On reede õhtu, põllumehed, kes on tegelikult loovtöötajad ja startupperid ja keskastmejuhid ja muud sellised, ja kuna on reede õhtu, kes see istub kodus, kuigi päris kindlasti istutakse kodus rohkem kui 10 aastat tagasi, sest hea ja hubane on istuda oma diivanikesel telefonis ja skrollida või mängida „Candy Crushi“ ja lasta oma konnektoomidel kärsata ja surra vaikset ebameeldivat surma. Aga mina ei istu, ei-ei, mina ja mu sõbrad, me oleme võtnud nõuks, et me lähme sööma, sööma kuhugi heasse kohta, sest mida see raha teeb kontol, tal on seal igav ja ta tahab õue mängima saada, vaadata otsa tänapäevastele restohindadele õuduse ja austusega, nagu turist, kelles on hoolimata „Candy Crushi“ üledoosidest säilinud võime tunda suuri tundeid ning kes jõuab lõpuks, Tallinna lennujaama sittade ühenduste kiuste, Egiptuse püramiidide või mõne muu XXL-suuruses monumendini. Me kõnnime tänaval, ja me oleme noored (tegelikult mitte, oleme keskeale lähenevad) ja ilusad (ma just käisin eelmine nädal Botoxis) ning heatujulised (mis seal ikka, maailm põleb, aga tosse vaja tellida). Jacques, Cynthia, Markus, Elo, Katri, Juhani, õhtutulede valguses, me jalutame, eirates lompe ja auto alla sattumist, nalja visates, oma viimaseid seiklusi jagades, naerdes glamuurselt, Andruss oma rattaga üliaeglaselt kõrval venides, ta juba jõi kodus pudeli veini ära, tal on hea olla, ma jõin ainult pool. Meil pole täpset plaani, sest praeguses majanduskliimas ei pea lauda ette broneerima, me lihtsalt kulgeme mööda Telliskivi, või on see hoopis Kreuzberg, a ei Changgu, või äkki isegi Töölö. „Oh, vaadake, see on see koht, ma nägin seda Instas, seda teevad samad tüübid, kes teevad Zodiaci, teate küll, üks see prillidega vanem vend, tavai lähme sinna,“ erutub Jacques. „Ma kind of tean neid, see on raudselt hea, teevad nii, nagu teeksid endale,“ veenab ta meid ja me nõustume kiirelt, oleme juba pikalt ringi töllerdanud ja kõht hakkabki minema tühjaks ja ühtlasi on käes aeg jätkata veiniga. Ja koht on ilus, natuke vintage, natuke Prantsuse brasserie, veidi betooni ka ja huvitav tundmatu looma topis seinas ja nõustun Jacques’iga, et tundub tõesti, et nad teevad nagu teeksid endale, kuidas sa muud moodi teed lahedat moodsat kohta ja ega sa ei hakka ka seda ütlema, et see on sul hoopis rahapesula või näiteks et su töötajad saavad ümbrikupalka või et kokk on joodik ja toob öösel pärast vahetust kööki litse ja kodutuid jääke sööma (true story bro). Ja teenindaja ilmub hopsti-popsti kuskilt välja ja naeratab säravalt, tal on ees tume põll ja seljas valge T-särk ja ta küsib, mitmekesi me tuleme ja sahkerdab iPadiga, kuigi näha on, et vabu laudu on küllalt, aga sedasi on teda koolitatud ja nii on ja nii jääb, nii Põhjalas, Uluwatul kui ka Peckhamis. „Minu nimi on Laura, olen teie tänase õhtu saatja, tulge minuga,“ sõnab ta ja aktiivse, sõbraliku moega karjatab meid lauda, millel juba põleb küünal, pärisküünal, mitte see vastik plastmassist feigikas, Zodiaci vennad tõesti teavad, mida nad teevad. „Oodake üks hetk,“ ütleb Laura sedasi, nagu reedaks ta meile ja ainult meile imelist saladust, „kohe toon teile menüüd.“ Miski tema toonis tundub mulle aga kahtlane, väga kahtlane. Ka topis seinal ei sisenda kindlustunnet, ta vaatab mulle otsa salakavalalt ja pahatahtlikult, ta klaasist silmad on näinud nii mõndagi, ta teab midagi, mida ma ei tea ja ma tunnen, kuidas mu kõhualune läheb külmaks ja ärevus poeb hinge. „Kurat, see koht on liiiiiiga moodne,“ mõtlen endamisi, seirates ülejäänud klientide laudu, proovides mõista, mida siin pakutakse, peale naturaalveini ja piskode ja palomade ja viskisauerite, kuid madalad hubased valgused ja minu keeldumine prille kanda ei lase selgetel piltidel sarvkettal vormi võtta. „Loodame parimat, loodame parimat,“ mõtlen ma ja naeran liiga valjusti Andrussi nalja peale. Siit ta tuleb. Käes menüüd. Igaühele üks. Eraldi joogikaart. Ja ta jagab need meie vahel ära. Ja ta kükitab meie kõrvale maha. Ta ei soovi meiega rääkida ülevalt alla, ta soovib olla meiega ühel silmakõrgusel. Sest me võiks tunda end nagu emal külas. Mitte restos. See on nende kontseptsioon. Kuigi kui ma tahaks emale külla minna, ma ei tulekski ju restosse. Mu süda lööb järjest kiiremini. Avan menüü. „FAKING HELL!“ karjun seesmiselt. Ma faking teadsin seda. Ma faking ei oleks tohtinud elu sees lasta Jacques’il kohta valida. Täiesti faking perses. Miks nii. Ma vihkan kõike. Money well spent. Ma tunnen end nagu miljonär, kelle kopter on väljunud kontrolli alt ja kes sekundi pärast kohtub sileda, pehmena näiva merepinnaga, selleks et mitte iial enam lainete vahelt välja tulla. Topis seinal naerab vastiku häälega, mida kuulen ainult mina, teised kuulavad Laura mesimagusat – kindlasti on see Lõuna-Eesti või siis äkki Uttarakhandi, võibolla Provence’i ökomesi – häält: „Meie toidud on mõeldud jagamiseks,“ ütleb ta, „nii nagu sõprade ringis ikka,“ ütleb ta, „valida saab mitme kombinatsiooni vahel,“ ütleb ta. Faking libu. Mu silme ees on jäätis. Ilus šokolaadijäätis, pulga otsas. Ma olen viieaastane. Mu isa küsib ampsu. Ma nõustun, kuigi ma tean, mis juhtub. Sest isal on palju suurem suu kui minul. No ongi. Pool jäätist on läinud. Aga ma ei saa talle „ei“ öelda, sest ta on täiskasvanu ja viisakad lapsed ei ütle täiskasvanutele ei. Head lapsed ei tohi olla ahned. Head lapsed jagavad jäätist ja mänguasju. Õhtu möödub, nagu ta möödub. Köögist tulevad järjest shared plates. Kõik on rõõmsad ja topivad end täis hummust ja hapusaia ja krevette ja lihapalle. Elu läheb edasi. Ma olen justkui klaasseina taga. Jõuan koju umbes keskööl, teised läksid Idasse, ma ütlesin, et mul on homme varakult kõne. Kõht on megatühi. Astun tuppa, Piibu haugub ja kargleb. See on tema töö ja eneseteostus. Kui kuller toob McDonald’sist kaks topeltjuustuburgerit ja suured friikad ja kolm hapukoorekastet, vaatab Piibu mind oma rotisilmadega ja uriseb nõudlikult. „Ei, Piibu ei saa ampsu, täna ei saa,“ ütlen talle ja löön hambad burgerisse. Piibu viskub sügava ohkega diivanile pikali. Ta ise ei jagaks oma toitu elu sees. Koertele ei meeldi jagada. Meie vahel on mõistmine. Oleks pidanud tellima rohkem.
Motivatsioonikiri
Tere, kallis suur Sir Mister Big Boss! Kes sa tegelikult pole mingi Big Sir Mister Boss. Sa oled lihtsalt üks HR osakonna väike rott, kes neid kandideerimismeile järjest vastu võtab. Kui üldse sinagi, väga võimalik, et sind ennastki hiljuti „saadeti minema“ ja nüüd siin käseb, poob ja teeb muid asju (okei, aga mida ta teeb üldse, millest elektrilambad unistavad?) AI ja sellisel juhul mul on üldse kööga, sest AI kindlasti on näinud kuskil minu artikleid ja teab, et ma olen kapitalismis väga kehv ja võib öelda, et isegi selle suhtes ultravaenulikult meelestatud. Aga fingers crossed, äkki mul ikkagi joppab ja mu ellujäämisponnistust ei tõmmata eemale, sügaviku põhja, kaotuse tulekoldesse, sinna vasakusse patakasse, kuhu olen isegi neid teistele kuulunud ponnistusi põlgusega ladunud, kohe esimese rehaga, vaid see pääseb peenhäälestatud filtritest, filtritest, mille eesmärk on otsida välja maksimaalselt keskpärast loovust ja LED-tehnoloogial baseeruvat särasilmsust edasi, ja sina, kes iganes sa oled, mu saatuse otsustaja, firma logoga pusas fortuuna, avadki mu meili, mille püüan hoida lühikese ja khuulina, siis selle samuse paskvilli, mida praegu loed ja ka minu CV, mis olgem ausad, on tegelikkuses way liiga pikk, sest ma olen way liiga vana ja mida ma seetõttu, higipull otsa ees, kirurgi täpsusega, mis minu selles hetkes värisevate käte puhul on suht sitt metafoor, kohandasin üks ühele vastavalt teie ülepaisunud taksofirma ettekujutusele tublist käsilasest lühemaks ning agiilsemaks, aga seda jällegivist mitte liiga – never go full retard! Ehk siis, sina seal, kes sa istud kuulsa sisearhitekti poolt sisustatud avatud kontoris, sound-canceling klapid peas: ma olen räigelt motiveeritud liituma teie tiimiga. Tahan tiimiga koos muuta liikuvuse kontseptsioone teie kõigil sihtturgudel, värvida maailma roheliseks, luua inimestevahelisi connection’eid, pakkuda võimalust underprivileged user’itel sõltuvusttekitavalt mõnusaks prekaarseks teenistuseks, mul on isegi juba üks idee, lisame väikse gamification’i sinna juurde – orgunnime asja nii, et nad mõtleks, et nad on mängult orjad, mitte päriselt, hooo-hooo-hooo, tuus mõte, eks. Seda kõike ma olen nõus muidugi tegema ainult ja eranditult lahedas seltskonnas, sest lahedus on mu põhiväärtus ja ma olen kindel, et teie tiim on megalahe, ja mind täiega motiveerivad lahedad inimesed, sellised, kes jagavad aasta lõpus Spotify playlist’e ja kasutavad selliseid hashtag’e nagu #todaysoffice ja #workhardplayhard, siis kui nad kord aastas pääsevad kontorist fotovõttele, ja ega nad lollid pole, nad teevad seal keel pingutusest suust väljas sada nonchalant pilti ja lüpsavad seda õnnetut võttepäeva vähemalt kuu või kaks oma Insta stoorides ja siis veel natukene sinna otsa, sest alati saab lisada hashtag’i #throwback-midagi või siis noh, „olid ajad“. Aga, ausalt, mulle väga – VÄGA –meeldib olla koos nende tuusade inimestega, kes brainstorm’i ajal viskavad kerget nalja oma töö üle, seda viisakuse piirides, kellel kõigil on salongikõlbulik või siis põnevalt veider side hustle, et poleks madalapalgaliste kunstnikest avaliku sektori töötajatest tuttavate ees liiga piinlik oma igapäeva pärast, ja kellel kõigil on pangalaen – sest siis kui saad pärispalka, siis mida sa üürid, osta see Volta loft ära, u stupid. Oh, pangalaen, imeline. Ärme isegi hakka. Oi kuidas mind motiveerib pangalaen. Ta motiveerib mind iga kuu praktiliselt poole tonni eest ja seda ilma kommunaalideta. Ta motiveerib mind eriti palju kuu alguses, enne seda kui palk on laekunud ja minul kui kaasasündinud vaesuse sündroomiga isikul on konstantne paranoia, et äkki see palk ei tulegi. Palga asemel tuleb näiteks hoopis mingi lambine kiri inkassolt, sest kunagi viis aastat tagasi ma unustasin maksta parkimistrahvi. Nii et hommikul ekraani põlema pannes, silmi poolkinni pigistades vaatan ma kerge nurga alt, läbi ripsmete, oma meilboksi, et mida see ütleb mulle, kas elame veel või mitte. Just seda hetke valitsev tunne motiveerib mind sellele positsioonile kandideerima, kallis sir mister boss, see tunne, et siis kui lõpuks ongi inkasso kiri käes ja laen jääbki maksmata, pean ma pakkima oma kodinad, andma Piibu varjupaika tagasi ja kolima tänavale elama ja minu vaim ega füüsis ei ole absoluutselt selliseks väljakutseks kohandatud, eriti Eesti kliimas. Lisaks tiimile ja finantsvabadusele üks motiveeriv faktor, mida tunnen, et pean siin kirjas ausalt, otsekoheselt välja tooma, on söök. Olen selles mõttes väike gurmaan, et mulle meeldib väga see, kui ei pea nälga surema. Laiendame: lisaks täiskõhutundele, mind motiveerib näiteks sellele eelnev lihtne rõõm, kui saan minna poodi ja osta sealt söögiasju, nii et ei loe sente ega püüa banaane kaalu peale asetades neid kergelt õhus hoida. Wow, kui hea tunne see on. Eriti meeldib mulle see, kui see pood, kust söök tuleb, on Stockmann ja need tooted, mis mu ostukorvi jõuavad, pole mitte pärjatud kollaste siltidega. Ameizing, pisar tuleb silma, kui mõtlen sellele tundele, mis laulab mu südames, kui kõnnin koju, mõlemas käes paberkott, mõlema koti sees preemiumkaubad. See on hoopis palju parem kui vastupidine tunne, see tunne, kui sobrad kõik taskud läbi, vaatad ka talvemantli taskutesse, et saada kokku vajalik summa Sirbi poodi minekuks, ja siis korraks oled rõõmus, sest joppas ja saadki ja siis lähed ja soetad keefirit, tatart ja elu näinud paprikat (kiudained!) ja siis oled vähem rõõmus, sest no ei ole väga maitsev see kombo ja võibolla olekski parem nälga surra kui süüa närtsinud paprikat. Insta toidupilti sellest ei saa, kui, siis ainult väga iroonilist, aga iroonias pole vitamiine ja nii see skorbuut tuleb. Istun ja vaatan ekraani ja mõtlen, mida siia veel lisada, mis mind veel motiveerib, kuidas teha nii, et sa raibe võtaksid mind tööle ja Stockmanni väravad taas avaneksid mu ees ja inkasso lõuad püsiksid kinni. Ja tead, ma mõtlesin välja. Ma ei hakka siin ennast motiveerima, ma motiveerin hoopis sind. Kui sa sitt ei võta mind tööle, ei kutsu mind teie fantastilise tiimiga liituma, siis sa tea, et ma tean, kus sa elad. Okei ma ise ei tea, aga ma küsin AI-lt. Ja usu mind, ma olen näinud piisavalt õudusfilme, et oskaksin panna sind kiiruga, kiiruga kappama sinna HR osakonda, Smart-ID näpus, särasilmselt, kindla veendumusega, et teie lahedast tiimist oli vaid üks mutter puudu – mina, kes ma olen väga motiveeritud sinu naist ja lapsi elusalt matma sinna Viimsi maja keldrisse, maakütte aparaadi ja keskastme juhile kohase veinivalikuga riiuli vahele, kui peaksin ära sööma veel ühe närtsinud paprika.
