Mõtlen kogu aeg, et need on mu viimased hetked. Viimane kord, kui sojatortiljat söön, viimased kokkupuuted kolleegidega – potentsiaalse lõpu lävel tahan eriti hea olla, kindlasti parem kui seni. Kui kontorijuht avaldab soovi pikale lõunale minna, ei muutu ma näost veel kümme tooni hallimaks kui muidu, vaid manan ette ilme, mis ütleb igale abivajajale: „Mu elu eesmärk on aidata sul laost neid värvilisi markereid leida,“ mitte: „Ära sega, mul endalgi nii palju tööd.“ Tähendab, püüan vältida seda tavalist aukuvajunud silmadega, meikimata ja vitust nägu, nagu mul enamasti on.
Aga raske on mitte olla vitune, kui magamatus väsitab, igahommikune kella kaheksane ärkamine, kui olen magama läinud kell kaks öösel nagu normaalne kirjandusinimene. Ja pidev lärm – nii tööl, tänaval kui ka korteris, mille ülakorrusel trambivad lapsed ja seina taga kuulavad kurdid vene pensionärid telerit ainult täisvõimsusel. Mängin muudkui kiirloteriisid: lootes võita piisavalt, et maja osta. Ei pea isegi suur maja olema, sobib ka väike kirjanikupunker, onnike, peaasi, et poleks seina taga lärmavaid naabreid. Aga mu senine suurim võit on 20 eurot. Selle eest ei osta koerakuutigi. Ja ikkagi inimeste maja võiks olla, kuudist poleks eriti kasu. Kunagi, kui klassi-õe aias tukikat mängisime, peitsin end ta kolli kuuti, koer toimetas parajasti mujal. Kümneaastaselt oli mul seal üsna vabalt ruumi, aga oma praegust ahtrit ei pressiks ma niisugusest pilust never ever läbi.
Ja võimalik, et isegi normaalmõõtmetes majast poleks kasu. Kui asi puudutab halbu naabreid, olen nagu Fanta ja nemad herilased, keda tõmbab mu poole vääramatu jõuga, kuhu ma ka ei läheks. Võin põgeneda täielikku isolatsiooni, kõige sügavamale metsa, kõige lootustandvamate vaikusehinnangutega Airbnb-sse, aga juba nad tulevad, saatuslikus üksmeeles, parvena, oma JBL-i kõlarite ja röökivate lastega, oma raskete jalgade, venekeelsete teleshow’de, aknataguste Vuooovaa!-karjumiste, haamrite, saagide ja puuridega, alati nende väsimatute puuridega.
Teine asi, mis vituseks teeb, on tunne, et elust on alati midagi puudu. Mõtlen endale pidevalt uusi eesmärke välja, aga kohe kui mõni täidetud saab, tekib uus ja võimatum. Rahulolu ei jõuagi mu õuele, olen eesel, kes ajab taga nina ees kõlkuvat porgandit, milleni ta ei küündi. Ja see jaht kestab igavesti, isegi kui porgandi kätte saan, ei täida see kõhtu, kogu aeg tahaks suuremat, sellist, mida on aastakümneid kasvu stimuleerivate kemikaalidega piserdatud.
Seepärast peangi hüppama. Et tunneksin: jah, nüüd mõneks ajaks piisab, see, mis ma tegin, on piisavalt suur asi. That’ll do, pig, või noh. Eesel. Sellest porgandist nüüd mõneks ajaks jätkub ja see kogemus viib mu tasandile, kus iga järgmine katsumus tundub tühine. Lõpuks ometi julgen naabrid korrale kutsuda, õiglast palka küsida, mõelda läbi, kas inimesed mu ümber on ikka õiged, kas mu suhted toimivad, ega ma ole kellegagi valedel põhjustel. Langevarjuhüppe kinkis mulle A sünnipäevaks vahetult enne, kui lahku läksime. See vautšer on mul peaaegu kolm aastat sahtlis seisnud, aga enam kauem ei saa, juba pikka aega on mul olnud A asemel U ja meie suhe vajab tõde, mu pea vajab selgust, vajan jõudu suurte otsuste tegemiseks, ja õhku.
Aga enne tuleb veel natuke elada. Püüan saada malereitinguks 1200, näha lõpuks ära nii „Barbie“ kui ka „Oppenheimeri“, tihemini vanaemale helistada, ja emale. Ema tuleb kaasa.
Tööl ollakse pehmelt öeldes üllatunud, et elu esimese hüppe üksi teen, mitte tandemina. Ma ei näinud selles varem probleemi, aga nüüd teeb ausalt öeldes ärevaks, et kõik kohe niiiii imestunud on. Ja tegelikult paneb muretsema seegi, et teooria õppimiseks läheb neli tundi. Neli tundi tuleb õppida, kuidas 1200 meetri kõrguselt alla hüpates mitte surra. Mitte pool tundi, kaks tundi, isegi kolm. Neli tundi läheb selle õppimiseks.
Eludel on erinev väärtus. On inimesi, kes tahavad nii väga elada, kuigi mõttetult. Nad teevad mingit suvalist tööd, postitavad endast pilte, nädala sees elavadki ainult laikide ja kommentaaride toel ning ootavad nädalavahetust, et saaks end ilusaks teha ja selle ilu esitlemise saatel end kusagil kooma juua. Vahel mõni soojamaareis, võimalus jagada pilte endast Komodo varaanide või makaakide kõrval, uued laigid ja kommentaarid, pesupildid, jõusaalipildid, kiri mõnelt kiimas simp–follower’ilt, mille üle tore naerda (mida ta siin õige loodab, hahaa, dream on), ongi kõik. Tihti on need inimesed, kes jooksevad iga marrastuse või sinika pärast arsti juurde, sest nende kaunis keha ja elu, mida see raamib, on nende kalleim vara, aare, millest kümne küünega kinni hoida. See ei tohi natukenegi kahjustuda, jumala eest. Aga miks?
Eriti veider tundub asi siis, kui võrrelda niisugust kontingenti inimestega, kes on raskelt haiged – või nendega, kes surmast pääsenud. Iga nende hingetõmme on eluga laetud, nad kasutavad iga tundi, minutit maksimaalselt, täidavad elu kogemuste, sõnade, hetkedega, mis loevad. Nad annavad oma eksistentsile mõtte, nemad võiks palju sagedamini arsti juures käia. Aga enamasti on neil elamisega liiga palju tegemist, pole aega üle mõelda, tervise pärast põdeda, eesmärgid ootavad.
Ise jään ilmselt nende kahe äärmuse vahele, nagu enamik meist. Aga ma püüan.
Kolleeg rääkis, et ta 50ndates sõbranna kinkis ka hiljuti abikaasale langevarjuhüppe. Et muidu igati sportlik ja ettevõtlik mees, aga hüppama ei läinudki. Tal oli tandemhüpe ka veel, pfff. Aga meenutan endale, et tuleb lahke olla, ikkagi viimased hetked. Ütlesin siis suuremeelselt, et ega jah, hirmus värk, kunagi ju ei tea. Ja praegu olen, jaa, härga täis, aga võib vabalt juhtuda, et see siin on mu maise eksistentsi üks viimaseid kohvisid. Kohv tundub täna kuidagi eriti hea. Hukatuse lävel ongi kõik maitsvam, vesi märjem, õhk puhtam, suudlused armsamad. Aga ma ei taha usse saada, mistõttu käin lõunal ikkagi kontori vetsus suud pesemas. Kolleegi koer lakkus mind täpselt huulte pealt, proovis keelt isegi veidi sisse pressida.
Õhtul lähengi juba koolitusele. Praegu kardan rohkem kogu seda sotsiaalset, võõrastega lävimise osa kui lennukist väljahüppamist. Introverdi asjad.
Bussis mõtlen, kes neist inimestest võiks veel samasse kohta tulla. Keskmise validaatori juures seisab üks kutt sõjaväemustrilise nokamütsi ja rohelise T-särgiga, millegipärast on mul täiega tunne, et ta tuleb ka koolitusele – äkki isegi juhendama? Samas tundub ta liiga noor, tahaks ikka sellist megakogenud venda, kes elus 3000 korda lennukist välja hüpanud ja teab, millest räägib. Täiega kahju, et üks nahkportfelliga papi mitu peatust liiga vara välja astub. Tema vanuses inimesed õpetasid teisi lennukitest alla hüppama juba 1950ndatel.
Kohal on 12 õpilast, kellest kaks naised, ülejäänud mehed, vanuselt jääb enamik kuskile 25 ja 35 vahele. Esiteks peame kõik täitma ankeedid ja lõpuks allkirjaga kinnitama, et oleme siin vabatahtlikult, valmis vigastusi saama ja igati teadlikud ka võimalusest Liiva-Annusega kohtuda. Tundub, et keegi ei löö põnnama, kõik kuulavad ilusti lõpuni, teevad märkmeid. Vaata-haara-vaata-tõmba-haara-tõmba. Koolitaja ise on sümpaatne ja konkreetne, teeb palju musta huumorit, surmanalju jne. Mida teha, kui hakkad piksevarda otsa maanduma? – Tee suu lahti, siis jäävad hambad alles. Tüüp räägib, et on sooritanud üle tuhande hüppe ja ainult kolm on kuidagi kehvasti läinud, aga ei midagi hullu. Alates 300. hüppest pidi asi ohtlikuks minema, kui tekib juba teatav salakaval ülbus-kindlus, siis aga mingi hetk tõmbad jälle normiks ära. Kusjuures, too kutt, keda bussis nägin, ongi ka koolitusel. Aga ei juhenda, vaid kuulab ilusti, käed patsus, suu mopsus.
Langevarju osad, väljahüppeasend, kontrollietapid pärast varju avanemist. Kaks lehekülge tõrkeid, mis võivad maa poole langedes tekkida, ning kuidas neid üksi lahendada. Fun fact, üks tõrgetest – langevarju avanemine viivitusega – võib tekkida sellest, kui hüppaja on liiga kerge, nii 40 kilo kandis. Ometi tasub see õlle-burksidieet ära, sest 40 kilo ei kaalu ma, noh, ütleme, et juba mõnda aega… Eriolukorrad, kõrguse kontrollimine, tegevus kokkupõrke korral, põhivarjust loobumine ja varuvarju avamine, maandumine ebatavalistes kohtades, maandumisasend, vastutuult pööramine, jne, jne, jne. Alguses mõtlesin, et mis seal siis on, vari selga, hopsti lennukist välja, natuke seal manööverdad, jalad ette ja vsjoo. No sellise tehnika õppimine ei võtaks neli tundi.
Videoid vaatame ka, sealhulgas olukordadest, kui midagi pekki on läinud. Üks vend maandus puu otsa ja murdis rangluu, sest hakkas kohe pärast lennukist lahkumist oma teekonda filmima (telefon peab hüppe ajal rinnataskus olema). Instruktor ütleb, et iga hüpe, pärast mida omal jalal minema kõnnid, on hea hüpe.
Täna elan veel parimat elu. Ostan šokolaadi-mündimandleid, joon tööl lausa kaks kohvi, teen pikema lõuna ja õhtul vaatan „Bridget Jonesi päevikut“. Veel hiljem arutlen, mida selga panna. No kleidid-seelikud on ilmselt välistatud, kuigi päris stiilne oleks maani kleidiga lennukist välja hüpata. Matkapüksid tundub hea variant, ainult et kuna paar kuud tagasi kukkusin Norras kalju pealt alla, läksid need põlve pealt veits katki. Lisaks on need väikseks jäänud. Aga no jalga lähevad. Ja parem liiga väikesed kui liiga suured vist. Ei tahaks küll, et püksid poole lennu ajal jalast lendaksid.
„Ära mine,“ ütleb U, kui end hommikul riidesse panen. „Ma päriselt ka enam ei tee, mitte kunagi.“ Ta kardab minust ilma jääda, aga pean minema ja tegelikult teab ta seda isegi. Aga muidugi ma kardan, ärevus kasvab iga minutiga, mu rinnas siputab väike lind, kes ei saa välja päikese kätte laulma. Istun autosse ja sõidan oma saatusele vastu, pärast tänast pole ma enam sama inimene. Kui kohale jõuan, tervitan vanemaid, kes on Tartust juba saabunud. Ema mees plaanib ka samal päeval hüpata.
Inimesed ootavad, neid on palju. Enam kui pooled on profid, kel juba hunnik hüppeid selja taga ja kes ei suuda elada nii, et igal võimalikul hetkel uut adrenaliinilaksu otsima ei lähe. Kohe suundubki esimene sats lennukisse, et „muster ette näidata“. Kaks inimest tunnen koolituselt ära – neid (meid) mõistagi veel hüppama ei lasta. Aga kohal on ka kaasaelajad, vanemad, sõbrad, kallimad. Ja muidugi instruktorid, kes kõike korraldavad.
Kui hoovil seisvad väikesed lennukid välja arvata, on natuke tunne, nagu oleks maal sõbral külas. Mõnusalt rustikaalne majakompleks, kaltsuvaibad, väikesed lapsed ringi jooksmas, paar kassi ja Berni alpi karjakoer Matu, keda oma närvide rahustuseks lõua alt sügan. Matu-poisile pole see esimene rodeo, tundub, et ta on elus pidanud palju stressi leevendama, kurgualune suurest sügamisest juba siledaks kulunud, karv sealt täitsa ludus. Kõik need hüppajate higised käed on tema karvastikust aastatega üle käinud, pisikene.
Eksam on neli lehekülge pikk ja ootamatusi ei sisalda, täpselt sama värk, mida koolitusel õpetati. Eeskujuliku õpilasena kirjutan paberid ääreni täis. Langevarju osad, tegevus pärast lennukist väljahüppamist, varju kontroll, kiired ja aeglased tõrked ning nende lahendamine, varuvarju avamise protseduur (vaata-haara-vaata-tõmba-haara-tõmba), maandumiskujund ja -asend, etc. Ainult viimase ülesande juures jään hätta. Seal on linnulennuvaates mets, põld ja kaks sinu kui lendaja asukohta õhus. Lehele tuleb siis tugevat tuult ja 400-meetrist kõrgust arvestades märkida esimene ja teine soovituslik maandumiskoht. Olen vahel loll, nüüdki on mul raske aru saada, kuidas seda täpselt on mõeldud, aga proovin loogika abil kaks ilusat kaarjoonekest tõmmata. Hiljem tuleb välja, et teine joonis ongi mul vale, poleks üldse pidanud maandumiskujundit tegema, et mitte metsa maanduda, lihtsalt paremale põllule keerama.
Mõned spikerdasid ka, isegi mult küsiti vastuseid. Triikisin muudkui Matu siidist kurgukest ja aitasin, kuidas oskasin. Aga no tegelikult peaks ikka ise neid asju teadma, sest kui sa juba üksipäini õhus seikled, ega siis enam kelleltki midagi küsida saa. Hästi ei kujuta ette, et hüppame järjest lennukist välja ja siis 400 meetrit allpool püüab keegi karjuda, et ou, kuule, KUULED VÄ, kuidas see varuvari avaneski, oota??!!
Läbin eksami, mis tähendab, et järgmiseks saan paberilipaka, kus erinevad märksõnad alates „maandumisest“ ja lõpetades „Daisyga“. Nende taha tuleb hakata riste koguma, mida soodustab, kui vastava praktilise harjutuse instruktori käe all sooritanud oled. Kõik instruktorid on seal niisugused konkreetsed, abivalmid ja muhedad, oskavad hästi pinget maha võtta ja panevad mõistma, et asi on tegelt megaturvaline.
Alustame maandumise õppimisest, mis tähendab, et meil tuleb ükshaaval veidi kõrgemalt platvormilt murule hüpata ja end siis õigesti üle õla rullida. Ühel korral löön pea vastu maad ära, aga vähemalt esialgu tundub, et see mu sooritust ei pärsi, seega tõusen kiiresti püsti ja panen padavai jälle platvormile edasi. Loodan, et keegi ei näinud ja kellelegi ei ütle ka midagi mu väikese peapõrutuse kohta, sest tahan siiski täna hüpata, eks ole.
Mul on lihtsalt halb kogemus Phantasialandist, mida paar aastat tagasi kipsis käega külastasin. Pärast seda, kui olin lunastanud 50-eurose pileti ja enda elevil kere pargi kõige hullemale atraktsioonile istuma sättinud, tuli Ameerika mägede haldur minu juurde ja selgitas, et kipsis käega ei saa mind paraku ühelegi atraktsioonile lubada, liiga ohtlik, blablabla. Tookord lahendasime sõbraga asja nii, et läksime tollest atraktsioonist kaugemale pingile ning saagisime koduvõtmega kipsi mu käe ümbert lahti. Voilà! Viisime selle lukustatavasse kappi hoiule (ikkagi reliikvia) ning saingi osa kõigest, mida Brühli lõbustuspargil pakkuda oli. Aga jah. Õppisin, et niisugustel puhkudel on parem vigastusi varjata.
Kõige lahedam harjutus on viimane, kus peame maa peal seisvast lennukist väljahüppamist harjutama. Ma pole varem nii tillukeses lennumasinas olnud, juba see on ülilahe. Ja kui ukseavast välja hüppan, muutub kõik kuidagi eriti reaalseks. Et see on viimane harjutus, varsti teen sama hüppe 1200 meetri kõrguselt taevast. Ihuüksi.
Lennukiuksel seistes meenub mulle millegipärast turistipaar, keda mõni nädal tagasi Viru ringi juures nägin. Keskealine mees ja naine, vist soomlased, mõlemad ülekaalus, kuidagi tülpinud, nutitelefonis, mehel seljas T-särk, mis kuulutas „I’d rather be somewhere else“. Vaene naine, mõtlesin. Tema väärt seltskonna kohta avalikult nii koledasti öelda. Aga võib-olla naine ei osanud inglise keelt, võib-olla kumbki neist ei osanud. Mõtlesid, et lihtsalt ilus särk mingi popi noortepärase kirjaga. Nagu mõni vanaema, kes kannab kodus kaltsukast leitud pluusi kirjaga „Sexy sparkle girl“ või „Flower booty princess“. Miks? Seal olid nii ilusad lilled peal.
Mõtlen jälle U-le. Ei, mina ei tahaks küll praegu kusagil mujal olla.
Terve päeva oleme jälginud, kuidas profid taevasse suunduvad ja langevarjuga sujuvalt otse meie ette maanduvad. Nad teevad seda elegantselt, aga metsiku hooga – sa reaalselt kihutad selle varjuga, mitte ei liugle nagu vaatamisväärsusi nautiv turist, ei, sa kihutad, oled kiirust ületav auto maanteel, vuhh, ja oledki möödas. Aga jah, profid on osavad, ei tee isegi seda üle õla rullimist, mida meile noobidele õpetati, vaid maanduvad jalgadele nagu kassid. Kena vaadata kohe. Ütlesin emale, et ärgu ta mitte lootkugi minu maandumisest samasugust ilu, sest tsiteerides klassikuid: „ma mängin esimest korda“. Tegelikult lohutasid korraldajad, et algajatena ei maandu me tõenäoliselt maja juures ja ega seda peagi iga hinna eest taotlema – peaasi, et jõuaksime tühjale platsile ega põrkaks kokku hoonete, loomade, puude, veekogude, elektriliinide, surmaga.
Varsti ongi aeg end neljandale tõusule kirja panna, valida õiges suuruses punane kiiver, kõrgusemõõtja, prillid, hüppamiskostüüm. Täna on hüppamiseks populaarne päev: kui mina langevarjuriiete juurde jõuan, on kõik sobivas suuruses rüüd juba kasutuses ja alles vaid tuulelohe-kostüümid, millega poleks põhimõtteliselt langevarju vajagi. Instruktor arvab, et see ei lähe kohe mitte. Ta koorib ühe äsja maandunud hapra, linnuluise tüübi seljast kombeka ära ning ulatab mulle, see on mõnusalt paras. Soe ka, kutil on vist veri vemmeldanud.
Siis läheb seljakott tiibvarjuga selga, rihmad igalt poolt kõvasti kinni, sealt, kus algavad käed, ja sealt, kus algavad jalad. Veits surub ebamugavalt, aga elan üle. Vähemalt võib loota, et nii ei lenda püksid jalast või vari seljast. Mobiil rinnataskusse, taskulukk kinni, kõrgusemõõtja randme ümber, prillid ette. Saan kummiga langevarjuprillid enda prillide peale, nii ei lenda need minema. Põhimõtteliselt kõik võib minema lennata, kui spetsiaalselt ei valmistu. Kiiver pähe, kindad kätte.
Instruktorid sätivad meid kõiki maa peal täiuslikult korda, kontrollivad hoolega, ega me ole midagi unustanud või enda külge valesti paigaldanud. Isegi kui juba lennukiga õhku tõuseme (meid on 12 ja rohkem ei mahukski), sirutab üks instruktoritest käe ja sätib mul mingit rihmakest paremini peitu, hüppe ajal ei tohi midagi kusagilt lipendada – võib nööridesse kinni jääda. Tema hoolivus on kuidagi ootamatu ja armas, mõistan, et olen seda igatsenud, et keegi mind kaitseb. Iman hetkelise läheduse endasse nagu käsn, kes aastateks kuivale jäetud. Minus segunevad soojus ja kadedus, instruktor on oma naisele ilmselt väga hea mees, lastele hea isa.
Hüppajad pannakse staaži, kaalu ja muude määrajate põhjal järjekorda, olen neljas.
Lennuk tõuseb mürinal üha kõrgemale, veri tuksleb mu soontes, temperatuur langevarjurüüs kerkib. Kui oleme õigel kõrgusel, on aeg hakata välja hüppama. Ükshaaval. Kas mainisin, et teen seda üksi?
Liigun, selg ees, lahtise lennukiukse poole. Seal ootab instruktor, kes teeb viimase kontrolli ja võtab meduusi mu langevarjukoti küljest enda kätte, et see mulle järele visata. Siis ütleb ta: „Uksele!“ Lähen ukseavasse ja keeran end vaevaliselt õigetpidi, sest uksest puhub sisse tugev tuul, ei, see on vähe öeldud, tuul pole kunagi nii kõvasti puhunud, nii kõvasti, et on peaaegu valus ja kui mul prille ees poleks, lendaksid vist mu silmamunad välja. Vaatan ettevaatlikult alla, midagi eriti aru ei saa, puud-majad-veekogud-maanteed, miski ei joonistu välja, vaid moodustab suure abstraktse lapiteki, hõredad pilved loorina ees.
Parem jalg ette, kõik varbad uksest välja, pea ja ülakeha ka. See tundub absurdne, ma olen kihutavas lennukis 1,2 kilomeetri kõrgusel ja seisan selle avatud uksel: kes ma olen, Arnold Schwarzeneggervõi? Instruktor karjub „Valmis?“ Karjub, sest lennukimüra on nii tugev ja läbi jõhkra tuule ei kuule eriti midagi. Vastan: „Valmis!“, mille peale saan vastuseks „Mine!“ Ja ma hüppan, käed-jalad laiali, otse enda all laiuvasse tühjusse nagu psühhopaat.
Kujutasin seda kuidagi nii ette, et kukun mõnda aega sirgelt otse alla, pärast mida hakkan siis avanenud varjuga maandumiskoha poole manööverdama. Tegelikkus on midagi muud, lennuk ju kihutab, mis tähendab, et kohe pärast läve ületamist paiskun täie hooga taha, lendan nagu kahurikuul, lennuk jääb paari sekundiga kaugele maha.
Kui kahurikuul on veidi horisontaalselt lennanud, hakkab ta allapoole langema. Adrenaliin möllab, süda on kurgus, kukun nagu kivi, mu ümber on nii palju ruumi, õhku, tühjust, atmosfääri, võimatu on kusagil mujal olla nii üksi. Hetk tagasi olin inimesi täis lennukis, enam pole kedagi, ma ei saa kellegi juurde minna, keegi ei saa minu juurde tulla, sellist rahu olen igatsenud juba ammu.
Äkki tunnen jõulist raputust, mis rebib mind reaalsusesse tagasi. Tundub, nagu tahaks tuul mu koti seljast rebida, langevari minema lennata, rihmad teevad äkilise jõnksu! Ja tõmbavad mu tahapoole, rappun nagu kaltsunukk tuules, appi, ma loodan, et kott ei lenda seljast, aga ei, lihtsalt langevari avaneb.
Vaatan üles, kontrollin varju, kõik näib korras olevat. Tiib on terve ja kannab, kiirus väheneb, kivina kukkumisest saab lend. Aeg end kokku võtta. Kõik sõltub minust, järgmise kolme minuti jooksul saan loota vaid iseendale.
Vaatan randmelt kõrgust. Rebin juhtimistropid kõvasti lahti, teen lennukontrolli, vasakule, paremale, pidurdan. Tropid käivad raskelt, ma pole seda oodanud, sõrmed on nagu lehmanisad ja pean kõvasti pingutama, kui tahan nööre vasakule-paremale sikutada. Samal ajal tuleb veel vasakut kätt piisavalt sirutada, et kõrgust näeks – sealjuures ei tohi troppe lahti lasta, sest ma ei pruugi neid enam õhust kätte saada ja siis oleks juba pekkis. Paras koreograafia see kõik, kolmandat kätt oleks juurde vaja, aga ikkagi, ma lendan. Nagu lind, lihtsalt palju suurema hooga. Punapäine kondor kihutab muudkui maa poole ja mõnekümne sekundi pärast ongi kõik, tuleb hakata maandumiskohta valima, pole aega uneleda.
Okei, seal on mingi veesilm, seal on Tartu-Tallinna maantee, sinna ei tahaks kindlasti maanduda. Majad üksteisel järel, metsatukad siin-seal. Aga oi-oi, kui käe pealt kõrgust vaatan, olen juba 300 meetri kõrgusel: tuleb hakata maandumiskujundile mõtlema. Mul on vaja end maandumiseks vastu tuult pöörata, aga meetrid kaovad metsiku kiirusega ja ühel hetkel näitab kõrgusemõõtja 100. Mis tähendab, et igasugused pöörded on rangelt keelatud, isegi kui kihutan pärituules edasi, ees tervitamas paks männimets. Ränk reaalsus jõuab kohale, teadmine, et paari sekundi pärast lendan täie pasaga latvadesse ja ma ei saa sinna midagi parata. Mõni oks võib mu keha läbistada, võin rangluu murda, puusa, käe, jala, kolju, variante on. Aga ega midagi teha ka saa, seega tuleb end mõttes ette valmistada, kokkupõrkeks, vigastusteks, vereks, põrutusteks, surmaks. Eesootav olukord pole kiita, aga kohe on see minu olukord, minu elu siin ja praegu, mina neid sekundeid elamas.
Näen juba tüvesid, oksi, kokkupõrkeni on jäänud mõni meeter. Künnan metsast läbi, oksad ragisevad, kõik.
Üks mänd haarab mu langevarjust kinni ning jään maa ja taeva vahele kõlkuma nagu filmis. See on läbi. Ma ripun, käed ja jalad õhus, olen terve, aga ei tea, kui kauaks. Mu raskust kandev vari võib iga hetk järele anda, ma ei tea, kui hästi see peab, kui hästi olen kinni jäänud. Silma järgi hinnates tolknen umbes 20 meetri kõrgusel. Kohe kutsun endale abi, aga enne midagi tähtsamat.
Õngitsen telefoni rinnataskust välja, hästi ettevaatlikult, et oksi mitte raputada. „Ma tegin selle ära,“ ütlen U-le. „Ja kuidas veel.“ Rääkides tunnen suus maitset, jep, ongi porgand. U vaikib teisel pool, vaikib, sest teab, mida see kõik tähendab. „Ongi kõik siis vä?“ küsib ta lõpuks, kuigi ei taha tegelikult vastust kuulda. „Pärast räägime.“ U vaikib, vajutab kõne kinni. Ongi kõik siis? Üks orav hüppab mööda oksi, tõstab pea ja vaatab mulle otse silma.
Kaugel müriseb lennuk ja ma tean, nad ei otsi mind.
