SISENEMISED RÄNNAKUL
Kontoris laua taga istub ristikumustrilise särgiga mees, jalg üle põlve. Tema ees arvutiekraanil helendab pooleliolev töö. Aga mehe pilk on hajevil. Ta küll püüab, kuid ei suuda keskenduda. Ta istub kesk teisi inimesi, kes on samuti arvutite taga ja erinevalt ristikumustrilise särgiga mehest on oma töösse süvenenud.
Mehe nimi on Priidel. Ta vaatab ekraanil helendavat väga olulist statistikaaruannet, mille analüüsimist ta pole õieti alustanudki. See seisab ta ees nagu elav etteheide. Siis vaatab ta akna taga möödavilksavat lindu, sulgeb silmad ja vaatab endasse. Ta näeb enda sees tumedat metsa, mis on nii suur, et sel ei paista olevat ei algust ega lõppu. Vanad ja kõrged kuused kasvavad läbisegi haabade ja jalakatega. Priidel kõnnib metsas aina edasi, kuni märkab samblast välu, mille keskel istub mees.
Mees istub kännul, käed põlvedel, ning on mõtlikult vait. Tema nägu on päikesest põlenud, jalas pikkadest rännakutest lääpatallatud saapad, seljas lõkkesuitsust läbiimbunud maavillane ülikond. Pikki tokerjaid juukseid katab mõlkis torukübar. On hiline õhtu. Mees ei liiguta end. Tema jalge ees on hääbuv lõkkease, kus tuha sees lebavad mingi suure looma kondid. Hõõguvad söed ja tähistaevas annavad vaid aimatavat valgust, ja mehe ümber on lõputu mets. Aga ta ei karda midagi, ta tunneb kõiki linde, loomi ja salaradu selles metsas. Mees segab hajameelsel ilmel tokiga süsi. Pimeduse saabudes sulgeb ta silmad ja vaatab endasse. Ta näeb seal hommikuste küngaste ja orgude vahel asetsevat lossi, mille tornikambris istub printsess.
Hõbedase krooniga noor naine on kolmest õest vanim, aga kõige ilusam. Ta istub üleval lossitornis, paitades kallima juukseid. Tema kleidi õlapael on alla vajunud. Ta rüüpab peekrist veini, hoides kallima pead, mis lebab hõbekandikul ta süles. Mees pettis teda õuedaamiga, ja möödunud ööl printsess karistas teda. Peo haripunktil käskis ta teenritel õuedaami ning kallima kinni võtta ja nende pead sealsamas maha raiuda. Kuid ta armastab teda ikka veel. Naise silmis on igatsus, valu ja õrnus. Ta januneb hukatud mehe naeratuse ning ta tobedate naljade järele. Armastust printsess tappa ei suutnud… Aga ei, ta ei kahetse. Aga ei, ta ei kahetse.
Hõbekrooniga naine silitab oma armsama ilusaid, verega kaetud lokke, vaadates kurbusest tuhmil pilgul hommikusse aeda. Aed on suur ja labürintlik, täis põõsaste vahel laiali hargnevaid teid. Seal on loomakujulised dekoratiivhekid, rododendronid, aprikoosid, kirsipuud, seal õitsevad sajad erinevad lilled. Lillepeenarde vahel toimetab vana aednik. Printsessile meeldib teda vaadata. Ükskõik kui pööraseid otsuseid ta öiste raevuhoogude ajal ka ellu pole viinud, märgates hommikul aednikku, rahuneb ta alati. Seetõttu ei luba ta teda ka lahti lasta, kuigi õukond seda ammu nõuab. Aednik olevat aeglaseks ja hajameelseks jäänud, ütlevad nad. Ei märkavat enam väiksemaid umbrohte. Aga printsess vastab neile: „Senikaua kui mina siin valitsen, ei puutu teda keegi!“ Vana aednik jätab lillepeenra rohimise korraks pooleli, tõuseb püsti, sirutab kangeks jäänud selga. Siis vaatab ta üles, ja nähes printsessi torniaknal, lehvitab talle. Aednik viipab naeratades puude ja põõsaste poole: „Vaata ometi, kui palju taimi öö jooksul õide on puhkenud!“, näib ta mõista andvat. Printsess noogutab ja naeratab vastu. Siis eemaldub ta aknalt. Aednik vaatab veel natuke aega üles, istub siis pingile, süütab piibu ning suleb silmad. Nüüd vaatab ta endasse ja näeb seal merekallast.
Lõputul valge liivaga mererannal on tüdruk ja rebane. Nad mängivad, ajades teineteist taga. Rebane jookseb tüdrukul eest ja jääb siis seisma. Tüdruk jääb samuti seisma. Ta kükitab maha, kutsudes rebast enese juurde. Rebane lähenebki, aga päris ligi ei julge minna. Mõni samm enne tüdrukuni jõudmist istub ta liivale, jäädes, pea viltu, last silmitsema. Ta jälgib valvsalt, mida tüdruk järgmiseks ette kavatseb võtta, aga tüdruk ei liiguta end. Ta kükitab ning vaatab rebast. On soe õhtu. Päike viibib mere kohal ja loojanguni on veel aega. Rebasel on suured ja ilusad rohekaskollased silmad. Tüdruk vaatab neisse ja näeb silmade sügavuses linna.
Ta näeb ümarate tornidega paekivist linna ja linnas üht maja, mis on ümbritsetud ligipääsmatu aiaga. See on kõrge paekivist maja, mille kolmandal korrusel asub roheline tuba. Toa keskel on ümmargune tammepuust laud, millel istub kääbus. Suviti kasvavad kääbuse aias haruldased ürdid ja maitsetaimed, mida ta käib turul müümas. Kuid praegu on talv ning ta ei välju majast. Toas põleb üksainus küünal ja kitsukese akna taga sajab lund. Aga kääbus ei näe seda. Ta näeb hoopis lahtisi silmi und ühest jõeäärsest linnast, kus sõidavad ringi naljakad masinad, kus suurtes klaasist majades istuvad ülikondades mehed ja range lõikega kostüümides naised. Nad istuvad arvutite taga, klõbistavad klahve ja murravad pead mingite tähtsate numbrite üle. Nende töö nõuab sedavõrd suurt keskendumist, et keegi ei tõsta arvuti kohalt pead, kui akna tagant kuldnokk mööda lendab. Ainult üks neist, ristikumustriga särgis mees, märkab lindu. Siis aga vaatab mees üles, just sinna, kust teda jälgivad kellegi ilmsi und nägevad silmad, ning ta näole valgub hämmeldunud naeratus.
PRIIDEL, PÕLD JA VÕLUÕLU
Priidel Vissak vajus viimasel ajal tihti, võimalik et ületöötamise tõttu, mingisugusesse viirastuslikku äkkunne. Üks ta tuttav arvas, et see võib olla uneapnoe. Tänagi valdas meest kesk päevatööd kummaline unelaadne nägemus. Sellest virgudes avastas ta end imestunult üles laenurga poole vaatamas. Mehel oli tunne, nagu vaadanuks talle sealt vastu kellegi silmad.
Ta tundis puudutust enda õlal.
„Härra Vissak, tulge palun viie minuti pärast minu kabinetti.“
See oli Aarne Ragnarok, tema ülemus.
Kui Priidel mõni minut hiljem direktori kabinetti sisenes, viipas too, et mees laua taga istet võtaks. Ragnarok kallas endale kannust musta kohvi, jõi paar aeglast lonksu ja asetas siis moonimustrilise tassi arvuti kõrvale. Sõrmi ristates pöördus ta kutsutu poole.
„Ma pean teiega rääkima, Vissak. Arvake ära, millest?“
Priidel aimas, aga ei ütelnud midagi.
„Hästi. Teeme siis nii, et ma küsin teilt ühe lihtsa küsimuse: kas te soovite meie juures töötajana jätkata?“
„Sooviksin küll,“ vastas Priidel vaikselt.
„Sooviksite… See tähendab, et päris kindel nagu pole. Üsna täpselt vastatud teie seisukohalt vaadatuna. Muide, ma olen üles märkinud need korrad, kui olen märganud, et teil on raskusi tööle keskendumisega. Neid kordi on viimasel kuul kogunenud juba üle kahekümne. Võrreldes kolleegide, aga eriti teie enda möödunud aasta tulemusnäitajatega on ka tööviljakus tublisti langenud. Koguni rohkem kui kolmkümmend protsenti. Aga konkreetsed tulemused ja fokuseeritus on meie ameti spetsiifikat silmas pidades kõige alus! Te teate ju seda sama hästi kui mina, Vissak… Ja istuge ometi maha, mul on ebamugav teile niimoodi alt üles vaadata.“
Priidel võttis Ragnaroki vastas istet ja vaatas direktorile hajameelselt otsa. Teda pani imestama teatav kummaline, kindlameelne kergus. Temas eneses. Tavaliselt ta ülemuse pilku pikalt välja ei kannatanud, aga täna polnud sellega mingit probleemi.
„Palun saage aru, härra Vissak, et ma ei räägi seda teile nagu mingi kuiv ametnik praegu,“ jätkas Ragnarok, „vaid nagu inimene, kes on teie, see tähendab eelkõige meie kõigi, meie riigi pärast mures. Ega meile ministeeriumist sel aastal nalja pärast nii palju tellimusi eestlaste eluolu, õnnekoefitsiendi, üldise meelsuse ja töötingimuste kohta ei saadetud. Seoses juubeliaasta lähenemisega on just nüüd õige aeg tähtsateks vahekokkuvõteteks ja täpsed andmed keskmise eestlase rahulolu või mitterahulolu kohta iseenda ning meie riigiga on väga oluline osa Eesti elu edendamise programmist. See nõuab meilt kõigilt distsiplinaarset ja aatelist pühendumist oma ülesannete täitmisele kõige kõrgemal tasemel. Olete te sellest teadlik või mitte?“
„Olen.“
„No miks ma selliseid elementaarseid asju teile siis üle kordama pean? Kas te ikka mõistate, et teil on mitte üksi statistiliste andmete läbitöötamise, vaid ka tööeetikaga suuri probleeme?“
„Mõistan,“ vastas Priidel ja naeratas miskipärast.
„Hmm… nagu ma näen, ei võta te seda jutuajamist mitte eriti tõsiselt,“ kortsutas juhataja seepeale oma puhmaskulme. „Ausalt öeldes peaksin teid vallandama, aga kuna teil on möödunud aastatel olnud head, kolm aastat tagasi koguni parimad töönäitajad, siis annan viimase võimaluse. Kuid pidage meeles, et kui teid veel niisama unistamas või aknast aina välja vahtimas näen, saate lõpparve. Meie töötajatel on hea palk ja asutuse maine kõrge, tahtjaid siia on palju. Nii et… Teil pole endiselt mulle midagi öelda?“
Priidel ei vastanud. Tema pilk oli direktori näolt rännanud vahepeal moonimustrilisele kohvitassile, nagu kõneleks hoopis too temaga.
„Hallo, on teiega ikka kõik korras?“ küsis ülemus juba valjemini.
Priidel naeratas taas.
Kummaline kergustunne temas oli veelgi kasvanud, muutes mehe äkki sedavõrd ülemeelikuks, et ta haaras moonimustrilise tassi ja kallas selle sisu endale pähe. Soe tökatmust kohv voolas mööda Priideli juukseid, nägu ja ülikonda alla põrandale.
Direktor Ragnaroki suu vajus ammuli. Ta vaatas tilkuvat ja rõõmsalt naeratavat Priidelit ning tahtis midagi öelda, kuid sõnad ei tulnud üle huulte. Püüdis siis tõusta, ent seegi ei õnnestunud. Sellise olukorraga polnud ta varem silmitsi seisnud.
Priidel asetas tassi tagasi lauale ja tõusis püsti. Üle hulga aja tundis ta, et on korda saatnud meheteo. Kummardudes laua kohale, otse jahmunud ülemuse silme ette, sosistas ta:
„Kõik lõpud on alati kurvad, kuid sealgi ju puhkevad urvad, ja uus algab ränduril tee!“
Seejärel lahkus ta kabinetist. Lahkus kontorisaalist ja majastki. Kohv tilkus endistviisi üle Priideli näo ja ülikonna alla, kuid see ei häirinud teda. Reipal sammul kõndis ta läbi linna Võru maantee poole. Tema juustest kerkis sooja auru. Inimesed vaatasid tumeda tökatvedelikuga kokku määritud meest, sosistasid midagi ja itsitasid omavahel. Aga mees ei lasknud end häirida. Vaatamata kergele jahedusele tundis ta, et kõik asjad sel heledal märtsikuu päeval on just nii, nagu olema peavad, et midagi pole puudu ja midagi pole üle.
Priideli tee viis linnast välja Kambja suunas. Ta hingas täiel rinnal sisse kevadõhku ning vaatas kõndides otse päikesesse.
Kulukollased kuplid ja orud peesitasid päikese käes, taevalaotuses võis juba kuulda üksikuid harvu lõokesi ja õhk virvendas maast tõusvate niiskete aurude käes. Metsa tagant rabast kostis sookurgede kluutamist. Oli varajane kevad.
Üks mees kõndis kergel sammul mööda maanteed Kambjast Otepää poole, peatus vahepeal teeserval ja vaatas käed puusas ringi. Paremal pool paistsid küla ja vana mõisahoone. Mees naeratas, raputas siis pead ja kõndis edasi. Viimaks, päris õhtuhämaras, jõudis ta Laguja ja Hellenurme vahel laiuvatele maastikele, jäädes ühel künkaharjal uuesti seisma. Kurvits kuristas all orus oma vaikset kõrimootorit, konnad krooksusid lähedal asuva tiigi kallastel, õhtuste mändide tagant kerkis üles suur tumekollane kõrvitskuu. Mees ajas pea kuklasse, vaatas esimesi taevatähti, kuuvalguses kumavaid puid ja põõsaid, naeratas ning sammus edasi.
Kesk Otepää kuppelmaastikke muutus mehe rõõmus olemine nii talumatult kergeks, et tal tekkis juba hirm õhkutõusmise ning teadmata suunas äralendamise ees. Seetõttu hakkas ta maad uurima pilguga, kas ei saaks kusagil püsivamalt kanda kinnitada. Umbes kilomeetri pärast jäi ta pilk pidama ühel teeäärsel põllul.
„Siia ma jäängi,“ otsustas mees.
Ta käänas kruusateelt kõrvale, hüppas üle vett täis kraavi ja astus kõrrepõllule. Seal ukerdas ta komistades ja kukkudes aina edasi, kuna kingad kippusid alatasa porisse kinni jääma. Viimaks jõudis ta põllu keskele. Mees ajas käed õieli ning ta silmadesse kerkisid õnnepisarad.
„Ma olen põld,“ sosistas ta.
Päev hiljem sõitis sealt mööda traktor. Põlluveeres jäi masin seisma ning traktorist hüppas maha sinistes tunkedes tüse ja pikk mees. See oli suurtalu peremees Jaak Remmelkoor, kellele põld kuuluski.
„Hõi, mis teed seal! See on minu põld, mine ära sealt!“ hõikas ta.
Aga põllul seisev mees ei vastanud, vaid seisis vaikselt edasi. Soe lõuna-
tuul paitas ta nägu ja vaid väike linnuke, kes mehe pealael ümbrust uuris, tõusis ehmunult lendu.
„Kas sa, kurat, kuulsid, mis ma ütlesin sulle! Mine ära sealt!“
Ikka ei miskit.
Seepeale hüppas talunik üle kraavi, astudes raskete ja vihaste sammudega põllu keskpaiga suunas, käed rusikas ja nägu sünge.
„Kes sa, raisk, oled, et tuled siin minu maad narrima?!“ käratas ta mehe ette jõudes.
„Ma olen põld,“ sosistas seisja.
„Misasja… Segi oled peast või?!“
Põlluomanik muutus nüüd päris vihaseks, puhkis ning puhises, tammus jalalt jalale ja tõstis rusikas käe õhku. Võis karta, et nüüd ta tõesti virutab ühe hea obaduse, kuid viimasel hetkel käsi peatus. Miski selle mehe näos ajas segadusse ega lasknud lüüa. Oli see lihtsameelne naeratus? Oli see siiras ja kaitsetu silmavaade või midagi muud? Ei mõistnudki Jaak, mis täpselt, kuid lüüa ta seda meest ei saanud. Talumehe rusikas vajus alla, ta oli imestunud ja nõutu selle ootamatu takistuse üle. Viimaks rehmas ta käega, sammudes pahaselt midagi nina alla pomisedes tagasi traktori poole.
Terve õhtu ja pool järgmist päevagi mõtles Jaak Remmelkoor selle kummalise olukorra üle järele, püüdes mingit lahendust leida. Sest mingi lahenduse ta ometi leidma pidi, ei saanud seda hullu ju sinna seisma jätta. Kas kutsuda politsei või kiirabi ning toimetada ta sealt psühhoneuroloogiahaiglasse? See olnuks vast kõige mõistlikum lahendus, kuid Jaak ei tahtnud ametivõimudega tegemist teha, oli ise alles äsja purjuspäi sõitmise eest trahvi saanud. Ta proovis midagi muud välja mõelda, kuid niipalju kui ka pingutas, miskit head enam pähe ei tulnud. Järgmise päeva õhtuks jõudis suurtalunik mõtetega sinnamaani, et ega too mees praegu põllule suuremat häda ei saa teha, kuna pole veel küntud ega külvatudki midagi, ning küllap külmad ööd ja nälg ta sealt varsti minema peletavad. Viimaks puhkes Jaak lausa naermagi – tõesti, nii totrat inimest polnud ta oma elus veel kohanud.
Päevad edenesid ja põllud tahenesid, kätte jõudis kevadkünni aeg. Neli põldu said nädalaga üles küntud, jäi veel too üks ja viimane. Kui Jaak traktoriga põllu veerde jõudis, seisis too opakas aga ikka seal… Seisis nagu mingi hernehirmutis, riided vihmast tilkumas, nina punane, totter naeratus suul. Seisis vaatamata sellele, et vahepeal oli sadanud lobjakat ja külma vihma, olnud mitu öökülma ja kõledat kirdetuult. Seisis nagu meelega, et teda, ausat talumeest Remmelkoori kiusata… Viha see vennike aga Jaagus enam ei sünnitanud. Pigem hämmingut ja nõutust.
„Jumal temaga, seisku päälegi siis hernehirmutise eest, kui tahab!“ ühmas ta.
Kündnud põllu mehikese ümbert ära, läks suurtalunik omi asju edasi ajama. Kevadel ajab ju üks töö teist taga.
Mõnikord harva käis Jaak Remmelkoor seda naljakat meest seal siiski vaatamas, kuna uudishimu ei andnud asu. Mees seisis endistviisi paigal. See süvendas taluniku arvamust, et siin peab olema tegu mingi anomaalse juhtumiga: seni oma elus polnud ta veel näinud inimest, kes sedasi kolm nädalat ilma vee, leiva ja soojade rõivasteta oleks külma käes vastu pidanud.
Ühel päeval, kui käes oli juba aprilli keskpaik, läks ta uuesti põllulseisja juurde. Tolle rõivad olid juba täiesti läbi ligunenud ja määrdunud, lõuale kasvanud pikk habemetüügas, nohune nina võtnud lillakat tooni, aga suuremat häda ei paistnud mehe tervisel siiski olevat, mida kinnitas ka naeratus ta suul.
„Kuidas sa küll kõiki külmi öid janu ja nälga tundmata välja kannatada suudad?“ küsis Jaak.
„Aga ma olen ju põld,“ vastas mees rõõmsalt, „ja põld talub paljutki.“
Jaak sügas talle otsa vaadates kukalt ja mõtles millegi üle järele.
„Hästi, oletame, et sa oled põld,“ jätkas ta siis, „aga siis peaksid sa ju ka teadma, mis sulle kasulik on ja mis mitte. Noh, näiteks miks too tagumine, metsaveerne osa kiratseb ja rukki poolest hõre on, aga maanteeäärsel poolel tihedam vili kasvab?“
„Aga sellepärast, et põhjavesi on siin kolme ja poole meetri sügavusel, hargnedes minu all üheksa haruna laiali, kuid sinna metsa äärde ükski noist harudest ei ulatu,“ oli mehel kohe vastus valmis. „Sa peaksid eraldi kastma sealpoolset maad.“
„Mismoodi siis?“
„Aga niimoodi, et kaevad kraavi põllutaguse metsa ojast põlluservani välja, nõnda et vesi saaks põllu peale laiali voolata. Metsa poolt on siiapoole kerge langus, mis tähendab, et kolmandik põllust saaks nõndaviisi kastetud.“
„Hmm, õigus küll, on jah seal oja,“ pomises Jaak seepeale. „Imelik, et ma ise pole selle peale tulnud. See polekski ju väga pikk kaevamine, mingi sada meetrit ainult… Kuule, kui sa nii tark juba oled, äkki oskad siinse mullakoostise kohta ka miskit öelda?“
„Muidugi oskan. Siin on huumusrikas mätas-podsoolne liivsavimuld, mis pole õnneks liiga põuakartlik. Mulla happesus on veidi üle kuue protsendi ja huumusesisaldus kolm protsenti, mis tähendab omakorda seda, et keskmisest kõrgema happelisuse tõttu ei sobi siia hoopiski mitte kasvama rukis, nagu sul seni olnud on.“
„Tohoh! Mis siis siia kasvama sobib?“
„Oder.“
„Tõesti?!“
„Ja mitte lihtsalt oder, vaid õlleoder.“
„Kuule, mees, mul on tunne, et sa puhud mulle hambasse praegu!“
„Miks sa seda arvad?“
„Sest sa ei saa seda omaenese tarkusest teada.“
„Ei teagi enese tarkusest. Seda seletab mulle muld.“
„Või et muld ise… Kurat, ma ei saa ikka üldse enam aru, kes sa selline oled.“
„Minust ei peagi aru saama. Küll aga sellest, mis siia kasvama sobib või väetiseks kõlbab, ja seda ma ütlen, et lehmasõnnik ei kõlba siia ka.“
„Mis see veel tähendab?“
„See tähendab seda, et kui sa kunagi head õlleotra saada tahad, säärast, mis mitte üksi ihu, vaid ka vaimu kosutab, soovitan sul siia hoopis mereadru laiali laotada.“
„Hull oled peast või?! Kust ma seda adru sul sisemaal võtan?“
„Noh, on olemas ju autod.“
„Autod?“
„Jaa, vähemalt neli veoautokoormat mereadru võiksid siia sisse künda. Ja kui tood, siis ära too mitte ükstapuha kustkohast, vaid Matsirannast, mis jääb Tõstamaa ja Varbla vahele. Just sealtkandi adrus on olemas siinsele pinnasele sobivad toitained.“
„Ja seda ütles sulle ka muld?“
„Ei, seda ütles vesi.“
„Vesi?“
„Jah. Põhjavesi on meile, põldudele, sama hea kui ajaleht teile. Selle kohta, kus miskit on või toimub, toovad maa-alused ojad uudiseid Peipsist kuni Läänemereni.“
Jaak põrnitses põllulseisjat. „Mine tea, äkki sel hullul ongi õigus,“ arutles ta endamisi.
„No hästi, oletame, et ma võtan riski ja külvangi siia õlleodra see aasta. Oleks sul sel juhul veel mõni soovitus anda?“
„On küll. Kuna õlleoder on toitainete suhtes nõudlikum kui muud viljasordid, siis minu soovitus sulle oleks, et ära sa seda Yara Mila kahtekümmend viite koma viitteist enam pane, vaid pihusta hoopis NPKS kaheksateist üksteist koma kolmeteistkümmet siia laiali, kuna siin on happeline ja keskmisest suurema fosforivajadusega muld. Suvel pane aga lihtsalt Universal Biot, sellest piisab.“
Jaak Remmelkoorel vajus mehikese asjalikku lobisemist kuulates nüüd suu päris ammuli, kuna kõik nood väetised olid tõesti olemas.
„Ja-jah, eks ma kaalun seda asja,“ pomises ta, kiirustades põllult minema.
Saanud ühekorraga sedavõrd palju uusi juhiseid ja nõuandeid, mõtles hämmeldunud Jaak selle kõige üle kaua järele. Oli ikka väga kahtlane uskuda toda veidrikku. Ta oleks tahtnud kõigepealt katsetada, kas jutul ka tõeiva sees, ning rajada väikese katselapi, kuhu laotada adru ja pärast seda külvata otra, siis oodata ja vaadata, kuhu see kõik välja jõuab, kuid erinevalt teadlastest tal sellist aega polnud. Tuli otsustada, kas riskida või mitte.
Ja ta otsustas riskida.
Talunik kauples kolm veoautojuhti enesele appi ning juba ülejärgmisel päeval sõitsid nad Tõstamaale, kus Jaak üllatusega avastas, et ühes kevadise rüsijääga on Matsiranda tõesti lausa erakordselt kõrged adruvallid kuhjunud. Olles seda haisvat ja rammusat kraami neli autokasti täis ladunud, laotas talunik kodumaile naastes adru põllule laiali ja kündis järgmine päev sisse. Pärast seda kaevas ta koos pojaga metsaojast kraavi lagemaa servani, ostis viimaste säästude eest kallist õlleotra ning külvas selle maikuu kolmandal päeval maha. Nüüd oli ta teinud kõik nii, nagu põllul seisev mees soovitas.
Aprilli lõpus ja mai alguses sadas vaheldumisi vihma ja paistis päike, mis soodustas odravilja tärkamist igati. Aga juunis saabus kuivus, nagu viimastel aastatel varemgi oli juhtunud. Ojaveest oli nüüd palju abi. Neil päevil tõi Jaak mehele ka laiaservalise kübara, et päike vaest veidrikku liialt ära ei kõrvetaks. Ning vihmagi eest andis peakate varju.
Kui jõudis kätte järgmine väetamise kord, küsis Jaak põllulseisjalt, et kas too ei võiks ajutiselt eemale minna, kuna lämmastikväetisega pinnast pritsides on oht, et inimese suhu ja silma sattudes võib see põletikku tekitada. Mees aga vastas seepeale, et kuidas ta ära minna saab, kui ta põld on.
„Olen siinse maaga juba nii kokku kasvanud, et kui sa mind siit isegi mitme mehe abiga lahti tõmmata suudad, kooruks nahk koos verilihaga ikkagi taldade alt maha. Ei, too mulle lihtsalt mõni vana gaasimask, sellest piisab.“
Nõnda Jaak tegigi.
Õlleoder elas põuase aja üle ning kosus kenasti. Juuli teisel nädalal saabusid õnneks ka vihmad. Kui naaberpõldudel ja kaugemalgi paistis kuumuse tõttu sel aastal tulema keskmisest kehvem saak, siis Jaagu odrapõld kasvas tihedaks, tumeroheliseks ja rammusaks. Vilja mõrkjalt magus lõhn kandus tuulega vahel lausa koduõueni välja. Põllul seisev mees ise kippus seevastu aga näost krimpsu vajuma, muutudes suve keskpaiku suisa väetiks, vanaldaseks ja kahvatuks.
„No kuis ma võin küll nii juhm olla!“ laksas Jaak seda nähes endale peoga vastu otsaesist. Alles nüüd taipas ta küsida, et kas too midagi süüa ei soovi: „Sa ütled küll, et oled põld, kuid sul on rinnus ju siiski inimese süda ja kõhus magu, mis nõuab täitmist. Mis sa süüa tahad?“
„Ei vaja ma midagi, maa ju toidab mind,“ ajas põllulseisja algul vastu, lisades siis aga vaikselt: „Kui sul köögikapis just midagi üle on, võid ju mulle mõne sardelli või kartula tuua.“
„Muidugi on. Kas õlut toon ka?“
„Ei, too parem vett.“
Veel samal õhtul tõi Jaak suure korvitäie keedumune, kartulat, sinki, piima ja leiba, asetades kandami koos veekanistriga mehe kõrvale laudkasti peale. Kui talunik ülejärgmisel päeval nägi, et korv on tühjaks söödud, tõi ta toidukraami kohe juurde… Tuli välja, et mees, kes nimetas end põlluks, samal ajal ka täiesti tavaline inimene on.
Nähes mõnuga söövat meest, tuli Jaagul nüüd meelde küsida, et mis ta nimi õieti on.
„Põld olen,“ vastas matsutav mehike seepeale.
„Ei, ei, ma mõtlen, et mis see enne oli, inimese nimi, noh.“
„Aa, enne seda olin ma Priidel.“
„Väga tore, minu nimi on Jaak,“ sõnas suurtalu peremees seepeale põllulseisja kätt surudes.
Niiviisi möödus südasuvi ja saabus augusti lõpp. Kätte jõudis lõikuse aeg. Peale kesise kasvuga nisu- ja rukkipõldudega ühele poole saamist asus Jaak kombainiga otra lõikama, ning ta muidu mõruda moega nägu kiskus seal vägisi naerule, kuna nii massi kui tera suuruse poolest oli odrapõllult tulemas ikka väga hea saak.
Jaagu päevad said sel ajal üldse tihedalt tööd täis: peale odrapõldu järgnes söödamaisi lõikamine, vilja kuivatamine ja mesitarude ülevaatus, siis heinapallide küüni tassimine, ädala niitmine ja suhkrupeedi koristamine, pärast seda õunamahla ajamine, sügiskünd ning veel palju muid toimetamisi. Kõigi nende tööde ja tegemiste juures ununes tal põllul seisev mees sootuks. Alles septembri viimastel päevadel, kui kõik pakilisemad sügistööd tehtud said, tuli talunikul meelde meest jälle vaatama minna.
Ja oli ka viimane aeg.
Ta leidis otsa jäänud Priideli keset põldu värisemas ja lõdisemas. Mehikese nahk oli sinakaks tõmbunud, riided sügisvihmade tõttu üleni vettinud, otsaesine külma higiga kaetud, silmad kollast mädarähma täis. Jaagu kohkunud küsimise peale, mis ta tema heaks teha saab, sonis Priidel midagi kiiresti vastuseks, kuid hammaste plagisemise tõttu polnud öeldust võimalik aru saada.
„Ei, kaua sa siin nõnda elus ei püsi,“ kohmas Jaak, mõtles veidi ja tahtis siis otsa jäänud mehe kaenlasse haarata, kuid see ei õnnestunud –
vennikese jalad olid maa külge kinni kasvanud! Seepeale tõi Jaak traktorist käärtangid, kaevas Priideli ümber sõõrja augu ning lõikas taldade küljest allapoole hargneva juureniidistiku läbi. Alles siis õnnestus tal mees endaga ühes viia.
Suures Joosu talus elasid peale Jaak Remmelkoore veel ka tema poeg Mart ja kadunud venna abikaasa Zelda. Omaenda kaasast oli talunik juba ammu lahku läinud. Pärast seda, kui vend neli aastat tagasi õnnetusjuhtumi läbi hukka sai ja tema läti päritolu muusikaõpetajast naine leseks jäi, oli Jaak mõni kuu hiljem avaldanud Zeldale armastust ja teinud talle ettepaneku tema juurde elama tulla, paludes, et naine oleks talle ja pojale seltsiks ning aitaks jõudumööda hoolitseda ka majapidamise eest. Mõnenädalase mõtlemise järel naine tuligi. Jaagu tütar, kes elas ema juures, polnud isaga samuti suhteid katkestanud ja käis vahel külas. Saagikoristusaegadel elasid talus ka mõned abitöölised.
Tol päeval, kui Jaak põllul seisnud poolsurnud mehe talusse tassis, polnud aga kedagi teist kodus. Nii võttis ta ise Priidelil märjad riided seljast, määris mehe ihu viinaga kokku, kraapis mädased juurenarmad taldade küljest maha, mähkis jalad sidemetesse ning tassis ta tagumise toa kapitagusele asemele, kus kunagi oli oma viimased eluaastad veetnud taluniku vanaonu. Jaak jootis meest sooja piimaga, sundis vägisi sööma mett, pannkooke ja aspiriini, ning olles talle mitu tekki ja kasukat peale kuhjanud, istus murelikult voodi kõrvale. Priidel sonis, lõdises ja vappus palavikus mitu tundi, enne kui sügavasse unne vajus. Alles siis söandas Jaak oma poolelijäänud toimetuste juurde minna.
Järgmiseks toimetuseks aga saigi selle sügise kõige tähtsam tegu – õlletegu. Vähemasti Jaagu jaoks oli see nii, kuna ta polnud omaenda odrast varem kunagi õlut pruulinud. Talunik asus seda tegema suure hoole ja tähelepanuga. Tassis kõigepealt kolm vaati odrateri pesukööki, pani terad pimedas ruumis idanema, niisutas seejärel iga mõne tunni tagant õhulist kangast, mis terade peal. Oodates, kuni linnased idanema lähevad, tutvustas Jaak vahepeal oma perele kapitagust magajat. Kutsunud oma naise Zelda, poja ja tütre haiget vaatama, seletas ta neile, et tegemist on küll äärmiselt veidra, ehk isegi mõnevõrra hullumeelse inimesega, aga samas on temast palju kasu olnud, nõnda et ta seda meest lausa austama on hakanud, kuna just tänu temale tuli põllult erakordne õlleodrasaak. Zelda ja lapsed vaatasid tekkide all magavat meest ja neil tekkis Jaagu juttu kuulates tema vastu sügav kaastunne.
Kümme päeva hiljem alustas Jaak virde valmistamist. Kuumutas vee kuuekümne seitsme kraadini, lisas sinna jahvatatud linnased ja segas samal ajal pika kulbiga aeglaselt tumedat vedelikku. Olles linnaseid kuumas vees mõned tunnid leotanud, korjas ta need välja ning lisas virdele humalaid, asudes siis kulbiga taas leotist segama, et temperatuur ühtlane püsiks. Seejärel jahutas ta leotise, kallas paja sisu kääritusnõusse ja lisas juurde pärmi, aina jätkates lõhnava virde segamist. Viimaks villis ta kogu kalli kraami kahte suurde ankrusse, lastes õllel käärima hakata.
Pärast noid ja paljusid muid sügisesi toimetusi jõudis viimaks ka Jaagu ramm otsakorrale. Ta väsis ühel päeval nõnda ära, et vajus sealsamas õlleankru kõrval pikali maha, jäädes sügavasse unne.
„Noh, kas õlu ikka mulksub?!“ kõlas hämaras pesuköögis kellegi reibas hääl. Jaak ehmus unest üles, kargas püsti ja haaras kulbi ähvardavalt pihku. Hämaras ruumis polnud kedagi näha.
„Misasja? Kes siin on?! Mis päev täna on?“ hüüdis talumees.
„Ei muud, kui et tulin aga vaatama, kuis õlletegu edeneb,“ vastas hääl.
Nüüd tundis Jaak hääle ära. See kuulus ju mehele, kes oli seisnud terve suve põllul.
„Oh, või sina, kallis sõber!“ hüüdis ta. „Kartsin juba, et sa ei ärkagi enam.“
Tõesti, tõesti, Priidel oli kapi taga maganud ühtekokku viisteist ööpäeva. Nüüd, kuueteistkümnenda päeva pärastlõunal, oli ta lõpuks ometi ärganud, kööki komberdanud, seal suure potitäie külma klimbisuppi ära söönud ning humalalõhna peale tee pesukööki leidnud.
Jaak tõmbas väikesel aknal kardinad eest, et sisseastujat silmitseda: põldmees nägi nüüd välja täitsa inimese moodi – väljapuhanud, rõõsa jumega ja naerusuine.
„Mul on tõesti hea meel näha, et sa oled ära kosunud, aga seda ma küll ei tea, kaua ma ise siin ankrute vahel põõnanud olen… Õlu võib juba ülekäärinud olla.“
„Ega seda vist muud moodi teada ei saa, kui et peame aga kohe märjukest mekkima.“
„Vaat see on sul hea mõte, valan kohe proovikannu täis,“ nõustus Jaak, tõi elutoast klaaskannu ja keeras õlleankrul kraani lahti. Kannu voolas ilus tumepruun vahutav õlu. Mehed mekkisid kordamööda rammusat jooki, nii et vuntsid vahused, maigutasid suud, mekkisid siis veel, libistasid vedelikku ühest suunurgast teise ning noogutasid: märjuke tundus olema ei liiga lahja ega liialt tummine, oli selline peenelt magusmõrkja maitsega ja meeldivalt kange. Ühesõnaga täpselt parajal määral käärinud väärt õlu.
Kuna juhtumisi oli laupäeva pärastlõuna, polnud õnneks ka selle koha pealt pikemat mõtlemist, millal oleks õige aeg õlut korralikumalt degusteerida. Mehed jõid kannutäie tühjaks, vaatasid siis teineteisele otsa ja nende suud läksid naerule. Nad noogutasid veel kord vastastikku päid, ning otsus saigi tehtud: õlleankur tassiti kahe vahel elumaja kööki, Jaak tõstis lauale sinki ja leiba, praadis veel juurde kaheksa muna pekiviilude ja sibulaga ning valas kaks liitrist õllekruusi tumedalt vahutavat jooki täis.
Aeglase mõnuga rüüpasid mehed õlut ja laksutasid keelt. Märjukese mõrkjalt magus maitse tekitas neis peagi rõõmsa, siis aga lausa juba piduliku meeleolu. Väljendus see pidulikkus aga selles, et nad peale esimese kannutäie ärajoomist teineteisele iseäralike nägudega otsa vaatama jäid, siis äkki suud pärani ajasid ning mingit täiesti tundmatut laulu alustasid – ja seda kui ühest suust! Ootamatu ja vana oli see laul, mis meeste suust nüüd kummaliste sõnade tulvana välja voolama hakkas, kuid vaatamata paljudele arusaamatutele sõnadele või just tänu neile tekkis imestunud lauljates tunne, et nende suude kaudu on vabadusse pääsenud miski, mis on varjus püsinud mitusada aastat ja seda kärsitumalt nüüd ammuste aegade uudiseid kuuldavale tuua tahab… Kui vägev laul viimaks lõppes, vaatasid mehed tükk aega teineteisele nõutult ja hingeldades otsa. Nad ei saanud aru, mis õieti äsja juhtunud oli. Õigemini, kuidas selline asi sai üldse võimalik sai olla? Iseäranis suure üllatusena tuli see Jaagu jaoks.
„Aga ma pole ju kunagi laulda osanud,“ imestas ta, „pole mul mingit tahtmistki olnud laulda, ja nüüd äkki selline asi…“
„Teeb see sind murelikuks?“ küsis Priidel, mispeale teine algul ebakindlalt noogutas, siis aga naerma pahvatades hüüdis: „Üldsegi mitte!“
Asi vajas edasiuurimist. Kõhklemise peale kauem aega raiskamata täitsid mehed õllekannud uuesti, juues need mõne sõõmuga poole peale. Ning tõesti, ei tulnud kaua oodata, kui juba järgmine vahva rahvalaul nende suudest välja voolas, selle järel juba järgmine ja järgmine, tuues iidvana murdekeele kaudu kuuldavale kaebelaulu vaese mehe hurtsikust, mis tuult ei pea, mättalisest kaerapõllust, mis kehva saaki annab, kõhnadest lastest, kes eales kõhtu täis ei saa, ja neljajalgsest varesest, kes tuulise mäe peal Eestile orjaikkest vabanemist kuulutab.
Vahepeal olid Otepää-kaubareisilt koju jõudnud ka Jaagu poeg Mart ja Zelda, kes köögiuksel üllatunult laulmist kuulatama jäid. Alguses Zelda isegi vihastas, et mis joomine see siin päise päeva ajal käib, kuna ta oli aga ametilt muusikaõpetaja, köitsid imelikud laulud teda samas kohe. Pikemalt aega viitmata palus ta Mardil toast diktofoni tuua ning pani selle siis lindistama, et haruldast kraami mitte raisku lasta.
Mehed jätkasid õllejoomist ja võimsal häälel laulmist, tuues ettekandele aina uusi iidvanu rahvalaule, mille paljudest sõnadest polnud endistviisi võimalik aru saada, kuid mis kõrvale samas ka võõrapärased ei tundunud. Tulid kuuldavale laulud kirikus ja mõisaaidas vargil käimisest, inimkeeli kõnelevatest lindudest ja loomadest, roigasaedade, reheahjude ja õlgkatuste ehitamisest, laulud libahuntidest, võssa sünnitatud lapsest, kes hiidimikuna enda ema metsa viima tuleb, ja siis laul kiuslikust teetolmust, mis kuumal suvepäeval mõisniku tõllarataste alt õhku paiskub ja teeveeres mütsilodu peos hoidva sandi nõnda aevastama paneb, et see suure hädaga tiigivette hüppama peab.
Et laulukõma kaunis kaugele kandus, saabusid peagi mitmed naabridki uudishimust kohale, jäädes samuti vaikse vaimustusega rahvalaule kuulatama. Olid need ju laulud, mis kõnelesid õieti siitsamast Hellenurme ja Palupera kandist pärit esivanemate kunagistest töödest ja päevadest, kurnavatest mõisategudest, harvadest selgus- ja mõtlushetkedest, heinateost ja lustilöömisest pajuvõsa vahel, lõputuist sügisõhtutest ning unustuse hõlma vajunud veidratest kommetest. Kokkukogunenud rahvas elas vägevasse laulmisse aina enam sisse, õõtsudes küljelt küljele ning joigudes regivärssidele kaasa. Muusikaõpetaja Zelda vaimustus aga lauludest sedavõrd, et kallas meestele järgmised kannud juba ise õlut täis, peaasi et nood haruldased laulud ei lõppeks veel niipea. Ega lõppenudki. Küll aga muutus vähehaaval laulude viis ning sisu… Kui Jaak ja Priidel kümnenda õllekannuni jõudsid, hakkas töö-, tavandi- ja itkulaulude sekka aina sagedamini ka igasugu pläralära- ja nikulaule kostma, niisamuti metsikute metsapidude ning pappide ja sakste tapmise ja pilkamise laule… Alles kolm tundi pärast südaööd vajusid Jaak ja Priidel kurnatult sinnasamasse köögipõrandale kummuli, mispeale rõõmus ja tänulik kuulajaskond neile padjad pea alla ja kasukad peale asetas.
Kumu kummalisest võluõllest, mis mehed senitundmatuid Tartumaa rahvalaule laulma paneb, ilma et nad neid ennemalt isegi teadnud oleks, levis järgmise hommiku ja keskpäeva jooksul telefonide ja sõnumite teel kulutulena, mispeale kiirustati kuulduste peale kohale nüüd juba kaugemaltki. Tuldi autodega Antslast ja Otepäält, Paluperast ja Kongutast, Sangastest ja Pikasillast. Isegi Kanepilt, Intsikurmust ja Elvast saabuti. Zelda helistas ka Tartu Kirjandusmuuseumile, et mõni spetsialist võimalikult kiiresti oma silmaga seda imet kaema tuleks, mispeale veel samal päeval nooremteadur Valper sealt korraliku lindistamisaparaadiga kohale saadeti.
Ootamatu laulupidu ühes õllejoomisega hakkaski pärastlõunal jälle pihta, siis kui Jaak ja Priidel enam-vähem välja maganud, söönud ja kosunud olid. Ning kaugelt tulnud inimesed ei pidanud pettuma. Imestuse ja vaimustusega vangutasid nad iidseid viise ja sõnu kuulates päid, juues samal ajal kohvi ja poeõlut ning süües kõrvale magusaid präänikuid. Mõned eelmisel päeval lauldud laulud läksid küll kordamisele, kuid õnneks tuli kuuldavale veelgi rohkem uusi, ja nõnda sai linti võetud mitukümmend uut rahvalaulu.
Laulupidu jätkus kolmandalgi päeval, siis aga uusi laule enam esitusele peaaegu ei tulnud. Märkamatult hakkasid rahvalauljad aina enam kordama varasemaid laule, ning seda kehvemini kui esmaettekandel, vahepeal pikki pause pidades, niisama ropendades või lolli nalja visates. Kuulajad ilmutasid rahulolematuse märke. Seepeale tehti paus, et arutada, mismoodi asjaga edasi minna. Rahvaluulespetsialist Valper käis välja mõtte, et Jaak võiks kääritada õlle nii kangeks kui võimalik, et saada teada, kas oleks sel moel võimalik ehk lausa muinasaegsete Ugandi, Jogentagana või isegi Soopoolitse lauludeni välja jõuda. Peale pikemat vaagimist ja mõtlemist võetigi koosviibijate häälteenamusega vastu otsus laulupidu ajutiselt katkestada, lasta uuel õllelaaril eelmisega võrreldes kauem käärida ning jätkata laulu-uuringutega paari nädala pärast. Pärast seda pöördusid inimesed oma tegemiste ja toimetuste juurde jälle tagasi ning kuuldud laulude mõju tegi nende olemise mitmeks päevaks kuidagi palju rõõmsamaks ja elevamaks.
Jaak lasi järgmisel õllelaaril käärida kolmeteistkümne kraadini. Sellest kaugemale enam ei saanud. Ja kui kaks nädalat hiljem lauluhuvilised uuesti Joosu talu kööki kogunesid ning Jaak ja Priidel pärast esimeste õllede ärajoomist suud avasid, oli tulemus üllatav: kuus kraadi kangema õlle abil tuligi üks uus, naljakalt primitiivne ja ülipikk laul kuuldavale, kuid too oli hoopis arusaamatumas murdes kui eelmised, nõnda et vaid rahvaluulespetsialist Valper ja üks õige vana naine Palupera kandist kahe peale umbes pooltest sõnadest aru said, seletades hiljem teistele, et see laul rääkis ühest konkreetsest külast nimega Vinnopalo, mille ajaloost seni midagi teada polnud, kuid mida laulusõnad ümbritsevate järvede, kivide ja maastike kaudu sedavõrd üksikasjalikult kirjeldasid, et osa kohalikust seltskonnast väitis end selle asukohta teadvat küll.
Et pärast pikka Vinnopalo küla laulu enam uusi laule kuuldavale ei tulnud, tehti vahekokkuvõte. Jaagu naine Zelda oli laulude arvu vihikusse üles kirjutanud, ja neid sai kokku seitsekümmend seitse. Diktofonidele oli kokku lindistatud nelikümmend kuus senitundmatut Tartu, õigemini küll eeltartu murdes rahvalaulu pluss viisteist uuema aja Rõngu murrakus rahvalaulu, millest pooled olid juba teada ja tuntud.
Kui vahekokkuvõte valmis sai, tegi nooremteadur Valper ettepaneku jätkata rahvalaulmise eksperimenti veelgi, kuid paljud, teiste seas Jaagu naine, lapsed ja Priidel, olid sellele plaanile vastu. Priidel lihtsalt ei jaksanud enam juua, öeldes, et liigkange alkohol ei mõju talle hästi, ning kui rahvalauluspetsialist soovib, võib ta ise tema asemel laulma asuda. Entusiastlik rahvaluulekoguja oligi kohe nõus ennast teadusele ohvriks tooma, sättides end Jaagu kõrvale nüüd juba ise lauluõlut jooma.
Kui teadlane Valper olid tühjendanud kolm õllekannu ja nõndaviisi Jaagule järele jõudnud, jätkati üheskoos neljanda kannutäie manustamist, kuid enam ei juhtunud midagi. Mitte ühtegi laulu ei tulnud meeste suust. Ei vana ega uut. Ka viienda ja kuuenda õlle järel ei juhtunud peale lõbusa tuju süvenemise midagi. Alles pärast seitsmenda õlle ärajoomist hakkas lauljate suust mingeid imelikke ühmatusi ja üminaid, lühikesi haukuvaid sõnu ja segaseid häälepaisutusi kostma. Kõla järgi ei meenutanud need häälutused aga üldsegi mitte enam muistset eesti keelt. Kuulajad, isegi üheksakümne seitsme aastane
eideke Paluperast, ei saanud igatahes midagi aru. Kui pikk ja laialivalguv laulujoru lõppes, küsis muusikaõpetaja Zelda, mida lauljad asjast ise arvavad, mille peale Valper vastas, et kuigi sõnadest midagi aru polnud saada, olid kõik üminad ja hüüatused kõrile väga soodsad ja kodused tunda olnud, mis andvat kindlat tunnistust selle laulu kohalikust päritolust, tundmatute, lühikeste ja haukuvate sõnade tõttu võib laul aga sedavõrd vana olla, et selle loomise aeg muinasajast veel palju varajasemasse aega jääb.
„Ma arvan, et selle laulu puhul võis tegu olla kammkeraamika, nöörkeraamika või isegi keskmise kiviaja aegse rahvalauluga, mil eesti keel ja meel veel täiesti välja kujunemata olid, kuid samas poleks ju ilma nende ürgkultuurideta ka hilisemat eesti laulukultuuri arengut saanud toimuda,“ seletas nooremteadur tuikudes.
Osale kuulajatest, kaasa arvatud kaaslaulja Jaagule, tundus see teooria huvitav ja usutav, kuid muusikaõpetaja Zelda ja veel mõned avaldasid arvamust, et kas see mitte samahästi liigpurjus meeste laulujoru ei võinud olla, kus sõnu ega viisi pole välja hääldada enam võimalik, millele lauljad aga kohe ja ägedasti vastu vaidlema hakkasid, nii et tüli polnud enam kaugel, mistõttu üldise kodurahu huvides tegi enamus inimesi ettepaneku laulupidu lõpetada. Taluperemees ja nooremteadur aga ei tahtnud sellega nõustuda. Vastuvaidlejaid kuulamata ronisid nad toolide otsa ja alustasid täiest kõrist järgmist iidvana rahvalaulu, mis eelmisest veelgi segasemaks osutus, nii et inimesed selle kuulamisest peagi tüdinesid ja välja läksid. Kuid lauljadki olid kangest õllest juba sedavõrd võhmal, et jaksamata kolmest laulust kauemini seista, vajusid nad peagi põrandale ning jäid norinal magama…
Kui Jaak järgmine järgmisel päeval köögipõrandal üles ärkas, polnud majas kedagi kuulda ega näha… Kuhu küll kõik kadunud olid? Ei olnud enam ei Tartu teadlast ega laulukuulajaid, ei põldmeest ega Zeldat. Jaak käis kõik toad ja aidaalused läbi, hõikas ja otsis neid siit ja sealt, kuid ainuke, keda ta viimaks kohtas, oli poeg Mart, kes tõi traktoriga põllult silopalle koju. Mart kinnitas, et kõik on tõesti ära läinud ning et ka Priidel ja Zelda sõitsid juba varahommikul autoga minema…
„Autoga… Millise autoga? Minu autoga või?“
„Ei, Zelda enda autoga, kuhu oli ka kolm-neli kohvritäit asju peale laotud,“ vastas poeg.
„Või siis sedapsi on lood,“ sõnas Jaak raskelt ohates, vajudes aeglaselt maja ette pingile istuma. Pea käte vahel, jäi ta nüril ja kurval ilmel enese ette maha vahtima. Suurtalunik tundis, nagu oleks pool hinge tema seest korraga välja kistud…
Ometi hõljus sellelgi päeval üks uus laul piimja pilvena õhus. Laul, mida veel keegi polnud laulnud, laul, mis veel õieti oma algusessegi polnud jõudnud – sedavõrd noor, habras ja läbipaistev oli see. Vestis see laul aga sellest, kuidas muusikaõpetaja Zelda äratas varajasel koidutunnil üles Priideli, küsides temalt sosinal, kas ta ei tahaks koos temaga põgeneda, et tema ei armasta tegelikult Jaaku, elades seal suures talus vaid kaastundest mehe ning selle poja vastu. Kui Priidel Zeldalt siis omakorda vastu küsis, miks ta just teda kaasa kutsub, vastas naine, et kõigi nonde laulupäevade aja ongi ta vaid teda jälginud ja kuulanud, kiindudes ta rõõmsatesse, hingestatud silmadesse ja… aga ta võivat ka üksi minna, kui Priidel kaasa tulla ei taha, sest kauem see nõnda enam kesta ei või ning siia ta ei taha jääda. Priidel vaatas tükk aega vaikides Zelda merevaigupruunidesse silmadesse, vastamata sõnagi. Alles siis, kui naine püsti tõusis ja end minekule sättis, palus Priidel tollel
oodata ja vähemasti seletada, kuhu ta siis õigupoolest teel on. Seepeale istus Zelda uuesti ta kõrvale, rääkides, et on teel Lätimaale, et Balvi piirkonnas Līdumnieki lähedal väikeses talus elab tema kaheksakümne viie aastane vanaema ning talu ümber on kümme hektarit võsastunud maad, mis on kõik vaja üles harida ja korda teha. Tema uueks unistuseks olevat rajada talu ümbrusesse suur ringikujuline odrapõld, ning ta soovivat teha seda koos tema, Priideliga, et siis hiljem koos võluõlut juues hakata avastama sealtkandi vanu rahvalaule, mis paljuski veel läbi uurimata ja üles kirjutamata. Kui Priidel sellega nõus on, oleks ta valmis kõik päevad ja ööd ühes temaga põllul veetma, et olla odra valmimisel abiks ja seltsiks… Priidel mõtles natuke aega, naeratas siis ja oligi nõus.
Veel samal varahommikul pakkisid nad asjad ja põgenesid Zelda
autoga Otepää kaudu edasi Antslasse ning sealt omakorda edasi Pagana-
maale. Kilomeeter enne Läti piiri pidas muusikaõpetaja auto kinni ja pöördus uuesti Priideli poole.
„Enne kui me piiri ületame, pean sulle midagi üles tunnistama, sest tahan, et teaksid minu kohta kogu tõde. Pärast seda otsusta ise, kas ületad minuga koos ka selle viimase piiri või mitte.“
Ja siis rääkis Zelda, et tema esimene mees ei hukkunud mitte õnnetusjuhtumi läbi, vaid lugu oli nii, et Jaagu noorem vend oli tema suhtes vägivaldne olnud ning äkkvihahoos naist korduvalt löönud, kuid mitte kunagi andeks palunud, vaid alati kuidagi niisama ära leppinud, nagu poleks midagi olnud. „Ma ootasin temalt andekspalumist ja meelemuutust, mida ei tulnud ega tulnud,“ kõneles Zelda edasi, „kõik see tegi hingele veel palju rohkem haiget kui ihule, ning iga kord, kui ta mind jälle lõi, kasvas minus pinge, viha ja vimm tema vastu, kuni ükskord, olles parasjagu matkal Põhja-Eestis ja vaadates Ontika paekaldal päikeseloojangut, tõukasin ta eneselegi ootamatult kogu oma allasurutud viha ja meeleheite jõuga pangaservalt alla. See kõik juhtus väga järsku ja veidral kombel ei kahetsenud ma tol hetkel midagi. Peale uurimist ei esitatud ka süüdistust minu vastu, kogu see asi läks kirja õnnetusjuhtumina. Mu enda süütunne hakkas närima alles tükk aeg hiljem… Nii et kui ta vend Jaak mind paari kuu pärast enesega koos elama kutsus, siis kolisin siia päris kindlal meelel, kuna võtsin seda kui karistust, mida oma kuriteo eest kandma pean… Nüüd olen ma seda karistust aga kandnud juba neli aastat ning tunnen, et aitab. Enam ei jaksa. Ma ju ei armasta teda! Ta ei ole halb inimene, aga ta ihu on mulle vastik, tema puudutused ja naljad on vastikud, kõik ta juures on mulle nii vastik, et arvasin ammugi juba, et ei suuda meeste vastu midagi peale vastikuse tunda… Aga siis ilmusid välja sina ja ma mõistsin, et see pole nii. Kui ma sind praegu vaatan, tajun su silmi vaadates, et elul on siiski veel midagi imelist pakkuda, midagi hoopis enamat, midagi, mis mind võlub ja rõõmu tundma paneb… Tunnen kuidagi, et mu kodukohas on mingi saladus peidus, midagi, mille lahendus meie suude ja Līdumnieki vanade laulude kaudu lõpuks ilmsiks võib tulla… Kui sa vaid suudaksid mu kuritegu kuidagi mõista ja mulle andestada…“
Priidel kuulas vaikides naise pihtimust. Vahepeal ehmus ta isegi korraks ära, aga kui Zelda oma looga lõpule jõudis, valgus ta näole lai naeratus.
„Mis sind naerma ajab?“ küsis Zelda imestunult.
„Su mure on ju tegelikult päris tühine,“ vastas mees.
„Kuis nii, kas inimese tapmine on sinu arvates tühine?“
„Ma ei tea… olen ju põld. Seetõttu ei oska ma ka inimeste tegusid enam mõista või hukka mõista, nii nagu peab. Nii et sõidame aga edasi, juhul kui sa ei karda, ega ma endaga ikaldust kaasa ei too…“
„Ole mureta,“ sosistas Zelda, „selle eest hoolitsen juba mina, et ikaldust ei saabuks.“
Siis nad suudlesid. Ja ületasid piiri.
