Akende taga oli varajane märtsikuu. Pärastlõunal panin Zoomi kinni ja tajusin siis aastaaega. Arvutit ma veel kinni ei pannud.
Olin pidanud Zoomis loenguid; ainult ühe nädala võrra olin kursust edasi lükanud, siis kui see jaanuaris pidi algama. Vast oleksin saanud ennast haigeks kuulutada, arstile seletada, et ma ei jaksa. Ta oleks antidepressante kirjutanud. Aga ma ei jaksanud ka seda, rääkida kõigest võõra inimesega. Niisiis lugesin eelmise aasta loengumärkmetest ette, aga tundus siiski, et ma selleks hetkeks suutsin oma mõtted mingile rajale seada. Aasta tagasi olin ma seda kirjutanud, toona oli kõik teisiti. Rääkisin mõõtmisskaaladest ja kuidas neid kasutatakse, mida numbrid ühe või teise skaala puhul tähendavad. See oli kergendus, vähemalt korraks. Tudengid olid enamasti ainult mustad ruudud ekraanil, aga seegi oli parem kui ilma nendeta. Sest inimestega polnud ju võimalik kokku saada. Tundus parem õpetada, nii nagu ma ennegi olin õpetanud, kui öelda, et kogu mu elu on praegu teistmoodi.
Elu oli teistmoodi kõigi teistegi jaoks, kuigi muul põhjusel. Tudengitel polnud mingeid õllejoomisi. Nad istusid vist kodus vanemate juures. Võib-olla polnud nendelgi kerge. Internet rääkis haigestumuskordajatest. Numbrid vahel vähenesid, vahel kasvasid; aga alati olid nad mitu korda suuremad kui siis, kui esimest korda oli hakatud rääkima hädaolukorrast. Valitsus oli vahepeal kukkunud, rahvuspopulistide kamp omaenda lolluse sisse komistanud, see oleks Kristile meeldinud. Aga seegi tundus ebatõeline, nagu mingist filmist.
Kellegagi polnud võimalik kohtuda, polnud kontserte, polnud üritusi. Mingist hetkest oli siiski võimalik käia juuksuris. Ma ei olnud seda teinud kakskümmend aastat; Kristi oli alati mu juukseid lõiganud. Esimesel korral olime juuksuriga mõlemad vait oma maskide taga – mina lihtsalt ei suutnud rääkida. Järgmisel korral ütlesin juuksurile, mis minuga oli juhtunud. Ta jäi väga vaikseks. Mis inimestega ma tollal ülepea kokku sain? Poekassa, naabrinaine õues maskiga ja kahe meetri kaugusel, juuksur. Juuksur pesi mu pead, hõõrus seda oma sõrmedega, kuivatas. Ainus inimene, kes minu keha puudutas. Ta oli noor, musta maskiga, heledate juustega.
Laua peal oli Kristi pilt, mustvalge, mustas raamis. Selle ees olid vaasis lilled, mida ma iga mõne päeva järel vahetasin. Lillepoes käisin maskiga, ka müüjal oli mask ees ja kogu suhtlus oli ettevaatlik, peaaegu midagi keelatut. Toidupood oli tühi. Kõik käisid ostmas justkui vargsi. Enne oli seal vahel kassas pikk kõhn noormees, kellel oli kombeks küsida: ja kuidas teil siis läheb? Vaevalt seda talle mingil koolitusel oli õpetatud, võib-olla klientide teenindamine oligi tema jaoks kutsumus. Enam teda polnud. Mõtlesin, et peaksin sellele küsimusele vastama: aitäh, sitasti, mu abikaasa suri ära.
Tundus parem istuda tudengitega arvutis kui sõneleda Facebookis. Ma ei pannud arvutit siiski veel kinni. Facebookis olin moepärast viimasel ajal vaielnud arvamusliidriga Frankfurdi koolkonna üle. Millegagi tuli ju oma päeva täita, ilmselt ka temal. Moepärast, sest ega mind päriselt huvitanud, mida Adorno või Marcuse kohta arvas semiootikamagister, kelle kogu teadmine teemast pärineb kas Vikipeediast või mõnest Jordan Petersoni videoettekandest. Aga kui loogika ja faktid ei loe, mis siis ülepea loeb? – Võib-olla miski ei loegi.
Võib-olla on teise inimese lähedus ainus, mis loeb; see, mida otsime. Aga seegi jääb alati poolele teele. Olime Kristiga jaganud poolt elu. Pärast kahtkümmet ühist aastat rääkis ta ühel ööl, et oli lapsepõlvest peale näinud arve vaimusilma ees värvilistena – mingid arvud olid punased, teised sinised, kollased. Nad moodustasid jadasid, mis jätkuvad – ma ei saanud aru, milliseid, või olen unustanud. Nad saavad vahel kokku ja kokkusaamistest moodustuvad uued värvid ja nii aina edasi lõpmatuseni. Kogu mõttekäik oli uus ja kuidagi raputav, see muutis minu arusaama mitte arvudest, vaid Kristist ja minust. Oleksime võinud veel teist kahtkümmet, kolmekümmet aastat jagada. Kuhu me oleksime siis jõudnud, mida avastanud?
Kas oleks lõpp siiski samasugune olnud, nutuga haiglavoodi kõrval, poolalasti inimesega torude ja juhtmete otsas? Püüdes kollakaks muutunud nahaga inimesele öelda sõnu, mida ta enam ei kuulnud? Käsivarred ja jalad olid täis sinikaid seal, kus torud varem olid olnud. Keha hingas, nii nagu seda määras aparaat, ilma kellegi tahtmiseta, vägivaldselt. Minu sõnad olid: me saame hakkama – sest ma teadsin, et teda tagasi kutsuda ei ole võimalik. Kui ta midagi oleks veel võinud kuulda, oleks ta tahtnud neid sõnu. Pidin käima maskiga, valgetes ühekordsetes kaitseriietes. Kaua ma seal olin, too viimane kord? Kuidas ma ära tulin – kas oli mingi kindel aeg, kui kaua ma tohtisin olla, või kas ma ise enam ei jaksanud – loobusin, jätsin ta maha? Kõik haiglas olid maskiga, tõsised ja kartlikud.
Inimesed olid kõik kadunud, välja arvatud need, kes internetis toimetasid, need, keda juhuslikult ja vargsi õues või tänaval võis kohata, ja juuksur. Ta oli ilus, ta juuksed olid pikad ja lokkis, ta oleks võinud oma äri reklaampildiks olla. Korra fantaseerisin: läheksime pärast kohvi jooma kuskile, kus see on võimalik, ma räägiksin oma elust ja küsiksin nõu. Kuigi ma ei tea, mida ma siis õieti oleksin rääkinud ja millist nõu oodanud. Facebookis oli keegi sama nimega inimene, kes tegeles Saaremaal aiandusega. Hiljem, pärast koroonat, ma tänasin teda, kuigi meist kumbki ei osanud või julgenud täpselt öelda, mille eest. Praegu on temagi töölt lahkunud, võib-olla siis Saaremaale.
Nõu polnud kelleltki küsida. Need korrad, kui ma vähegi püüdsin rääkida, „kuidas mul läheb“, nägin, kuidas inimesed kohkusid. Nad kartsid omaenda nõutust. Mu ümber oli mull, mida nad ei julgenud katki teha. Me tahame, et kõigil oleks hästi, ja kui praegu pole hästi, siis olgu ikkagi mingi väljavaade, ja ehk on siis varsti kõik jälle hästi. Raviplaan. Aga seda polnud. Telefonikõned olid lihtsamad – need võis lühidaks jätta ja inimesed tundsid kergendust, kui olin öelnud, mida nad tahtsid kuulda – et saan hakkama.
Internetis võis teha oste. Kui keegi pakkus teatribinokli eest kakskümmend eurot, pakkusin kakskümmend viis. Ja kui juba nii palju olin pakkunud, miks mitte kolmkümmend viis või nelikümmend? Kui oksjoni lõpptähtaeg lähenes, nägin, kuidas ekraani ees olid ka teised inimesed, kellest ma peale numbrikoodi ei teadnud midagi muud, kui et nad pakkusid. Mingeid esemeid või raamatuid ma ikka ostsin, kuigi olin juba õppinud, et lõplik hind võib koos oksjonipidaja tasu ja postikuludega ka kahekordne tulla. Palju õnne, sa oled oksjoni võitnud, ütles internet siis. Mingid eksperdid, hollandi nimede ja naeratavate näopiltidega, olid muidugi välja pannud hinnanguid, mis olid alati kõrgemad kui lõplik oksjonihind. Oksjonid lõppesid tihti keskööl, nii et vähemalt olin sellegi õhtu mööda saatnud.
Õhtud tuli ülepea pikaks venitada, et lõpuks saaks teise, tühja voodi kõrval magama jääda, ka ise tühi, liiga väsinud, et mõtelda. Et siis ärgata liiga vara, esimese mõttega, et kõik ongi päriselt toimunud. Eelmine päev olin linad vahetanud. Vahetasin lõpuks ka Kristi linad, kuigi mulle vahel tundus, et eelmistel oli tema lõhn alles – niisiis oli praegu ka see kadunud, kui seda oligi –, ja kuigi keegi selles voodis ei maganud. Triikisin linad, nii nagu temagi tegi. Seda tegemata jätta oleks tähendanud, et pidasin tema tööd asjatuks. Eile oli pühapäev, õieti midagi muud ma ei teinudki.
Muusikat ma ei saanud kuulata, sest siis hakkasin nutma. Muusika nagu tungis sisse, läbi sellestsamast haprast mullist, mis mind koos hoidis. Raamatutega oli teistmoodi. Kui püüdsin mõnda raamatut lugeda, sain ikka ja jälle mingi lehekülje kohal aru, et ma eelmistest midagi ei mäleta, ja pidin siis need üle lugema. Parem oli lugeda raamatuid, mida ma juba ennegi olin lugenud.
Sellel märtsiõhtul mõtlesin, et jään ehk magama, kui joon kolm siidrit.
Kell oli üheksa läbi, väljas oli pime ja seenevihm. Veel jõuaks poodi. Viisin tühja teetassi kööki ja panin arvuti kinni. Varsti oleks juba kiire. Mantli taskus oli kortsus mask. Haarasin esikust riidest koti. Oli hea kiirustada, oleks nagu kuskile asja. Tänaval ei olnud inimesi ega kevadet. Vaatasin telefonist kella ja otsustasin, et ma siiski ei pea minema kõige lähemasse poodi, jalutan ka natuke. Kempsus oleksin tegelikult jõudnud ka käia, pissil.
Tänaval kõndimine oli siiski tegevus. Kui miski muu ei liikunud, siis jalad ikka liikusid. Ma ei ole vist iialgi nii palju mööda Tallinna tänavaid kõndinud kui tol ajal. Iga päev luges telefon samme, üle kahekümne tuhande polnud ebatavaline. See hakkas mõni kuu varem, siis, kui Kristi haigus oli juba teada. Väljas oli lubatud liikuda kõige rohkem kahekesi ja nii, et distants võõraste inimestega oli vähemalt kaks meetrit. Samas polnud ju ka midagi muud teha ega kuskile minna. Me ei näinud tuttavaid inimesi, aga nägime siiski tuttavaid maju. Jalutasime kahekesi mööda inimtühje teid, siis kui ta veel jaksas pikemalt kõndida. Väsitasime ennast, et magada. Ka seal, kus jalutasin praegu. Me pidime ju toona millestki rääkima, aga ma ei suuda meenutada, millest. Ja nüüd ei tea seda enam keegi.
Valgusfoori juures tuli vastu naisterahvas mustas vateeritud mantlis, mask näol. Vaatasime üksteist kiiresti, ebalevalt, et vähemalt kahemeetriline kaugus jääks meie vahele, või tegelikult võis kaugus lõpuks olla viis meetrit. Jõudsin üle tee. Mõtlesin siis teha pikema ringi ja suundusin tänavale, kus oli galerii või kunstipood või pildiraamide pood või midagi vahepealset. See oli üks viimaseid peaaegu nagu avalikke kohti, kus me Kristiga koos käisime.
Tookord oli ka õhtu, varasem kui praegu, aga siiski pime. November? Kunstipoes oli valgus ja keegi toimetas sees. Kui ukse juures seisma jäime, tuldi seda meile lahti tegema. Poes oli naisterahvas, kes kõneles vene aktsendiga. Maski ta ei pannudki ette. Pood ei olnud küll avatud, aga meid lasti korraks vaatama pilte, mida olid täis kahe või kolme toa seinad. Valgus oli nagu saareke pimedas linnas. Ühel maalil oli kevadine oja, kus kõik värvid peegeldusid ja voolasid edasi. Naine nägi tõesti välja nagu galeriipidaja, kes ei oota kliente – sale, nagu mingist muust tegevusest äsja üles äratatud. Juuksed olid mustad, mulle tundus, et mitte värvitud. Tal oli ka trükitud kataloog hindadega. Jäi mulje, et seal oli ka midagi natuke nagu klassikat, või sinnapoole. Ta tahtis juttu ajada ja küsis, milline eesti kunstnik meile kõige rohkem meeldib. Meiegi tahtsime. „Ikka Konrad Mägi,“ ütles Kristi justkui natuke vabandades ja samas justkui natuke huumoriga. Seda ma temas armastasingi – ta ei pidanud ennast tähtsaks tegema ja ei häbenenud seda ka.
Praegu oli galerii pime, see võis olla ära kolinud või kinni pandud, kuigi nimi oli vaateaknal alles. Aken oli seestpoolt kaetud paberiga. Väljapoole oli pisaratena jäänud udu. Nii kiiresti muutusid detailid ka siis, kui kogu maailm seisis. Jäin ainult korraks ukse ette peatuma ja vaatasin jälle telefoni. Aku oli peaaegu tühjaks saanud. Praegu tuleks juba poodi minna. Oleks siiski parem olnud kodus enne pissil käia. Teed sai mitu tassi joodud.
Jalad astusid edasi. Siin me olime koos kõndinud. Kus me veel olime käinud, jah, millest me rääkisime? Surmast me ei rääkinud, seda ma teadsin. Aga ta pidi ju olema ka selle peale mõelnud. Mina olin peaaegu lõpuni kindel, et ravist on abi. Raviplaan. Aga ta pidi ju olema ka selle peale mõelnud. Mis saab siis, kui raviplaan ei tööta. Toona ei julgenud ma küsida, ja praegu enam ei saanud. Kui sellest ei räägi, pole seda olemas. Kas me oleksime pidanud otsima sõnu, et rääkida millestki, mis meie mõlema jaoks oli tundmatu ja hirmutav – mille jaoks sõnu polegi olemas? Kas ma olin delikaatne, hooliv, nagu temagi minuga alati oli – või arg? Kas ma libisesin kõrvale nimelt siis, kui ma ei oleks tohtinud, kartes seda sügavikku, mida temagi pidi kartma?
Mida rohkem nädalaid edasi, seda vähem ma kõigest eelnevast mäletasin. Meil – mul – oli mitu albumit täis fotosid, nendes oli mälu, need näitasid ühist minevikku või mingit väikest osa sellest. Nendes olid noorem Kristi ja noorem mina, tedagi polnud enam olemas. Toonane mina oli nagu temagi jäänud Mustamäe haiglasse. Nad olid kuskil reisidel ja nägid õnnelikud välja. Neid inimesi ma ei tahtnud vaadata. Aga mida rohkem ma unustasin, seda kaugemale Kristi tundus minust jäävat. Seda rohkem oli ta surnud.
Teisel pool tänavat oli valgustatud Rimi pood, kümneni oli veel veerand tundi. Põis andis teada, et ma pean kohe oma ostud tegema ja siis võimalikult pea koju jõudma. Ka see pood oli inimestest tühi, mees istus kassas. Läksin sinna, kus mäletasin, et on alkohoolsed joogid; kõigepealt läksin muidugi riiulite vahel valesti. Kui siis leidsin õige nurgataguse, valisin külmkapist ühe siidri – külma, et selle võiks kohe juua – ja riiulist kaks tükki mingit muud sorti. Üllatusin: kassas istuv maskiga noormees oli seesama tuttav pikk, ta oli niisiis teise poodi saadetud. Ära küsi midagi, mõtlesin, ja ta ei küsinudki.
Kõndisin kodu poole kiiresti, aga püüdsin seda teha ühtlase pehme sammuga, sest tundsin kogu aeg põit. Painas ka muu. Pähe tahtsid tulla mingid mõtted, mida mina sinna ei tahtnud. Mitu korda raputasin pead või ütlesin mingi sõna, mõtted selliste abinõudega justkui korraks haihtusid, ja kiirendasin sammu. Vastu ei tulnud õnneks kedagi.
Kui jõudsin valgusfoori juurde, olid just hakanud vahetuma punased numbrid, millest esimene märgistas 52 sekundit. Iga sekund tundus pikk. Üksainuke auto sõitis pimedas mööda kiirusega, millist linnaliikluses on harva näha. Kord jõudis minu 17 rohelise numbri kätte ja ma jätkasin teed kiiresti, aga jooksmata. Jõudsin üle tänava siis, kui viimased numbrid juba ähvardavalt vilkusid.
Juba peaaegu kodus, vaatasin naabermaja kangialust, aga ma ei tahtnud sinna kusta, kohe oleksin kodus. Kui liftini jõudsin, teadsin, et pean veel ainult natuke aega kust tagasi hoidma, siis teen koduukse lahti ja sööstan kempsu. Tundsin, kuidas selles lootuses mingi lihas lõdvenema hakkas. Lift jõudis kohale ja hüpatas ebameeldivalt. Kui võti juba lukuaugus oli, voolas kusi mööda püksisäärt.
Kusi purskas kempsupotti, prill-laua peale, põrandale. Sokidki olid märjad. Võtsin jalast sokid, püksid, aluspüksid ja viisin vannituppa. Tõin köögist majapidamispaberit ja kuivatasin põranda, ka esikus. Paberi lasin kempsupotist alla. Särk oli veel seljas, aga sellegi hõlm oli märg. Tühja voodi omast poolest võtsin pidžaamapüksid.
Vajusin põrandale, põlved olid korraga nõrgad, toetusin vastu seina ja mingid lihased tegid sügavaid ja ebaühtlasi hingetõmbeid. Pisarad. Me ei saa enam üksteisele lähemale. Iga päev tõmbab meid üksteisest üha kaugemale, kaugemale.
Mul oli kolm siidrit.
Kas mingid jadad saavad lõpmatuses kokku?
