Pole kerge üheselt defineerida, mis on protest; tavakeeles on sellel sõnal eri tähendusi.[1] Mõnikord me seostame protestiga tegevust, mis võib tuua kaasa konflikte teiste inimestega ning ka ohustada protestija sotsiaalseid suhteid, tema ühiskondlikku positsiooni ja – autoritaarse valitsusega riikides – isegi elu ja vabadust. Mõnikord aga mõtleme millegi argisema peale. Üksikisik võib näidata oma protestimeeleolu igapäevastes olukordades – näiteks pandeemia ajal keeldudes kasutamast maski seal, kus see on kohustuslik; või postitades sotsiaalmeediasse ebapopulaarseid sõnumeid. Sotsioloogid aga on harjunud vaatlema eelkõige kollektiivselt organiseeritud proteste ning seostama neid sotsiaalsete liikumistega.
Sotsiaalsete liikumiste uurijad Donatella della Porta ja Mario Diani näiteks defineerivad protesti kui „harjumatuid (nonroutinized) meelsuse avaldamise viise, mida kasutatakse selleks, et püüda mõjutada poliitilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi arenguid“.[2] Eesmärgiks on saavutada avalikkuse tähelepanu ja selle abil avaldada survet nendele, kelle otsused neid arenguid mõjutavad. Enne demokraatia ja ajakirjanduse sündi olid protestiaktsioonid enamasti ainult kohaliku ulatusega ja suunatud kohalike võimurite või võimuesindajate vastu. Praegu aga püüavad protestijad saavutada meedia ja laiema avalikkuse poolehoidu, et läbi nende kas kohalikele, üleriigilistele või globaalsetele otsustajatele survet avaldada. Ilma otsese mõjuvõimuta protestijad otsivad niisiis mõjukamate toetust.[3] Mõnele annavad rahvusvahelised koostöösuhted lootust, et surve võiks olla ka globaalne.
Selles kirjatükis annan kõigepealt lühikese ülevaate, kuidas ühiskonnateadused (peamiselt Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas) protesti ja sotsiaalseid liikumisi on käsitlenud. Seejärel arutlen protestiaktsioonide strateegia üle ühe näite najal – avalik protest Eestis ja Soomes Iisraeli sõjategevuse vastu Gazas. Tegemist on aktuaalse juhtumiga ja ma vaatan ainult selle protesti esimest aastat. Samas on paljude teistegi teemade ümber korraldatud protestiaktsioone ja võrdlusi saaks teha paljude riikide vahel. Valitud juhtum on spetsiifiline ja selle kõlapind kahes riigis erinev, mh ajaloolistel põhjustel. Siinne võrdlus ei anna kogupilti protestimisest kummaski riigis, aga püüab midagi öelda selle vormide ja strateegiate kohta. Lõpuks vaatame, kas saame teha teoreetilisi ja praktilisi järeldusi.
Massid ja demokraatia
Raamatute seerias „Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast“ (1835–1840)[4] ja mujalgi esitas Alexis de Tocqueville tihti paralleele Prantsuse 1789. aasta revolutsiooni eelse monarhia ja moodsa demokraatia vahel. Vana kuningavõim oli olnud piiramatu ainult teoorias. Praktikas piirasid selle kasutamist mõjuvõimsad aristokraadid. Demokraatias täitsid sama ülesannet nn vabad institutsioonid, nagu ajakirjandus, sõltumatud kohtud ja kohalikud omavalitsused; aga samuti sõltumatud organisatsioonid: „Poliitiline, tööstuslik, kaubanduslik organisatsioon, isegi teaduslik või kirjanduslik selts on nagu mõjuvõimas ühiskonnaliige, keda ei saa suvaliselt likvideerida ega ka salamahti rõhuda; kaitstes oma erilisi õigusi võimu liialdatud nõudmiste vastu, suudab selline ühendus kaitsta ka kohalikke vabadusi.“[5]
Tocqueville’i analüüsi taustal kummitab kartus, mis sai üha rohkem tähelepanu revolutsiooni järel ja 19. sajandil kasvanud surve tõttu demokraatia laienemiseks: kardeti, et demokraatia muutub „masside türanniaks”, mis seab ohtu üksikindiviidi õigused ja ühiskonna stabiilsuse. Tocqueville nägi kodanikuühiskonnas institutsionaliseeritud pluralismi. See võimaldaks vältida tsüklilisi arenguid, mis ähvardasid tugevalt tsentraliseeritud võimuga ühiskondi: korduvaid revolutsioonilise terrori ja vasturevolutsiooni, autoritaarse valitsuse ja mässu perioode. Hilisema diskussiooniga võrreldes võib väita, et Tocqueville oli oma ajast ees. Teiste autorite silmis oli võimude poolt kontrollimata pluralism ohtlik; selles nähti hulkade, „masside“, tungide väljendust. Hulga liikmeks vajudes kaotab inimene iseseisva otsustusvõime ja ratsionaalsuse, leidis Gustave Le Bon;[6] demokraatia mandumine „hüperdemokraatiaks” annab vaba voli masside destruktiivsetele tungidele, jätkas José Ortega y Gasset – „Tänapäeval oleme tunnistajaks mingi hüperdemokraatia võidukäigule, kus mass tegutseb otse, seadusele tuginemata, füüsiliste survevahendite abil, pannes maksma oma taotlused ja maitsed.“[7] „Kui mass pretendeerib iseseisvale tegutsemisele, siis tähendab see vastuhakku omaenda saatusele, ja et ta nüüdisajal just seda teeb, räägingi ma masside mässust. Sest lõppude lõpuks ainus, mida tõe ja õigusega võib nimetada mässuks, seisneb selles, et igamees ei aktsepteeri oma saatust, tõrgub iseenda olemuse vastu. … Kui mass tegutseb iseseisvalt, teeb ta seda ainult ühel viisil, sest teisiti ta ei oska: ta lintšib.“[8]
Võib öelda, et „arenenud“ maailma poliitilist sotsioloogiat ja poliitilisi eliite painas üks ja sama mure: kuidas suunata uute demokraatias osalejate tegevus kanalitesse, mida poliitiline süsteem ette nägi – eelkõige niisiis valimistesse ning parteidesse ja organisatsioonidesse, mis süsteemi enda legitiimsust kahtluse alla ei sea. Tegemist polnud ainult poliitiliselt konservatiivse hoiakuga: „massiühiskonna“ mõiste abil taheti seletada ka Teise maailmasõjani viinud fašismi tõusu Euroopas.[9]
Jutustus demokraatia mandumisest on üha edasi kestnud. 1962. aastal ilmunud mõjukas raamatus „Avalikkuse struktuurimuutus“[10] maalib Jürgen Habermas pildi euroopalikust kodanlikust avalikkusest, mis tekkis 17. ja 18. sajandil koos ajakirjanduse, kohvikute, salongide ja ühingueluga. Nendes leidis aset privilegeeritud ühiskonnaliikmete vaheline arutlus, mille põhisisuks polnud erahuvide kokkusobitamine, vaid konsensuseni jõudmine läbi ratsionaalse arutelu.[11] Habermas aga kurdab avalikkuse mandumise üle moodsas demokraatias: arutelu suunavad erihuvid ja otsustavaks pole ratsionaalsus, vaid osalejate suhteline võimupositsioon.[12] Kodanikuühiskond kui organiseeritud erihuvide esindaja toona tema poolehoidu ei võitnud. Hilisemas raamatus „Faktizität und Geltung“ (1992)[13] tunnustab ta siiski organiseerunud kodanikuühiskonna rolli „otsingute kontekstina“, mis töötleb ja vahendab „elaviku“ raames tekkinud arutelude „õigustuse konteksti“, mida esindab demokraatlikult valitud võim.
Tähelepanuväärne on ka tihti tehtav eristus „tsiviliseeritud“ ja „tsiviliseerimata“ kodanikuühiskonna – vastavalt civil society ja uncivil society – vahel. Eristus on muidugi normatiivne ja kriteeriumid vahelduvad. Vahel viidatakse väärtustele, mis võivad olla kas demokraatlikud või demokraatiaga vastuolus, mõnikord aga ka tegutsemisviiside „tsiviliseeritusele“ ehk sellele, kas need on kooskõlas seaduste või üldiselt heaks kiidetud normidega.[14] Eristuses on tunda kunagiste murelike arutelude järelkaja „masside“ ja „hüperdemokraatia“ üle.
Organiseeritud protest demokraatliku osalusena
Kuni 1970. aastateni vaadati poliitilises sotsioloogias sotsiaalseid liikumisi endiselt enamasti kui irratsionaalset tegevust, mille teket ajendavad osalejate emotsioonid, juurtetus, deprivatsioon ja frustratsioon.[15] Seletusi otsiti kas psüühilistest teguritest või majanduslikest muudatustest, mis olid nõrgendanud liikumises osaleva rühma (suhtelist) sotsiaalset positsiooni. 1960. aastate suured ühiskondlikud liikumised (nagu USA kodanikuõiguste liikumine, Lääne-Euroopa ja Mehhiko üliõpilasrahutused või Praha kevad) mõjutasid aga liikumiste uurimist kahel viisil. Esiteks kasvas uurimuste hulk plahvatuslikult. Teiseks olid paljud sotsioloogid liikumisi lähedalt näinud või ise nendes osalenud,[16] ja selle tulemusel hakati rõhutama liikumiste endi perspektiivi. Need ei olnudki lihtsalt emotsionaalselt üles köetud rahvahulgad, vaid eesmärgipärane kollektiivne tegevus selleks, et mõjutada ühiskondlikku muutust.
Sotsiaalsete liikumiste õnnestumise või ebaõnnestumise seletust hakati otsima sellest, kuivõrd neil on õnnestunud mobiliseerida ja otstarbekalt kasutada ressursse (resource mobilization).[17] Oluline on näiteks võime ühelt poolt kaasata teiste organisatsioonide toetust ja teiselt poolt soodustada oma liikmete ja toetajate aktiivsust.[18] Teine uus vaatenurk toonitas poliitiliste võimaluste struktuuride (opportunity structures) olulisust.[19] Selle põhiväiteks on, et struktuurid kallutavad sotsiaalsete liikumiste protestistrateegiate valikuid ning võimalusi ühiskonda mõjutada. Võimaluste struktuurid olenevad sellest, mil määral riigivõim on kodanike jaoks „avatud“ või „suletud“. Kodanike jaoks tähendab avatus otsustamise läbipaistvust ning arusaama, et otsused olenevad ka nendest.
Niisiis ei vaadelda sotsiaalseid liikumisi enam kui väljaspool poliitilist süsteemi seisjaid, vaid sellega integreeritult. Protesti käsitlemisel on fookuses kollektiivselt organiseeritud, eesmärgipärane protest. Selles nähakse lihtsalt poliitilise tegevuse erilisi, parlamendiväliseid viise. Suured elanikkonnaküsitlused, nagu European Values Survey (EVS) või Eurobaromeeter, esitavad rutiinselt küsimusi nendes osalemisest või nendesse suhtumisest. Protestivormideks, mille kohta küsimusi esitatakse, on seaduslikud meeleavaldused, mitteametlikud streigid, avalikele petitsioonidele allakirjutamine ja boikottides osalemine.[20] Tegemist on muidugi protestivormidega, mis on omased demokraatlikule ühiskonnale. EVS-i küsitlustes, mida on läbi viidud ka Valgevenes (2000, 2008, 2018), Venemaal (1999, 2008, 2017) ja Aserbaidžaanis (2018), väljendavad sealsed vastajad neile teistest väiksemat heakskiitu. Võib oletada, et vastused ei näita täpselt vastajate tegelikke meeleolusid; et protestid autoritaarsetes riikides võtavad vahelduvamaid ja vähem organiseeritud vorme; ning et nendes osalejate arv on väiksem.
Euroopat hõlmavates küsitlustes ilmneb tuttav muster: nii soov osaleda kui ka kogemus osalemisest petitsioonides, boikottides või meeleavaldustel oli Euroopa lääneosas suurem kui idaosas.[21] Nõnda oli see juba kakskümmend aastat tagasi, Euroopa Liidu laienemise ajal.[22]
Mõnes mõttes on tulemused muidugi ka üllatavad: Kesk- ja Ida-Euroopa süsteemivahetust 1987–1991 saatsid ulatuslikud poliitilised protestid, ja veel 2004. aastal pidas selle regiooni vastajatest 42,7% kodanikuallumatust „väga oluliseks“ õiguseks (kõrgeim vastusekategooria 7-punktilisel astmikul; Lääne-Euroopas ja Venemaal vastavalt 22,8% ja 37,8%).[23] Selle hoiaku ja tegelikes protestiaktsioonides osalenute hulga vahel näib olevat vastuolu.[24] Seletus seisneb ehk selles, et nii petitsioonid, boikotid kui ka meeleavaldused kuuluvad kollektiivselt organiseeritud protestivormide hulka, samas kui osalemine organiseeritud kodanikualgatuses (näiteks heategevuslikes või harrastusorganisatsioonides, ametiühingutes jne) on Kesk- ja Ida-Euroopas madal. Nii organiseeritud protest kui ka kodanikuühiskonna organisatsioonides osalemine esindavad teatavat kodanikuks olemise viisi. Tuleb ka meeles pidada, et küsitlused ei näita muud kui organiseeritud protesti eri vormide pooldajate ja nendes osalejate hulka, mitte seda, kui palju selliseid proteste on algatatud.
Üks viis protestiaktsioone uurida on vaadelda mitte neid algatanud liikumisi ega elanikkonna suhtumist, vaid osalejaid endid. 38 Euroopas korraldatud tänavademonstratsioonil osalenute uurimus (n = 8,656) leidis, et nendest ligi pooled (48,1%) usaldasid oma parlamenti „vähe“, aga 34,6% „piisavalt“, ning 19,3% „palju“. Mõned, väheusaldavad, olid „pettunud kodanikud“, teised aga „leidlikud strateegid“.[25] Euroopas aastatel 2000–2011 korraldatud küsitlus-uuringuid analüüsinud autorid leidsid kõrge korrelatsiooni (0,77) kahe muutuja vahel riigiti: parlamendi vastu väljendatud usaldus ning protestiaktsioonides osalenud vastajate osakaal rahvastikust.[26] Autorite järeldus oli, et protestil osalejate arv kasvab koos poliitilise süsteemi (tajutud) avatusega.
Organiseeritud protest puudutab mõnikord teemasid, mis mingis vormis on tee institutsionaalsesse poliitikasse juba leidnud (nt abieluvõrdsus või selle vastasus). Protestiaktsioonid võivad olla sihitud sellele, et anda toetust samameelsele poliitikule. Mõni teema on aga vastuoluline ja poliitikud püüavad seda hoopiski vältida. Piisavalt nähtav protest võib sundida poliitikut ebamugavas küsimuses ikkagi seisukohta võtma, mis omakorda võib viia seniste poliitiliste koalitsioonide lagunemiseni. Mõlemal puhul eeldavad protestijad, et neil on võimalik oma sõnumiga poliitikuteni jõuda ja neid mõjutada.
Eesti ja Soome kodanikuühiskonna vastused Iisraeli sõjategevusele Gazas
2023. aasta 7. oktoobril alustas Iisrael enda okupeeritud[27] Gaza sektori pommitamist. Ajendiks oli sektorist Iisraeli tunginud organisatsiooni Hamas terrorirünnak, mille käigus tapeti 1139 inimest, nende hulgas 695 Iisraeli tsiviilisikut.[28] Hamas võttis ka umbes 250 pantvangi. Paljud riigid reageerisid kiiresti kaastundeavaldustega Iisraelile; umbes kakskümmend riiki, sh Eesti, viitasid ka otse Iisraeli õigusele ennast kaitsta.[29] Peagi sai aga selgeks, et Gaza sektoris järgnenud pommitamiste ohvrite enamus olid tsiviilisikud ning et hävitustöö mõõtmed enam ei võimaldanud pidada seda proportsionaalseks vastulöögiks. Gaza pommitamisele reageeris üldsus valitsustest kiiremini. Juba esimestel päevadel korraldati sõjavastaseid meeleavaldusi Iisraelis ja Palestiinas ning varsti ka globaalselt.[30]
Protestidega tuldi välja ka Soomes ja Eestis. Soome palestiinlaste mittetulundusühing Sumud vahendab oma võrguleheküljel teavet 35 Palestiina toetuseks korraldatud meeleavaldusest 11 linnas või vallas umbes aasta jooksul, alates 21. oktoobrist 2023.[31] Lisaks on Amnesty Internationali Soome ühing korraldanud iganädalasi meeleavaldusi Iisraeli saatkonna ees Helsingis. Eestis on politsei registreerinud viis meeleavaldust, millest esimene toimus 5. novembril 2023.[32] Neli leidsid aset Tallinnas, üks Tartus.[33] Kohalolnu tähelepaneku järgi viibis ühel nendest osalejana ka kultuuriminister Heidy Purga. Esimeselt meeleavalduselt eemaldas politsei ülekuulamiseks viis inimest, kes olid hoidnud plakateid lausega „Jõest mereni“ või hüüdnud seda lauset. Neile kõigile tehti trahv ja nad on otsuse edasi kaevanud.[34] Meeleavaldust mainib ka Kaitsepolitsei aastaraamat peatükis „Rahvusvahelise terrorismi tõkestamine“ ja avaldab isegi pildi. Osalejatest ühte on eraldi esile tõstetud, värvidega muidu mustvalgel pildil, ja tema nime on mainitud.[35]
Soome palestiinlased algatasid avaliku kirja relvarahu toetuseks Gazas, mis avati allkirjastamiseks 16. oktoobril. Esimese kuu jooksul anti sellele 16 000 allkirja.[36] Soome Amnesty Internationali petitsioon avaldati 29. oktoobril ning sai 15 000 allkirja juba esimese kolme päevaga (praegu, pärast aasta möödumist, on allkirju ligi 39 000).[37] Mõne nädala jooksul[38] avaldati mitu relvarahu nõudvat pöördumist, millele kutsuti allkirju andma kindlate kutsete esindajaid – nt õpetajaid (1548 allkirja 31. oktoobri 2024 seisuga), humanitaar- ja sotsiaalteadlasi (484),[39] kunstnikke (2154), muusikuid (716), arhitekte (463), kirikuõpetajaid (252), tõlkijaid (50), muuseumitöötajaid (466), sotsiaaltöötajaid (1146), arste ja arstitudengeid (736), psühhoterapeute (121).
2023. aasta oktoobris avaldati ka Eestis kaks avalikku kirja seoses Gaza sõjaga, mõlemad ajalehes Postimees. Esimene, 25. oktoobril, nõudis Eesti valitsuselt „Gaza tsiviilelanike inimõiguste eest seismist ja selge seisukoha võtmist Gaza sõjategevuse koheseks lõpetamiseks ja relvarahu sõlmimiseks“. Allkirjastajateks olid 134 „ühiskonnategelast“, peamiselt teadlased, kunstnikud, muusikud, kirjanikud ja MTÜ-aktivistid.[40] Vastupetitsioon Iisraeli kaitseks avaldati 31. oktoobril, ja 54 allakirjutanu hulgas olid paljud vähemalt sama tuntud isikud, nende hulgas helilooja Arvo Pärt ja Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.[41] „Iisraeli armee eesmärk ei ole kunagi rünnata rahulikke tsiviilelanikke,“ sedastas kiri.
Seoses olukorraga Lähis-Idas on Soomes avaldatud hulganisti teisigi petitsioone (mh muusikute üleskutse boikoteerida Eurovisiooni lauluvõistlusi, kus Iisrael osales), ning Eestis vähemalt üks (15. oktoobril 2024), mis kutsus Eesti valitsust üles tunnustama Palestiina riiki. Esimese kahe nädalaga anti sellele 1280 allkirja.[42]
Sisu poolest on soomlaste relvarahu nõudvad pöördumised üsna sarnased 134 eestlase omaga. Kõik mõistavad hukka tsiviilisikute tapmise nii Hamasi kui Iisraeli sõjaväe poolt. Edasi tuuakse arve ja fakte tapmisest ja infrastruktuuri hävitamisest Gaza sektoris, viidetega rahvusvaheliste organisatsioonide seisukohtadele. Avaldatakse kahetsust oma riigi valitsuse vale tegevuse või tegevusetuse pärast ning nõutakse kohest relvarahu.
Erinevustest paistab esimesena silma soomlaste suurem aktiivsus ja allakirjutanute kõrge arv. Üks põhjus seisneb avalikus arvamuses. Soomes on Palestiina küsimusest oldud teadlikud juba 1960. aastatest alates, ja avalik arvamus on praegu Iisraeli sõjategevuse vastu. Rahvusringhäälingu Yle tellitud küsitluses aprillis 2024[43] kiitis 21% vastajatest Iisraeli viimaste kuude sõjategevuse heaks, 60% oli sellele vastu ja 19% ei osanud arvamust avaldada. Uurimust kommenteerinud meediateadlane pidas tulemust üllatavaks, kuna meedia oli tema hinnangul olukorda väga ettevaatlikult kajastanud ning pigem järginud lääneriikide ametlikke seisukohti. Oktoobris 2024 läbi viidud küsitluses pooldas 63% vastajatest Iisraeli juhtide toomist rahvusvahelise kohtu ette ja 55% pooldas sanktsioone Iisraeli riigi vastu.[44] Eestis ei ole vastavaid küsitlusi läbi viidud, aga mõned meediakommentaatorid leiavad,[45] et Palestiina toetamine on eestlaste seas ebapopulaarne. Samas võiks vähemalt kahele üksteisele vastanduvale avalikule kirjale alla kirjutanud ühiskonnategelaste vanust võrreldes oletada, et see on noorema põlvkonna hulgas populaarsem kui vanemate seas.
Nii Eesti valitsus kui ka elanikud on järjekindlalt toetanud solidaarsust Ukrainaga. Ukraina ja Palestiina toetamine tunduvad aga olevat justkui omavahelises võistluses; kui arvestada USA liitlassuhet Iisraeliga, isegi üksteisele vastanduvat. Viimane seisukoht näib siiski olevat muutumas: kui Eesti 2024. aasta 10. mail hääletas ÜRO resolutsiooni A/ES-10/L.30.Rev1 poolt (mis nõudis Iisraeli viivitamatut tagasi tõmbumist Palestiina okupeeritud aladelt),[46] põhjendas välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov otsust sooviga vältida süüdistusi topeltstandardites rahvusvahelise õiguse kehtimise küsimuses nii Ukrainas kui Palestiinas.[47] Soomlaste toetus ka Ukrainale on samas üks Euroopa Liidu kõrgemaid (näiteks EL-i finantsabi Ukrainale pooldas 94% aprilli 2024 Eurobaromeetrile vastanutest).[48]
134 ühiskonnategelase avalikule kirjale otsiti allkirju kutsetega, mida saadeti võimalike toetajate isiklikku e-posti. Kõik kutse saanud allkirja siiski ei andnud; avalikult on oma sellise otsuse põhjusi lahanud vähemalt Eva Piirimäe[49] ja Maarja Kangro.[50] Kuigi kirja alguses oli hukka mõistetud ka Hamasi toime pandud terroritegu, oli rõhuasetus mõlema arvates siiski „kallutatud“ või „balansist väljas“. (Praegu, pärast aasta kestnud hävitustööd Gazas, on arusaamad „balansist“ ilmselt juba teistsugused.) Piirimäe leidis toona enda jaoks balanss-punkti lahenduses, kus „põhimõtteline toetus Iisraelile oleks samas seostatud survega, et Iisrael respekteeriks inimõigusi ja rahvusvahelist õigust mitte ainult sõnades“. Põhimõttelist toetust põhjendas ta sellega, et Iisrael olla „demokraatlik riik“. Samas leidis Piirimäe, et „poolte valimine“ käib üle jõu „mitte-julgeolekuekspertidest teadlastele“.
Maarja Kangro on teistes seostes olnud aktiivne protestiaktsioonides osaleja ja organisaator. Temagi põhjendas avalikult, miks ta allkirja ei andnud. „Vana küünikuna“ pidas ta pöördumist sinisilmseks – selle võimalused olukorda mõjutada olnud niikuinii olematud. Samas ei jätnud ta mainimata ründavat ja emotsionaalset kriitikat, mis pöördumisele allakirjutanutele kohe oli osaks saanud. Kangro meenutas oma varasemaid kogemusi palestiinlaste laialdasest toetamisest Lõuna-Euroopa ülikoolikeskkondades. „See oli paha inimene, kes Palestiinat ei toetanud,“ tsiteeris ta hispaania sõbranna sõnu. Selles kontekstis toob Kangro välja mõiste virtue signaling (vooruslikkuse esitlemine), millega viidatakse inimeste soovile näidata poolehoidu seisukohtadele, mida nende keskkond peab moraalselt õigeks (nt sellisel viisil seista vastu USA imperialismile), samas kui tegevus ei kanna endaga kaasas mingit isiklikku riski. Kangro tekstis on termin küll varustatud küsimärgiga.
Võimaluste struktuurid ja mobiliseerimise strateegiad
Viidatud küsitlusandmed kinnitavad Kangro tähelepanekut protestiaktsioonide normaliseerumisest Lõuna- (ja ka Lääne-) Euroopas. Olla üks nimi tuhandete petitsioonile allakirjutanute hulgas annab teatava anonüümsuse, mistõttu „esitlemise” funktsioon siiski jääb pigem kõrvaliseks. Aga kahtlemata on protestist mitmes riigis saanud peavool, millega liituda ei ole üksiku kodaniku jaoks ebamugav. Avalikul meeleavaldusel käimine võib mõne osaleja jaoks olla ka meelelahutus.
Soome ja Eesti kodanikuühiskonnad reageerisid Gaza sõjategevusele erinevalt ja avaliku arvamuse erinevus oli üks põhjustest, mida juba mainisin. Teine põhjus seisnes (tajutud) poliitiliste võimaluste struktuuris. Kangro hinnangul olid algatajad „sinisilmsed“, uskudes pöördumisel olevat poliitikale mõju; ka seda kommentaari võib seostada küsitlustulemustega, mille järgi eestlaste usaldus oma parlamendi vastu on madal.[51] (Teine asi on muidugi see, kas algatajad ise mingile otsesele mõjule lootsidki või oli nende ajendiks lihtsalt soov tuua Gaza kannatuste teema eestlaste teadvusse.) Poliitiliste võimaluste struktuurist räägib ka kaitsepolitsei tähelepanu, mida on kogenud ka nt rahvusvahelisel kohtumisel osalenud loomaõiguslased[52] ja need, kes venekeelse gümnaasiumihariduse lõpetamisele vastu on seisnud.[53] Võib muidugi küsida, kui palju kaitsepolitsei negatiivne tähelepanu protestijaid praktikas mõjutab, aga vähemalt on selge selle eesmärk – hoiatada ühiskonda ja protestijaid endid nimeliselt mainitud isikute ja kahtlastena esitletud ürituste eest. Eesti metsanduspoliitika kujundamist uurinud Peeter Vihma mainib, kuidas tänavameeleavalduses osalemist peeti diskrediteerivaks teadlasele, kes ühtlasi osales riiklikus komisjonis.[54]
Võrdlus toob nähtavale erinevuse toetuse mobiliseerimiseks kasutatud strateegiates. Soomes olid protesti algatajateks laiapõhjalised organisatsioonid, kelle jaoks teema polnud uus. Neil oli sellest ülevaade ning valmidus aktsioonideks. Lisaks oli olemas suur hulk kutsealaseid ühinguid, mille kaudu levitatud pöördumised seostasid Gazas toimuvat liikmete endi (õpetajate, muuseumitöötajate, meedikute …) professionaalsete huvidega. Üleskutsed alla kirjutada levisid sotsiaalmeedia ja ühingute e-postinimekirjade kaudu. Eestis algatasid pöördumise üksikud teadlased ja aktivistid, kes tundsid Palestiina olukorda. Allakirjutajaid otsiti personaalselt inimeste hulgast, kes olid ühiskonnas mingil määral nähtavad ja omasid professionaalset ja moraalset autoriteeti. Ressursiks, mida soomlased mobiliseerisid, oli organisatsiooniline kapital; Eestis oli selleks moraalne kapital. Esimesega pean silmas eelist, mille aktiivsete organisatsioonide olemasolu annab vajaliku teabe kogumisel ja suure arvu toetajate kiirel mobiliseerimisel; teisega seda, et tuntud isikuid kaasav avaldus äratab suuremat tähelepanu ja usaldust.
Erinevus puudutab minu arvates ka paljusid teistel teemadel ette võetud protestiaktsioone. Mõlemal strateegial on ajalooline taust. Soomlaste protest sai toetuda aktiivse kodanikualgatuse traditsioonile, mille üheks iseloomulikuks jooneks on juba 19. sajandist saadik olnud laiapõhjalised rahvaliikumised (töölisliikumine, soome- ja rootsikeelsed rahvuslikud liikumised, karskusliikumine jne).[55] Seda „modernse“ liikumise tüüpi iseloomustavad kogu riiki hõlmavad katusorganisatsioonid, kohalike liikmesorganisatsioonide võrgustik ja nende tegevuste mitmekesisus nt ametiühingute, noorte-, spordi-, kultuuri- ja teiste rühmade näol. Kaasatud osalejate suur arv andis liikumiste sõnale nende jaoks oluliste küsimuste otsustamisel ka kaalu. Eestis katkestati rahvaliikumiste traditsioon kõigepealt 1934. aasta riigipöördega ja siis, lõplikult, 1940. aasta okupatsiooni ja sellele järgnenud anneksiooniga. Liikumisi tohtisid asendada riigi kontrollitud organisatsioonid ja lavastatud suurüritused. Muidugi, fosforiidisõda, laulev revolutsioon ja samasugused massilised protestid Kesk- ja Ida-Euroopas näitavad, et ka selliselt kultiveeritud osaluse tavad saavad olla ressursiks, mida erilises olukorras on võimalik mobiliseerida. Revolutsioonidele aga ei järgnenud laia osalusega kodanikuühiskonnaorganisatsioonide teket.[56]
Nõukogude Liidus ja selle mõjusfääri riikides sai üheks iseloomulikuks opositsiooni vormiks nn eetiline kodanikuühiskond.[57] Selles oli oluline osa intellektuaalse eliidi üksikliikmetel, kes võimalust mööda võtsid sõna ühiskonna valupunktide kohta ning kelle sõnale toonagi andis kaalu professionaalne ja moraalne autoriteet. Sellel taustal ei olegi üllatav, et 1989. aastal (taas)asutatud ajakiri Akadeemia avaldas varsti järjejutuna läbi seitsme numbri Ortega y Gasseti raamatu, mis vastandas valgustatud eliiti „massidele“. Gaza relvarahu nõudnud pöördumisele järgnenud negatiivne vastukaja püüdis nimelt allakirjutanute autoriteeti kahtluse alla seada: üks korduvaid motiive oli väide, et 134 ühiskonnategelase hulgas ei olnud „tegelikke arvamusliidreid“.[58] Sama eesmärki täitis kuus päeva hiljem avaldatud 54 kultuuritegelase vastupetitsioon. Muuhulgas kutsus see inimesi üles „end harima ja tutvuma ajalooga“ – niisiis vihjates, et relvarahu pooldajad ajalugu ei tunne.
Kahe riigi võrdlemisel tuleb muidugi meeles pidada ka vahetoone. Eestis petitsioonide tarvis loodud võrgulehtedel[59] on antud allkirju ka massiliselt (populaarseimad on petitsioonid automaksu vastu (65 565 allkirja), abieluvõrdsuse poolt (35 805), vee-, gaasi- ja küttemonopolide vastu (33 733) jne). Et paljud soomlaste pöördumised Gaza relvarahu küsimuses soovisid esindada professionaalseid gruppe, lisandus suure arvu osalejate mobiliseerimise püüdele Soomeski püüe toetuda professionaalsele autoriteedile.
Kas protestist on kasu?
On raske öelda, kas kirjeldatud protestidel oli valitsustele mõju. Soome välisminister soovitas EL-i välisministrite kohtumisel oktoobris 2024 sanktsioonide kehtestamist Iisraeli juhtidele ning vabakaubandusleppe ülevaatamist;[60] Soome relvakaubandus Iisraeliga aga jätkub. Eesti hääletas mais 2024 ÜRO resolutsiooni poolt, mis nõudis rahvusvahelise õiguse järgimist Palestiinas. Põhjusteks olid mõlema riigi puhul vast siiski pigem Iisraeli üha intensiivsem tapatöö Gazas ja muudel Palestiina aladel, Rahvusvahelise Kohtu ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu otsused ning ÜRO rahuvalvajate ründamine Liibanonis.
Detsembris 2024 teatas Eesti Kunstiakadeemia (EKA) rektor koostöö katkestamisest Iisraeli ülikoolidega.[61] Selles võib näha protestide otsest mõju, sest nimelt EKA üliõpilaste hulgast paljud on avaldanud toetust Palestiinale.[62] Ka Soome protestides on tudengid olnud aktiivne ja nähtav grupp – mh püstitasid protestijad Helsingi Ülikooli kesklinna kampusele telklaagri, kust politsei nad pärast enam kui kuuajalist meeleavaldust juunis 2024 lõpuks eemaldas.[63] Ülikool on peatanud tudengivahetuse Iisraeli ülikoolidega, aga nagu teisedki Soome ülikoolid, on ta enne kogu akadeemilise koostöö katkestamist otsustanud oodata juhiseid kultuuri- ja haridusministeeriumilt.[64]
Protestide mõju ongi enamasti kaudne. Nad saavad tõstatada teemat ja hoida seda aktuaalsena, möödudes poliitilistest parteidest ja peavoolumeediast. Protest on sotsiaalse liikumise jaoks muuhulgas ka viis mobiliseerida toetajaid ja tugevdada omaenda võrgustikku.[65] Aktsioonide abil saab tegevusse kaasata neid, kes võivad olla poliitikast huvitatud, aga pole igapäevaselt poliitiliselt aktiivsed, on seni olnud aktiivsed pigem sotsiaalmeedias või jäänud kõrvaltvaatajateks. Kui ühiskonnas pealtnäha valitseks justkui konsensus, annab protest märku sellest, et osa inimesi arvab ka teisiti. Nimelt seda on peetud „teisitimõtlejate“ oluliseks panuseks Kesk- ja Ida-Euroopa süsteemivahetuses 1980. aastate lõpu ümber.[66]
Demokraatia juurde kuuluvad lisaks esindusorganite valimisele ka püüded valitud organeid mõjutada küsimustes, mis on uued või liiga spetsiifilised sisaldumaks erakondadele valimistel antud mandaadis. Mõjutusvõimalusi on teisigi peale protesti: lobitöö, konsultatsioonid, koalitsioonide loomine poliitiliste erakondadega. Nende kättesaadavus ja valik olenevad mõjutada püüdva tegutseja ressurssidest ning sellest, kui kauged või lähedased on eesmärgid juba valitsevale poliitikale. Hiljutise näite koalitsioonide loomisest poliitika mõjutamiseks leiab Eesti perepoliitikast.[67] Väiksemate ressurssidega tegutsejatele võib avaneda võimalus osaleda poliitika detailide kujundamisel näiteks konsultatsioonide kaudu ministeeriumide juurde moodustatud komisjonides. Tegelikku poliitilist mõju see muidugi ei taga.[68] Kui tegutseja eesmärgid eeldavad poliitika suuremat ümberkujundamist, jääb parimaks mõjutamisvõimaluseks avalik protest.
Kahe riigi võrdlus näitas ka kahte eri protestistrateegiat, mis põhinevad organisatsioonilise kapitali või moraalse kapitali mobiliseerimisel; need toetusid (Ortega y Gasseti sõnul) kas „massidele“ või valgustatud eliidile. See valik ei tulene mitte ainult kodanikuühiskonna erinevatest traditsioonidest, vaid ka sellest, mida nimetasin poliitiliste võimaluste struktuuriks. Võib arvata, et arusaam kodanikuühiskonnast ei suuna ainult protestijaid, vaid ka poliitilisi otsustajaid siis, kui nad hindavad, kelle protestiavaldusse tuleb tõsiselt suhtuda. Soomes võib organiseerunud ja rohkete osavõtjatega protest mõjuda tõsisemalt kui „igasugu dotsentide“ arvamused (nõnda nimetas valitsuse kriitikuid Soome peaminister Juha Sipilä TV-saates 2015. aastal).[69] Eestis võivad valgustatud eliitide pöördumised siiamaani olla otsustajate silmis kaalukamad.
Lõpetuseks. „Eetilise kodanikuühiskonna“ muster tekkis Kesk- ja Ida-Euroopas ajal, mil poliitilise süsteemi suletus oli hoopis teine kui ükskõik millises kaasaegses demokraatlikus ühiskonnas. Eestis on paljud meeleavaldused olnud kõvasti suurema osalejate arvuga kui need, mida eespool vaatlesime. Tõsi, mitme algatajateks on olnud parempopulistlikud liikumised, aga tihti on nendegi tagajärjeks olnud laiapõhjalisem aktiveerumine ka teisel pool populistide tõmmatud rindejoont. Nägime, et organisatsiooniline kapital pakub võimalusi toetajate mobiliseerimiseks. Tundub oluline, et protestides vallanduvat aktiivsust suudetaks kasutada ka sellise kapitali kogumisel – see tähendab, püsivamat laadi organisatsioonide tugevdamiseks.
[1] Kommentaaride, arutluste ja ettepanekude eest tänan Maarja Kangrot ja Airi-Alina Allastet.
[2] D. della Porta, M. Diani, Social Movements: An Introduction. Malden (MA), 2006, lk 165.
[3] Sealsamas, lk 167.
[4] A. de Tocqueville, Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast. Tlk H. Rajandi. Tallinn, 1995.
[5] Sealsamas, lk 385.
[6] G. Le Bon, Hulkade psühholoogia [1895]. Tlk K. Martinson. Tallinn, 1991.
[7] J. Ortega y Gasset, Masside mäss [1930]. Tlk R. Lias, eessõna J. Talvet. Akadeemia, 1991, nr 8–12, 1992, nr 1–2; siin: 1991, lk 1789.
[8] Sealsamas, lk 2464.
[9] Nt W. Kornhauser, The Politics of Mass Society. Glencoe (IL), 1959.
[10] J. Habermas, Avalikkuse struktuurimuutus. Uurimused ühest kodanikuühiskonna kategooriast. Tlk A. Luure. Tallinn, 2001.
[11] Sealsamas, lk 260.
[12] M. Lagerspetz, Arutlev demokraatia ja diskursiivse korra piirid. Vikerkaar, 2005, nr 4/5, lk 143–150.
[13] J. Habermas, Between Facts and Norms. Contributions to a Discourse Theory on Law and Democracy. Tlk W. Rehg. Cambridge (MA); London, 1997.
[14] C. Roggeband, M. Glasius, Uncivil Society. Rmt-s: International Encyclopedia of Civil Society. Toim. R. A. List, H. K. Anheier, S. Toepler. New York, 2020.
[15] A. G. Walder, Political Sociology and Social Movements. Annual Review of Sociology, 2009, kd 35, lk 397; D. della Porta, M. Diani, Social Movements, lk 11–12.
[16] G. Marwell, P. Oliver, Collective Action and Social Movement. Research in Social Movements, Conflict and Change, 1984, kd 7, lk 1–27, siin lk 2.
[17] A. G. Walder, Political Sociology and Social Movements, lk 399.
[18] G. A. Travaglino, Social Sciences and Social Movements: The Theoretical Context. Rmt-s: Protest, Movements, and Dissent in the Social Sciences. Toim. G. A. Travaglino. London; New York, 2016, lk 4.
[19] H. Kriesi, Political Context and Opportunity. Rmt-s: The Blackwell Companion to Social Movements. Toim. D. A. Snow, S. A. Soule, H. Kriesi. Oxford, 2004, lk 67–90.
[20] Vt nt EVS-il põhinevat interaktiivset lehekülge Atlas of European Values (otsisõna: Protest): https://www.atlasofeuropeanvalues.eu/maptool.html.
[21] Sealsamas.
[22] M. Lagerspetz, Still Citizen vs. State? Post-Communist Prospects for Democracy in Europe. Rmt-s: Civic Mind and Good Citizens. Comparative Perspectives. Toim. A. Konttinen. Tampere, 2006, lk 147–168, siin lk 162.
[23] Sealsamas, lk 160.
[24] Sealsamas, lk 162.
[25] J. van Stekelenburg, B. Klandermans, In Politics We Trust… or Not? Trusting and Distrusting Demonstrators Compared. Political Psychology, 2018, kd 39, nr 4, lk 775–792.
[26] S. Hutter, D. Braun, Trust in Representative Democracy and Protest Behavior. A Multilevel Analysis of European Democracies. EUI Working Paper MWP 2013/14. San Domenico di Fiesole, 2013.
[27] A. Sanger, The Contemporary Law of Blockade and the Gaza Freedom Flotilla. Yearbook of International Humanitarian Law, 2010, kd 13, lk 430.
[28] „Israel Social Security Data Reveals True Picture of Oct 7 Deaths“. France24, 15.12.2023.
[29] C. Waldo jt, International Reactions to the Hamas Attack on Israel. The Washington Institute for Near East Policy, 11.10.2023.
[30] Ingliskeelne Vikipeedia (Israel-Hamas War Protests, 18.11.2024) annab sõjavastastest protestidest osalise ülevaate.
[31] Sumud. Suomen Palestiina-verkosto. https://www.sumud.fi/fi/tapahtumat/.
[32] https://www.politsei.ee/et/koosolekud? startDate=2023-10-07&endDate=2024-10-29&q=Palestiina&leht=1.
[33] Tartus 18. novembriks kavandatud meeleavaldusele politsei luba ei andnud, aga hilisem taotlus siiski rahuldati ja meeleavaldus sai 2. detsembril toimuda. Vt V. Väino, O. M. Punamäe, M. Nael, Tartu halduskohus: Palestiina meeleavalduse keelamine ei olnud õiguspärane. ERR, 11.07.2024. Lisaks oli üks isik registreerinud 177 meeleavaldust Tammsaare kuju juures Tallinnas, väidetavalt „Palestiina toetuseks“. Ühemehemeeleavaldusel mängis ta kõlarist eelnevalt lindistatud kõnet, mille sisu ei keskendunud Palestiinale. M. Kärmas, Juudivastase aktivisti tegevus paneb küsima sõnavabaduse piiride kohta. ERR, 09.10.2024.
[34] A. Narsee, G. Negri, K. Willamo, Escalating Restrictions on Organisations and Individuals Expressing Solidarity with the Palestinian People. Civic Space Report 2024, lk 15–16.
[35] Aastaraamat 2023–2024. Tallinn: Kaitsepolitseiamet, 2024, lk 38.
[36] https://www.adressit.com/vaatimus_suomen_hallitukselle_tulitauko_gazaan.
[37] https://www.amnesty.fi/vetoomukset/tulitauko-nyt-seis-siviilien-karsimykselle/
[38] https://www.adressit.com/search.php?q= Gaza; https://tulitauko.org/
[39] https://docs.google.com/document/d/1 TarZjlkKmWMqwV07UE_ghFCJohtng36e/edit?pli=1.
[40] Avalik kiri Gazas sõjategevuse koheseks lõpetamiseks ja relvarahu sõlmimiseks. Postimees, 25.10.2023.
[41] Ühispöördumine: Kõikidele hea tahtega inimestele, olukorrast Iisraelis. Postimees, 31.10.2023. See avaldati samal päeval ka Eesti Päevalehes.
[42] Eesti toetab Palestiina omariiklust. Rahvaalgatus.ee, 15.10.2024.
[43] P. Tapiola, Hyväksyvätkö suomalaiset Israelin sotatoimet Gazassa? Vastaus yllätti mediatutkijan. Yle, 29.04.2024.
[44] Majority of Finns Call for Sanctions and War Crime Charges against Israel. Helsinki Times, 09.10.2024.
[45] G. Mändma, Miks meil ei jätku solidaarsust palestiinlastele? Müürileht, 07.10.2024.
[46] United Nations General Assembly, Tenth Emergency Special Session. Agenda Item 5. Illegal Israeli Actions in Occupied East Jerusalem and the Rest of the Occupied Palestinian Territory. 09.05.2024.
[47] Vseviov: olukord Lähis-Idas läheb hullemaks. ERR, 23.09.2024.
[48] Standard Eurobarometer 101. The EU’s Response to the War in Ukraine. Eurobarometer Report April–May 2024, lk 16. https://europa.eu/eurobarometer/api/deliverable/download/file?deliverableId=92480.
[49] E. Piirimäe, Kas ja kuivõrd on meil üldse põhjust Iisraeli-Palestiina konfliktis pooli võtta? Postimees, 12.11.2023.
[50] M. Kangro, Solidaarsuse tüliõun. Sirp, 17.11.2023.
[51] Standard Eurobarometer 101. Public Opinion in the European Union. Eurobarometer Report April–May 2024, lk 43. https://veriangroup.com/hubfs/BE/Eurobarometer/Standard-101-Spring%202024.pdf.
[52] A.-A. Allaste, R. Pirk, Teismeliste radikaalide mäss või maailmaparandajate algatatud uus elustiil? Rmt-s: Noorteseire aastaraamat 2019–2020. Noorte elu avamata küljed. Toim. A.-A. Allaste, R. Nugin. Tallinn, 2020, lk 171–172.
[53] M. Lagerspetz, When Formal and Informal Rules Meet: The Four Sets of Rules of the Estonian Language and Minority Regime. Rmt-s: Sociologies of Formality and Informality. Toim. A. Mica, J. Winczorek, R. Wiśniewski. Frankfurt, 2015, lk 127–148, siin 138–139
[54] P. Vihma, Interfaces in Estonian Forest Governance: Opportunities for Reflexive Institutional Innovation through Experimental and Adaptive Projects. Helsingi, 2022, lk 34.
[55] H. Stenius, Nordic Associational Life in a European and an Inter-Nordic Perspective. Rmt-s: Nordic Associations in a European Perspective. Toim. R. Alapuro, H. Stenius. Baden-Baden, 2010.
[56] Vrd B. Lomax, The Strange Death of ‘Civil Society’ in Post-Communist Hungary. Journal of Communist Studies and Transition Politics, 1997, kd 13, nr 1, lk 41–63.
[57] A. Stepan, Democratic Opposition and Democratization Theory. Government and Opposition, 1997, kd 32, nr 4, lk 657–673. Vt ka minu arvustust Juhani Salokandle raamatule „Vastupanu kultuuriajalugu“ käesolevas numbris, lk 182–184.
[58] Vt näiteks „Avaliku kirja…“ netikommentaare, Postimees, 25.10.2023. Vt ka E. Luuk, Gaza: Hävingu ja desinformatsiooni kroonikad. Müürileht, 21.11.2023, ja selles lingitud meediakommentaare.
[59] https://rahvaalgatus.ee/initiatives ; https://petitsioon.ee/
[60] P. Lakka, Ulkoministeri Valtonen: EU:n harkittava lisäpakotteita Israelia vastaan. Yle, 14.10.2024.
[61] V. Väino, Ekspress: Eesti Kunstiakadeemia lõpetas koostöö kõigi Iisraeli ülikoolidega. ERR, 16.12.2024.
[62] B.-M. Alas, Kunstiakadeemia nimel toetatakse Palestiinat, kool nõuab viite eemaldamist. Postimees, 25.11.2023.
[63] R. Ekström, P. Sinkko-Westerholm, L. Pellas, Helsingin yliopisto on antanut poistumiskehotuksen Palestiinaa tukevalle mielenosoitukselle – paikalla parisataa ihmistä. Helsingin Sanomat, 12.06.2024.
[64] O. Snellman, Akateeminen boikotti – vähintä mitä yliopistot voivat tehdä kansanmurhan ja opinmurhan estämiseksi. Tieteessä tapahtuu, 2024, nr 1.
[65] D. della Porta, M. Diani, Social Movements, lk 167.
[66] T. Kuran, Now out of Never: The Element of Surprise in the East European Revolutions of 1989. Rmt-s: Liberalization and Democratization. Change in the Soviet Union and Eastern Europe. Toim. N. Bermeo. Baltimore, 1992, lk 7–48.
[67] Vt A. Krjukov, EKRE ja Isamaa Pruunsilla annetuses ohtu ei näe. ERR, 08.07.2023.
[68] Vrd P. Vihma, Interfaces.
[69] J. Pullinen, Tämä meni pieleen Juha Sipilän dosenttikiukussa A-Studiossa: ei-sanojat tekevät oikeasti palveluksen. Helsingin Sanomat, 03.12.2015.
