole ammu enam iseend tundnud. Tean, et ta kuulub mulle, aga kuidagi keeruline on seda mõtet millekski enamaks vormida. Sellepärast teengi endale valu ja surun ihu vastu krobelist. Lasen peal üle serva kukkuda: veri valgub pähe, külm ja soolane higi jookseb kaenlaalustest suhu, maitseb soolaselt. Tahan tunda, et olen naha all olemas.
On suvehommik, kell vist vaevalt neli. Ma ei tea. Ma ei mäleta, kuidas seekord siia sain. Üldse unustan palju, samas nagu ei midagi. Hall olme, lapsepõlvetraumad, piinlikud olukorrad, lahkuminekud ja kokkusaamised meenutavad end kogu aeg ja igal pool – mälus, nahal, kobrutavad katkistes juukseotstes. Neid on nii palju, kõik kõnelevad minuga. Üheaegselt ja valjult. Mina lihtsalt ei oska neist midagi välja lugeda, teha järeldusi. Otsin kukkumistest-äralöömistest jäänud tärne põlvedel ja nukkidel. Silmitsen rõõmu- ja murekortse, peas läikivat kartuliblondi juust arusaamatu pilguga, nagu ei kuuluks need üldse mulle. Näen oma kehal kurjust, aga ei mäleta, kuidas see täpselt sinna sai. Sulen silmad, püüan rahulikult hingata, aga süda hüpleb mandlite vahel. Ma ei mõtle mitte millelegi, samas mõtlen kõigele. Liiga vaikne on see hommik. Rohukõrred hõõruvad ja tirivad teineteise sooni õrnalt kiledal kõlal ja kusagil huikab lind, aga muidu olen hauas, ilusas hauas. Elusalt maetud. Loodus ümberringi on kaunis, aga ka parasjagu õel, kisub uimasust kontidelt lahti. Ei tapa, aga piinab pisut. Mängib nii, nagu mängisin mina temaga, kui olin laps. Noh, selline laps, kes korjab puu otsast alles rohetava tammetõru ja hakkab siis tema pehmet sisu naaskli ja hambaorkidega välja surkima. Täna hommikul torgib loodus mind vastu. Nõgesed kõrvetavad varbaid, tuul näpistab läbi pluusi nibusid, limaskest loksub emaka küljest lahti ja jookseb mööda reienahka kivipragudesse. Ja olgugi et võõrastan oma keha, on siin selle piirjoonte silmadega kompamises midagi kentsakalt meeldivat. Selles varahommikuses valguses näeb mu väline kest hea välja, erutab mind. Ahvatleb. Kurjus sellel ahvatleb, on nii ärevalt veetlev. Tahan, et ta oleks mu armuke. Tahan mängida temaga ohtlikke mänge, tunda naudingut sellest, kuidas nõgeselehtedelt valguv sipelghape varbavahed kipitama ja punetama paneb. Kuidas kivinukid puusi pigistavad. Kuidas nahk mu oma hammaste vahel katki käriseb. Aga ma ei suuda oma kehaga mängida. Kätt hargivahele libistades tunnen end kui ärakasutaja. Midagi on valesti.
Keda ma näpin? Kas mul on luba teda näppida?
Jälle mõtlen üle. Olen iseendas kinni ega suuda lahti lasta. Püüan mõelda teistele võõrastele kehadele, kes on mulle viimasel ajal silma jäänud, meeldinud. Võib-olla isegi kehadele, keda salaja armastan. Rebin neilt riided seljast, viskan kivi kõrvale maha, aga riiete alt tulevad ikka välja minu kehad. Nüüd on neid kümneid, kui mitte sadu. Olen sunnitud neid vaatama, leppima sellega, mis on minu ees.
See kehade mass on tegelikult ilus, väga ilus. Mida kauem silmitsen, seda ilusamaks muutub: juuksed lõhnavad hästi, naba pöördub kaunilt sissepoole, huuled on palsamist pehmed, kutsuvad suudlema. Aga ma ei suuda ikkagi selle kogumiga intiimsesse kontakti astuda, sest tunnen, kui keerdus on iga keha sisu. Kui valest materjalist on kehad tehtud. Need pole nahast, ka silikoonist mitte. Need on tehtud millestki karmimast, katsumatust. Silmades sähvib analoog-tv, vikerkest virvendab teadmatuses. Torkan näpu silma, aga ei jõua isegi iirist riivata. Sobran lõputus pehmes soojas staatikas. Minus on nii palju kanaleid, aga kõik on umbkeelsed.
Valutav keha vajab teistmoodi lähedust, vajab kallistust, silitust, ja mitte minult, vaid kelleltki teiselt. Kelleltki, kes näeb mind ja mu keha ühena, mitte tundmatute kehade jadana. Mina seal keha sees ei julge aga tema heaks seda kelleltki küsida.
Kuidas sellist asja üldse küsida?
Pikka ja tundelist kallistust! Palun? – Tundub labane.
Olen sunnitud ikkagi ise endale füüsilist lähedust pakkuma ja kujutama ette, et seda teeb keegi teine. Vahel see õnnestub ka, sest olen suurepärane mõtleja. Ülemõtleja. Mitu armastuslugu elab mu sees, üksjagu draamasarju, pikki igavaid dokumentaale, eksootilis-erootilisi seebikaid. Stsenaariumid, mis sulavad ühte kõige muuga – parasjagu loetava ilukirjanduse, koristamist vajava köögi, maksmata arvete, bussis võõralt tädilt saadud hukkamõistva pilguga. Need moodustavad peas tobeda ülekülluse.
Petan end. Veenan harjuma sellega, et mu sees toimub kogu aeg väga palju. Et minu sees on palju kehi, võõraid kehi, igal omad mõtted. Mõni neist on lihtsalt keha, mõni lõhkekeha.
Jah, vahel, nagu täna, on see kõnelevate kehade mass õite kuri. Aga see on minu kurjus. Kallis kurjus. Mulle sama armas kui kõik mu head omadused. Ma ei ole lihtsalt veel leidnud häid vahendeid, kuidas seda kurjust kontrollida.
Õigupoolest on vahendeid küll, ja milliseid veel, aga heaks nimetama ma neid ei kipu. Häbenen end nende pärast. Vahel tahan aga lausa kiuslikult teada, et mida inimesed küll minust mõtleksid, kui nad teaksid, mida mul on vaja, et teha täiesti tavalisi asju. Näiteks end puudutada. Kas see on üldse tavaline? End rahuldav naine? Aga end rahuldav naine, kes suudab seda teha vaid siis, kui näpib samal ajal ka oma telefoni? Ja ei vaata sealt mitte pornot, ei kasuta seda vibraatorina, vaid teeb ükskõik mida muud, et summutada mõtteid. Sundida vaikima sisemonoloog, mis ütleb, et keha, mida ta puudutab, ei kuulu talle. Ei ole tema oma. Ei ole tema.
Masturbeerin, kui silme ees vilguvad sõjauudised, sodiks pommitatud linnad. Üks näpp libiseb mööda kehakumerusi, teine mööda higist ekraani ja ühishaudu. Mõlemad omas taktis, segamatult. Ja see pole isegi mingisugune veider fetiš, mille taha saaks pugeda. Ei! Kuigi topin aeg-ajalt enda sisse ühe sooja revolvri, näppudest vormitud püstoli. Eriti taktitundetu, kui nüüd mõelda. Samas takt on alati hea, seda taban ikka hästi. Olen iseenda sihtmärk, panen alati kümnesse. Kui mööda sihin ja aru saan, on häbi.
Miks? Mida siin häbeneda on?
Ma ei saa mingit mõnu vägivallast, ei surmast. Ma isegi ei tea, et naudin oma keha millegi täiesti kohatu taustal. Sel, mis ühe näpu all pikslitena välgub ja teise all erutub, pole mingit tähtsust. Need on seal selleks, et katkestada ühendus muude häirivate mõtetega. Panna unustama.
Sellised olukorrad tekivad ootamatult, juhtuvad alati kogemata, mulle teadmata. Mingis omalaadi eemalolekus. Ma isegi ei ole kindel, kas naudin päriselt seda füüsilist akti, sest harva olen päriselt kohal, keskendun hoopis teistele asjadele. Ja ma ei tahagi teada. Ei taha mõelda. Kuradi piinlik. Ma ei taha, et keegi sellest teaks, aga ikka mõtlen vahel, kas olen ainus.
Sama on söömise, magamajäämise, duši all käimise, kogu igapäevase tegevusahelaga. Selleks et teha, vajan häirijaid. Vahel tervet armeed. Ei piisa lihtsalt uudisvoost, taustamuusikast või valgest mürast. On vaja veel midagi. Et naaber taoks naelu seina või niidaks muru, et linna teisest servast kostaks pehmet tümmi, et mängiks kümneid kordi nähtud sarja episood. Toit jahtub, muutub maitsetuks, veearve kuu lõpus kisub suu viltu. Mina aga istun ja otsin häirijaid. Keha istub ja otsib. Muud ei suuda. Nii istun igal pool – huuled veriseks lakutud, kaelale näpistatud valusad maasikad. Häirijate valik on liiga lai, aga ilma ei hakka maomahlad voolama, sõrmed ei saa svammist kinni.
Kui ma valimisega hakkama ei saa, sunnin oma halvatud keha küll kuidagi tegudele, aga suure vaevaga. Istun kööki maha, pilk vaakumis. Käsutan end sööma, aga keha ajab vastu. Otsin silmadega naaber-hruštšovka akendest midagi uut ja köitvat, aga asjata. Need on elutud. Isegi beebisinise hommikumantliga vanaproua ei tõmba seal suitsu, noored ei kuula parklas plekistest kõlaritest vene mussi. Ei kasteta lilli ega tomatitaimi, ei panda pesu kuivama, ei joonistata tolmustele auto-klaasidele või betoonseintele suguelundeid ega roppusi. Igav. Kotlet vajub kuivast söögitorust vastumeelselt alla, pigistan pudelist majoneesi peale. Lähen pissile. Valgustan vetsu kümnesekundilise luupiva videoga, millele taustaks kohiseb uriin. Tuharad kangestuvad, jalatallad hakkavad surisema ja ma mõistan, et olen unustanud, kuidas elada.
Kuidas elavad normaalsed inimesed?
Küsin, kui köögis uuesti istet võtan. Sa jõllitad mind. Hakkad vist isegi vastama, aga selleks hetkeks rändab mu pilk juba jälle vastasmaja akendes. Ma ei teagi, kas ja mida sa mulle vastad.
Jätan sind maha. Kolin välja. Ja sõidan siia. Olen ihuüksi. Telefoni pole. Vajalikult tüütuid naabreid, sinu süütult segaduses pilku ka mitte. On vaid krobeline rahn – olgu siis pealegi rahn, sama suur kui mu kurjade ülemõtlevate kehade mass. Ja on põld, lilled, kidurad kadakad. Ja üksainus küsimus.
