Ma ei kahtlegi, et satun sageli rääkima asjadest, mida selle ala meistrid on paremini käsitlenud, ja tõepärasemalt. See siin on üksnes minu loomulike võimete, mitte mu omandatud võimete proovilepanek;[1] ja kui keegi paljastab milleski mu võhikluse, ei tööta ta kuidagi mulle vastu, sest vaevalt ma tahaksingi teiste silmis oma arutluste eest vastust anda, kui ma iseenda silmiski nende eest vastutada ei suuda ega ole nendega rahul. Kes otsib teadmisi, õngitsegu neid õigest kohast; pole olemas midagi, mida mina vähem taga ajaksin. Need siin on minu mõtteuiud, millega ma ei püüa selgitada mitte asju, vaid iseennast; asjad võivad mulle kunagi juhtumisi teatavaks saada või olen ma neid kunagi teadnud, sedamööda nagu saatus on mind võib-olla viinud paikadesse, kus neid selgitati. Aga ma ei mäleta seda enam.
Ja ehkki ma olen üsna õppinud inimene, ei ole ma meelespidaja.
Niisiis, ma ei luba midagi kindlat, vaid ainult selgitada, kuhumaani ulatub praegusel hetkel arusaamine, mis minul millestki on. Ärgu pööratagu tähelepanu mitte ainestikule, vaid kujule, mis ma sellele annan.
Selles, mida ma laenan, nähtagu, kas ma olen osanud valida, millega oma juttu ülendada. Sest ma lasen öelda teistel seda, mida ma ei oska ise nii hästi öelda kas oma keele nõrkuse või oma taibu nõrkuse tõttu. Ma ei loenda oma laenamisi, ma kaalun neid. Ja kui ma oleksin tahtnud, et neid nende arvu järgi hinnataks, siis oleksin ma end kaks korda suurema hulgaga koormanud. Nad pärinevad kõik või peaaegu kõik nii kuulsatelt ja ammustelt nimedelt, et on äratuntavad ilma minu abitagi. Põhjendustes ja arutluskäikudes, mida ma istutan oma pinnasesse ja segan enda omadega, olen mõnikord meelega jätnud autori nimetamata, et ohjeldada uljust, millega pillutakse rutakalt hinnanguid kõiksugustele kirjatükkidele, eriti hiljutistele kirjutistele veel elavatelt inimestelt, mis on rahvakeeles üles tähendatud, nii et see annab kõigile võimaluse neist rääkida ja jätab mulje, nagu oleksid nende mõte ja eesmärk samuti rahvalikud. Tahan, et need hindajad annaksid ninanipsu Plutarchosele vastu minu nina ja et nad Senecat solvates kõrvetaksid end minu kaudu. Pean peitma oma nõrkuse nende usaldusväärsete suurkujude selja taha.
Mulle meeldib igaüks, kes oskab mind paljaks kitkuda, pean silmas kas otsustuse selguse põhjal või lihtsalt väidete jõulisuse ja ilu põhjal. Sest mina, kes ma mälu puudumise tõttu jään ühtelugu hätta oma laenamiste äratundmise ja sõelumisega nende päritolu järgi, saan oma suutlikkust adudes vägagi hästi aru, et minu pinnas ei ole kuidagi võimeline esile tooma mõningaid liiga lopsakaid lilli, mida ma leian sinna külvatud olevat, ja et kõik minu enda kasvatatud viljad ei suuda nendega võistelda.
Vastutama pean ma selle eest, kui ma ise takerdun ja kui minu arutlustes leidub alpust ja valskust, mida ma ei taju või ei ole võimeline tajuma, kui mu tähelepanu sellele juhitakse. Sest vead jäävad meil sageli kahe silma vahele, aga kehv otsustusvõime seisneb selles, kui me ei suuda neid märgata siis, kui keegi teine need meile kätte näitab. Teadmine ja tõde võivad elada meis ilma otsustusvõimeta, ja otsustusvõime võib meis olla samuti ilma nendeta: tõesti, oma rumaluse äratundmine on üks otsustusvõime kõige kaunim ja kindlam tunnistaja, mida ma oskan leida. Mul ei ole muud rooduülemat, kes paneks mu tükid järjekorda, peale juhuse. Sedamööda nagu mu mõttekujutused ennast esitavad, nii ma nad kokku laon; mõnikord tunglevad nad hulgi, teinekord venivad ridamisi. Tahan, et nähtaks mu loomulikku ja tavalist sammu, ükskõik kuidas see ka logiseb. Lasen endal minna, nagu tuju tuleb; pealegi ei ole need siin niisugused asjad, mida ei oleks lubatud mitte teada ja millest ei oleks lubatud rääkida ähmaselt ja nii, kuidas juhtub.
Muidugi tahaksin ma, et mul oleks asjadest täiuslikum arusaamine, aga ma ei taha seda osta nii kalli hinna eest, nagu see maksab. Mul on kavas veeta oma ülejäänud elu mõnusalt, mitte töökalt. Pole midagi, mille pärast ma tahaksin pead murda, isegi mitte teadmise pärast, ükskõik kui väärtuslik see ka pole. Ma ei otsi raamatutest muud kui seda, et need pakuksid mulle lõbu viisaka meelelahutuse näol; või kui ma neid uuringi, siis otsin sealt ainult teadmist, mis on seotud minu enese tundmaõppimisega ja juhendab mind hästi surema ja hästi elama:
Has meus ad metas sudet oportet equus.[2]
Kui ma lugedes kohtan raskusi, siis ei hakka ma nende kallal küüsi murdma; jätan nad sinnapaika, kui olen neid üks või kaks korda rünnanud.
Nende juurde pidama jäädes kaotaksin iseenda ja aega; sest ma olen tormaka meelega. Mida ma esimese hooga ei näe, seda näen veelgi vähem, kui hakkan pingsalt vahtima, ma ei suuda midagi teha ilma lõbuta; ja liiga kange ponnistamine ja pingutamine hägustab mu otsustusvõimet, kurvastab ja väsitab seda. Mu pilk muutub segaseks ja hajub laiali. Pean selle eemale tõmbama ja siis nõksutades tagasi pöörama: just nii nagu selleks, et otsustada purpurse kanga läike üle, kästakse meil silmad sealt mitu korda eri nurga alt üle libistada, pilku äkitselt eemale ja tagasi pöörates.
Kui üks raamat mind ära tüütab, võtan asemele mõne teise; ja ma pühendun sellele ainult siis, kui jõudeoleku tüdimus mind endasse hakkab haarama. Uuemad raamatud mind eriti ei paelu, sest vanad tunduvad mulle sisukamad ja toekamad; kreeklasi ma ka eriti ei taha, sest lapsele ja õpipoisile omase keeleoskuse juures ei saa mu otsustusvõime oma tööd teha.
Lihtsalt lõbusate raamatute hulgast on minu meelest uuematest Boccaccio „Dekameron“, Rabelais’ ja Johannes Secunduse „Suudlused“[3] – kui need võib paigutada selle pealkirja alla – väärt, et nendega oma meelt lahutada. Mis puutub „Amadísidesse“[4] ja teistesse seda laadi kirjatükkidesse, siis ei pidanud ma isegi lapsena vajalikuks neil peatuda. Lisan veel, kas jultunult või kartmatult, et mu vana raske hing ei lase end enam meelitada ei Ariostol ega isegi mitte heal Ovidiusel – tema kergus ja leidlikkus, mis mind kunagi vaimustasid, ei lõbusta mind praegu enam kuigivõrd.
Ütlen vabalt välja oma arvamuse kõigi asjade kohta, isegi nende kohta, mis võib-olla käivad mulle üle jõu ja mida ma ei pea mitte kuidagi kuuluvaks oma jurisdiktsiooni alla. See, et ma nende kohta midagi arvan, on samuti mõeldud selleks, et esile tuua minu vaate mõõtu, mitte asjade mõõtu. Kui ma leian, et mulle ei meeldi Platoni „Axiochos“,[5] sest see on niisuguse autori kohta mannetu teos, siis ei usalda mu otsustusvõime ennast, see ei ole nii rumal, et seada end vastu nii paljudele teistele ammustele otsustustele, mida ta peab oma juhendajateks ja õpetajateks ja millega ta on pigem valmis koos eksima. Ta teeb endale etteheiteid ja süüdistab ennast selles, et ta kas jääb pidama välise kesta juurde, suutmata tungida küllalt sügavale, või näeb asja mingis vales valguses. Ta jääb rahule sellega, et lihtsalt hoidub tülist ja segadusest; oma nõrkust ta tunnistab ja võtab selle varmalt omaks. Ta arvab end andvat õige tõlgenduse välistele märkidele, mida tema kujutlus talle esitab; aga need on nõdrad ja puudulikud. Suuremal osal Aisopose valmidest on mitu tähendust ja mõtet. Need, kes neid allegooriliselt loevad, valivad neist ühe tahu, mis valmiga hästi kokku sobitub; aga enamasti on see ainult esimene ja pealiskaudne tahk; on teisi palju elavamaid, olulisemaid ja sügavamaid, milleni nad pole osanud tungida; mina näen seda niimoodi.
Aga, oma jutujärje juurde tagasi tulles, mulle on alati tundunud, et luules on Vergilius, Lucretius, Catullus ja Horatius kaugel teistest ees; ja eriti Vergilius oma „Georgicaga“, mida ma pean kõige meisterlikumaks luuleteoseks; sellega kõrvutades võib kergesti aduda, et „Aeneises“ on kohti, mida autor oleks veel pisut silunud, kui tal oleks jäänud selleks mahti. Ja „Aeneise“ viies raamat on mu meelest kõige täiuslikum. Armastan ka Lucanust ja veedan tema seltsis meeleldi aega, aga mitte tema stiili pärast, vaid sellepärast, mis ta ise väärt on, tema arvamuste ja otsustuste tõepära tõttu. Mis puudutab head Terentiust, seda ladina keele hurma ja võlu, siis minu meelest on ta imetlusväärne andma elavana edasi meie hingeliigutusi ja meeleseisundeid; ikka ja jälle juhatavad meie teguviisid mu tagasi tema juurde. Ükskõik kui sageli ma teda ka ei loe, ikka leian sealt midagi uut ilusat ja võluvat. Need, kes elasid Vergiliuse lähiajal, kurtsid, et mõned võrdlevat Lucretiust temaga. Arvan, et see on tegelikult ebavõrdne kõrvutus; aga mul on raske sundida end selles usus püsima, kui avastan end kiindumas mõnda sellesama Lucretiuse kaunisse lõiku. Kui see kõrvutus neid ärritab, mida nad ütleksid siis nende inimeste rumaluse ja labase juhmuse kohta, kes täna Ariostot[6] temaga kõrvutavad? Ja mida ütleks Ariosto ise?
O seculum insipiens et infacetum![7]
Minu meelest oli vanal ajal pigem palju enam põhjust kurta nende üle, kes panid paari Plautuse ja Terentiuse (viimane lõhnab palju nooblimalt) kui nende üle, kes Lucretiuse ja Vergiliuse kokku panid. Terentiuse hindamisele ja eelistamisele aitab palju kaasa see, et rooma kõnekunsti isal[8] on ta nii sageli huulil, ja ainsana tema järku autorite seast, ning kohtuotsus, mille rooma luuletajate esimene kohtumõistja tema kaaslase üle langetab.[9] Mind on sageli hämmastanud, kuidas need, kes võtavad meie ajal ette komöödiaid teha (nagu sel alal igati osavad itaallased), kasutavad kolme või nelja Terentiuse või Plautuse komöödia sisukokkuvõtet, et teha neist üks enda oma. Nad kuhjavad ühteainsasse komöödiasse viis või kuus Boccaccio lugu. Ennast niiviisi materjaliga koormama sunnib neid kartus, et nad ei suuda omaenese võluvuse varal püsti püsida; neil on vaja leida mingi keha, millele toetuda; ja kuna neil pole piisavalt seda, millega meid paeluda, tahavad nad, et lugu meid lõbustaks. Minu autori korral on asi vastupidi: tema ütlemisviisi täius ja ilu panevad meid kaotama huvi tema ainese vastu; tema armsus ja hurmavus haaravad meid kõigiti; ta on kõigiti nii meeldiv,
Liquidus puroque simillimus amni,[10]
ja täidab meie hinge sedavõrd oma võludega, et me unustame sündmustiku võlu.
Seesama kaalutlus viib mind edasi: ma näen, et head vanad luuletajad vältisid teesklust ja hoidusid taga ajamast mitte ainult hispaanlastele omaseid ja petrarcalikke veidraid liialdusi, vaid ka malbemaid ja tagasihoitumaid teravmeelsusi, mis ehivad kõiki järgnevate sajandite luuleteoseid. Ometi ei tunne ükski hea kohtunik nendest vanade autorite teostes puudust ega jäta imetlemata Catulluse epigrammide ühtlast viimistletust, nende katkematut malbust ja õitsvat ilu ega pea seda võrreldavakski kõigi nonde okastega, millega Martialis enda omade sabu teritab. Just selsamal põhjusel ma ütlesingi siin nii, nagu Martialis iseenda kohta, minus illi ingenio laborandum fuit, in cujus locum materia successerat.[11] Varased luuletajad annavad oma tundeid piisavalt selgesti edasi ilma end üles kütmata ja tagant torkimata; neil on igal pool millegi üle naerda, nad ei pea ennast kõditama; hilisemad vajavad võõrast abi: mida vähem vaimu neil on, seda rohkem keha nad vajavad. Nad tõusevad hobuse selga, sest neil pole jalgades küllalt jõudu. Just samamoodi nagu nood madalat masti mehed, kes tantsukoole peavad, püüavad meie ballidel võita poolehoidu ohtlike hüpete ja muude kummaliste hookuspookustega, kuna nad ei suuda jäljendada meie aadelkonna rühti ja kombelisust. Ja naistel on hõlpsam oma kehahoidu letti lüüa nendes tantsudes, milles on palju igasugust sakitamist ja kehaväänamist, kui teatud laadi pidulikes tantsudes, milles neil pole vaja teha muud kui astuda loomuliku sammuga ja lasta paista oma rikkumata rühil ja tavalisel võluvusel. Nii nagu ma olen näinud ka suurepäraseid komejante tavalises riietuses ja argise kehahoiuga pakkumas meile kogu lõbu, mida nende kunstist võib saada; õpipoisid ja need, kes ei ole nii vilunud, peavad määrima näo jahuseks, ennast ümber riietama, moonutama oma liigutusi ja tegema hirmsaid grimasse, et meid naerma ajada. See minu mõte on kõige kergemini adutav, kui kõrvutada „Aeneist“ ja „Furiosot“.[12] Esimest võib näha väljasirutatud tiivul kõrge ja kindla kaarega lendamas ja alati sihtpunkti jõudmas; teine rapsib ja keksleb jutust juttu nagu oksalt oksale, usaldades oma tiibu ainult lühikesteks hüpeteks ja toetades ühtelugu jalgu maha kartuses, et tal ei jätku hingeõhku ja jõudu,
Excursusque breves tentat.[13]
Niisiis, sedalaadi ainese korral meeldivad mulle need autorid kõige rohkem.
Mis puudutab mu teistsugust lugemist, mis segab lõbusse natuke rohkem kasu ja mille kaudu ma õpin oma tujusid ja seisundeid korrastama, siis raamatud, mis mulle selleks abi pakuvad, on Plutarchos, sestpeale kui ta on prantsuse keeles olemas,[14] ja Seneca. Neile mõlemale on omane see minu meelelaadile sobilik märkimisväärne mugavus, et teadmist, mida ma sealt otsin, käsitletakse hakitud tükkidena, mis ei pane peale kohustust pikalt vaeva näha, milleks ma ei ole võimeline. Niisugused on Plutarchose „Moralia“ ja Seneca „Kirjad“, mis on kõige ilusam osa nende kirjatükkidest, ja kõige tulusam. Mul pole vaja suurelt ette võtta, et nende juurde asuda; ja ma jätan need pooleli seal, kus tahan. Nendes ei järgne lõigud sidusalt üksteisele. Need autorid sobivad omavahel enamiku oma kasulike ja õigete seisukohtade osas; nii nagu saatus pani nad ka sündima enam-vähem samal sajandil, mõlemad olid kahe Rooma keisri kasvatajad, mõlemad pärit võõralt maalt, mõlemad rikkad ja võimsad. Nende õpetus kuulub filosoofia koorekihti ja on esitatud lihtsal ja pädeval viisil. Plutarchos on ühtlasem ja püsivam; Seneca muutlikum ja mitmekesisem. Viimane näeb vaeva, kogub jõudu ja pingutab, et relvastada voorust nõrkuse, hirmu ja paheliste ihade vastu; esimene ei näi nende võimeid kuigi kõrgelt hindavat ega vaevu nende pärast oma sammu kiirendama ja valvsust ilmutama. Plutarchose seisukohad on platonlikud, malbed ja kodanikuühiskonnale kohased; teise omad pärinevad stoikutelt ja epikuurlastelt, on ühiskondlikust elust kaugemad, aga minu arvates isikliku elu tarbeks kohasemad ja kindlamad. Seneca näib pisut küürutavat oma aja keisrite hirmuvalitsuse ees, sest minu meelest on selge, et otsustus, millega ta mõistab hukka Caesari tapjate ülla ettevõtmise, on pealesunnitud; Plutarchos on kõiges vaba. Seneca on tulvil teravikke ja torkeid; Plutarchos asju. Esimene kütab teid rohkem üles ja erutab; teine pakub suuremat rahuldust ja tasub rikkalikumalt. Plutarchos juhatab meid, Seneca tõukab tagant.
Mis puutub Cicerosse, siis tema teostest võivad mulle minu sihi saavutamisel kasulikud olla need, mis käsitlevad filosoofiat, eriti moraalifilosoofiat. Aga jultunult tõde tunnistades (sest kui häbematuse tõketest on juba üle mindud, siis pole enam pidamist) tuleb möönda, et tema kirjutamise viis on minu meelest tüütu – ja teised sellised viisid. Sest tema teostest võtavad suurema osa enda alla ta eessõnad, definitsioonid, jaotused ja etümoloogiad; kogu seal sisalduv elus üdi lämbub pikkadesse ettevalmistustesse. Kui ma olen pühendanud tema lugemisele tund aega, mis on minu jaoks palju, ja hakkan meenutama, mida mahlakat ja sisulist ma sealt olen saanud, siis enamasti leian ainult tühja tuult, sest ta ei ole veel jõudnud väideteni, mis tema eesmärki täidaksid, ega põhjendusteni, mis päriselt puudutaksid seda iva, mida ma otsin. Mulle, kes ma üritan saada ainult targemaks, mitte õpetatumaks ega kõneosavamaks, tema loogilised ja aristotellikud korraldamised ei sobi; ma tahan, et alustataks viimasest punktist; ma tean niigi, mis asjad surm ja nauding on, tal pole vaja oma aega nende lahkamisele kulutada; ma otsin algusest saadik häid ja kindlaid kaalutlusi, mis mulle õpetaksid, kuidas nende rünnakule vastu pidada. Grammatilised teravmõttelisused ega sõnade ja väidete leidlik kokkupunumine ei aita sellele kaasa; tahan arutlusi, mis annavad esimese hoobi otse kahtluse kantsile: tema omad närbuvad ümber laagri tuleaseme. Need sobivad hästi koolituppa, kohtusaali ja kantslisse, kus saab rahumeeli uneleda, ja veerand tunni pärast on meil veel küllalt aega mõttelõnga ots üles korjata. Niimoodi tuleb rääkida kohtunikega, keda on vaja veenda, olgu see vale või õige, laste ja lihtrahvaga, kellele tuleb kõik ära öelda ja vaadata, mis mõjub. Ma ei taha, et keegi tegeleks minu tähelepanu püüdmisega ja mulle viiskümmend korda hõikaks: „Niisiis kuulake!“, just nagu meie heeroldid. Roomlased ütlesid oma religioonis Hoc age!,[15] nii nagu meie enda omas ütleme Sursum corda!;[16] need on hulk minu peale raisatud sõnu. Ma tulen kodust igati ette valmistunult; mulle pole vaja hõrgutisi ega kastmeid; võin oma liha süüa täiesti toorelt; ja selle asemel et minu isu ergutada, need ettevalmistused ja eelmängud pigem tüütavad ja töntsistavad seda.
Kas meie aja ohjeldamatus vabandab välja mu jultunud pühaduserüvetuse, kui leian, et koguni Platoni dialoogid on lohisevad ja lämmatavad oma materjali, ning kurdan aja üle, mille mees, kellel oli nii palju paremaid asju öelda, on kulutanud nende pikkade, tühjade ja ettevalmistavate keskustelude peale? Minu keeleoskamatus vabandab mind paremini välja selles osas, et ma ei oska näha midagi ilusat tema keeles.
Üldiselt otsin ma raamatuid, mis kasutavad teadmisi, mitte niisuguseid, mis neid esitavad.
Kahel esimesel ja Pliniusel[17] ning nendesarnastel ei ole mingit Hoc age’t; nad pöörduvad inimeste poole, kes juba ise tähele panevad; või kui neil ongi, siis on see olemuslik Hoc age, millel on oma eraldi keha.
Ma loen hea meelega ka „Kirju Atticusele“,[18] mitte ainult sellepärast, et need annavad väga avara ülevaate tema aja sündmustest ja lugudest, vaid rohkem selleks, et avastada seal tema isiklikke meeleolusid. Sest, nagu ma ühes teises kohas ütlesin,[19] mulle pakub erilist huvi õppida tundma oma autorite hinge ja vahetuid otsustusi. Me peame küll hindama nende suutlikkust, aga me ei saa langetada otsust ei nende iseloomu ega nende endi üle nende kirjatükkides toodud väljapaneku järgi, mida nad maailma laval näitavad. Olen tuhandeid kordi kahetsenud, et raamat, mille Brutus kirjutas voorusest, on kaduma läinud, sest suurepärane oleks õppida teooriat nende käest, kes praktikat hästi tunnevad. Aga kuivõrd jutlus ja jutlustaja on eri asjad, siis on mul sama hea meel näha Brutust Plutarchose raamatus kui tema enda omas. Kui mul oleks valida, tahaksin pigem teada saada, mida ta täpselt rääkis oma telgis paari valitud sõbraga lahingu eelõhtul, kui sõnu, mis ta ütles järgmisel päeval oma armeele; ja pigem seda, mida ta tegi oma töö- ja magamistoas, kui seda, mis ta tegi keset väljakut ja senatis.
Mis puutub Cicerosse, siis jagan ma üleüldist arvamust, et peale teadmiste ei olnud tema hinges kuigi palju midagi suurepärast: ta oli hea kodanik, heasüdamliku loomuga, nagu temasarnased lihavad ja naeruhimulised mehed kalduvad olema; aga lõtvust ja auahnet edevust oli temas tõtt-öelda küllaga. Ja ma ei tea, kuidas anda talle andeks, et ta hindas oma luulet avaldamisväärseks; selles pole midagi hullu, kui inimene kirjutab viletsaid värsse, aga tema otsustusvõime puudulikkust näitab asjaolu, et ta ei taibanud, kui vääritud need olid tema nime au ja kuulsuse kõrval. Mis puudutab tema kõneosavust, siis see oli võrreldamatult hea; ma usun, et ükski inimene ei küüni selleni. Kui Noorem Cicero,[20] kes sarnanes oma isale ainult nime poolest, oli Aasias väepealik, leidis ta oma lauas ükspäev palju võõraid, teiste seas Cestiuse, kes istus päris viimases otsas, nagu end tihti ülikute avaliku laua taha poetatakse. Cicero uuris, kes see on, ühelt oma mehelt, kes ütles talle tema nime. Aga nagu inimesed, kelle mõtted on hajali ja kes unustavad, mis neile vastatakse, küsis ta seda temalt veel, ja siis veel kaks või kolm korda; pääsemaks vajadusest talle ühte ja sama asja nii tihti üle korrata, ütles teener, et Cestiust mingi seiga kaudu tutvustada: „See on seesama Cestius, kelle kohta teile on räägitud, et ta ei pea kuigi palju lugu teie isa kõneosavusest võrreldes tema enda kõneosavusega.“ Cicero, keda see äkki torkas, käskis vaese Cestiuse kinni võtta ja lasi talle oma silma all korralikult piitsa anda; tõeliselt ebaviisakas võõrustaja. Isegi nende hulgas, kes on, kõike arvesse võttes, hinnanud tema kõneosavust kellegi teise omaga võrreldamatuks, leidus neid, kes ei jätnud ometi ära märkimata selle mõningaid puudusi: nõnda tavatses suur Brutus, tema sõber, öelda, et tema kõneosavus on murtud ja ristluust vigane, fracta et elumbis.[21] Tema lähiajal elanud kõnemehed heitsid talle ette ka usinat püüdu kasutada lause lõpus teatud pikka kadentsi ja märkisid ära sõnad esse videatur, mida ta nii sageli tarvitas.[22] Minule meeldib rohkem kadents, mis langeb lühemalt, jambideks hakitult. Samuti segab ta mõnikord üsna jämedalt rütme omavahel, ehkki harva. Mulle on see koht kõrva jäänud: Ego vero me minus diu senem esse mallem, quam esse senem, antequam essem.[23]
Ajaloolased on minu eestkäe pall:[24] nad on meeldivad ja lihtsad; ja inimene kui niisugune, see, keda mina püüan tundma õppida, tuleb nende teostes esile elusamana ja täielikumana kui kusagil mujal – tema sisemiste olekute mitmekesisus ja tõelus üldiselt ja üksikasjus, erinevad viisid, kuidas ta võib olla kokku pandud, ja eri ohud, mis teda ähvardavad. Eriti meelt mööda on mulle aga need, kes kirjutavad elulugusid, sest nemad kulutavad kavatsustele rohkem aega kui sündmustele; sellele, mis toimub seespool, rohkem kui sellele, mis juhtub väljaspool. Just sellepärast ongi Plutarchos igas mõttes minu mees. Olen väga kurb, et meil ei ole tosinat Laertiust[25] või et teda laiemalt ei tunta või paremini ei mõisteta. Sest selle maailma suurte kasvatajate saatused ja elulood huvitavad mind sama palju nagu kõik nende erinevad õpetused ja kujutelmad.
Seda laadi ajaloo uurimise korral on vaja lehitseda ilma vahet tegemata igasuguseid autoreid, nii vanu kui uusi, nii võõramaiseid kui prantsuse omi, et õppida sealt asju, mida nad erineval viisil käsitlevad. Aga Caesar tundub mulle olevat eriliselt väärt uurimist, mitte ainult ajalooalaste teadmiste pärast, vaid tema enda pärast, temas on nii palju rohkem täiuslikkust ja oivalisust kui kelleski teises, olgu nende hulgas pealegi Sallustius. Muidugi ma loen seda autorit veidi suurema lugupidamise ja austusega, kui inimlikku kirjavara üldiselt loetakse: kohati tema enda tõttu, pidades silmas tema tegusid ja tema imelist suurust, kohati tema keele puhtuse ja jäljendamatu lihvituse tõttu, mis ei ületa mitte ainult ajaloolaste keelt, nagu Cicero ütleb,[26] vaid võib-olla ka Cicerot ennast. Kui ta oma vaenlastest räägib, on tema otsustustes nii palju siirust, et peale võltside värvide, millega ta püüab katta oma halbu ajendeid ja oma haiglase auahnuse räpasust, ma arvan, võib leida põhjust talle ette heita ainult seda, et ta on olnud liiga kitsi iseendast rääkimisel. Sest ta poleks saanud teha nii palju suuri tegusid, ilma et oleks andnud endast nendesse rohkem, kui ta seda kujutab.
Mulle meeldivad ajaloolased, kes on kas väga lihtsad või oivalised. Lihtsad ajaloolased, kellel pole enda poolt mitte midagi lisada ja kes kannavad hoolt ja näevad vaeva ainult selle nimel, et kokku kuhjata kõik, mida nad märkavad, panna heas usus kirja kõik asjad ilma valimata ja ilma sortimata, jätavad tõe äratundmise täielikult meie otsustada. Niisugune on teiste seas näiteks hea Froissart,[27] kes astus läbi kogu oma ettevõtmise nii otsekohese lihtsusega, et kui ta on teinud mõne vea, siis ei karda ta seda sugugi tunnistada ja parandab selle sealsamas, kus talle sellest on räägitud; ja kes annab meile edasi isegi kõik ringi liikunud kuulujutud ja mitmesugused ettekanded, mis talle tehti. See on ajaloo aines, paljas ja kujundamata; igaüks saab seda kasutada, nii kuidas tema arusaamine võimaldab. Tõeliselt oivalised ajaloolased on võimelised valima, mis on väärt teatavaks tegemist, nad suudavad sortida kahest ettekandest välja selle, mis on tõepärasem; valitsejate olukorrast ja tujudest järeldavad nad, mida nood on kavatsenud, ja panevad neile sobivad sõnad suhu. Neil on õigus võtta endale voli juhtida meie uskumist enda oma järgi; aga selline õigus on muidugi ainult väga vähestel. Need, kes jäävad kahe rühma vahele (nagu enamik tavalisi ajaloolasi), rikuvad meie jaoks kõik ära; nad tahavad meie eest kõik palad läbi närida; nad annavad iseendale loa otsustada ja kallutavad sellega ajalugu oma kujutelmade järgi; sest niipea, kui otsustus on kaldunud ühele poole, ei ole enam võimalik hoiduda koolutamast ja painutamast kogu juttu samas suunas viltu. Nad võtavad ette valida, mis asjad on väärt teatavaks tegemist, ja varjavad meie eest sageli mõnda sõna või eraviisilist tegu, mis selgitaks meile palju enam; nad jätavad uskumatute pähe välja asju, millest nemad aru ei saa, ja võib-olla veel üht-teist sellepärast, et nad ei oska neid öelda ilusas ladina või prantsuse keeles. Uhkustagu nad pealegi uljalt oma kõneosavuse ja väljendusoskusega; otsustagu just nii, nagu heaks arvavad; aga jätku meilegi, mille põhjal pärast neid otsuseid langetada, ja ärgu oma lühenduste ja valikutega moonutagu materjali ega jätku selle kehast midagi välja, vaid andku see meile edasi puhtalt ja tervenisti, kogu selle ulatuses.
Kõige sagedamini, ja eriti praegusel ajal, valitakse inimesi selle töö peale lihtrahva hulgast ainult sellel kaalutlusel, et nad oskavad hästi rääkida; justnagu tahaksime me ajalooraamatuist grammatikat õppida. Ja kui nad on palgatud ainult selleks ja neil polegi muud müüa peale loba, siis on neil täielik õigus ka hoolitseda eeskätt ainult selle külje eest. Nõnda siis keedavad nad kaunite sõnade abil meile kena pudru kuulujuttudest, mis nad linna ristteedelt kokku on korjanud. Ainsad head ajalood on need, mille on kirja pannud needsamad inimesed, kes asjade kulgu on suunanud või on osalenud nende juhtimises või on vähemalt juhtinud teisi niisuguseid. Sellised on peaaegu kõik kreeka ja rooma ajalood. Sest kui paljud pealtnägijad on kirjutanud ühest ja samast asjast (nagu juhtus tol ajal, kui suurus ja tarkus enamasti omavahel kokku said), siis isegi kui mõni viga tehakse, peab see olema väga väike ja puudutama väga kaheldavat sündmust. Mida oleks oodata arstilt, kes käsitleb sõda, või kooliõpilaselt, kes käsitleb valitsejate kavatsusi? Toomaks esile, kui piinliku hoolega roomlased sellesse suhtusid, piisab ühest näitest: Asinius Pollio[28] leidis isegi Caesari lugudes mõningaid eksimusi, mis olid sinna sattunud, kuna too ei suutnud hoida silma peal oma sõjaväe kõigil osadel ja oli jäänud uskuma isikuid, kes olid talle sageli ette kandnud lõplikult tõestamata asju; või kuna tema asetäitjad polnud teda küllalt põhjalikult teavitanud asjadest, mida nad olid korda saatnud tema äraolekul. Selle näite varal võib aru saada, kui peenikene toiming on tõe otsimine, kui me ei saa lahingu asjus usaldada ei seda juhtinud inimese teadmisi ega sõjameeste kirjeldusi sellest, mis nende ümber toimus – kuni me nii nagu kohtulikus uurimises kombeks ei vastanda tunnistajaid ega kuula ära vastuväiteid, võttes iga juhtumi kõiki üksikasju tõendina arvesse. Tõesti, meie teadmine meie oma asjatoimetustest on palju lõdvem. Aga seda on piisavalt käsitlenud Bodin,[29] pealegi minu arusaamisega kokku sobivalt.
Selleks et veidigi appi tulla oma reetlikule mälule – mille puudulikkuse tõttu on rohkem kui üks kord juhtunud, et võtan kätte mõne raamatu kui värske ja mulle tundmatu, ehkki olen seda aastaid tagasi hoolikalt lugenud ja sellesse märkmeid kritseldanud –, olen nüüd võtnud endale tavaks juba mõnda aega lisada iga raamatu lõppu (mõtlen selliseid, mida ma ei kavatse rohkem kasutada kui üks kord) aja, millal ma lugemisega lõpule jõudsin, ja otsuse, mis ma selle kohta laias laastus tegin, nii et see näitaks vähemasti üldist muljet ja arvamust, mis mul autori kohta lugemise käigus kujunes. Tahan siin paar niisugust ülestähendust ümber kirjutada.
Siin on see, mis ma panin kirja umbes kümme aastat tagasi oma Guichardinisse[30] (sest ükskõik, mis keelt mu raamatud räägivad, mina räägin enda oma): „Ta on usin ajaloolane, kelle käest minu meelest võib sama täpselt nagu kelle tahes teise käest teada saada tõde tema aja sündmuste kohta; pealegi lõi ta suuremas osas neist ise kaasa, ja auväärsel astmel. Ei ole mingit välist märki, et ta oleks asju vaenu, soosingu või edevuse ajel moonutanud, mida tõestavad sundimatud hinnangud, mis ta annab ülikutele, eriti neile, kelle toel ta ise oli tõusnud või vastutavatel kohtadel teeninud, nagu paavst Clemens VII. Mis puudutab seda osa, millega ta näib kõige enam uhkustada tahtvat, nimelt tema kõrvalepõikeid ja kõnesid, siis nende seas leidub häid ja kaunite joontega rikastatuid; aga need on talle liialt meeldima hakanud. Sest kuna ta ei taha jätta midagi ütlemata, aga teema on nii suur ja avar ja peaaegu lõputu, siis muutub ta lõdvaks ja hakkab kergelt skolastilise vadistamise järgi lõhnama. Panin ka tähele, et kui paljusid hingi ja asju ta ka hinnata ei võta, ja kui paljusid tegureid ja kavatsusi – ta ei seosta mitte ühtki neist kunagi vooruse, religiooni ja südametunnistusega, nagu oleksid need osad maailmast täiesti kadunud; ja kõigile tegudele, nii ilusad, nagu need iseenesest väljastpoolt ka ei paistaks, leiab ta ajendiks mingi pahelise seiga või omakasu. On võimatu ette kujutada, et selle lõputu hulga sündmuste seas, mida ta vaeb, ei oleks olnud mõnda, mis oleks toime pandud mõistlikult. Ükski rikutus ei või olla haaranud inimesi nii üleüldiselt, et mitte keegi poleks nakkusest pääsenud; see paneb mu kartma, et ta enda maitse oli ehk pisut paheline; ja võib-olla kippus ta teisi hindama iseenda järgi.“
Ja minu Philippe de Commines’is[31] seisab niimoodi: „Te leiate siit malbe ja meeldiva keele, vahetult otsekohese; puhta jutustuse, millest autori siirus ilmselgelt vastu särab, vaba edevusest, kui ta räägib iseendast, ja teesklusest ning kadedusest, kui ta räägib teistest; tema arutlusi ja manitsusi saadavad pigem heatahtlik ind ja tõde kui mistahes laadi peen võimekus; ja ennekõike autoriteetsus ning tõsidus, mis näitavad teda kui hea päritoluga ja kõrgetele kohtadele jõudnud inimest.“
Monsieur du Bellay „Mälestuste“[32] kohta: „Alati on tore näha asju, mille on kirjutanud inimesed, kes on kogenud, kuidas neid tuleb ajada; aga ei saa eitada, et neis kahes härras siin ilmselgelt paljastub suur tagasilangus kirjutamise avameelsuse ja vabaduse osas, mis kiirgab vastu muistsetest sama taseme autoritest, nagu Püha Louis’ majasõber Sire de Joinville,[33] Karl Suure kantsler Einhard[34] ja hiljutisemast ajast Philippe de Commines. See siin on pigem kaitsekõne kuningas François’le keiser Karl V vastu kui ajalookirjutis. Ma ei taha uskuda, et nad on midagi muutnud asjade üldises käigus; aga nad on meistrid kallutama otsustust sündmuste üle meie kasuks, sageli mõistusevastaselt, ja jätma kõrvale kõik, mis nende isanda elus piinlikku leidub; selle tunnistuseks on härrade de Montmorency ja de Brioni lugupidamatu kohtlemine, kes on ära unustatud; seal ei leidu isegi proua d’Étampes’i nime.[35] Salajasi toiminguid võib varjata, aga vaikida maha seda, mis on kõigile teada, ja asju, millel on nii suure avaliku mõjuga tagajärgi, on andestamatu puudus. Kokkuvõttes, selleks et täielikult tundma õppida kuningas François’d ja seda, mis tema ajal juhtus, tuleks pöörduda mujale, kui mind uskuda tahetakse; siit võib kasu saada selles osas, mis puudutab sõjaliste lahingute ja kangelastegude üksikasjalisi kirjeldusi, kus nood härrased kohal viibisid; mõningate nendeaegsete valitsejate eraviisilisi ütlemisi ja tegemisi; ning asjaajamisi ja läbirääkimisi, mida korraldas Langeais’ isand ning milles leidub palju teadmist väärivaid seiku ja täiesti huvitavaid arutlusi.“
Tõlgitud väljaandest: Michel de Montaigne, Essais. Présentée, etablie, et annotée par Pierre Michel. Tome II. Paris: Libraire Générale Français, 1972, lk 37–52.
Prantsuse keelest tõlkinud Kristiina Ross
MICHEL DE MONTAIGNE (1533–1592) oli renessansi ja humanismiajastu olulisim prantsuse filosoof ja kirjanik, tänapäevase esseežanri alusepanija. Tema esseede kaks esimest raamatut ilmusid 1580. aastal, kõiki kolme osa sisaldav täielik kogu ilmus esimest korda 1588. aastal, kuid Montaigne viimistles ja täiendas esseid kuni oma surmani. Täiendustega väljaanne ilmus postuumselt 1595. aastal. Esseid on kokku 107 ja need jagunevad kronoloogiliselt järjestatuna kolme raamatu vahel. Siin tõlgitud essee „Raamatutest“ (Des livres) on 2. raamatu 10. essee. Tõlke aluseks on Pierre Micheli toimetatud ja kommenteeritud tänapäeva ortograafias väljaanne (Michel de Montaigne, Essais. Tome II. Libraire Générale Français, 1972), jälgitud on ka originaalortograafias veebiversiooni (https://fr.wikisource.org/wiki/Essais/). Seni on Montaigne’i esseede kogumahust eesti keeles ilmunud umbes kaks kolmandikku (vt M. de Montaigne, Esseid. Tlk K. Ross. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013; varasemate üksikesseede tõlgete kohta vt sealtsamast lk 632). Montaigne’ile on omane arendada lähedasi mõtteid veidi teisenevates seostes läbi eri esseede. Siin avaldatuga kattuvaid või lähedasi motiive võib eriti selgelt ära tunda 1. raamatu 26. essees „Laste kasvatamisest“ (viidatud eestikeelses väljaandes lk 71–112).
Kristiina Ross
[1] Originaalis seisab siinkohal Montaigne’i teose pealkirjana esseežanrile nime andnud sõna essai, mida Montaigne kasutab enamasti selle algsemas tähenduses ‘katsetus, proov, proovile panemine’. Siin ja edaspidi tõlkija kommentaarid.
[2] Selle eesmärgi poole peab püüdlema minu ratsu – Propertius, 4. raamat, 1. eleegia.
[3] Jan Everaerts ehk Johannes Secundus (1511–1636) – hollandlasest uusladina luuletaja, kelle kogumik „Suudluste raamat“ (Liber basiorum) ilmus 1541.
[4] „Gallia Amadís” (Amadís de Gaula) – 14. sajandi portugali rüütliromaan, mis tõlgiti prantsuse keelde 1540. aastatel.
[5] Platonile omistatud Sokratese-dialoog, mille autorluses juba Montaigne’i ajal kaheldi.
[6] Ludovico Ariosto (1474–1533) – itaalia luuletaja, tuntud eeskätt oma eepilise poeemi „Raevunud Orlando” (Orlando furioso) kaudu.
[7] Oh me aega, mis loll ja maitsevaene! – Catullus, 43. luuletus, 8. värss, tlk Janika Päll (rmt-s: U. Eco, Inetuse ajalugu. Tallinn, 2008, lk 160).
[8] Viide Cicerole.
[9] Horatius heidab „Luulekunstis“ (Ars poetica, värss 270) Plautusele ette jämedust.
[10] läbipaistev ja nagu puhas jõgi – Horatius, Kirjad, 2. raamat, 2. kiri.
[11] Tal ei olnud vaja teha suurt vaimutööd, selle asemel kandis teda materjal ise – Martialis, Epigrammid, 8. raamatu sissejuhatus.
[12] Viide Ludovico Ariosto „Raevunud Orlandole“.
[13] Proovib ainult lühikesi vahemaid – Vergilius, Georgica, 4. laul, 194. värss.
[14] Prantsuse keeles ilmusid Plutarchose „Paralleelsed elulood“ (Bioi paralleloi) Jacques Amyot’ tõlkes 1565 (Vies des hommes illustres), moraalikirjad (Ethika, ld Moralia) samuti Amyot’ tõlkes 1572 (Oeuvres morales).
[15] Sõnasõnalt ‘tee seda’ (ld) – väljendit kasutati tähenduses ‘pane tähele’.
[16] Sõnasõnalt ‘südamed üles’ (ld) – fraas armulaualiturgia dialoogist (ja selle järgi nime saanud dialoog ise).
[17] Plinius Vanem (23–79 m.a.j) – Rooma riigiametnik, sõjaväelane, ajaloolane ja kirjanik, kelle kompilatiivset entsüklopeediat „Looduslugu“ (Naturalis historia) 16. sajandil palju loeti.
[18] Cicero, Epistulae ad Atticum, eesti keeles on ilmunud kaks kirja (Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn, 1971, lk 213–214, tlk A. Kurismaa; Rooma kirjanduse antoloogia. Tallinn, 2009, lk 159–160, tlk K. Rein).
[19] „Esseede“ 2. raamatu 23. essees „Vihast“ (De colère), mis ei ole eesti keelde tõlgitud.
[20] Marcus Tullius Cicero poeg Marcus, kellest isa lootis kasvavat filosoofi, kuid keda huvitas sõjaväeline karjäär; hiljem prokonsul Süürias. Anekdoot pärineb Seneca Vanema „Kaitsekõnedest“ (Suasoriae).
[21] Montaigne tsiteerib siin P. Cornelius Tacituse „Dialoogi kõnemeestest“ (Dialogus de oratoribus, ptk 18), tõlkides ka abstraktsemat tõlgendamist võimaldavad ladina sõnad fracta ‘jõuetu’ ja elumbis ‘nõrk’ prantsuse keelde võimalikult tähttäheliselt casée ‘murtud’, esrenée ‘ristluust vigane’.
[22] Tähelepanek pärineb samuti Tacituse „Dialoogist kõnemeestest“ (ptk 23); fraas esse videatur ʻnäib olevat’ koosneb antiikse värsimõõdu järgi kirjeldades paiaanist (neljasilbilisest värsijalast) ja trohheusest.
[23] Ma tõesti eelistan pigem olla vana lühemat aega kui olla vana enneaegselt – Cicero, Vanadusest (De Senectute, ptk 10).
[24] Eestkäe pall (droite balle) – paremale käele tulev pall, mida on kõige kergem püüda ja tagasi lüüa; väljend tennise eellaseks olnud pallimängust.
[25] Viide kreeka kirjanikule Diogenes Laertiosele ja tema teosele „Kuulsate filosoofide elu ja vaated“ (3. sajandi algus m.a.j), mis annab ülevaate kreeka filosoofiliste koolkondade tähtsamate esindajate elust ja õpetusest.
[26] Cicero, Brutus, 75. ptk.
[27] Jean Froissart (u 1337 – 1410) – hiliskeskaegse Lääne-Euroopa üks olulisemaid ajalookirjutajaid, kelle „Kroonikad“ (Chroniques) kirjeldavad Saja-aastase sõja esimese poole sündmusi (1326–1400) ning on 14. sajandi inglise ja prantsuse rüütlikultuuri tähtsaks allikaks.
[28] Gaius Asinius Pollio (76 e.m.a – 4 m.a.j) Rooma riigimees, väejuht, kõne- ja kirjamees.
[29] Kogu Montaigne’i siinne arutlus ajaloolaste üle tugineb prantsuse juriskonsuldi, filosoofi ja politoloogi Jean Bodini (1529–1596) seisukohtadele teoses „Kuus raamatut vabariigi kohta“ (Les Six livres de la République, 1576).
[30] François Guichardin (Francesco Guicciardini; 1483–1540) – Firenze ajaloolane, filosoof ja diplomaat, teose „Itaalia ajalugu“ (Storia d’Italia) autor, keda peetakse moodsa ajalookirjutuse rajajaks.
[31] Philippe de Commines (1445–1511) – prantsuse kirjanik ja diplomaat, teose „Mälestused võitlusest Charles Vapra ja Louis XI vahel“ (Mémoires sur la lutte entre Charles le Téméraire et Louis XI) autor.
[32] Martin du Bellay (1495–1559) – prantsuse sõjaväelane ja ajaloolane, pani kokku 10-osalise teose „Mälestused“ (Mémoires), mis ilmus 1569 ja kus kirjeldatakse Prantsusmaa ajalugu aastast 1513 kuni François I surmani (1547); neli esimest ja kolm viimast raamatut kirjutas Martin du Bellay ise, 5., 6. ja 7. raamatu koostas ta oma varem surnud vanema venna Guillaume de Langeais’ materjalide põhjal, kelle surma järgselt ta oli pärinud Langeais’ isanda tiitli. Seetõttu kasutab Montaigne „Mälestuste“ autorist rääkides kord ainsust, kord mitmust.
[33] Jean de Joinville (1224–1317) – prantsuse aadlik, Louis IX ehk püha Louis’ eluloo (Vie de saint Louis) autor.
[34] Einhard (u 740–840) – Karl Suure eluloo (Vita Caroli Magni) autor.
[35] Montmorency esimene hertsog Anne de Montmorency ja Prantsusmaa admiral ning Brioni isand Philippe Chabot võistlesid omavahel kuningas François I soosingu pärast ja sattusid kordamööda ebasoosingusse; de Montmorency läks erru 1540. aastatel; de Brion mõisteti süüdi omastamises, tema päästis kuninga favoriit Étampes’i hertsoginna Anne de Pisseleu.
