Leonard Gaius Lohen
Oma kulu ja kirjadega
Samal teemal
Vastuseks Kaisa Lingule
Vikerkaares (2025, nr 7/8) ilmus Kaisa Lingu arvustus Johanna Roosi luulekogule „Tsükkel“, mis kandis pealkirja „Kuidas seletada menstruatsiooni jänestele“. Paar kuud varem olin kirjutanud samast raamatust kultuurilehes Sirp ning Kaisa eraldab oma retsensioonis küllaltki palju ruumi arutlusteks minu arvustuse üle. Tsiteerin: „On solvav, kui Mihhail Trunin, kiites küll oma arvustuses…
Vastuseks Mihhail Truninile
Tahaksin võimalusel vältida rangete piiride tõmbamist feministliku ja vormikoolkondliku kirjandusteaduse, kirjandusteaduse ja publitsistika, kirjanduse ja elu, inimeste ja mitteinimeste, õige ja vale vahel, sest kategooriad on poorsed (vt eelmisest Vikerkaare Vaatenurgast, kuidas Johanna Ross analüüsib Sveta Grigorjeva kriitikakogumikku „Kliitor on anarhist“), vahevorme palju, halle musttuhat. Eelistan näha ühisosa, usun ühistesse…
Endiselt liberalismi (ja konservatismi) vastu
Tänan Ahto Lobjakat, Martin Mölderit ja Tõnis Saartsi vastulausete eest. Vastan järgnevas neile ja osaliselt ka Martin Ehalale ja Ragne Kõuts-Klemmile, kes reageerisid mujal ajakirjanduses ning keda samuti tänan nende reaktsioonide eest.[1]
Üritan kriitikale vastates oma artikli kaks argumenti lühidalt ja selgemini välja joonida. Esiteks, vastandus liberalism-konservatism ei kõlba kokku võtma…
Üritan kriitikale vastates oma artikli kaks argumenti lühidalt ja selgemini välja joonida. Esiteks, vastandus liberalism-konservatism ei kõlba kokku võtma…
Eesti „liberalismist“
Eestis ei ole klassikalist parteisysteemi, mida saaks (või oleks mõtet) analyysida klassikaliste kontseptsioonidega, nagu liberalism, konservatism, sotsialism. Seda hoolimata ysna klassikalisena paistvast parteimaastikust, kus vasak-parem telg näib jooksvat sotsiaaldemokraatide juurest yle liberaalse ilmega erakondade Isamaaks kutsutavate vähem rajude ja EKRE-ks kutsutavate rohkem rajude konservatiivide suunas. Paradoksaalselt aga, mida klassikalisem on…
