***
Sünnipäevast saab sõbra surmapäev.
Toostid muutuvad nekroloogideks.
Kivide ja naeltega tapetakse jälle.
Vaata, nad on koera risti löönud.
Ainult käpad ongi jäänud, redelile kinni taotud.
Karvad ja veri.
Kõht killustikku täis topitud.
Ta ei saanud end kaitsta.
Kas see pole patt, mis taeva poole kisendab?
Taevas vaikib.
Mu kõri tõmbub kokku, muutub pudelikaelaks –
nii kitsaks, et sõnad jäävad kinni.
Aga mu keel on nagu Molotovi kokteili taht.
Mis saab, kui see süttib?
Astu mõttes meie armastuse mahajäetud majja,
vaata, mis seal on.
Kuhu vaatavad lillede kuivanud pead,
kuidas lebavad kalad akvaariumis.
Räägi. Joonista võrkkestale punase ja mustaga,
et mälu oleks fotograafiliselt täpne.
Et näha kõigis seni turvalistes linnades ikka oma
rüüstatud kodu siluetti
ja sinna naasta –
kas või pimesi,
kas või jala, tühjade kätega,
mööda vaikuse pikka teed.
17.03.2024
***
Ajal on tantsija keha:
ta libiseb tuulde,
kui püüan teda puudutada.
Igatsen teda nii väga.
Aga meie armastusest ei tulnud midagi välja:
liiga kauaks jätsin ta tähelepanuta,
ei märganudki, kõndisin tast läbi,
laskmata tal end kallistada.
Siin ta nüüd on – kiire ja ihatud,
maksab mu hooletuse eest kätte.
Arvasin, et aeg on alati minuga,
et meil on veel nii palju ees.
Aeg tantsib, ilus kui jumal,
pillub käsi taevasse nagu viinapuid –
käsi, mis on juba harjunud relvaga.
Ta tantsib, kadudes pimedusse
peenikestel mehaanilistel jalgadel.
***
Maksõm Krõvtsovi mälestuseks
Lähed ära – ja juba tuksuvad maapinnas kannikesed. See oleks justkui rõõmus uudis, aga meie südamed on nüüd puruks nagu klaaskuulid,
mida kingitakse, neis pudenes nii naljakalt lund elumajade katustele,
pisimagi raputuse peale.
Eemaldud – aga ooperis mängib sümfooniaorkester,
hoides kõigis pillikõrides kinni muusikat õnnest, mis on juba möödas,
muusikat, mis enam kunagi otseülekandes ei kõla.
Lausete lõpust pudenevad punktid
nagu peenike kruus jäisel kõnniteel – peegel, kust sa mind vaatad,
etteheite ja armastusega:
nad lubasid oma lapsed sinu juurde ega peatanud neid,
nüüd nutavad nad mõlemal pool su paati.
Ja sina enam ei kuule, ei saa nende pisaraid pühkida,
ei jõua enne uinumist lõpuni lugeda lugu,
kus kõik lõpeb hästi.
Kõik tuleb: vee ja metsa lõhn ja kõige veidramad pilved.
Lased vastu tahtmist kaldast lahti –
aga meie, kes me sind hoida ei suutnud,
ei saa sust lahti lasta kunagi.
Ukraina keelest tõlkinud Maarja Kangro
