Pärast seda, kui Kuan Hsiu lahkus Kangxi provintsi valdja paleest maalivõistluselt, kulges ta läbi taevaste sfääride ja jõudis Wushani mäele. Selles paigas oli meister viibinud varemgi ja siin seisis tal mägioja kaldal väike hütt. Tõesti väga väike, nii väike, et sinna mahtusid hädapärast vaid mehe ase, paarist kivist laotud kolle ja ta mõlkis ning tahmunud köögiriistad.
Viimaseid kasutas meister ühtaegu kaheks otstarbeks: toidu valmistamiseks ja mitut sorti elueliksiiride segamiseks ning katsetamiseks. Tõtt öelda panigi Kuan oma kõrge ea regulaarse paastumise ja endavalmistatud elueliksiiride pideva pruukimise arvele.
Aeg mägionnis kulges, nagu oleks ta siin seisma jäänud.
Ühel päeval toitu valmistades tuli Kuan Hsiule äkitselt meelde kord nähtud kummalise kujuga mänd ühel mäenõlval. Visioon oli nii elav, et üksiklane tundis sundust see kusagile jäädvustada. Sobiv paik oligi tegelikult käepärast: selleks passis hüti põhjapoolne lage sein. Kuan otsis välja oma värvid ja pintslid, valmistas need maalimiseks ette ning jäi siis keskendunult seina põrnitsema. Möödus pooltund, teine kolmas. Äkitselt haaras Kuan pintsli, kastis selle värvi sisse ja visandas mõneainsa täpse ning jõulise tõmbega puu tüve seinale. Edasine järgnes nagu rajuhoog. Näis, nagu välguks mehel korraga neli kätt — nii kiiresti ilmusid seinale puu oksad, okkad, koore konarused ja maapind puu all. Vaid mõni viiv ja pilt oli täiesti valmis — kaunis ja nii tõetruu, et tundus, nagu võiks puu okstes kuulda tuule vihinat.
Järgmisel päeval oli Kuan Hsiu hütis rahutu. Ühtepuhku lendasid avatud uksest ja akendest sisse linnud, et meistri poolt maalitud puul istet võtta, põrkasid aga puhkamise asemel vastu kõva seina ja kukkusid vigastatult või surnult maha.
Kurvalt ja pahaselt pead vangutades võttis Kuan Hsiu lõpuks asemelt teki ja riputas selle puule ette.
Ühel külmal talvehommikul mõni aasta hiljem avas Kuan Hsiu oma asemel silmad ja tundis, et ta elujõud on otsas. Nii otsas, et seda ei suutnuks turgutada enam ükski elueliksiir. Mõnda aega lamas mees vaikselt voodis, üritas siis aga ikkagi tõusta. Sedaaegu oleks miski ta rinnus nagu rebenenud. Tuline valu valgus rindkere mööda laiali, kiskus kaela krampi ja hetke pärast oli ätt asemel surnud.
Sestpeale saavutasid tühjus ja vaikus Wushani mäel ainuvalitsuse. Inimestest jäetud jäljed hakkasid aga hägustuma ning otsekui lahustusid ajapikku ürgsusse. Ka Kuan Hsiu hütti tabas häving. Tasapisi pehastudes vajus ühel talvel lumekoorma vajutusest sisse selle katus, tuul lükkas ümber onni seinad ja paduvihm uhtus laiali Kuan Hsiu kondid ja ta kasina majakraami riismed.
Üksnes sein, millele oli maalitud puu, seisis veel püsti. Kuni ühel päeval selgus, et ka seina õieti pole enam, on hoopis tõeline puu ning sellele toetuvad seinariismed. Viimaks langesid needki ümbert ning puu õõtsutas lõplikult vabanenuna uhkelt oma krooni ja oksi. Nüüd vihises ta okstest tõepoolest tuul ja väsinud linnud võisid kartmatult ta okstele puhkama laskuda.
Ainus, mille kaotusest vaatajal pildiga võrreldes kahju võinuks olla, oli kaunis kalligraafiline kiri, mille Kuan Hsiu oli puu kõrvale maalinud vaid mõni nädal enne surma.
Kiri ütles: «Kui elad — ela, kui oled surnud — ole surnud.»
Ilmunud Vikerkaares 1991, nr 4
