Tagantjärele targad arhitektuuriloolased

Mõisahoone pärandiloomes. Sõjad kui periodiseerimise algühik

Isegi valdkond nagu kunstiteadus jääb harva puutumata reaalpoliitikast – ja sõdadest. Nagu praegused konfliktid on värskelt meelde tuletanud, tavatsetakse sageli just kultuuriobjektide kaudu näidata mõne ala ajaloolist kuuluvust – neid tuuakse sõjaliste kokkupõrgetega kaasnevates diskussioonides ühe või teise teguviisi ideoloogiliseks õigustuseks. Aktuaalsed probleemiasetused lasevad meil tänapäeval uusi teemasid märgata või neid paremini mõista ka mineviku kimbatustes.

Sõjad on tõepoolest esimestest Balti kunsti ajaloo üldkäsitlustest alates saanud siinse katkestustest tulvil ajaloo puhul enesestmõistetavaks kunstiajaloo periodiseerimise ühikuks. Eri võimukandjad on toonud küll kaasa uusi moode, võimalusi ja stiile, kuid kas seesugustele võimuvõitlustele arhitektuuriloolise kujunemise mõtestamisel nii suure kaalu omistamine on ikkagi põhjendatud? Mis on olnud selle motiivid?

19. sajandi algul hakkasid kunstiajaloolised hierarhiad Euroopa uurijatel just paika saama, kui Napoleoni sõjakäigud need sassi lõid. Sõjaretki lausa kavandati teatud piirini vastavalt hõivatava kultuuripärandi potentsiaalile.^[1] Nende järelmõju tõi nii prantslaste kui ka allutatud alade jaoks aga nähtavale kihistusi, mida alles nüüd hakati teadvustama väärtuslikuna ja seega üldise kunstiajaloo osana. Nõnda olid need sõjad äärealade esiletõusu ja oma kohaliku pärandi väärtustamise oluliseks verstapostiks. On väidetud, et isegi põhja pool Alpe valminud (saksa, hollandi) renessansskunsti „avastamine“ – mis oli ometi 19. sajandi saksakeelses kunstiteaduses nii kesksel kohal – tulenes suuresti Prantsuse revolutsiooni ja järgnenud tagasilööke isiklikult kogenud autoritelt.^[2]

Kunstiajaloo distsipliin kujuneski välja kohaliku ja universaalse väärtuse vastasmõjus. Sageli ununeb aga, et ka keskuse-perifeeria dünaamika arenes paljuski läbi teoste reaalse ümberpaigutamise geograafilises ruumis – ja seda mitte vaid mõtteharjutusena, vaid päris maailma päris poliitika osana. Sõjaretkedelt kaasa viidud ja hiljem tagasi nõutavate teoste teemal käivad diskussioonid sundisid kunsti uue pilguga vaatama ja selle (riiklikku) väärtust teisiti mõtestama ning argumenteerima. 1810. aastateks oli Preisi- ja Prantsusmaal alustatud mälestusmärkide esimese ulatusliku inventeerimisega, mis aitas pealegi kaasa mitte ainult üldisele ajaloovaimustusele, vaid ka neostiilide levikule.^[3] Kõik see ei ole niisiis oluline mitte ainult humanitaardistsipliinide arengu mõistmiseks – võib isegi öelda, et nende teemadega seoti kogu inimkonna tulevikunägemus.^[4] Pole vist tarvis öeldagi, et paljus kehtib sama Esimese ja Teise maailmasõja puhul, mis avaldasid samuti tugevat mõju muuhulgas pärandiloome ja muinsuskaitse seisukohast.

Kuidas avaldus see siinse arhitektuuri juures? Kõige põhjalikuma Balti ehituskunsti ajaloo käsitluse pakkus 1920. aastatel arhitekt Heinz Pirang oma saksakeelse mõisaarhitektuuri teose sissejuhatuses, mille järgi mõis kui hoonetüüp olevat uurimisprobleemina „paljude arhitektuuriteoreetikute lemmik“ ning Balti mõis üks „väljendusrikkaim kultuurisümbol“.^[5]

Pirang jagas Balti arhitektuuriloo kolmeks ajastuks otsesõnu sõjaliste konfliktide järgi: 1) võõrvallutusega alanud periood u 1200 – u 1550 oli siinse ala väljaehitamise aeg, 2) u 1550–1721 Liivi sõja ja Põhjasõja tõttu hävingu aeg, ning 3) 1721–1914 ülesehitamise aeg. Perioodide nimetused jätavad ütlemata, et tegu on vastavalt Saksa, Rootsi ja Vene ajaga. Keskendudes tegelikult mõisahoonetele, huvitus ta enim Põhjasõja ja Esimese maailmasõja vahelisest perioodist, mille ta omakorda kolmeks jagas, sedapuhku stiililiste tunnuste alusel: 1) mõisate taas üles ehitamine (u 1721–1750), mida ta seostas eeskätt barokiga; 2) mõisate „õitseaeg 1800. aasta ümber“ (u 1750–1850), mil rokokoo ja klassitsismi vormid kehastasid tõelist baltluse olemust; ning 3) paigalseis (u 1850–1914), mida koos neostiilide ja juugendi tulekuga ta pidas allakäigu perioodiks. Kuigi kannustatud melanhooliast, tunnustas Pirang ometi mõisatest tagasivaateliselt kirjutamise positiivseid külgi: „See hoonetüüp on sellist sorti uurimise jaoks eriti tänuväärne objekt. … Me teame selle arengujoone algust, tõusu, õitseaega ja langust“.^[6]

Olen neist teemadest kirjutanud varemgi.^[7] Siin teen vahekokkuvõtte just stiilimääratluste vaatest Pirangi teoses, võttes kõrvale teisi sama perioodi omi, eriti arhitektuurikriitik Hanno Kompuse artikleid. Mind huvitavad seejuures vahealad: kuidas kunstiteadlased kirjutasid mitte (päris) akadeemilist teksti ja mitte-kunstiteadlased kunstiajalugu.

Olgu rõhutatud, et fookuses on siin hoonete asemel arhitektuuriajaloo ajalugu – eriti selle ideoloogilisem liin, kus kunsti-arhitektuuri suhe avalikkusega selgemini välja joonistub. On selge, et baltisakslaste ja eestlaste suhtumine võõrvõimude jäetud hoonetesse oli rahvus-ideoloogiliselt erinev. Kuivõrd mõlemad aga siiski toimetasid rahvusvahelise kunstiajaloodistsipliini etteantuste piires, mil määral avaldus see hinnangutes hoonete stiilile ja väärtusele? Kuidas määratleti arhitektuuristiili kohalikkust ja baltilikkust? Kuidas arvati seda suhestuvat välismaiste eeskujudega? Harjumuspäraselt nähakse siinset vanemat arhitektuuri saksa pärandina, aga tegelikke ajaloolisi mõjutajaid oli ju rohkem. Kuidas üldse stiili mõistet kasutati? Kui palju kohtame stiilialaseid eelarvamusi?

Balti pärandi saksalikkus. Kõige hea või kurja juur?

Narratiiv Balti keskaegsete mälestusmärkide tähtsusest sobis kokku rahvusvahelise kunstiajalookaanoni toonaste hierarhiatega, mis seadsid väärtuskategooriate tippu vanimad objektid. Üks asi on stiiliajalugu, kuid ühtlasi tähistas keskaegne arhitektuur baltisakslaste jaoks siinse pärandi kõrgaega põhjusel, et kujutas endast eduka koloniseerimise parimat võimalikku kehastust, nagu osutas selgelt ka Georg Dehio oma „Saksa kunsti ajaloos“ (1921): „Saksa ordu lossid Preisi- ja Liivimaal nägid välja hoopis teistsugused kui kõik, mida oleme seni kohanud. Neil puudub romantiline ja maaliline võlu, kuid nad on arhitektuur tõsisemas mõttes. … Mõte panna Pühal Maal tekkinud rüütliordude institutsioon täitma täiesti uut eesmärki, saksa kultuuri koloniaalset edasiliikumist, tekkis esmalt Liivimaa koloonia eestvedaja piiskop Alberti peas. … [Nende lossidega] on ordu püstitanud mälestusmärgi oma kangelaslikule ajastule.“^[8]

Et 13. sajandil püstitatud hooned olid alles püsinud kõik need sajandid, sai nende abil liiatigi näidata nn Balti ristisõdade ja siinse ala ruumilise koloniseerimise jätkuvat kestvust. Seda olid püüdnud teha juba mitmed 19. sajandi autorid, nii ka Pirang: „Emamaa pärandus [Erbteil] on kergesti äratuntav igas Liivimaa keskaja arhitektuurimälestises. Riia, Dorpati ja Revali imelistel suurtel toomkirikutel on oma tõendatud esivanemad Saksa kodumaal. Samuti näitavad tihedaid sugulussidemeid Läänega väikesed tagasihoidlikud maakirikud. Vana-Liivimaa lossihooned annavad sajakordselt tunnistust nende kuulumisest saksa gooti lossiehituse valdkonda. Samamoodi on linnad plaanitud ja välja ehitatud saksa eeskuju järgi. Vallid, turuplatsid, tänavavõrgustik ja krundijaotus vastavad gootika linnaehituslikule koloniaalskeemile.“^[9]

Lühidalt väitis Pirang, et kogu Balti keskaja „vormikeel näitab ilma kahtluseta puhtaimat saksa iseloomu [Gepräge], ei põlisrahva ega otseste naaberalade poolt pole mingit vormimõju olnud … Arhitektoonses pildis domineerib tuumiksaksa [kerndeutsch] ordugootika.“^[10] Saksa rahvuslik stiil on eri aegadel, eri paigus ja eri autorite tõlgenduses tähendanud muidugi paljusid eri asju (uus)romaanikast (uus)renessansini.^[11] Kõige valdavam on siiski (uus)gootika seostamine sakslusega, mis ka Baltikumi kontekstis on olnud kõige nähtavam. Püüdes välja selgitada arhitektuuriperioodide „sisemisi suhteid Balti kultuuri üldpildi ja kodumaasakslusega [Heimatdeutschtum]“, järeldas Pirangki, et just Balti gooti arhitektuuri kaudu on siin alal „saksa koloniaalkultuuri ülesehitusperiood kõige väärikamal kujul esindatud“. Ei jäänud rõhutamata, et „mingit Balti gootikat pole kunagi olnud“.^[12]

Asja muudab põnevaks just asjaolu, et enese positsioneerimine saksa kultuuri suhtes oli keskse tähtsusega nii baltisakslastele kui hiljem ka eestlastele. Linnade ja mõisate arhitektuur oli sel piirimaal Lääne-Euroopa kultuuri nähtavamaid saadikuid, kuid eriti mõisad olid tugevalt põimunud ka eestlaste põliskultuuriga. Ehkki siin olnuks potentsiaali ajaloolise ühisosa ja vastastikmõju otsimiseks,^[13] oli toona tavaks tõlgendada seda suhet peamiselt isanda ja pärisorja võtmes (või kogunisti vältida), keskendudes kitsalt vormiajaloolistele küsimustele – ning seda nii eesti- kui ka saksakeelsetes publikatsioonides. Selles mõttes oli Pirangi käsitlus toona harvaesinevalt ambitsioonikas ja kontekstualiseeriv,^[14] arutledes arhitektuuriajaloo olemuse üle. Kunstiajaloo mõttes toimis aga eestlaste suhe baltisakslusse sarnasel viisil sellega, kuidas n-ö päris saksluse (kõver)peegel oli varem toiminud baltisaksa enesekuvandi jaoks.

Baltisaksa narratiivi saksa eeskujudest sai niisiis hiljem pöörata nende kahjuks – saksalikkus jäi ikka fookusesse ka eesti autoritel, aga nüüd kui n-ö halb asi. Eestikeelses publitsistikas otsiti kunstiajaloolisi argumente selle „võõra“ pärandi alavääristamiseks, millest edukaim näis olevat juba 19. sajandi baltisaksa autoreid kimbutanud kultuurilise „hilinemise“ hirm.^[15] Ühe esimesena võttis teema üles kunstnik Ants Laikmaa, kelle Tatari tänava katusekorruse ateljeest Tallinna peale vaadates olevat tema väliskülalinegi 1925. aastal pead vangutanud: „Mida ma õieti sala kartnud, seda leian ma täna tõendatud: Balti saksad on oma emamaast aastasadu maha jäänud.“^[16] Väge pidi hinnangule lisama asjaolu, et see tuli just kodusaksa päritolu külalise suust.

Kümme aastat hiljem küsis samamoodi arhitektuuri- ja teatrikriitik Hanno Kompus, pärast mitmete rahvusvahelise arhitektuuriajaloo suurnäidete nimetamist: „Ent mida on meile pärandanud Maarjamaa „suured ja kanged“ valitsejad?“ Ja vastas, püüdes teha etteheiteid just baltisakslastele: „Tallinna Toompeast, kõigi looduslike eelduste järgi, oleks võinud saada akropolis. Kuid sai kägar: maad vallutajad lõvid sünnitasid nosijaid rotte – teisiti on raske hinnata noid järglasi, kes siia kuidas juhtus ehitasid oma majakärgi, kõverike, kui mutikäigud, tänavatega. See kõik on liigagi väikekodanlik.“^[17]

Demagoogiline mäng ei olnud muidugi juhuslik, kuid enese märkamata andis ta nii hinnanguid tegelikult baltisakslaste kultuuritaseme asemel järgemööda tervetele perioodidele ja stiilidele.

Idee siinse arhitektuuri saksalikkusest – eriti keskaja puhul – oli niisiis mõlemast rahvusgrupist kirjutajate jaoks keskne, seda peeti isegi enesestmõistetavaks. Vastavalt kirjutaja agendale oli sellest tulenev suhtumine aga hoopis erineva varjundiga. Tsiteeritud tekstide lõppeesmärk oli mõistagi mitmekihilisem, kui valitud katked välja paista lasevad. Lihtsustatult võib siiski öelda, et kui baltisakslaste meelest olid vanad hooned „head“ oma saksapärasuse tõttu, siis eestlaste meelest – vähemalt populaarsetes tekstides – kippusid hinnangud negatiivseks just samal põhjusel.

Skandinaaviamõjuline Balti pärand: gootika, renessanss, barokk

Hoones loomuldasa esinev või kunstlikult külge poogitud saksalikkus polnud aga ainus võimalik narratiiv. Eriti keskaja puhul kulmineerusid baltisakslaste seesugused arutelud sageli väitega, et ka kõik Skandinaaviast tulnu on tegelikult ikkagi saksa algupära. Siinse ala vanimad sakraalhooned võisid küll olla püstitatud Taani võimu perioodil, kuid mingites stiilitunnustes see Wilhelm Neumanni järgi ei väljendunud, sest „Taani oli ise niisamuti võõra mõju all“.^[18] See retoorika kogus eriti jõudu Saksamaa uute koloniaalambitsioonide ja Esimese maailmasõja käigus.

„Paljuräägitud Rootsi ajal,“ leidis Pirang, oli aga „puudus nii rahast kui ehituslustist“, mistõttu olevat sel renessansi ja varase baroki perioodil „võrdlemisi vähe tähelepanuväärset korda saadetud. Üldiselt tuleb selle Balti arhitektuuriajaloo teise põhiperioodi kogu ehituskunsti stiilisuunitlust kirjeldada läbinisti saksalikuna. Vaid aeg-ajalt on rootsi mõjusid tunda maa-arhitektuuris“.^[19] Järeldus 16. ja 17. sajandi kohta oli tal ühene: „Vaatamata poliitilise olukorra täielikule muutumisele jätkus ordutraditsioon, demonstreerides seega koloniaalmõtte elujõudu. Hoolimata äkilistest võõrvõimude ja poliitilise impotentsuse aastatest jäi põhihoiak kantuks koloniaalteadvuse poolt, sakslusele orienteerituks, [Saksa] Heimat’ile suunatuks.“^[20]

Mõisate tõus algas Pirangi mudelis alles pärast Põhjasõda (võib-olla oli seegi katse rootsi mõju kahandada?), mis ei olnud aga „hävitanud mitte ainult renessansi ehitusmälestusmärke, vaid ka neid ordugootika tunnistajaid, mida eelmised sõjad olid säästnud“. On raske mitte nõustuda, et ulatusliku võrdlusmaterjali puudumise tõttu võimaldas nüüd Balti „gootikat, renessanssi ja varast barokki uurida vaid piiratud arv ehitus-mälestusmärke“.^[21] Kuid näiteks Kompuse meelest jättis Rootsi aeg, vastupidi, seda enam maha just võõrvõimuperioodide kvaliteetseima pärandikihistuse – oli ju „see vähene tuumakas ja heas mõõdus“.^[22]

Iga baltisakslane muidugi nii jäik ei olnud. Oma 1930. aastatel kirja pandud mälestustes ei püüdnud näiteks endine Eestimaa rüütelkonna maanõunik Arved von Oettingen oma Luua (Ludenhofi) mõisa peahoonet (valminud tõenäoliselt 1730. aastatel) seostada sugugi saksapärasusega – selle asemel kirjutas ta, et hoone on „ehitatud hollandi stiilis … asjatundjad paigutavad selle püstitamise vara-rokokoo aega, Régence’i aega“.^[23] Mõisa ehitusaegset rootslasest omanikku (leitnant Johan Jakob Strömfelt) silmas pidades oli selline taotlus usutav – ehkki Liivimaa oli äsja läinud Vene võimu alla, olid toonases rootsi arhitektuuris nii hollandi kui prantsuse arhitektuuri eeskujud vägagi moes.^[24] Nagu Pirang oli öelnud saksa mõju edasikestmise kohta, nii ei kadunud rootsi mõjugi kohe koos poliitilise muutusega, vaid kohati isegi tugevnes. Ja mitte alati ei ole ajaloost kirjutades püütud stiililist määratlemist panna millegi teenistusse.

Tegelikult oli ka Pirangi eesmärk astuda saksapärasuse narratiivist edasi – see oli õieti tema sissejuhatus. Iseseisva balti identiteedi tekkeks, mille juurde tulen tagasi hiljem, loodi niisiis justkui eeldused tänu Rootsi ajale (kuigi Pirang seda nii otse ei sõnasta, nimetades vaid ajavahemikku): „Ehituskunsti vormikeel ei ole enam puhtalt saksa oma, see on dialektilise värvinguga ja erineb märgatavalt Saksa kodumaa eeskujust.“^[25]

Mitmekihiline Vene aja pärand: klassitsism, historitsism

Kohalike „kõrge kunsti“ mälestusmärkide olemasolu – mis kehastas vastavalt vaatepunktile kas „oma“ või „võõrast“, kas „koloniaalset“ positiivses või negatiivses mõttes – oli enamiku jaoks ikkagi õigustuseks, mis põimis kohaliku mineviku ühte euroopaliku identiteediga ning andis sellele rahvusvahelise kaalu. „18. ja 19. sajandi Balti arhitektuuriajaloo üldpilti ei saa lühidalt mõne märksõnaga iseloomustada. See on liiga keeruline ja esitab analüüsiks rikkaliku hulga huvitavaid nähtusi, mille juured on riigi olude iseärasustes,“ kirjutas Pirang.^[26]

Ühes on eri taustaga autorid ühte meelt: Venemaa eeskuju ei tõstatunud kunstis-arhitektuuris peaaegu üldse.^[27] Võõras mõlemale, tundus see ühtmoodi „halb“ nii baltisakslastele kui ka eestlastele. Sama meeldis uurijatele arvata varasema pärandi osas. Näiteks märkis Arnold Soom 1939. aastal: „Põhjasõjaga lõpeb see erakordselt huvitav ajajärk Narva välisilme kujunemise alal. Vene aeg pole andnud XVII sajandil loodud linna üldpildile mingit nimetamisväärset lisa.“^[28]

Ometi oli 18.–19. sajandi klassitsism – mõisaarhitektuuri kõrgaeg – paljus venemõjuline. Seda kinnitas isegi Pirang: „Suurarhitektuuris ilmneb uus tegur: Venemaal välja kujunenud ainulaadne klassitsismi vorm. 1800. aasta paiku avaldas see absolutistlike ehitusmääruste tulemusena eriti intensiivet mõju – nii maa kui ka linna ehitustegevuses.“^[29] Üldjuhul aitas sellistest joontest hoolimata end slaavi maailmast selgelt eristada – mis oli üks baltisaksa ja eesti autorite ühine huvi – läänelikkuse narratiiv.

Vaatasime enne Kompuse saksavaenulikke avaldusi 1930. aastatest. Hoopis teistsugune on aga tema varasem toon, näiteks artiklis riigivanema esinduskodu sisseseadmisest Toompeal hoones, mis oli kuulunud Palmse Pahlenite järeltulijale, Isabella von Ungern-Sternbergile (tänane Saksa suursaadiku residents). See on veetlevalt kenitlev artikkel mh eestikeelsete stiilialaste uudissõnade pakkujana.^[30] Kriitiline noot ei jäänud päris tulemata, kuid Kompus tõdes alustuseks, et ta lausa „ei raatsi pöörduda mõnusast mõjust, mida avaldasid intarsiaga kaunistet ja lakeerit seina- ja laevooderduse renässansvormid“ kirjutustoas.^[31] Siin veel ei kuma veendunud viha kõige „võõra“ vastu, vaid pigem imetlus ja uhkus, et see nüüd eestlaste kasutada on. Hoone vanu toole vaadates „satume tollele napile, sirgejoonelisele, sihvakale empire’ile, mis meil kutsutakse „jacob-stiili“ nimega …, andes kogumõjus hapraima elegantsi pildi“. Küll saab siingi lisatud: „Nimetus „jacob“ ei ole hakand silma lääne kunstikirjanduses ning näib tuttav olevat vaid Venes ja vene pärandusena ka meil. Ometigi nimi põlvneb kui asi Prantsusmaalt, kus empire-ajal oli tuntumaid mööblimeistreid François Honoré Jacob.“^[32]

Vene aeg tõepoolest tähendas paljude eri mõjutuste kombineerimist ja segunemist, kuid on lausa raske uskuda, et tegu on sama, terava suuvärgiga tulihingelise võõravaenlase Kompusega. Eestikeelsete kirjutiste keskselt lähenedes võiks nii jääda mulje, nagu olnuks 1930. aastate ägenenud toon peamiselt autoritaarse riigikorra tulemus.^[33] Tegelikult reageerisid seesugused eesti rahvuslikud seisukohavõtud paljuski otseselt saksakeelses meedias avaldatule, mis – nagu nägime – ka iseseisvuskümnenditel saksalikkuse narratiiviga ei koonerdanud.

Kompuse 1928. aasta teksti alustuseks ei jäänud mainimata, et asukoht olevat selleks riiklikuks esindusfunktsiooniks sobimatu – aga seda mitte niivõrd Toompea saksa mineviku meeleshoidmise, vaid eeskätt kõrvalasuva „võõra, kohmaka ja maotu“ Nevski katedraali tõttu. Näeme siin siiski empaatilisemat Kompust kui too, kes vaatab vastu sama autori 1930. aastate tekstidest. Kokkuvõttes leidis ta pelgalt, et riigivanema residents on seest küll kena ja väärikas, „rõhutab kodusust“, kuid mitte piisavalt eesti sisuga täidetud: „meid endid on siin liig vähe“.^[34]

Stiilieelistused kui ühisosa? Põlisbaltilikkus, juugend ja Pirangi ajaline piirang

Tegelikult oli asi muidugi keerulisem kui paljad rahvusideoloogilistel alustel tõmmatud vastandused. Kui keskaja ehitustegevust oli Pirangi meelest kannustanud „koloniaalmõte“, siis 16. sajandi teisel poolel hakkas see näitama „pidurdumise märke“ ja omandama isikupärast nägu, kulmineerudes 19. sajandil iseseisva „balti mõttega“. St mitte pelgalt Rootsi, nagu eelnevalt nägime, vaid ka Vene periood olid Balti „oma“ (mõisa)arhitektuuri väljakujunemisel võtmelise tähtsusega. Sellest hoolimata oli 19. sajandilgi muidugi „saksa element eksimatult ülekaalus, kuid saksa tuumaga on tihedalt põimunud“ nüüd palju muud. Vormikeel kujunevat õieti toona „täiesti sõltumatuks. See ei ole ei saksa ega ka vene, ei läti ega eesti ega isegi rootsi [algupära] – sellel on oma kindlalt väljakujunenud iseloom. See on juurdunud pinnasesse … – on muutunud „baltilikuks“.“^[35]

Identiteediloome ajaloos on fantaasia või konstrueerituse element sees nii kujutlustest kui diskursiivsetest praktikatest rääkides. Ka luule ajaloo kontekstis öeldi neil aastatel: „Balti inimene on sündinud Põhjasõja hädades … See, mida me täna kutsume Balti traditsiooniks, on vaid 200 aastat vana. Kõik ülejäänu on kallis reliikvia, aga mitte elav traditsioon.“^[36] Humanitaarteadustes oli sõdadevahelistele rahuaegadele keskendumine toona pigem norm. „Ehitusvormid on kultuuri väljendusvahendid,“ leidis Pirang ja küsis: „Milline on see stiilitüüp, mis tundub meile paljudes tuhandetes kaunites mälestusmärkides, linna elumajades … ja härrastemajades nii arhailisena, meis kodust tunnet tekitavana? Milline stiilivorm on üldpildis see tooniandev, mis näidete rohkuselt ületab kaugelt kõik teised?“^[37]

Vastuseks oli põlisbalti (ka vanabalti) elumaja. Tema raamatu pikemaealisi panuseid ongi termin urbaltisch, mis tähistab 18. sajandi hilisbaroki ja varaklassitsismi stiilitunnustega mängivat lihtsat ja sümmeetrilist laiade voodrilaudadega puitmõisa (või linnamaja). Põlisbalti traditsiooni leiutamises on nähtud isegi eri rahvuskogukondade lepitamist.^[38] Kas sellega saab aga nõustuda, pidades silmas Pirangi tugevalt koloniaalseid avaldusi samas teoses? Samm lepituse suunas oli see ehk küll: ka eesti autorid ei öelnud ära mõttest, et Baltikumil võiks maailma kunstiloole ikkagi midagi ainuomast pakkuda olla.

Teine koht, kus ühisosa nähtavaks tõuseb, on suhtumine historitsistlikku lähenemisse ja uuematesse stiilidesse nagu juugend, mis ei olnud 1920.–1930. aastate kunstiajaloolaste jaoks veel laiemalt au sees. Omakorda huvitav on see, et nood lähimineviku kriitikud on need tegelikult suhteliselt erinevate taotlustega nähtused pannud ühte patta.^[39]

Eriti 1905. aasta mõisate põletamisele järgnenud taastamistööle andis isegi Pirang kõige hävitavama hinnangu. Eeltoodud riiakaid lihtsustusi vaadates võib mõjuda lausa üllatavana, et Vene võimu all olemise kaela seda viga veeretada ei püütud. Pigem süüdistas ta eklektilisust kritiseerides hoopis Euroopa keskuste liigset järeleahvimist. Põhjasõja-järgsest ajast oma kaasajani andis ta sellise kirjelduse: „Stiiliajalooliselt algab see küpse barokiga. … Edasises kursis hoiab Balti ehituskunst sammu ülejäänud Euroopa maade stiililise arenguga.“ Järgneb rokokoo, siis klassitsism „oma uhkete ehitussaavutustega aasta 1800 ümber. Seejärel valitses terve põlvkonna jagu ampiir, selle kõrval tuli käibele biidermeier, omaks võeti romantism ja lõpuks teeb ehituskunst järgemööda kaasa kõik Euroopa stiilihälbed.“^[40]

Üldjuhul rajas nii toonases saksa- kui eestikeelses kunstiteaduses saksa minevik siinsele alale n-ö teed Euroopasse, millega Pirangi katke tekitab huvitava vastuolu. Ka läänemaailmaga samas taktis sammumine ei olnud alati hea asi – Baltikumi „tagurlikkust“ on selles küsimuses pigem boonuseks peetud: piiratud majanduslike võimaluste juures ei olnud moodsaks ümber ehitamise tuhin olnud nii suur, et kõik keskaegne linnapildist kadunud oleks.

Erinevad rahvuslikud huvid ei tähenda aga veel, et eesti autorid tingimata sellistele seisukohtadele, hoolimata kogu koloniaalsest tulevärgist, vastanduda püüdnuksid – vähemalt mitte stiililiste argumentidega. Kõik vaadeldavad autorid nägid enamikku 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse arhitektuurist ühtviisi selge allakäiguna. Stiililooliselt võib seda omas ajas hästi mõista. Ka Voldemar Vaga kirjutas 19. sajandi neostiilide tulekust kui languse ajastust: õilsa klassitsismi asemel hakati eelistama maitsetuid (uus)renessansi ja -baroki motiive.^[41] Samuti kritiseeris eklektilisust Kompus, kellel oli mugav kanaliseerida oma stiilieelistused ja halvakspanu otsesõnu võõravihaks: „Üldse on XIX sajandi lõpupool meie maale toonud ehituslikult päris peletavaid „eeskujusid“, ning selles tükis on meie endised „härrad“, kellelt need eeskujud pärit, osanud endast jätta õige kehva ja kesise mälestuse.  … sealt peale, kus algas „romantiline“ stiilide rekapitulatsioon, näeme vaid hea maitse ja ehitusliku kultuuri vastunäidete peagu katkestamatu rodu.“^[42]

Samuti naeris baltisakslaste „„äravananenud lossi“ taolise „Saksa klubi“, ja laste mängumaja taolise mõisnikkude krediitpanga ja õlleköögitaolise nende teatrihoone“ üle Laikmaa.^[43] Etteheited näisid küll olevat rahvuslikult sihitud, kuid stiililises mõttes ühtis nende hinnang ikkagi Pirangi omaga – rõhuasetus oli aga seatud nii, nagu oleksid just baltisakslased olnud keskuste „õigesti“ jäljendamisel saamatud. Konkreetsete mõisate osas läks Kompus täpsemakski: „Benckendorff ehitas Keila-Joale kroonu-roosa lossi soi-disant Tudor-stiilis, millele ei leidu tõeliselt Tudor-ajast ainustki eeskuju kogu Suure-Briti saarestikul. Baggo [Baggehufvudt] ehitas samasuguse võltsi saksa-gooti lossi Vasalemma. Sangaste Berg oli oma arhitekti valikus pisut õnnelikum. Kuid ikkagi on see vaid väline kuliss, dekoratsioon, atrapp, mida ehitati; sisemus aga, vähemasti kahe viimase oma, on hoopis äpardunud ja peletav.“^[44]

Jääb selgusetuks, kellele Kompus siin rahvusgrupi mõttes õieti etteheiteid tegi. Baltisakslastele? Rootsi päritolu aadlile? Tsaari-Vene mõjule? Kõigele „võõrale“ korraga? Äkilisi hinnanguid ei esinenud aga vaid populaarsetes tekstides. Ka 1920.–1930. aastate Eesti muinsuskaitse nimekirjade vaatepunktist oli „hea“ klassitsismi piiriks u 1850. aasta.^[45]Pärast seda, kui kunstiajaloo professor Helge Kjellin 1924. aastal Tartust tagasi Rootsi lahkus, täitis mitmeid olulisi ülesandeid, sh muinsuskaitsesse puutuvaid, Voldemar Vaga – esimesi akadeemilisi uurijaid, kellele 19. sajandi arhitektuur pakkus suurt huvi. Nende aastate arhiividokumendid näitavad samal ajal, et kunstiajaloo akadeemilises ringis polnud lähimineviku väärtustamine veel sugugi enesestmõistetav. Toona kaitse alla võetud mõisahooneid on 1930. aastatel uue professor Sten Karlingi käe all näiteks jälle kaitse alt kustutatud, vahel koguni otsesõnu põhjendusega: „Uus – väärtusetu.“^[46]

19. sajandi keskpaiga negatiivne esiletõstmine baltisakslasest Pirangi poolt on huvitav ka rahvusideoloogilises plaanis, sest balti identiteedi otsingud just toona tegelikult oma tõusuteed alustasid: baltluse laiemas narratiivis hakati oma siinse Heimat’i külge tugevamalt klammerduma alles sajandi teisel poolel.^[47] Pealegi tõusis 19. sajandi keskpaik – kui üks väheseid mitte sõjalisest kokkupõrkest lähtuvaid pöördepunkte toonases kunstiajaloo periodiseerimises – oluliseks teiselgi põhjusel. Eesti ala kunsti- ja arhitektuuriloo ülevaateteoste periodiseerimisel on just seal, kus algab see languse ajastu, eesti kultuuri tõusu algus. Nagu teada, alustavad Alfred ja Voldemar Vaga oma 1930. aastatel ilmunud kunstiajalugudes just eesti rahvuslikust ärkamisajast ühemõtteliselt eesti kunsti ajalugu – st mitte Eesti maa-ala kunstiajalugu (mille võis tagasi viia 13. sajandini), vaid eestilikku kunsti-ajalugu. Antud juhul ei ole tegu niivõrd baltisaksa narratiivi rahvuslikus historiograafias positiivseks pööramisega – kui, siis oli Pirang see, kes 1920. aastatel kirjutades püüdis eestlaste-lätlaste rahvuslikku „ärkamist“ ka baltisaksa narratiivis millegi tähenduslikuga tasakaalustada. Eeskätt mängisid siin kaasa autorite erialased tõekspidamised ja (näiline) tolerantsusetaotlus – selge on, et eesti rahvuslikud kohaliku pärandi tõlgendused olid põimunud baltisaksa identiteediloome katsetega ning mõlemad omakorda kunstiteaduse rahvusvaheliste tavade ja hierarhiatega.

Nii võib tervet kunstiajaloo ja muinsuskaitse distsipliini näha kui kultuurilist lepitajat. Tsiviliseeritud kultuurrahvuste retoorika – kes ei oska muististe eest korralikult hoolt kanda, ei vääri ka iseseisvat riiki – oli 1920. aastatel levinud, näidates juba iseenesest kolonialistliku mõttemalli vältimatut kohalolu kunstiteaduslikes ja eriti pärandialastes põhiideedes.

Järeldusi

Siin valitud tekstides ei vaadanud keegi kunsti ega arhitektuuri puhtalt vormiloolisest perpektiivist, vabana kultuurilisest või rahvuslikust tähendusest. Pirang ei püüdnud ka oma teistes tekstides anda niivõrd ülevaadet ajaloolisest tegelikkusest – tema kirjutised olid teadlikult identiteetiloova suunitlusega: „kodumaakaitsel [Heimatschutz] ja mälestusmärkide alalhoidmisel on üks ja sama eesmärk,“ väitis ta.^[48] Mõisakogumik püüdis endast varjamatult luua n-ö kogu baltisaksa kultuuri monumenti. Baltisaksa vaatest tähendas see Vabadussõja-järgset kibeda kaotusega toimetulekut ja vähemalt võimsa mineviku kinnistamist. Selletaoline retoorika tungis toona suurtest narratiividest kõige argisema tasandini, näidates ilmekalt, kuidas pärandiloome teenib kaasaja eesmärke. Sama tonaalsusega kirjutas neil päevil näiteks baltisaksa filosoof Hermann von Keyserling, Raikküla ja Puhtu mõisa viimane omanik, oma kirjutuslaua kohta: „Lauda pärandades Eesti Provintsiaalmuuseumile loodan nüüd, mil vana Raykülli kultuuriobjekt on lakanud olemast, päästa hävimise eest ühe Saksa kultuuritöö sümboli Eestis.“^[49]

Äärmuslikkust esines mõlema kogukonna kirjutajate seas. Kujutava kunsti arvustajana tundlik ja süvenev Kompus on vanema perioodi arhitektuuri käsitlejana jätnud endast hoopis teistsuguse jälje. Tema või Laikmaa tekste eraldi vaadates võiks nende väljaütlemisi pidada lausa marurahvusluse ilminguks, kuid Pirangi käsitluse lähivaatlus ja kõrvutus annab seesugustele eesti rahvuslikele sõnavõttudele avarama konteksti.

Ei saa unustada sedagi, et Kompuse lahmimine baltisaksa vana arhitektuuri aadressil leidis aset ajal, mil teda vaimustas pigem modernistlik arhitektuur. Muide, kaasaja saksamõjulist modernismi ja funktsionalismi kunstnike-arhitektide Saksamaal õppimas käimise valguses probleemina ei nähtud. Nagu märkis Rasmus Kangro-Pool: „Väiksem viga on mõjutatud olla võõrast tänapäevsusest kui kummargil olla ammu surnud mineviku ees.“^[50]

Arhitektuuriajalugu kipubki olema poliitilisem kui kunstiajalugu. Eriti modernismiga seoses on täheldatud arhitektuuriajalookirjutuse ajaloolise mõõtme üha lamedamaks, tasapinnalisemaks muutumist: lisaks sellele, et „ajaloo“ alla loetakse üha kaasaegsemaid nähtusi, on üldistes arhitektuuriajalugudes hoone ruumilist kuuluvust hakatud rõhutama enam kui ajalist. Arhitektuurilugu on geograafiaga – ning nõnda ka riikluse ja ideoloogiaga – vahetumalt seotud kui enamik humanitaardistsipliine, mistõttu said eriti arhitektuuri uurimisel algusest peale möödapääsmatuks „keskuse“ ja „perifeeria“ kategooriad. Inspireerituna Hegelist ja n-ö uuesti ärkvele tõusvate rahvaste ideest väljendas ka 19.–20. sajandi vahetuse arhitektuuriloolaste „eristus „ajalooliste“ ja „mitte-ajalooliste stiilide“ vahel selgelt ajaloo rolli (geo)kultuuriliste hierarhiate loomisel“.^[51]

Stiilinimetus võib olla lausa tõhus propaganda tööriist. Kergekäelist hea-halva teljel liigitamist puhtalt stiili alusel heitis (Balti) uurijatele ette juba 1909. aastal arhitekt Wilhelm von Stryk. Paljud spetsialistidki ei valivat poolt „mitte kunstilise, vaid pelgalt teatava arheoloogilis-dogmaatilise seisukoha alusel. … Liigagi sageli ei määra vahet mitte kunstiteose kui sellise väärtus, vaid kunstiajalooline periood, millest see pärineb, ja hinnang kunstiajaloo õpikust“.^[52] Õigupoolest oli küsimuse saksa stiilist ning „õigete“ ja „valede“ stiilide määratlemise problemaatilisusest püstitanud esimesena Herder.^[53] Nii oleme ringiga tagasi valgustuse ja romantismi ajas ning humanitaarteaduste alguste juures. Stiilimääratlused ei ole kunagi olnud midagi objektiivset või  faktilist – nendega mitte ainult ei kaasne alati hinnangud, vaid poliitilist pagasit kandva (väärtus)hinnangu andmine ongi sageli olnud kogu stiililise kategoriseerimise tagamõte.

Hübriidsus ja mitmetisus on omased mitte ainult toonasele kunstiteadusele, vaid mõistagi humanitaariale üleüldse, maailmale üleüldse, aja- ja stiilimääratlustele üleüldse. Nende diskussioonide keskel oligi sageli raske näha, kuhu need kultuurilise vaenlase konstrueerimise narratiivid välja viisid, kuidas kogu ühiskonda mõjutasid, kes siis ikkagi oli ühes või teises hetkes see peamine „vaenlane“, kellele vastanduda püüti, ning kuivõrd kõik need rahvuslike mõjutuste ja kultuuriidentiteedi teemad ühelt poolt akadeemilises maailmas ja teisalt inimeste argipäevas kaasa mängisid või meelde tulid. Kahtlemata aga aitasid need ühiskonnas toimunud tulised debatid nii saksa- kui eestikeelsetel autoritel oma keerulise minevikuga ja eriilmelise ruumilise keskkonnaga (vähemalt vaimselt) paremini toime tulla.

---

^[1] Vt U. Kultermann, The History of Art History. New York, 1993 [1966], lk 62–64.

^[2] C. S. Wood, A History of Art History. Princeton, 2019, lk 225.

^[3] J. Jokilehto, A History of Architectural Conservation. Oxford jt, 1999, lk 16–20.

^[4] Vt A. Goff, The God behind the Marble: The Fate of Art in the German Aesthetic State. Chicago; London, 2024.

^[5] H. Pirang, Das baltische Herrenhaus 1. Riia, 1926, lk 8. Tõlked K. J.

^[6] Sealsamas, lk 15, vt ka 10–14.

^[7] Vt ka: Mõisa fenomen Balti kultuuriloos. Vaatenurki üle uurimisväljade. Koost. K. Jõekalda, L. Kaljundi, U. Plath. Tallinn, 2025.

^[8] G. Dehio, Geschichte der deutschen Kunst 2. Berliin; Leipzig, 1921, lk 304–305.

^[9] H. Pirang, Das baltische Herrenhaus, lk 10–11.

^[10] Sealsamas, lk 12.

^[11] J. Leerssen jt, [Cultural Communities:] German. Rmt-s: Encyclopedia of Romantic Nationalism in Europe 2. Peatoim. J. Leerssen. Amsterdam, 2018, lk 984–1013. ernie.uva.nl.

^[12] H. Pirang, Das baltische Herrenhaus, lk 10–11, 13.

^[13] Vt K. Kodres, Rahvuslik identiteet ja selle vorm. Sada aastat otsinguid. Akadeemia, 1995, nr 6, lk 1136–1161; A. Hein, Hüljatud mõisad. Tallinn, 1996, lk 22.

^[14] Vrd K. Kodres, Freedom from Theory? An Attempt to Analyse Sten Karling’s Views on (Estonian) Art History. Journal of Art Historiography, 2010, nr 3, lk 1–17.

^[15] Vt Narrating the Globe: The Emergence of World Histories of Architecture. Koost. P. Brouwer, M. Bressani, C. D. Armstrong. Cambridge (MA), 2023.

^[16] A. Laipman, „Saxa loquuntur“. Päevaleht, 08.09.1925.

^[17] H. Kompus, Meie ehituslik pärandus. Päevaleht, 05.01.1935.

^[18] W. Neumann, Lübecks künstlerische Beziehungen zu Alt-Livland. Mitteilungen des Vereins für Lübeckische Geschichte und Alter-tumskunde, 1918, kd 13, nr 6, lk 93, 106.

^[19] H. Pirang, Das baltische Herrenhaus, lk 11.

^[20] Sealsamas, lk 13.

^[21] Sealsamas, lk 11.

^[22] H. Kompus, Meie ehituslik pärandus.

^[23] St Louis XV valitsusaega Prantsusmaal. Herder-Institut Marburg, DSHI.190.Livland.33.11.1, l 36–37. Lebenserinnerungen des Livländischen Landrats Arved von Oettingen, u 1937. Ta osutab seejuures H. Pirangi teosele „Das baltische Herrenhaus“, lk 50.

^[24] Vt J. Ilmakunnas, French Fashions: Aspects of Elite Lifestyle in Eighteenth-Century Sweden. Rmt-s: A Taste for Luxury in Early Modern Europe: Display, Acquisition and Boundaries. Toim. J. Ilmakunnas, J. Stobart. London, 2017, lk 243–264.

^[25] H. Pirang, Das baltische Herrenhaus, lk 12.

^[26] Sealsamas.

^[27] Nt R. Paris, Uuem eesti kunst. Äärjooni eesti maali- ja raidkunsti arengust XIX ja XX sajandil. Tartu, 1935, lk 46.

^[28] Vana Narva / The Old Narva / Das alte Narva / Gamla Narva. Tekst A. Soom. Tallinn, 1939.

^[29] H. Pirang, Das baltische Herrenhaus, lk 12–13.

^[30] Koolides kasutatud õppematerjalide kohta 1920.–1930. aastatel vt E. Lepik, Väike muinsusjutt. Pärandiõpe üldhariduskoolis kunsti tundide kaudu. Magistritöö, Eesti Kunstiakadeemia, 2013, lk 130–139.

^[31] H. Kompus, Riigivanema kodu. Taie, 1928, nr 1, lk 26.

^[32] Sealsamas, lk 32.

^[33] Vrd M. Meschin, Riikliku Propaganda Talitus eestlaste ajaloomälu kujundajana vaikival ajastul. Magistritöö, Tallinna Ülikool, 2021; E. Russow, Between the Rock and a Hard Place: Estonian Archaeology at the Times of National, Socialist and National Socialist Ideologies. Rmt-s: National-Socialist Archaeology in Europe and Its Legacies. Toim M. Eickhoff jt. Cham, 2023, lk 337−365; L. Veski, Towards Stronger National Unity: Statist Ideas in Estonian Nationalism during the „Era of Silence“ (1934–1940). Journal of Baltic Studies, 2024, kd 55, nr 1, lk 173–195.

^[34] H. Kompus, Riigivanema kodu, lk 37.

^[35] H. Pirang, Das baltische Herrenhaus, lk 13.

^[36] Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung. Leipzig, 1928, lk 31–32. Tlk J. Maiste. Rmt-s: J. Maiste, Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada, 1. Tallinn, 2022, lk 150–151.

^[37] H. Pirang, Das baltische Herrenhaus, lk 13, 15.

^[38] Vt M. Kalm, Keskklassi maailm võtab ilmet – 1920. aastate arhitektuurist. Rmt-s: Eesti kunsti ajalugu, 5: 1900–1940. Toim. M. Kalm, peatoim. K. Kodres. Tallinn, 2010, lk 263.

^[39] Vt A. Hein, Eesti mõisaarhitektuur. Historitsismist juugendini. Tallinn, 2003; A. Hein, Mõisate vananaistesuvi. Rmt-s: Eesti kunsti ajalugu, 5, lk 50–66.

^[40] H. Pirang, Das baltische Herrenhaus, lk 12.

^[41] V. Vaga, Eesti kunst. Kunstide ajalugu Eestis keskajast meie päevini. Tartu; Tallinn, 1940, lk 48.

^[42] H. Kompus, Meie ehituslik pärandus.

^[43] A. Laipman, „Saxa loquuntur“.

^[44] H. Kompus, Meie ehituslik pärandus.

^[45] Rahvusarhiiv, ERA.2218.1.84, l 1–32. Muinsuskaitse alla võetud ajalooliste muinsusvarade nimestik, 1935–1940.

^[46] Rahvusarhiiv, ERA.R-14.1.467, l 24–30. Kirjavahetus, 1930. aastad.

^[47] E. Jansen, „Baltlus“, baltisakslased, eestlased. Tuna, 2005, nr 2, lk 37, 40–42; U. Plath, Heimat: Rethinking Baltic German Spaces of Belonging. Kunstiteaduslikke Uurimusi / Studies on Art and Architecture, 2014, kd 23, nr 3/4, lk 59–61.

^[48] H. Pirang, Denkmalpflege. Arbeiten des Ersten Baltischen Historikertages zu Riga 1908. Riia, 1909, lk 219.

^[49] Ajaloomuuseum, AM.135.11.41, l 23. Hermann Keyserlingi kiri Darmstadtist Eesti Provintsiaalmuuseumile, 1924.

^[50] R. Kangro-Pool, Mõtteid muinsusest ja elavast elust. Oma Kodu, 1937, nr 5/6, lk 105–108.

^[51] C. Popescu, A Genealogy of Architectural History’s Flattening: A Perspective from Post-History. Architectural Histories, 2022, kd 10, nr 1.

^[52] W. von Stryk, Zum Denkmalschutz. Arbeiten des Ersten Baltischen Historikertages zu Riga, 1908. Riia, 1909, lk 217.

^[53] J. G. von Herder, Von Deutscher Art und Kunst. Hamburg, 1773. Vt E. Piirimäe, Herder and Enlightenment Politics. Cambridge, 2023.