SÕIT
Suure vankriga, millel on 100 inimest, sõidame me läbi linna. Sõidu ajal korraldab kapten meile kogu aeg õppusi, mille käigus ta „leiab“ vankri aiste alt tikutopsi („viitsütikuga pomm“), simuleerib vaenlase tungimist kärule ja näitab, kuidas seda takistada (meil tuleb kükitada nii tihedalt, et luuraja ei mahuks peale hüppama). Vanker sõidab kooli tagavarasissepääsu juurde. Reisiseltskond siseneb sealt ükshaaval, jagunetakse, ja kõik hakkavad täitma erinevaid funktsioone: simuleerima koolitööd, nii et osadest saavad õpilased ja osadest õpetajad, ja muidugi seguneme me juba olemasoleva õpilas- ja pedagoogidekollektiiviga, kuni meid on sellest juba väga raske eristada. Mõned meist on kooli juhtkonnas, paljud on muutnud identiteeti (valedokumendid, -rõivad) ja/või asendanud ennast seal enne töötanutega või väljuvad asutusest kokkadena või lahkuvad salaja, kanalisatsiooni kaudu. Et jätta muljet selle seltskonna edasiliikumisest, väljub millalgi sama suur hulk inimesi mõnest teisest uksest ning lahkub teatud teist liiki ühistransporti (rong, troll, buss, kelk, midagi olemasolevat, ja kõik peavad sinna korraga peale mahtuma) kasutades, mis liigub pealtnäha juhuslikku trajektoori mööda, lakkamatult õppusi korraldades järgmise hoone või ametiasutuse juurde, kus leiab aset uus transformatsioon. Reisi alustanud võivad olla kadunud juba esimeses vahepeatuses või kogu reisi kujuteldava lõpuni kaasa teha – umbes kaheksa jaama järel näib juba võimatu öelda, kes on kes. Reisijad vahetuvad ükshaaval ja väikeste salkadena, lisaks sellele toimub kogu sõidu ajal pidev ja aeglane (nii aeglane, et vilumatu silm seda ei märka) kohtade vahetamine. Need, kes on saanud sisemised kohad, elavad üle muundumise: neil võivad vahetuda riided, nimed ja dokumendid. Reisi edenedes peaks olema juba garanteeritud, et üht konkreetset reisijat ning tema „elukäiku“ on uurijatel võimatu dešifreerida. Isegi kui hüpoteetiline uurija kulutaks ühe isiku jälgimisele kõik oma elu- ja jõuvarud, on väga raske öelda, millal, kus ja kas üldse on mõni selle seltskonna liige põgenemise lõpetanud, sest ta võib (ja kui ta midagi või kedagi kahtlustab või „teab“, siis erilise õhinaga) seda jätkata kas üksi või grupiviisiliselt või nende vahel vaheldumisi, ühest grupist, rõivamoest ja tinggrupist (mida ta üksi moodustab) teise lülitudes või märkamatult infiltreerudes. Igavesti on võimatu tuvastada ka tema olemasolu (ja seda, millise kuju see oli võtnud) tolles kauges reisiseltskonnas.
TREIAL ESITAB LAHKUMISAVALDUSE
Kogenud 5. kategooria treial töötab mehaanikajaoskonnas moraalselt vananenud tööpignil, mis vajab sageli remonti. Tööline on mitu korda päevas pöördunud meistri poole palvega end üle viia paremale tööpignile. Ta on juhtinud mesitri tähelepanu ka sellele, et noored töölised uutel tööpinkidel aiva ületavad norme. Aga tema, kvalifitseeritud treial, täidab vaevu oma töönormi ning saab palju vähem raha, kui ta oleks võimeline välja teenima.
Meister Ivanovi juhitavas mehaanikajaoskonnas on moraalselt ja füüsiliselt kulunud tööpinke 40% seadmete üldarvust. See asjaolu põhjustab pingitööliste alalist põuda. Uued töölised ei taha minna vanadele tööpinkidele.
Praegu jääb jaoskonna teise vahetuse ajal vabaks üks küllaltki uus tööpink. Sellele kohale kavatseb meister panna uue töölise, kes nõustus tehasesse tulema ainult niisugusel tingimusel, et talle antaks uus tööpink.
Uute tööliste ligitõmbamiseks otsustas meister pakkuda kohataotlejaile tööd uutel tööpinkidel. Sellega lootis ta vältida võimalikke konflikte vanade tööliste vahel: kui uue tööpigni taha panna x, mida ütleb siis y?
Treial arutleb järgmiselt: et ületada plaani, vajan uut tööpinki, järelikult on siin juba eos vastuolu uute töötajate ja minu vahel. Üks kahest – kas mina või nemad –, aga miks just mina?, järelikult esitasin meistrile täiesti õigustatud nõudmise töötada uuel tööpignil, vaatame nüüd, kas meister seda rahuldab või ei. Kui vastus on jaatav, asun kohe tööle uuel tööpignil, kui aga eitav, seisan taas valiku ees: moraalselt kindlam oleks jääda oma nõudmiste juurde; samas ei saa ma ka midagi parata, kui keegi minust välja ei tee.
Ent ikkagi esitas treial kategoorilise nõudmise: kas viia ta üle uuele tööpingile, pidades seejuures silmas vaba vahetust, või siis paneb ta lahkumisavalduse lauale. On alust arvata, et mitmed teised järgivad treiali eeskuju.
SONETT
Sitwelli rühmaga tutvusin ma septembris. Oletan, et selles avaldus mingi sügavam eksistentsiaalne kurbus, mida ma polnud veel tookord võimeline mõistma. Mäletan ka veripunase oinasilmana üle künka küürutavat kuud, kes mind tol õhtul ammendavalt jälitas, mäletan metsloomade radu metsas. Sitwell kerkib mu ette kui midagi juhuslikku, arusaamatut, midagi mu tookordse, nelja-aastase imikuaju jaoks küllap täiesti mõttetut… Niisiis jõudsin ma kärmesti kuuri, kus Sitwell oma rühmaga koos istus.
Sitwell tõusis püsti. Metallnaastudega ülikond muutis selle sisu – häbelikkusest metsistunud jõuka nooruki – hetkega väljakannatamatuks. Ilma et keegi kellelgi midagi öelda oleks palunud, hakkas ta rääkima.
See sonett (ta vaatas mulle otse pähe) on kuritegu inimese, inimväärikuse vasta. Selle ettekanne peab olema niivõrd piinlikkusttekitav, et võtab teil eluisu ära. See on avalik kallaletung moraali, üleüldise ja teie igaühe isikliku moraali vasta. Iga hinna eest vastu pidada! Alles peale selle niivõrd piinliku ja üldise teose esitust on inimkond (naer kuuris) omadega mäel, ja – mis peaasi – igaühel teist on lootust. Lootust vabaneda moraali kammitsaist, lootust uuele, paremale, ausamale, ja seeläbi – viisakamale – elule.
Lööge kartma, alistuge, ja iga teie elu järelejäänud päev on süsimust, mürgitatud palavikulisest ärevusest, hirmust ja häbelikkuse ootusest, lõputust nihelemisest oma soovide ja „üldise sündsustunde“ vahel. Maha valehäbi! Tapke eelarvamuse ori! Hävitage moraal! Maha enamus! Elagu vaba, vastsündinud teadvuse suva!
Maha normaalsus, tõe pidur! Mis ma teile veel ütlen… Mehed! Ärge olge nukud! Enamuse käes! See, et meid on vähem, ei anna veel enamusele õigust! Elagu vaba, juhuslik ja motoorne tegu! (…)
Oli selge, et antud sonett pidi endas sisaldama ennekuulmatuid solvanguid esitajate aadressil. Ta pidi olema mitte ainult väga rumal, halb ja ilma ühegi õigustuseta, vaid ka selline, mis paneb etleja igal silmapilgul öeldu üle piinlikkust tundma ja silmi pungitama:
See sonett peab teist halastamatult välja juurima isikliku au, uhkuse ja väärikuse tunded. Teie uhkus peab olema kollektiivne ja mõõtmatult kõrgem teid ümbritseva inimkarja omast. Maha võltshäbi, -uhkus ja -moraal! Elagu toores mõte ja loomulik, talle ühiskonna poolt antud raamidest väljunud hullumeelsus! Elagu uus Kollektiivne Moraal, mis teile igavese heaolu kindlustab! Elagu enamuse ja normaalsuse piiramisrõngast välja murdnud moraal! Elagu Sitwelli Rühm! Elagu jõletu, kuritegelik, halastamatu sonett! Elagu vabadus! Elagu hoonesse ehitatud vabaduse kanister!
Viimane lause pidi tähendama, et Sitwell tunneb meetodit. Nimelt järgis ta kõnepidamise sürrealistlikku traditsiooni, öeldes kõne viimase lausega midagi, mis sülg suhu toob. See on rääkimise ausaim moodus, sest – kes sel puhul midagi huvitavat ei ütle, on selles ise süüdi.
Peale Sitwelli sõnavõtu lõppu, kui ta, näost uskumatult punane ja arg, tagasi oma toolile langes, järgnes sonetti ja selle ettekannet puudutavate tehniliste üksikasjade arutelu. Kindel võis olla ainult ühes – et maailma kõige hirmsama soneti päheõppimine saab olema kerge: iga rida tulvil jälkust kõige alandavamas ja isiklikumas vormis peksab mällu nagu kirvesilmaga. Sonett pidi olema kollektiivse loomingu vili, ja iga selle looja pidi soneti algusest lõpuni vähemalt ühe korra ette kandma – kuid keegi ei tohtinud täpselt teada, mitu korda tal esineda tuleb. Et lõplikult välistada seda, et keegi end tulevikus turvaliselt võiks tunda, jäeti lahtiseks ka esinemiste ülempiir.
Ettekande pidid tegema kõik grupi liikmed, aga igaüks ise ajal ja kohas, kusjuures mõlemad hoiti ettekandja eest salajas. Ainult kolm minutit enne ettekande algust surus pealtnäha juhuslik mööduja nüüd juba halba aimavale, värisevale, näost kaameks tõmbuvale, hirmust, täielikust õudusest ja hullumeelsusest kobrutavale esinejale pihku instruktsiooni:
go!
Oli selge, et oma ideoloogiale ja eeldustele truuks jäämiseks peab rühm tegema ettekanded oma liikmetele mõistlikult raskeks – niivõrd kui see tavalistes tingimustes üldse võimalik on. Et ära hoida üleüldist kauplemist ja reetmist, lubati neile, kes avaldavad esinejale enneaegselt mõne tema ettekannet puudutava detaili (aeg, koht, publiku võimalik laad, hulk ja tõenäoline reaktsioon) kujuteldamatult rasked esinemistingimused.
Tulevased deklamaatorid istusid mõttessevajunult hämaras kuuris, julgemata oma fantaasiaid sellest, mis neid kõige rohkem hirmutab, omavahel arutada. Prooviti küll üksteisele selle kohta tujutult valetada, kuid üldine usaldamatuse õhkkond muutis selle peagi väljakannatamatuks.
Keegi neist ei teadnud, kas see juhtub lõpuks sünnipäevapeol, suguvõsa kokkutulekul, trammis, matustel või konverentsil, kuhu tulevane „esineja“ mingi pahaaimamatu huvi ajel on sattunud – vastavalt kokkuleppele pidi etleja ilma igasuguse hoiatuseta vähemalt kahe minuti jooksul end jalule ajama ja kõlava, paatosliku häälega häbiväärset sonetti ette kandma hakkama. See, et ta on samal ajal ka niivõrd tülgastava teose kaasautor, ei tee tema olukorda mitte just oluliselt kergemaks – vastupidi aga ilmselt küll, kuivõrd vastavalt instruktsioonile toimus peale esinemise lõppu ka autori – jah, nüüd juba autori, mitte enam autorite kollektiivi – tutvustamine, millega lugeja võttis kogu vastutuse soneti olemasolu eest ainuüksi enda kanda. Samal ajal kandis rühm märkamatult hoolt selle eest, et ükski inimene, niipalju kui seda üldse saab tagada, ei satuks sonetti kuulama kaks korda – tingimus, mida peaks olema suures linnas ometi üpris hõlbus täita.
