Taplus, mis aegade eest käis kõrgel virmalisvallas,
laskunud maale on nüüd verdama mulda ja lund.
Väljadel nappimas ruumi, et värskeid langenuid matta,
nõutult laiutab mets: peita kus laipu veel saaks?
Maavägi jookseb ja roomab ootel haudade poole,
lendurid otsivad, kus maanduda kirstu nad võiks.
Õhk kihab, droonide pilvist on päevade laotused rasked –
rändrohutirtsude parv lennul kui laastama maad.
Mustmere külmisse laineisse vaikselt ja jäljetult kaovad
laevade relvist trotslikult turris mustad kontuurid.
Pommide kärked ei vaibu, vaid vinguvad häiresireenid
lõikavad veel läbi tontlikult huugava õhkpaksu vaiba.
Laps ema otsimas ruskete telliste kõrguvast kuhjast –
näe, sealt hunniku alt veel tõmbleb tuttavlik ranne!
Poiss rebib, ent oma saaki ei käest taha lasta ju surm –
nõnda siis laps, elu eest tiriv, surmaga veab vägikaigast,
liikmetest lahkumas jõud, väsind silmadest nutt.
Ammu ju algas see vaen, mille kõrgelt kirgavas lõkkes
viimaks ristuvad aadete õudsed hõõguvad mõõgad.
Ükskord peab sõda lõppema küll, aga kaotajaks jääda
või siis võita ses korraga leeridest kumbki ei saa.
Viik pole eal sõja viimane lõpp, rahulepped ei pea,
üks kuni pooltest on hinges, kus hõõgub ta vaenulik aade.
Võit sõjas saabub, kui surma on saadetud vaenlase lootus –
võidetud kurjuse vaim, temas kütlev vaenulik nõngus.
Kes sõjatee võtab jalgade alla, see julgema kõndida lõppu
peab. Pole seiskuda antud, ei algusse naasta tal võimu.
16.05.2025
