Piret Raud. Keedetud hirvede aeg. Tallinn: Tänapäev, 2024. 300 lk. 24.50 €.
Kuidas kirjutada sellest, mida ei öelda, ja sellest, mida ei eksisteeri? Piret Raud teab, aga ma pole kindel, kuidas teistega lood on. Vilja Kiisler heidab Piret Raua loomingut käsitlevas artiklis ette, et Raua teoste arvustustes leidub ebatavaliselt palju ümberjutustamist, mis reedab teatavat ebakindlust tema proosa käsitlemisel.[1]
Ebakindlus tabab ka mind, nii romaani „Keedetud hirvede aeg“ lugeja kui ka arvustajana. Tunne on selline, justkui oleks ärganud unenäost ning prooviks nähtut seejärel teistele selgitada: oli üks aken ja sealt aknast paistis meri, aga meri tegelikult polnud meri ning tänaval oli stend kadunud inimeste piltidega, aga need inimesed olid tegelikult täitsa elus ja siis lendas ühel hetkel ringi hästi palju kajakaid ning kogu maailm oli teistsugune. Sellise sõnavalangu adressaadil ei jäägi muud üle kui noogutada ja üritada vestlusest põgeneda. Aga unenäo nägijal on soov enda nähtut teistelegi kirjeldada ning võimalikult selgetesse sõnadesse panna. Juba nimi – „Keedetud hirvede aeg“ – kõlab nagu ulm, maailm, mida pole päriselt olemas. Olenemata sellest, kas lugeja on Raua varasema loominguga tuttav, häälestab kaanelt vastu vaatav tekst teda. Keedetud hirvedel on eraldi ajatsoon, kus kehtivad teised füüsikareeglid ja loodusseadused kui koduses maailmas.
Raua raamatus on iseenesest üsna selge lugu, mida saab üpriski banaalsete lihtlausetega ümber jutustada (Vilja, palun halastust!). Ühes kunstiinimesi täis majas sirgub noor tüdruk nimega Lill Aruvee. Ta isa on kunstnik, kes on ühiskondlike muutuste tõttu sattunud põlu alla. Tüdrukut kiusatakse koolis ja ta ei tea, kas kunst on tema jaoks. Süžeelt on seega tegu klassikalise Bildungsroman’iga, kust ei puudu kirjeldused koolist ega esimene õnnetu armastus. „Keedetud hirvede aeg“ libiseb seda lugu jutustades aga alatasa unenäoloogikasse, inimesed on bolonkad (või vastupidi?), nimetut linna tabavad piibellikud katastroofid tulekahjudest veeuputusteni, pontšikuid müüva tädi taga peidus olevast illuminaatoriaknast lainetab keelatud meri. Kõiki seiku, mis lugejani tuuakse, ei ole võimalik argimõistusega seletada. Raua maailm sarnaneb David Lynchi poolt loodule. Tsiteerides ansambli HU? klassikat: see on tavaline linn, kus on tavalised koolid. Aga nagu Lynchil, ujub Raua linnatänavatel ja põrandalaudade all ringi seletamatu pinge ja kurjus, mida saab väljendada vaid alateadvusest tuttavate võtetega. Lynch sobib võrdluseks ka seetõttu, et hoolimata Raua detailirikkast keelest, mis ekraniseeringu korral paratamatult kannataks, rullub tekst lahti justkui film. Nõnda selge ja mõjuv on Raua loodud maailm. Ta päriselt teab neid tegelasi ja tunneb iga nurgatagust.
Ma ei ole seni kunagi elanud totalitaarses või tsensuuri all olevas ühiskonnas. Selles, et ma seda tulevikus tegema ei pea, ei saa kahjuks nii kindel olla. Minusugusele on „Keedetud hirvede aeg“ seega omamoodi õpik ja ellujäämisõpetus, mida loodetavasti kunagi vaja ei lähe, aga mille teadmine kahju ei tee. Raud on intervjuudes rõhutanud, et raamatus kirjeldatu võib toimuda ükskõik kus ja ükskõik mis ajal.[2] Samas ei saa lugedes vastu panna kiusatusele kujutada vaikivat isa Eno Rauana, kunstiandega tütart autori endana, ta koduks olevat Maja Harju tänava kirjanike majana, linna Tallinnana ning aega ENSV viimase hingetõmbena. Aga kui mul ei oleks seda taustateadmist, ei muudaks see lugemiselamust kuidagi. Tasub alla suruda sisemine klatšimoor ja seltskonnakõmu tagaajaja ning lugeda raamatut puhta ilukirjandusena. Erinevalt peategelasest Lillest ei ole Raud ju ka teadaolevalt silmaarst, miks siis muudki kirjapandust tõe pähe võtta ja päriselulisi prototüüpe otsida? Seda, et Lillest saab oftalmoloog, mis omakordi sunnib lõpetama võrdlust Raua endaga, öeldakse meile kohe raamatu alguses, enne kui me Lille ning tema perega üleüldse kohtunud oleme. Raud ei näita seda, miks Lill sellise erialavaliku teeb või kuidas tema täiskasvanuelu kulgeb, need täpid jäävad meile endile ühendada. Lapsest, kes on sündinud kõrvale vaatama ja tõelisust mitte nägema harjunud ühiskonda, sirgub arst, kes annab inimestele nägemise.
Lugedes meenus mitmel korral Raua raamatust paar kuud hiljem ilmunud Kairi Loogi „Tantsi tolm põrandast“, mis oma esimeses kolmandikus käsitleb samuti sarnasel ajastul laps olemist. Kuigi Loogi raamat on kokkuvõttes palju laiema geograafilise ja ajalise haardega, rääkides erinevalt Rauast pigem üksikisiku kui ühiskonna lugu, on mõlema raamatu üheks registriks luuleline allhoovus, mida nii Look kui Raud sageli külastavad. Kas lapsepõlve sügavalt kaevudes vaatabki ühel hetkel vastu unenägu, Raua puhul lausa õudusunenägu? Eriti julm on olla teismeline. Raud kirjeldab seda, kuidas Lille klassiõed rebivad temalt ükshaaval küljest kõik kehaosad, laovad need halgudena riita, süütavad põlema ning tantsivad lõkke ümber. Tegu on pea Stephen Kingi „Carrie“ väärilise õudusjutuga tütarlaps olemisest.
Muretust lapsepõlvest „Keedetud hirvede aeg“ ei räägi. Õigus oli sõbral, kes mu loetava raamatu pealkirja nähes reageeris: „Keedetud hirved… rõve.“ Sõnapaar „keedetud hirv“ ongi rõve, ilge, ligane, miski, mida ei tohiks olemas olla. Raamatus meenutab Lillele keedetud hirvi naabrimehest kunstniku Verlini konformeerunud ja etableerunud looming, mis on ajastu sunnile alla vandunud ning lasknud end läbi keeta. Mis teha, aeg oli selline? Lille enda isa julgem ja läbikeetmata kunst on peitu pandud keldriboksi, kus isegi tütar seda kunagi näe. Kui uus aeg (avatud merepiir oma kajakate ja kapitalismiga) kohale jõuab, võib teine naabrimees Anderson seda galeriis rahumeeli oma loomingu pähe esitleda. Kuna kunst oli põranda all, ei tea keegi selle tegelikku autorit, uus aeg soosib jultunud aferiste. Seega pole uue aja (vabaduse, kapitalismi, tsensuuri puudumise) saabumine üheselt hea, senine eliit asendub lihtsalt uuega ja kes tahab sinna kuuluda, peab uue mängu reeglid selgeks õppima. Alexander Genis kirjutas oma raamatus „Dovlatov ja tema ümbrus“, et Dovlatov näitas, et absurdne pole mitte ainult nõukogude, vaid igasugune aeg. Samale viitab enda teose lõpus ka Raud. See, mis edasi tuleb, pole enam keedetud hirvede aeg, aga millegi muu ja teistmoodi libeda aeg. Kuidas Lill need edasised aastad üle elas ning lõpuks raamatu alguspunkti jõudis? Eel- ja järjelugude potentsiaal on olemas, mitte et ma päriselt arvaks, et neid oleks vaja ühele väga terviklikule teosele otsa pookida.
Lisaks Lillele keskenduvad raamatu peatükid veel Lille emale Annale ning kunstnik-naabrimees Verlinile. Nende vaatepunktid jäävad natuke hägusemaks, lugeja ei õpi neid nii hästi tundma kui Lille. Anna ja Verlin jäävad pigem kõrvaltegelasteks Lille elus. Anna elu keerleb Maja ümber, ta teeb kodust isegi tööd. Naabrimehed Verlin ja Anderson keerlevad tema ümber, üks ootab temalt ehk midagi romantilist, teine on omakasu peal väljas, aga mõlemad tahavad temast midagi. Anna saab vabaks siis, kui ta läheb Majast välja ja sõidab maale, vabana Maja ängistavast kontekstist, kus ta on ennekõike oma salapäraselt vaikiva kuulsa mehe naine, mitte tema ise. Verlin on erinevalt Lillest ja Annast keedetu, kollaborant ja muganduja. Välisest hoolimata ei tundu, et temagi elu oleks muretu, Verlin on küll soosingus, aga ka tema tahab elust midagi muud, isegi salakuulaja-pealekaebajana on ta paras beetaisane. Uue aja saabudes on aeg Majast lahkuda ka Verlinil. Maailmas, mida ta seni valitses, pole enam temasugustele kohta.
Nii Lill kui ta kunstnikust isa võtavad oma loomingut tõsiselt, parem sellega üldse mitte tegeleda kui kompromisse teha ja välisele survele alluda. See ei tähenda, et ei teeks haiget ega tekitaks kadedust selle nägemine, kuidas tunnustatakse teisi, kes on nõus end kohandama. Lille isa selgitas oma tütrele, miks toores muna pöörleb aeglasemalt kui keedetud muna, sellega, et keetmata muna sees võib olla elu ja elu on igas mõttes kohmakam kui surm. „Keedetud hirvede aeg“ uuribki seda kohmakust, mille elu endaga paratamatult kaasa toob, eriti kui seda üritada elada iseendale truuks jäädes, mida iganes see omas ajas tähendab. Parem olla kohmakas kui keedetud.
[1] V. Kiisler, Piret Raud annab inimesele alati lootust. Eesti Päevaleht, 04.04.2025.
[2] R. Weidebaum, Piret Raud: maailmas toimuv mõjutab tahes-tahtmata kirjutavat inimest. Kultuur.err.ee, 20.11.2024.
