Ood viieteistkümnendale käändele
ebafunktsionaalses linnas
taovad lapsed palle vastu
arhitektuurimälestiste väsinud krohvi
tellise ja marmori säilmete ja vaiade
ebafunktsionaalses linnas
pole ühtegi uitavat kassi
pole kedagi kes olukorda parandaks
pole kedagi kes võidaks epideemiaid
pole kedagi kes rahuneks sestap
lunastuse eest ei page keegi
ülitundlikkus ja psühhopaatia
koha ja aja needus ja õnnistus
tähendab ei uitavatele kassidele
aga jaa casanovadele ja santaclausidele
ning mina valin vaeveldes
tuletades meelde liisusalme
sellal kui pall mööda väljakut põrkab
lendab sajateistkümnenda saareni
virutab pühale jürile mööda kuplit
ja edasi liigub по морю
***
mis puutub tulevikku siis seda tegelikult pole
puudub kõige harilikumal põhjusel
ajavaim surub kõrva vastu asfalti
rebib naha põskedelt maha ja hoiab põlve kõril
mitte sellepärast et miski siin maailmas pole igavene
mitte sellepärast et keegi on millegipärast veel elus
tulevikku täna ei tule teda ei tule ka homme
olgu jääv meile unustuse külge seotud paat
olgu jääv meile mina matadoor ja matadoori rätt
mateeriaklomp läbi puhutud kõikidest tuultest
tõmbetuul mis hääbuks kõige õnnelikumas lõpus
kui keegi sulgeks enda järel akna või ukse
aga armas on tühjus tema ligi ei ole hirmus end suruda
ja kõik loomulikult armastasid mind kuniks puud vaikisid
***
„MIKS MA END ÄRA EI TAPA
Ei taha.“
(Paul-Eerik Rummo)
mis sel tüdrukul viga on
kui talle niiväga meeldib
vajuda mee sisse
ja joosta mööda klaasvilla
emmata õhku
ja sahistada kottidega
что не так с тобой kullake
et sulle niiväga meeldib
hüpelda mööda
pilbasteks tehtud linna ja
kuulata kõige ilusamat
hingamist maailmas
räigelt hulluks läinutele
lihtsalt alati kõik meeldib
liha ja veri ja naer ja
nutt täringud ristid luud
ja pisut luuletades
ei saa nad kunagi haiget
Vene keelest tõlkinud Kaia Beilmann
