Klubi: Hungr
Mitmes kord: 4s
Surma poole tantsimist: 9 h
Kokku tantsitud tunde: 32Täitsa lõpp, mul on tunne, et mida rohkem tantsin, seda tugevamaks muutun. Aktiivselt surma poole olemine on teinud mind paradoksaalselt palju elavamaks-elusamaks. Esimesed korrad olid jah veidi rasked, aga nüüd tunnen, et tegemist on omamoodi jõusaaliga. Ainus, mis mind lõpuks väsitab, on tegelikult magamatus. Naljakas on vaadata 20seid enda ümber. Mul on tunne, et ka 36selt võin nad kõik laua alla tantsida. Nii alkoholi tarbides kui ilma. Kuigi viimasel ajal käin tantsimas ilma alkoholi jms mõnuaineteta, sest vastasel korral ei taju ma keha väsimust, ja see on selle praktika juures väga oluline – väsimuse tajumine. Üldiselt olen aru saanud järgmist: olen paras tuumajaam, mind on väga raske energiast tühjaks pumbata. Mul on end sedasi väga raske tappa. *
Tantsu on kiputud vaikimisi pidama esteetiliselt pigem ikka kauniks kunstiks. Voolujooneliseks liikumiseks. Aga mind on alates 20ndate teisest poolest intrigeerinud liikumine, mis väljub normatiivse ja nn normaalselt käituva keha raamistikust. Ja mitte vaid tantsu mõttes. Sellised kehad, mis ei suuda näiteks kontrollida oma jäsemete liikumist. Aga ka unised kehad, asotsiaalsed kehad, über-aeglased või, vastupidi, mootorrattakiired kehad, abjektsed, ülevõlli kehad. Ekstreemsed kehad. Üks korraga hirmus ja ilus näide sellest on ka Youtube’is leitavad nn flakka narkootikume tarbinud inimeste liikumine. See meenutab kõiki noid õudusfilme, kus noori tüdrukuid püütakse aina vabastada neid tabanud kuraditest ja pahadest vaimudest. Eksortsismi kehad. Ka paeluvad mind anorektilised kehad, millest mulle aeg-ajalt meeldib mõelda kui Kim Kardashiani suguste täispumbatud persete vastastest aktivistlikest kehadest. Mõtle, olla anorektik, aga mitte selleks, et sobituda male gaze’i ilusaks peetu standarditesse või et midagi kontrollida muidu meie poolt tihti kontrollimatus maailmas, vaid hoopis õõnestamaks Kardashianide überperse-kehalisuse ülemvõimu! Siis veel meeldivad mulle keskaja karnevali grotesksed kehad, poorsed mitmikkehad, millest kirjutab Mihhail Bahtin Rabelais’ loomingut analüüsides. Hierarhiaid ümberpööravad kehad. Hea maitse peale kusevad kehad. Ja eriti imponeerib mulle lahkunud USA punkrokkari GG Allini fekaalnihilistlik keha. Selline, mis võttis end alasti, sittus end täis ja pildus oma publikut väljaheidetega, läks neile ka rusikatega kallale. Siiski esmalt mitte teisi, vaid pigem ennast vigastav keha. Aga mitte selline nagu Venemaa aktivistil Pjotr Pavlenskil, kes kasutab keha eeskätt selleks, et paljastada riigi ja võimustruktuuride repressiivset olemust. Ei, GG Allin ei tahtnud olla märter ja kui ta olekski õmmelnud oma huuled kokku, naelutanud oma munandid Punasele või ükskõik mis väljakule, oleks põiminud end okastraadi sisse või lõiganud kõrva maha – ei oleks ta seda teinud mingit laadi aktivismi eesmärgil. Tema lõhkus niisama. Ilma otsese eesmärgita midagi laiemalt ühiskonnas muuta. Allini looming oli muidugi ka omamoodi protest kultuuritööstuse kommertsialiseerumise vastu. Võib ju pidada tema keha ja selle ekstreemseid väljendusi alternatiiviks peavoolukultuuri steriilsusele ja kaubanduslikuks pakendatusele. Aga see protest oli ennastsööv, teatud liiki antiprotest. Taotluslikult juba eos läbikukkunud. Va fekaalnihilism. Mõnikord mõtlen, et kui Taylor Swift loobiks oma sitta publikusse, äkki ma isegi kuulaks teda?
Kokku tantsitud tunde: 46
Mul on saladus. Üle pika aja mul on midagi, mis on täiesti minu enda oma. Olen mõelnud, et tegelikult tahangi kväärida suitsiidi. Kas enesetapust saaks mõelda kui millestki pikaajalisest, tsüklilisest? Millestki, mida ei tehta vaid üks kord ja siis lõplikult? Ma arvan, et saab.
*
Tanzsucht. Morbus sacer. Morbus divinus. Morbus gesticularius. Chorea sancti viti. Orchestromania. Püha Vituse tants. Ballismus. Tanzplatz. Epilepsia saltatoria. Gesticulatio spastica. Convulsiones rhythmicae. Heal lapsel mitu nime. On aasta 1518. Juuli, Strasbourg. Üks naine – sest see on tihti naine – astub üle oma kodu ukseläve. Sinna tagasi ta enam ei jõua. Jõudes linna kirikuesisele platsile, hakkab ta veidralt liikuma. Sedasi, et nii mõnegi mööduva pealtnägija pilgule jääb mulje, nagu oleks mingi nähtamatu ja üleloomulik jõud ta keha üle võtnud. Järgmise nelja päeva jooksul on temaga liitunud mitukümmend meest ja naist, nädalaga juba sadu inimesi. Teisel nädalal on neid seal veel mitu korda rohkem. Kolmandal nädalal juba ligi tuhat. See ei ole esimene kord ajaloos, kus tuleb ette midagi säärast, mida umbes 17. sajandist alates hakatakse kutsuma muuhulgas tantsukatkuks.[1]
Paari aasta eest, sutsu enne koroonapandeemiat, hakkasin huvituma mainitud fenomenist. Tantsukatku arhiiv on hämar. Nagu klubidki, kus ma tantsimas käin. See on ajaloo ääreala, marginaalia, mis kõlgub pidevalt tõe ja fiktsiooni vahet. Enim saab sellest teada valgustusajal kirjutatud meditsiinilistest ürikutest, kus tantsukatkust vormitakse otsekui võrdkuju – midagi väga iseloomulikku – just pimedale keskajale. Ta on justkui modernsuse ebateaduslik, irratsionaalne, kultiveerimata, spontaanne, primitiivne õde. Pere must lammas, enfant terrible. Tantsumaania lugu laenab, valetab, kuuleb pealt, liialdab, hüppab eri ajajärkude vahet. Kollaaž, montaaž, kõlakad, kuulujutud, naljad ja müüdid tähistavad kõiki neid formaate ja meetodeid, mille läbi hakatakse tantsuepideemiat ajalooliselt artikuleerima. Internetis või raamatute näol olemas olevad vähesed allikad mingit tõepärast pilti kokku ei moodusta, aga võib olla selle tõttu ongi asi mu jaoks nii paeluv? Miks teatud perioodidel hunnik inimesi end kollektiivselt aiva surnuks tantsis?
Humanitaar- ja performance-teadlase Kelina Gotmani sõnul tundub tantsukatk igal juhul välja löövat seal, kus on parasjagu toimumas mingi ajalooline nihe, rebend, katkestus, ava, kust need tantsivad kehad hakkavad riburada pidi välja ilmuma ja üle ääre ajama.[2] Kuigi ürikutest võib leida erinevaid ja üksteisele vasturääkivaid põhjuseid, mis võisid ajendada inimesi sedasi non-stop tantsima, nendib Gotman, et üleujutused, sõjad, katkud ja näljad on tihti see „maastik“, mille keskel tantsumaania ajaloos välja ja valla on löönud. Ja need, kes tantsisid, olid peamiselt sotsiaalse redeli alumised kihid, inimesed, kellel polnud midagi kaotada. Tantsukatkulised justkui peegeldavad oma aja poliitilist, majanduslikku, ökoloogilist olukorda. Võib isegi öelda, et tantsulised on üli- ja ülehäälestatud oma ajale. Praegust aega vaadates tundub, et tingimused uueks tantsukatkuks on enam kui ideaalsed ning kes teab, äkki saab uus laine alguse just Eestist ja Vabaduse väljakult?
Kokku tantsitud tunde: 67
Adson luges kokku orgasme ja pani neid siis päevikusse kirja, mina surma poole tantsimise tunde. We are not the same. Kuigi mõlema surmad on väiksed, mina püsin siiski kauem. (…) Ses mõttes, olen ikkagi aru saanud, et ka seda enese surnuks tantsimist saab võtta kui teatud liiki kunstiprojekti – mulle tundub, et piir selle vahel, kust lõpeb elu ja algab kunst, on neoliberaalses maailmas ammu õhukeseks ihutud. Aga nüüd ei saa ma enam isegi aru, kus algab kunst, elu ja kus (lõpeb?) surm. Need kolm on mu jaoks möödapääsmatult põimunud. Ka kogu mu „projekt“ ehk kvääritud suitsiid kestab kokku ju jumalteabkuikaua (noh, kui ma enne just trammi vms alla ei jää). Enese surnuks tantsimine kui suitsiid, mis kestab ca 50 aastat, haa! Mõtlen, et ma tahaks tegelikult sellest filmi teha. Mõnikord näen tuttavaid ka klubides, kuigi üldiselt proovin käia sellistes kohtades, kus minu tuttavad ei käi. Ja tegelikult saakski filmida vaid enne ja pärast tantsimist, mis on ka tegelt tore, et actionit ennast ei näe. Ma võtan oma surma-poole-liikumist (pun intended) tõsiselt. Sestap teen seda tihti just välismaal, kus keegi mind ei tunne. Jube tüütu on küll see, et isegi kui lähen välja nagu mingi koll, tulevad mingid jorsid ikka ligi. „What’s a pretty lady’s name?“ Traaa, I am dancing(-to-death-)queen, bitch!
*
„Tantsimine on alati seotud surmatungiga, keha libidinaalse distsiplineerimisega, keha sundimisega ebaloomulikesse asenditesse ja vormidesse.”[3] Need sõnad kuuluvad inglise kultuuriteoreetikule Mark Fisherile. Tsitaat ise pärineb esseest, mis räägib pop-ikoonist Michael Jacksonist. Ma ei ole küll kindel, et saan lõpuni aru, mida Fisher selle all mõtleb, aga 1960ndate aastate postmodernistidest, kes venitasid tantsu mõiste alla kõige lihtsamaidki liikumisi, isegi kõndimist, polnud ta selle raamatu kirjutamise ajal ilmselt kuulnud. Või ei pidanud neid tõsiseltvõetavateks tegijateks-tantsijateks. See, et tantsuks peetakse endiselt mingeid teatud esteetilisse vormi voolitavaid kehade murdmisi, on aga äärmiselt anakronistlik. Samas mõte, et tants on alati seotud surmatungiga või teatud liiki negatsiooniga (?), on iseenesest huvitav. Essees „Never Stop Dancing. Or How to Sabotage Neoliberalism’s Biorhythm“ pakub Ingrid Luquet-Gad välja kontseptsiooni kollektiivsest klubikehast, mis jagab ühist haavatavust ja kurnatust just tantsu kaudu: „Efemeerne kogukond, mis tuleb kokku ja läheb jälle laiali igal õhtul, igal nädalavahetusel, kel ei ole võib-olla palju rohkem ühist kui osalemine keeldumises, mis sõnub end tantsides välja produktiivse mina piiridest.“[4] Kui täiuslik neoliberaalne keha on see, mis ei lõpeta kunagi tootmist, siis mitmepäevast klubitamist, mis kestab kauem, kui bioloogiline rütm seda lubab, võib võtta omamoodi antikapitalistliku žestina. Sest kas see pole mõneti enese asetamine „tootvast“ süsteemist väljapoole, küsib autor? „Vaba aeg, mida Karl Marx on kuulsalt määratlenud kui tööjõu taastamise aega, raisatakse entusiastlikult pidutsedes; ja klubikülastaja teab suurepäraselt, et ta rikub neoliberalismi esimest reeglit: indiviidi pidevat kättesaadavust, kes on muutunud omaenda väikeseks ettevõtteks ja peab kogu aeg arendama kõiki oma ressursse.“ Sestap ei püüa Berghaini tantsija teps mitte põgeneda reaalsuse eest, vaid on hoopis teadlik, et ohverdab oma hea kodaniku ja töötaja positsiooni globaalses kapitalistlikus süsteemis. Muidugi on vaieldav, kui teadlik üks klubitaja oma võimalikust antikapitalistlikust lähtestusest ikka on, aga iseenesest on mõte pikaajalisest tantsimisest kui vastuhakust neoliberaalsele protestantlikule tööeetikale sümpaatne. Äkki on ka kunagised keskaja tantsukatkud ajas moondunud ning kolinud suurematesse industriaalhoonetesse samalaadset nihilistlikus laadis võitlust pidama?
Kokku tantsitud tunde: 80
„Sveta pandi kinni, aga Paavel püsib,“ laulab Wahl. Järjepanu pannakse klubisid kinni. See aasta siis Hungr (no OK, see kolis), Hall pannakse kinni. Ometigi, kui küsisin Sõltumatu Tantsu Lava festivalil Portugalist pärit koreograafidelt, mis tantse meil on tänasel neoliberaalsel1 ja aina tõusva fašismi ajastul tarvis, vastas üks tantsijatest: koos tantsimist ja seltskonnatantse. Aga kui inimestel pole enam varsti, kus koos tantsimas käia, mis siis juhtub? Või ongi nii, et Vabakal näeme, sest kõik ülejäänud kohad on suletud… Näib, et varsti ongi ainus aktsepteeritav viis koos tantsida päise päeva ajal Kalevi staadionil laulu- ja tantsupeol 😀
*
Perioodi 1840–1940 iseloomustab USA ajaloolane Hillel Schwartz kui aega, mil inimeste kehakasutus muutub. Milles see muutus väljendub? Lapsi ja täiskasvanuid hakatakse aeglaselt, aga järjekindlalt harjutama õigesti žestikuleerima.[5] Žestikuleerimisest saab miski, mis algab alati keha keskosast ja liigub kõnelemise rütmis segamatult ning voolujooneliselt kaasa, liikumine peab olema kontrollitud, tõhus. Hea žest on selline, mis sisendab usalduslikkust, head tahet. Hästi tempereeritud žestist saab miski, mille läbi mõõta inimese sotsiaalset intelligentsust. Selles voolujoonelisuse taotluses võib tuvastada modernsuse ajajärgu eelistust sileda, lihvitud, puhta liikumise järele, mis avaldus näiteks kirjatehnikas, avalikes esinemistes, kõnekunstis, aga ka 20. sajandi moderntantsus. Ülemäärane – väljaspool keha keskosa – kätega vehkimine; nn kätega tuuleveskitamine, dramaatilised silmade pööritused, kohmakas-rohmakas-nurgeline liikumine hakkasid tähistama halba maitset ja kasvatamatust. Miskit, mis meenutas eelmisi sajandeid.
See, millest Schwartz oma artiklis räägib, vastandub eriti kontrastselt sellele, kuidas kirjeldati keskaja tantsukatkuliste liikumist. Jällegi, keegi ei tea muidugi täpselt, mismoodi tantsukatkulised liikusid. Ürikutest saab teada vaid niipalju: need kehad olid n-ö ebanormaalsed. Mulle endale meeldib mõelda noist just sellistes terminites: pulbitsevad, vahutavad, kihisevad, podisevad, mullitavad, kihavad, kohmakad, koledad – üle ääre ajavad – kehad. See ei olnud tõenäoliselt liikumine, mis jääks tänases mõttes elegantsi ja rafineerituse raamidesse. See oli liikumine, mis nõudis tähelepanu. Gotman väidab oma raamatus, et probleem polnud selles, et need inimesed tantsisid liiga palju, probleemi nähti pigem viisis, kuidas nad tantsisid.
Valgustusaja kirjutised näevad keskaja tantsukatkulise keha eelkõige nõrga, distsiplineerimatu, animaalsena. Kirjutisi iseloomustab sügav umbusk just ebakorrapärase liikumise vastu ning kontrollimatuse sissetungis avalikku sfääri nähti eelkõige patoloogiat. Sellest ka järelosad -epideemia, -katk, -maania. Nendega võis tähistada peaaegu kõiki, kes liikusid kas liiga palju või liiga korrapäratult, kõiki, kes olid meie mõistes „too much“.
Mihhail Bahtin ja Georges Batailles raamistavad-teoretiseerivad ülemäärasust, liigsust, ekstrat kui võimalikku poliitiliselt subversiivset-õõnestavat jõudu, aga see liigsus, väidavad nad, on ka miski, mis on iseloomulik ja traditsiooniliselt külge poogitav eriti naistele ja kvääridele.[6] Tantsumaaniatki saab sellest punktist vaadatuna kirjeldada kui feminiinset ja kvääri. Midagi, mis etendab teatud liiki ülevoolavuse tikkumist, imbumist ja „pealetungi“ avalikule platsile – sinna, kus tantsukatkulised viskavad entusiastlik-imelikult oma ihuliikmeid-jäsemeid niiviisi edasi-tagasi, üles-alla, diagonaalist diagonaali, et see ei võrdu mingitpidigi ettekujutusega tsiviilsest, kontrollitud, normaalsest, funktsionaalsest ja produktiivsest kehakasutusest. Tantsukatkuliste hoogne liikumine, käte-jalgade igasse suunda pildumine, vastandub sedasi industriaalse ajajärgu hea uue ilma sujuvale edasi suunatud marsile ning nn pimeda keskaja tantsumaaniast saab miski, mille taustal ja läbi saab valgustusaeg ning hiljem juba modernsus mõõta enda võimet ratsionaalseteks, arusaadavateks, ühemõttelisteks žestideks.
Kokku tantsitud tunde: 92
Folgil Kumbia Boruka järgi tantsides oli üle pika aja enese surnuks tantsimise tunne. See oli küll otseses mõttes tantsuPÕRGU seal! Ma pole veel näinud eestlasi sedasi vihtumas (ja ega seal poldki ainult eestlased). Siis tekkis küll korraks tunne, et olengi kuskil keskaja tantsukatku epideemia epitsentris ja nende tüüpidega saaks mitu nädalat järjest – kuni kokkuvarisemiseni välja – reivida! Ja jällegi, taoline energia endast välja suunamine teiste inimeste keskel on paradoksaalsel kombel teraapiline. Tegelikult ei saa ma enam ammu aru, kas ma tantsin surma või elu poole. Või ongi need mündi kaks külge? Hästi huvitav on just see hetk, kui su keha on tantsimisest nii väsinud, et sul hakkab mingis mõttes suva, kuidas sa liigud. Siis tekibki selline „tantsi, nagu keegi ei vaataks“ tunne. Reivin nagu poolearuline. Tunnen, kuidas ühiskonna erinevad kehasid normeerivad kirjutamata seadused hakkavad vaikselt lahustuma. Ajan neid tantsides maha nagu vana nahka. Kuigi olen täheldanud, et tihti tahab keha noil hetkedel just maha minna ja n-ö rapsida-aeleda põrandal, mis on aga suht-koht (sõltuvalt kohast) võimatu. Esiteks on põrand tihti must ja alkoga jms ainetega koos ja teisalt tuldaks tõenäoliselt kohe ikkagi sulle „appi“ või kutsutaks turvamees sind kontrollima ja ehk ära viima. Sestap on hakanud ka klubid mõjuma mulle näilise vabaduse kantside asemel pigem järjekordse kehasid teatud moodi normeerivate kohtadena. Kuigi Folgil on maas aelemine isegi ehk OK võrreldes mõne muu kohaga, selle tõttu mulle see fest meeldibki.
*
Seda, kui normeeritud on meie „vaba“ Lääne ühiskond, võib ka omal nahal järele proovida. Mingem näiteks mõnele platsile ja asetagem end mõneks ajaks horisontaalsesse asendisse. Või hakake tantsima Raekoja platsil nagu mõni keskaegne tantsukatkuline. Uskuge mind, ei möödu minutitki, kui mõni abivalmis valvur tuleb teid „korrale“ kutsuma. Võib ju mõelda, et kui 1955. aastal keeldus mustanahaline Rosa Parks USA-s andmast oma istekohta bussis valgele mehele, katalüseerides sellega järjekordsete põhivabaduste eest võitleva revolutsiooni, siis praeguseks on maailm suutnud end taolistest võimustruktuuridest kordades rohkem lahti logistada. Sest see, mida Parks tegi, oli ju lihtsustatult järgmine: ta võttis ja hõivas oma kehaga ruumi. Ruumi, mis polnud tema kehale ette nähtud. Parksi tegevus tõi tollal esile, kuidas segregatsioon ei ole pelgalt ideoloogiline, vaid ka materiaal-füüsiline süsteem, mis püüab kontrollida teatud rühma kuuluvate inimeste kehalist liikumist ja seeläbi ka nende kehalisust. Tema keeldumine aga näitas muuhulgas, et avalik ruum peaks kuuluma kõigile ja et temagi keha kuulub talle, mitte vaid seadusele, mis püüab keha ja selle liikumist teatud bioloogiliste tunnuste järgi piirata. See, millised kehad kuuluvad nt avalikku sfääri ja kuhu seal täpsemalt, on aga endiselt tuliseid vaidlusi ja ka vägivalda tekitav küsimus. Alles hiljuti näidati Kino Artises dokumentaalfilmi „Queendom“, milles portreteeriti Venemaalt pärit kväär performance-kunstniku Jenna Marvini aktsioone ja teekonda. Üheks ilmekaks näiteks sellest, kui jäigalt reglementeeritud ja normeeritud on Venemaal nt kas või „poes käimise etikett“, sai tõik, et kunstnikul paluti toidupoest lahkuda, sest ta oli liiga „skandaalselt“ riides.
Kokku tantsitud tunde:138
Iseenesest saab end surnuks reivida ükskõik mis kohas, ka kodus, selleks pole õigupoolest klubi vaja. Ehkki see vajaks tõenäoliselt suuremat pingutust. Küll aga juhtub midagi inimestega siis, kui nad tiksuvad mõnda või pikemalt aega koos. Nagu tihedalt koos aega veetvatel naistel sünkroniseerub menstruatsioon, toimub siin samalaadne teineteisega sünkimine. Ja selleks pole tõesti vaja mingit alksi ega narksi – liikumine ise tekitab selle. Oluline on kestvus. Ja siis tekibki justkui kuppel kõikide tantsivate inimeste ümber. Nagu nähtamatu kerge tekk jõnksuvate peade kohal. Ning siis on võimalik tajuda ka sinust kõige kaugemal oleva inimese tiksumist lähedal olevana. Nahk on liikumise kaudu nii tundlikuks ihutud-tammutud, et on võimalik tunda väiksemaidki muudatusi selle ühise teki/kupli all. Kõik on tunda: kui keegi kiireneb, kui keegi lahkub platsilt või kui kellelgi hakkab halb. Kõik. Ma olen üsna kindel, et inimesed, kes tantsisid end keskajal surnuks, tegidki seda muuhulgas ka selle ühise kupli tekkimise tõttu. Ja ehk ka selleks, et tunda end korrakski hästi maailmas, kus kõik tundus nii möödapääsmatult õudne.
*
Tantsukatk ei ole lihtsalt nimi. Asi ei käinud sedasi, et inimesed tulid nädalavahetuseks reivima, et siis esmaspäeval uuesti tööle minna. Need inimesed tantsisid nädalaid-kuid järjest. Noh, kui uskuda Vikipeediat ja paari raamatut. Aga fakt on see, et nii mõnedki (tuhanded) inimesed tantsisid end ikkagi surnuks. Mäletan, kui tegin oma lavastust „Tekhne“, juba siis küsisin enda käest, mida on tänasel päeval, mil kõik on nii pekkis, veel üldse võimalik tantsida, ja pakkusin ühe võimalusena välja just selle. Chorea sancti viti. Morbus saceri. Ballismuse. Püha Vituse tantsu. Mulle endiselt imponeerib mõte inimkonna kollektiivsest enese surnuks tantsimisest – jällegi, mõtle kui ilus filmi lõpustseen! Mida ma aga „Tekhnes“ lõpuks välja pakkusin (aasta oli 2020 ehk koroona kõrgaeg), oli selle pehmem versioon: tantsukatku harjutamine tulevikuks, mil kõik on tõesti nii pekkis, et muud võimalust inimkonnal pole, kui end surnuks tantsitada. Mina ja kõik, kes iganes tahtsid minuga liituda, tantsisime iga etenduskorra lõpus end sümboolselt surnuks barokse raskemuusiku Igorrri saatel. Ja alati muide oli tantsuplats inimesi täis! Viskasime siis seal jäsemeid üles-alla, paremale-vasakule, diagonaalist diagonaali nii, nagu homset ei tuleks. Nägime koos korraga ilusad ja koledad välja. GG Allin oleks uhke olnud (mis sest, et me üksteist sitaga ei visanud)! Aga lisaks sümboolsele surmale väljendasime nii ka ühist haavatavust, massi, mis ei ole ilmtingimata „ajudeta“ ega mingitlaadi psühhoosis, vaid pigem kooslust, mis ei nõua eriti midagi muud kui koosolemise võimalust avalikus kohas. Väljendada õigust lihtsalt leida aset, ollagi too much, väljendada kirge, pillavust, mitteratsionaalsust. Žesti, mis ei viita millelegi muule kui iseenda olemasolemise intensiivsele ja haprale faktile.
[1] C. Sachs, World History of the Dance. New York, 1937, lk 57; J. Hecker, The Black Death and the Dancing Mania. Tlk B. G. Babington. London jt, 1888, lk 114.
[2] K. Gotman, Choreomania. Dance and Disorder. Oxford, 2018, lk xi.
[3] The Resistible Demise of Michael Jackson. Toim. M. Fisher. Winchester, 2009, lk 16.
[4] I. Luquet-Gad, Never Stop Dancing. Or How to Sabotage Neoliberalism’s Biorhythm. Movement Research Performance Journal, 2018, nr 51, lk 246.
[5] H. Schwartz, Torque: The New Kinaesthetic of the Twentieth Century. Rmt-s: Zone 6: Incorporations. Toim. J. Crary, S. Kwinter. Cambridge (MA), 1992, lk 76–80.
[6] K. Gotman, Choreomania, lk 5, 158.
