Sitatorn oli omakirjastuslik tasuta leviv ajaleht, mida ilmus ajavahemikus 1997–2002 kuus põhinumbrit ning lisaks üks erinumber Kõhutuul (1998). Kõigi numbrite maht oli 4 A4 formaadis lehekülge, tiraaž reeglina 300 eksemplari. Väljaanne võrsus Tartus Narva mnt 27 ühiselamus toimunud vestlusringidest ning oli esialgu mõeldud väikese tudengivembuna. Kuidagi juhtus nii, et sattusin lehe peatoimetajaks. Ootamatult pälvis ajaleht veidi laiemat tähelepanu, sh üleriigilises meedias, küllap aitas sellele kaasa ka veebileht[1] – tol ajal ei olnud eestikeelne võrk veel informatsioonist üleküllastunud. Sitatornikoostamise kollektiivne, sokraatiline periood kestis aastani 1999, sellele käesolevas meenutuses keskendungi. Saavutatud tuntuse ja regulaarselt laekuvate kaastööde toel ilmus inertsist hiljemgi veel mõni number, kuniks asi vaikselt maha käis.
Võrsumisaeg: eeltingimuste küllastumine viis tegudeni
Asusin Tartu Ülikoolis filosoofiat õppima 1995. aasta sügisel. 90ndate keskpaik oli õnnis aeg, mil asjad olid ka akadeemilises elus mõnusalt ligadi-logadi, nõukogude korra repressioonid olid kadunud ning eurobürokraatlik kord oli alles loomisel.[2] Muutuste tuuled läbisid ka ühiselamute mehitamise korraldust – kui varasemalt paigutati noori ühikatesse enam-vähem rangelt erialavaldkondade kaupa, siis toona hakati sellest põhimõttest tasapisi loobuma, muuhulgas loodi keskne asutus Üliõpilasküla, kes üldjärjekorra alusel kohti välja jagas. Nii juhtuski, et sattusin elama Narva mnt 27 ühikasse, mis oli varasemalt mõeldud bio-geo erialadele. Siiski mitte üldjärjekorra alusel, mis oli hirmuäratavalt pikk, vaid nihverdasin ennast sisse tutvuste kaudu, vanema perekonnasõbra, nüüdse Torgu kuninga Kristian I tuppa. Kuna vanem põlvkond liikus peagi tööellu, kutsusin vabanenud kohtadele teisigi kursusekaaslasi, algul Suitsu-Jussi, praeguse kuulsa torupillimehe, hiljem Siim Vatalini. Nii sarnaseid tutvus-vangerdusi pidi kui ka ausalt üldjärjekorra kaudu ilmus majja teistegi erialade esindajaid, mis tekitas esimese olulise eeltingimuse loomingulisteks tegevusteks – nimelt asus see kirju punt regulaarselt lävima ühikapidude käigus, mis leidsid toona pea igapäevaselt aset nii lahketes tubades kui ka koridorides.
Traditsiooniliselt oli üheks sääraseks lahkeks kohaks, mille uks igavlevatele hingedele alati avatud, ka meie tuba 851. Selle asjaolu kasutas peagi ära legendaarne bioloogist igavene üliõpilane Jäneš, asudes meie toas „partisanina“ elutsema. Jäneš oli meie jaoks väga vana ja elutark mees – 1995. aastal juba 30-aastane –, kes armastas pajatada lugusid kauge nõukaaja tudengielust, EÜE-st, perestroika ajal Tartus toimunud lauluvõistlusest Ropp Song Festival jms. Kindlasti oli see tema, kes sõnastas ühel olengul printsiibi, mille tähtsust Sitatorni tekkimisel pole võimalik üle hinnata. Kord, kui meie õllekõrvane lobajutt oli kuidagi sita peale läinud, väitis Jäneš, et tegemist on sundimatute vestluste põhiseadusega – kui piisavalt pikalt lobiseda, jõuab jutt alati sita teemani välja. Reegli kinnituseks tõi Jäneš mõned isiklikud näited suulistest eksamitestki.
Jäägu see lugeja hinnata, kas väidetav seadus päris universaalselt kehtib, küllap leiame kõik olukordi ja kontekste, mis on antud teemaarenduseks liiga reserveeritud – peaks reeglit näiteks mõne diplomaadi elukogemuse peal katsetama. Oma elu peale tagasi mõeldes meenuvad küll kasvõi lapsepõlve toredad suvevaheajad Haapsalus, kus vanaema muhe Läänemaa huumor avaldus kõigis registrites. Näiteks saatis ta meid, lapsi, sööma kutsudes sageli eelnevalt suud pesema, deklareerides: „Sul suu kui suti sitaauk“; nähes mõnd arusaamatu funktsiooniga objekti, võis ta sedastada: „Sitt mu meelest.“ Juba suurema poisina osalesin kord kuivpeldiku tühjendustöödel, mida tehti öösel – asus maja ju siiski linnas –, ning töö kõrvale õpetas vanaema väikse salmikese: „kui kõik maailm on hingamas / siis sibid sitta vinnamas“ jne.
Põhiseaduse võrra targemana ülendasime peagi mustale rajale vestlema sattudes ennast Sita Ringiks, parodeerides nii analüütilise filosoofia kursusel tundma õpitud Viini Ringi. Olgu öeldud, et ring ja kõik selle tegevused, sh peagi alanud Sitatorni koostamine, toimisid täiesti vabal, reguleerimata viisil – ei olnud ühtegi dokumenti, liikmete nimekirja ega ameteid, ainus ette planeeritud üritus oli Sita Ringi suurkogu 1997. aastal (vt ST 2/1997, lk 1). Igasugu uitmõtteid ja võimalikke algatusi oli meil ühikas hulganisti, muuhulgas toimis mõnda aega ka Euroopa Liidu vastane vestlusring Puukoristaja, mis ühikatoa lobast kaugemale ei jõudnudki. Meie eurovastasus lähtus sedasorti emotsioonidest, mille parim sõnastus pärineb Linnar Priimäest tehtud portreefilmist „Mephistopheles“: „Minu elu on rohkem väärt kui põhjamaine igavus!“ Aga miks Puukoristaja? Nimetuseni viis üks bioloogia-alane tarkusetera Jänešelt: linnukese ladinakeelne nimetus on Sitta europaea. Igatahes oli „euro“meie kõnepruugis sõimusõna ning sel teemal iroonitsemist leidub ka Sitatornides.
Väljaande nimi ei pärine sugugi tornjatest moodustistest, mis pikalt tühjendamata kuivpeldikutesse tekivad. Lugu oli hoopis nii, et vaadeldaval perioodil kiusasid meid regulaarselt Elu Sõna misjonärid, ajades meid eksimatult üles just pohmahommikuil – äkki Jumal teavitas neid, et oleme pattu teinud? – ning määrides kaela oma väljaannet Vahitorn. Sellest kogemusest võrsus nii mõte, et tore oleks tüütajatele Sitatornivastu pakkuda, kui ka planeeritava väljaande turundusstrateegia – lehte tuleb jagada tasuta, üllast vaimutööd ei kõlba peenrahaks teha! Ent huvitav lugu – kui meil siis ükskord Sitatornöökapil jagamist ootas, ei tulnud misjonärid enam ealeski kobistama, küllap Jumal hoiatas neid ka ähvardava teotuse eest. Nimeteema lõpetuseks: selle loo jaoks Facebookis jahtunud jälgi otsides avastasin, et Sitatorn on ka Aasias levinud naisterahva eesnimi, kui ei usu, otsige ise. Värvikaim leitud isik on Sitatorn Uaiporn Taist (aga leidub ka Sitaporni-nimelisi).
Tegelikult oli meil ju isekeskiski lõbus ja omas mahlas marineerides me vaevalt oleksime hakanud paberit määrima mujal kui vetsus käies. Ullikesed vajavad manager’i ja õnneks meie seas selline inimtüüp leiduski. Tegudele tõukajaks osutus Raik Vürst – nüüd kahjuks juba manalamees –, kes käis esmalt välja idee huvitavad mõtted ajaleheks kujundada ning seejärel, olles juba tööellu suundunud, pakkus võimalust väljaannet tema töö juures salaja trükkida. Säärane geriljastiilis tootmine kujuneski meie ainsaks praktikaks, oli ju paljundusteenus toona tudengi jaoks märkimisväärselt kulukas. Sponsoreid oli mitmeid, kõiki ma ei mäleta ja teisi ei avalda – mõnedki on tänaseks tähtsad tegelinskid kaalukatel ametikohtadel. Ka Ostap Benderi sugulashing Vürst unistas kõrgelennulisest karjäärist, kuid unistuseks see jäigi, nii palju kui ma tean, osutusid muud impulsid tugevamaks ja viisid ta ka enne 50ndat eluaastat hauda.
Mõistagi ei puutunud me toonases ühikaelus kõnealuse substantsiga kokku üksnes teooria taevas heietades. Nagu öeldud, kestis ligadi-logadi üleminekuaeg, mis jättis jälje ka sanitaarsõlmede heakorrale. Meiegi olime parajad boheemid ja meie boksi peldik – formaalselt küll WC – oli alatasa korrast ära. Omapäraseks estetistlikuks spordiks kujunes mõnes tüdrukutega asustatud boksis teadaolevasse klanitud kambrikesse hiilimine, kui tahtsid vaevast puhtamalt lahti saada. Kõigi lemmikuks osutus 7. korruse Muumi-peldik, mille vastavate koomiksitega kaetud seinad pakkusid istudes huvitavat lugemiselamust.
Ent meie boksis käis lisaks kõigele aeg-ajalt asjal Jeti, nagu me teda hüüdsime (vt ST 1/2002, lk 4). Kõnealune elukas väljutas potti kõhnema tudengi käsivarre jämedusi kange, mis veega kuidagi alla ei tahtnud minna. Mõnikord likvideeris hiiglasekasvu Jäneš probleemi harjavarrega raiudes, ent kui ta vanematekodus viibis, tagusin ükskord peldikuukse naeltega paariks nädalaks karantiini. Ehk virgutas seegi kogemus meid ajalehe suunas edasi liikuma.
Viimase täpi i-le pani meie seltskonda kuuluv Epa-Rein, keda liigne filosofeerimine ära tüütas, nõnda et ta korraldas vägijookidest julgust võtnuna rahvast täis toas pannile laskmise performance’i (vt ST nr 1/1997, lk 4). See sündmus silme ees ja ka filmilindile jäädvustatud ning mälus tiksumas 1996. aasta jõulude eel Eesti Ekspressis transgressiivset kunsti rünnanud maestro Jüri Arraku essee „Muust ja sitast“,saigi 1997. aastal esimene Sitatornkokku pandud. Nii et taies sündis pika hoovõtu tulemusel, nagu nii mitmedki muud asjad minu elus.
Pajatan selle kohta ühe teemaga seonduva loo ettevõtlusest. See pidi olema 1996. aasta kevadsemestril, mil Suitsu Juss mu toanaabriks oli, kui ta ükskord kurtis, et raha napib, kodust eriti ei anta. Varasemast oli teada, et Jussil on kõikvõimaliku kategooria autojuhiload. Siit sähvataski mul mõte – Juss, vaata ringi, ühika taga on suur eramajade rajoon. Teeme sibifirma! Ühed maksavad meile, et peldiku lohviga masinasse tõmbame, pärast teised, kui kraami neile kompostiks viime (ühesõnaga umbes nii, nagu hilisemas Meie Mehe laulus „Settekaevu sultan“). Juss vastu: jaa, ideel on jumet, aga meil pole ju paraku tsisternautot. Liisingutest polnud me tollal kuulnudki ja ei tea, kas neid juba pakutigi. Tegin veel viimase katse: hakkame siis algul ämbrite ja kaelkookudega pihta, kapitali kosudes hangime ka auto… Niipalju ettevõtlikkust meil siiski polnud, aga mõtteidu oli külvatud ja 2015. aastal jõudsin OÜ Vabamõtleja loomiseni, mis tegeleb küll loometöö ja kirjastamisega, mitte sibindusega.
Kõrsumisaeg: viis numbrit kahe aastaga
Aastatel 1997 ja 1999 ilmus kaks numbrit Sitatorni, sinna vahele jäänud aastal 1998 erinumber Kõhutuul. Pidades silmas, et meil polnud mingit avaldamisplaani ega välist survet palju avaldada, võib nende aastate tulemust pidada päris heaks. Alustasime oma siseringi tegijatega, esimesed numbrid kirjutas suures osas täis toimetus (minu ja Siim Vatalini isikutes) ning lähikondsed ühikast. Kena päise kujundas andeka kunstnikukäega eesti filoloog ja luuletaja Tiina Pai, võrguasjade eest hoolitses informaatikat õppiv sõber Margo Engel Tallinnast, trükkimisest oli juba juttu. Maketi nikerdasin kokku MS Wordis, õppides hädavajadusest programmi võimalusi päris hästi tundma. Ometi oli failidega esialgu jama, teadagi kippus materjal eri arvutites programmi erinevate versioonide tõttu nihkesse minema ja nii mõnigi trükk osutus praagiks. Mure lahenes alles sajandivahetuse paiku, mil käibele tuli pdf-formaat, millesse sai paigutatu kenasti lukustada. Omaette väljakutseks olid illustratsioonid. Õige pisut sai pildimaterjali küll ka võrgust, aga kuna digifotograafia oli alles tulevikumuusika, tuli ka isetehtud fotosid töödelda. Selleks sai hangitud pisike mustvalge käsiskänner, millega tuli tõmmise õnnestumiseks aeglaselt üle pildi tõmmata.
Huvitav on kõige selle juures tõik, et polnud meil erilist aimu varasematest samizdat– või muidu väikeväljaannetest,[3] vähemalt polnud me neid käes hoidnud. NAK-i koosolekutel Kauksi Ülle küll pajatas, et Kostabi Lehes oli nii ja naa, aga ühtegi numbrit näha ei toonud. Ei olnud meil kambas ka ühtegi ajakirjandustudengit ega külastanud me ise vastavaid loenguid, samuti polnud meil mingit levitamisplaani, ajakiri levis tuttavalt tuttavale, veidi panime vist välja TÜ raamatukokku ja mõnda lokaali.
Ometi saabus teatav tuntus peagi, näiteks arvustati ajakirja veebilehte Eesti Päevalehe lisas „Uus meedia“ (16.10.1997). 1998. aastal intervjueeris toimetust (Leo, Siim, Jäneš) Tartu Raadios toona veel algaja ajakirjanik Krister Paris. Aasta hiljem tegi Sitatorni värskest numbrist ülevaate Eesti Ekspress (06.05.1999). Hiljemalt selle uudise järel, aga võib-olla varemgi küsis ühe akadeemilise juhendamiskohtumise käigus mult Sitatorne filosoofiaprofessor Ülo Matjus. Kuigi ta neid mõistagi ka sai (sh topelt-eksemplarid Tõnu Luige jaoks), valdas kirglikku bibliofiili pikka aega kahtlus, et mõni number on tema kogust puudu, kuniks ma maestro 75. sünnipäeval talle uuesti täiskomplekti kinkisin. Nüüd on Matjus surnud, ent hea on mõelda, et üks asi sai õigel ajal korda aetud…
Hämmastavalt ruttu hakkas tulema kaastöid ka väljastpoolt – esimese lugejakirja avaldasime juba teises numbris (ST 2/1997, lk 4). Tekkisid isegi mõned püsiautorid, kõige aktiivsem oli nende seast Valdo Valper nelja kaastööga. Üks asi viis sujuvalt teiseni – 1998. aastal liitusin kirjandushuvilise noorukina Tartu Noorte Autorite Koondisega, trükiprooviks näpu vahel just Sitatornid. Kuigi meie seltsingu kirevas ajaloos leidus ka autoreid, kes millegi trükis avaldamiseni üldse ei jõudnudki, ei tihanuks mina küll kaks kätt taskus NAK-i uksele koputada. Tihe kontakt NAK-iga kallutas Sitatornigitugevalt kirjanduse suunas. Ka esimestes numbrites leidub luulekatsetusi ühika ööbikutelt, kuid Kõhutuules juba ka Contralt ning 1999. aasta esimene number on peaaegu kirjanduse-eri: lisaks Valdo Valperi teoreetilisele käsitlusele on seal taas luuletus Contralt, võrokeelne muinasjutt Kauksi Üllelt ning tõlkeeksperiment, mille käigus Vene punkpoeedi Jegor Letovi üht luuletust tõlgivad eri versioonides neli naklast, sh manalamees Vahur Afanasjev (DJ Jumal).
Millest Sitatorn peale kirjanduskäsitluste pajatas? Esmalt oli igas lehes juhtkiri, nagu kord ja kohus. Sageli kalduti nendes peatoimetaja erialast johtuvalt filosofeerima kuni sitafilosoofia märksõna välja kuulutamiseni (ST 2/1997). Kaasõppuridki (Siim Vatalin, Märt Põder) kirjutasid mõned filosoofilised etüüdid. Uue sajandi algul soovitas kultuuri-kriitik Jaanus Adamson mul tungivalt sitafilosoofia paradigma pikemalt välja arendada, kuid tegemata on see siiani ja nüüdseks on Žižeki tuules üht-teist juba mujalgi visandatud.[4] Juhtkirjades ei piirdutud siiski metafüüsikaga, vaid hõiguti ka kultuurikonservatiivsuse vastaseid loosungeid. Viimase numbri (ST 1/2002) juhtkiri keskendus pakilisele, vähemalt Tartus siiani lahendamata probleemile – avalike peldikute vähesusele. Eks katsuge näiteks hommikul enne kohvikute avamist Tähtveres jalutades väljakäigukohta leida, äsjane kultuuripealinn missugune…
Teiseks pajatati tõsielulistest juhtumistest nagu juba mainitud Epa-Reinu vägitöö või ka Don Õli õpetused (ST 1/1999, 1/2000). Viimati viidatu oli ka otsapidi Õli (alias Leino Tali) mälestusnumber, legendaarne elukunstnik ei suutnud kohaneda väljaspool ühikat valitseva tegelikkusega ning vandus alla. Lühemate tõsilugude tarbeks oli sageli sisse seatud koguni rubriik „Tõestisitutud lood“. Ei saa välistada, et faktide sekka purtsatas ka linnalegende, kuulsaim neist „Siil“(ST 2/1997, lk 2).
Mälestustele lisaks ilmusid Sitatornis isegi mõned üksikud reportaažid. Süsteemseim nendest oli „Reportaaž rebadel pükstega“ (ST, 2/1999, lk 2), mille jaoks külastasime koos nüüdse kirjanduskorraldaja Triin Ploomiga paljusid TÜ õppehoonete tualette, hinnates nende heakorda ja välimust selleks välja töötatud ankeedi alusel ning tehes ka hulganisti fotosid. Kahjuks kajastab ilmunud lugu vaid umbes veerandit materjalist ning enne plaanitud järgesid jaks lõppes (vaid esimese osaga piirduvad järjejutud olid üldsegi ajale üldomaseks tendentsiks), aga nii ankeedid kui ka fotod on siiani arhiivis alles. Juba avanumbris kajastasin TÜ raamatukogu meeste WC seintel kajastunud, kuid peagi euroremondi käigus hävinenud grafitit. Lolli peaga ei taibanud fotografeerida, hiljem on mõni folklorist mulle öelnud, et on seda materjali koguni õppetöös kasutanud.
Pretsedenditu vägitööna algatasime Kõhutuules (lk 4) kvaasisotsioloogilise küsitluse teemal, kummale poole tavatsevad vastajad püksituult lastes ennast kergitada. Lisaks trükitud ankeedile sai pikki aastaid vastata ka koduleheküljel, kahjuks hävinesid uuringu lõpptulemused lehekülje sulgemisel.
Omaette kategooria moodustasid humoorikad, sageli kollektiivselt tekkinud uitmõttekäigud, nt „Vanaisa“ (ST 1/1997, lk 1), „Kuidas saada sitast saia“ (ST 2/1997, nr 1), „Inimlik, liiginimlik“ (Kõhutuul, lk 1), „Isand Ärpsi unistus“ (ST 2/1999, lk 1) jt. Samuti võis leida Pikriverbaariumi stiilis sõnaseletusi (ST 2/1997, lk 3), anekdoote ja väljavõtteid folkloorist. Viimase osas ei piirdutud omakeelse kraamiga, juba avanumbris ja ka hiljem tõlkis Siim toona populaarse netifolkloorina ringelnud „Sita tüpoloogiat“.[5] Mäletan hägusalt, et kui kunagi tekkis ei-tea-kus kommentaariumis arutelu Sitatorni žanrilise kuuluvuse üle, oli tugevalt esindatud seisukoht, et tegu oli huumoriväljaandega. Humoorikas toon on täheldatav ka meie järeltulijate puhul – vt nt Sitablogi.[6]
1997. aastal toimus juba põgusalt mainitud Sita Ringi suurkogu, mida reklaamisime nii Sitatorniskui vist ka TÜ raamatukogu teadetetahvlil. Lisaks siseringile tuligi kuulutuse peale kohale veel paar osalejat. Üritus algas keskpäeval ja kestis õhtuni, minnes üle peatoimetaja sünnipäevapeoks, vabas õhkkonnas peeti kümmekond ettekannet, kus sageli tõlgendati peateemat ka omadussõnaliselt, tutvustades, kui sitt mõni nähtus on. Mäletan, et Peep Mardiste alias Pepe tutvustas selles võtmes eurobürokraatiat. Täpsem eeskava on paraku kaotsi läinud nagu üldse enamik taustainfot. Kunagine kõvaketta ikaldumine on hävitanud enamiku ajakirja digitaalarhiivist, muuhulgas pole alles ajalehtede originaalfailegi.
Närbumisaeg: loid järellainetus
Ükshaaval, ent vääramatu järjepidevusega lahkusid Sita Ringi aktivistid ühiselamust. Kellel sai stuudium läbi või jäi hoopis pooleli, praktiline elu tungis peale. 1999. aasta sügisel tegin minagi ühikast sääred, pikendades noorukipõlve veel kolme aasta võrra korterikommuunides. Kõigele lisaks toimis kõigil kõnealustel aastatel vaikselt kasvav tormilise ühiselu väljasuretamise surve ülevaltpoolt. Ühiselamu koridoride ette pandi lukus hoitavad uksed, mõnel korral need küll lõhuti, aga pikapeale jäid. Koloriitsemaid elukunstnikke hakati aktiivsemalt ühikatest välja viskama jne. Kõnealuseks 1999. aastaks polnud kunagistest sokraatilistest vestlusringidest enam midagi alles.
Inertsist ilmus veel siiski kaks numbrit Sitatorni, 2000. ja 2002. aastal. Toormaterjali olnuks toona küll mitme numbri jaoks, ent omaette nokitsedes, ilma vahetu suhtluseta muutus asi igavaks ja rauges. Esile kerkisid teised huvid ja tegevused – muuhulgas hakkasin uuel sajandil aktiivselt kirjutama n-ö ametlikes väljaannetes. Olen alati pidanud ennast pigem eklektikuks kui ühe teema tegelaseks. Vahel hüsteeritses toona kuskil kirjatöös mõni õilishing isegi stiilis, et appi-appi, selline inimene, Sitatornitoimetaja, töötab õppejõuna… Tsiteerides Viidingut: „Igas asjas tuleb tunda piire / Nalja tehti nüüd peab piisama.“
[1] Väljaanne on asunud erinevatel võrguaadressidel, viimati hot.ee keskkonnas, mille sulgemisega läks ka kodulehekülg hingusele. Oleks pisut imelik heietada millestki, mis jääb lugejaile kättesaamatuks, sestap jagan siinkohal lahkelt väljaannete koondfaili isiklikus Google Drive’is: https://drive.google.com/file/d/12A3Eb7pAP3KYorUHl-xiyJuCkMDwLnrG/view?usp=drive_link
[2] Olen selle aja kohta heietanud pisut mälestusi ka varem, vt L. Luks, Vaade 1995. aastale ühiselamu aknast. Sirp, 07.08.2015.
[3] Väike ülevaade Tartu 1990ndate väljaannetest leidub Müürilehes, 2008, nr 1, lk 13–14.
[4] Vt nt L. Dowell, Shit: A Philosophical-Historical Essay. Lulu, 2011.
[5] Vt ka: Netin@ljad. Tlk M. Kangro, M. Orav. Tallinn, 2000, lk 219–224. Netifolkloorist palju vaimukam tüpoloogiline arutlus peeru asjus leidub Salvador Dalí „Geeniuse päeviku“ (eesti k-s: Tallinn, 1999) lisas.
[6] https://sitablogi.blogspot.com/.
