TEHAS, MIS LÕHESTAS ÜHISKONNA

PROLOOG

Umbes poolteist aastat tagasi võis jagada eestlased kaheks: ühed pooldasid tehast, teised olid sellele vastu. Esimesed esitasid pikki tiraade majanduskasvust, töökohtadest ja puidu väärindamisest. Teised rääkisid mureliku häälega keskkonna haprusest, murenevast demokraatiast ning paikkondliku identiteedi hävitamisest. See oli kahe vastandliku maailmavaate põrkumine. Laiade pintslitõmmetega maalides võiks Emajõe äärde planeeritud tselluloositehase ümber puhkenud poleemikat kujutada just nii. Selles artiklis on jooned peenemad, kontrastid rikkalikumad, taustalt eristumas detailid, tegelased ja nende tegutsemismotiivid.

Selline perspektiiv on hädavajalik, sest ühe suure loo all pulbitseb mitu eri lugu. Lugu võimekatest ärimeestest, kes soovisid enne pensionile minekut täita oma eluunistuse. Lugu erahuvide teenistuses riigivõimust. Kaks kardinaalselt erinevat lugu metsa tähendusest eestimaalaste jaoks. Lugu teadlastest, kes hakkasid poliitikat tegema. Lugu poliitikutest, kellele heideti ette poliitika tegemist. Lugu täiesti tavalistest inimestest, kes kaitsesid enda jaoks kõige kallimat, oma kodu. Ning viimaks, lugu ääremaastuvast Eestist selle ihade ja hirmudega. Nii võiks lühidalt kokku võtta järgnevad seitse peatükki.

Kord tungib see lugu otse eestluse südamesse, seejärel võib pikemalt peatuda mõnel tehnilisel detailil. Sündmuspaikadena vahelduvad Eesti metsad ja Facebooki grupid, rektorite kabinetid ja ajalehtede toimetused, kohtusaalid ja ministeeriumikoridorid, linnaosaseltside ümarlauad ja linnavolikogu istungid, Emajõe kaldapealsed ja Peipsi põhjamuda, Tartu ja Tallinn, Vorbuse ja Toompea.

Selles loos on seadused ja uuringud kohati vähemalt samavõrd olulised tegelased kui lihast ja luust inimesed. Viimaseid sai selle loo tarbeks intervjueeritud üle kolmekümne. Mõni neist ütleb mulle, et tehasesaaga röövis tema elust aasta. Ja siis on teised, kelle jaoks oli tegu ühe otsusega tuhandete seast. Allkirjaga, mis anti automaatselt. Kohtumistega, mida riigijuhtimise virvarri sees enam ei mäletagi. Võib-olla on see ka üks põhjus, miks hilisemad tõlgendused niivõrd erinevad: mis ühe jaoks oli eksistentsiaalne küsimus, oli teise jaoks hall argipäev. See lugu vajab rääkimist nüüd ja praegu, sest aitab mõista, kust me oleme ühiskonnana tulnud ja kuhu oleme teel. See on lugu keerulises ja muutuvas maailmas toimetavatest inimestest, kes alles otsivad teekaarti tulevikku.

1. OSA

MILJARDI LUMMUSES

Miljard. Üks, millele järgneb üheksa nulli. See on tuhat miljonit. See on kolmteist Eesti Rahva Muuseumi. Selle eest saaks ehitada 200 kilomeetrit neljarealist maanteed Tallinnast-Tartusse ja jupike edasigi. See on rohkem, kui Eesti riik kulutab aastas haridusele.

Oma praeguse palga juures peaksin ma kulutusi tegemata töötama 72 716 aastat, et näha sellist numbrit oma pangakontol. Peapööritus. See number peaks isegi Eesti ärimeestes aukartust äratama. Äripäeva viimast rikaste edetabelit trooninud Transferwise’i asutajate Kristo Käärmanni ja Taavet Hinrikuse vara väärtus on kokku natuke rohkem kui miljard eurot. Eestis käis kunagi võidujooks kroonimiljonäriks saamise nimel. Euromiljardärid meil seni veel puuduvad.

Kui tuleb keegi ja ütleb, et ta soovib Eesti majandusse investeerida miljard eurot, siis ratsionaalselt suudavad seda analüüsida vähesed. Miljardis on maagiat. Miljard tekitab erutust. See on efektne ja suupärane number. Samas ka vaieldamatu. Numbritel on võime sisendada usaldust. Tegemist on ikkagi matemaatika baaselementidega. Andrus Ansipil oli komme teravatele küsimustele vastamiseks kuhjata numbreid üksteise otsa. Neid oli raske väitlussituatsioonis vaidlustada ja poliitik, kes arvutada oskab, mõjub valija silmis usaldusväärselt. Miljard on ühteaegu hoomamatu ja kalkuleeritud. Selles ühinesid matemaatika ratsionaalsus ja numbrimaagiaga kaasnev emotsionaalsus.

2017. aasta jaanuaris käis grupp kohalikke metsatööstureid selle numbri avalikkuse ees välja. Nende soov oli rajada Eestisse Euroopa kõige moodsam puidurafineerimistehas, mille maksumus oleks hinnanguliselt olnud miljard eurot. Töösturite plaan tõi kaasa kollektiivse rõõmuhõiske. Meie omad tublid eesti mehed loomas kodumaale rikkust. Veerand sajandit pärast nõukogude ikke alt vabanemist oleme ühiskonnana suutnud oma jõukust lõpuks nii palju kasvatada, et kohalikud ärimehed on võimelised sellisel skaalal tegutsema. Nii ambitsioonika plaani üle sai ainult uhkust tunda. „Puiduärimeeste miljardiprojekt näib kui unistus“, kirjutas Postimees. Eesti Päevalehe juhtkiri nõudis valitsuselt projektile eritähelepanu. Isegi roheliste erakond tervitas ametlikus pressiteates ideed puidu paremast väärindamisest. Paari päevaga oli töösturitel omavalitsustest, kes miljardiinvesteeringut oma piirkonda soovisid meelitada, järjekord ukse taga.

Omavalitsusi peibutas Est-Fori lugu, mille selgroo moodustasid numbrid.

Lisaks maagilisele miljardile on ka hulk käegakatsutavamaid numbreid. Näiteks 200 kõrgepalgalist töökohta väljaspool Tallinna ja Harjumaad – suurepärane võimalus leevendada süveneva ääremaastumisega kaasnevaid sotsiaalseid pingeid ja peamine põhjus, miks KOV-id esialgu arendajatele tormi jooksid. Või Eesti SKP kasv 1,4% – lubatakse, et tänu tselluloositehasele kasvaks majandus terve Valga maakonna võrra. Kellele SKP jääb liiga abstraktseks, sellele räägitakse 100 000 metsaomanikust, kes saaksid lõpuks ometi oma puidu eest õiglast hinda. Ja kuna enamik neist inimestest elab rohkem kui ühest inimesest koosnevas leibkonnas, siis paisuks tänu tehasele kuni 200 000 eestlase rahakott. Just, igale kuuendale eestlasele peaks see tehas olema mingil viisil tuluallikas.

Projekti nähti võimalusena vabaneda odava allhanke riigi staatusest ning väärtusahelas jõudsalt ülespoole liikuda. Räägiti sellest, kuidas jõukate põhjala riikide puidusektor oli Eestit kohelnud banaanivabariigina, kust meie rahvuslikku rikkust odava raha eest välja veetakse. Rikastuvad selle arvelt Rootsi ja Soome, kelle metsatöösturid väidetavalt lausa parastavad tekkinud olukorra üle.

Soome metsaklastri tuludest neli viiendikku pärineb tselluloositööstusest. Kokku paikneb Soomes ja Rootsis rohkem kui 100 paberi- ja tselluloositehast, samas kui Eestis põhimõtteliselt puudub võimekus puidu keemiliseks töötlemiseks. Kui nemad teevad, miks siis meie käed rüpes istume? Lubati, et selle tehase abil saame „rohelise kulla“ ise ära väärindada. Majanduslikus mõttes paistis see hädavajaliku sammuna, et pürgida uueks Põhjamaaks.

PR-agentuuride sõnaseadjate kaasabil sõelutakse puidutöösturite loo jutustamiseks välja kõige sobivam sõnavara. Väärindamine, oskustööjõud, puidurafineerimine, parim võimalik tehnoloogia, biotooted… Kui numbrid tekitasid peapööritust ja usaldust, siis leksika jättis sisse sooja ja õige tunde. Miks peaks kellelgi olema midagi väärindamise vastu? Väärindamine annabki ju asjadele nende väärtuse. Puidurafineerimine – kõlab ausalt öeldes paganama rafineeritult. Sellega ei seostu esimese hooga midagi negatiivset. Ja kui esimeses pressiteates öeldakse, et “tehases toodetakse keskkonnasõbralikul viisil taastuvtoormest erinevaid biotooteid”, siis selle peale heiastub vaimusilmas juba tõeline ökotehas.

Est-For Investi presentatsioon tselluloositehasest

Arendajad kinnitavad, et tselluloositootmise ja puidu rafineerimise vahel on põhimõtteline erinevus. Kaasaegses tehases toodetakse enamat kui puidukiud. Hemitselluloos, ligniin, tallõli, tärpentin, bioväetised, taastuv elektrienergia – see on loetelu erinevatest biotoodetest, mida tootmisjääkidest plaanitakse valmistada. Need võivad omakorda tulevikus olla tooraineks ravimi-, tekstiili- ja kosmeetikatööstusele. Põhimõtteliselt võivad sellest tehasest alguse saada meie riided. Kultiveeritakse muljet, et tehas on seemneks teadmispõhisele tööstusele.

Veidi vähem lastakse kosta sõnumil, et kõrvaltoodete pakkumine sõltub turunõudlusest ning koostööpartnerite leidmisest. Kõige suurema kasumlikkusega on tavalise tselluloosi tootmine, mille turuhind oli Aasia kasvava nõudluse tõttu maailmaturul alates 2015. aastast jõudsalt kerkinud.

Ei tehta saladust, et tselluloosinõudluse taga on järjest kasvav globaalne e-kaubandus ning asiaatide muutuv arusaam hügieenist, kuid isegi tualettpaber ja paberpakend suudetakse roheliseks rääkida. Kas me tahame saada Alibabast ostetud odava vidina fossiilkütustest toodetud plastikkarbis või kodumaisest puidust valmistatud ümbrikus? Sõda plastiku vastu on ülemaailmselt tuure kogumas ning puidutööstus on selles näinud võimalust biomajanduse kontseptsiooni levitamiseks. Väidetakse, et kogu maailm liigub selles suunas. Puiduvisionäärid näevad biomajanduses lahendust raiskavale tarbimisele. Arutluskäiguga, kuidas plastnõude asendamine puidukiust valmistatud ühekordsete nõudega tarbimishullust tõkestab, loogilise lõpuni muidugi ei minda. Kogu selle info keskkonnariskidega kokku viimine nõudis suurt vaimupingutust. Mitmed hiljem tehase kõige tulihingelisemateks vastasteks osutunud inimesed tunnistavad mulle, et esialgu suhtusid nad arendajate plaani igati soosivalt.

Usaldusväärsust lisas miljardiprojekti eestvedajate taust. Enamik investoritest olid seotud metsatööstuskontserniga Sylvester, mis sajandivahetusel 177 miljoni euroga soomlaste Stora Ensole müüdi. Eesti metsatööstuse ajaloo suurim tehing tõi Äripäeva hinnangul hoobilt Maarjamaale juurde üle 70 kroonimiljonäri. 1990. aastal asutatud Sylvesteri puiduimpeeriumist räägitakse siiani tunnustavalt kui Eesti ühest edukaimast äriprojektist. Üks võimekas sõpruskond ehitas veidi enam kui kümne aastaga üles Baltikumi võimsaima puidutööstuse, mis koosnes 22 metsavarumisettevõttest Eestis ja viiest samasugusest Lätis, kuuest logistikafirmast kahes riigis ning neljast saeveskist. Müügi hetkel oli Sylvesteril parajasti ehitusjärgus Läti suurim saeveski Launkalneses ning teine Kagu-Leedus Alytuses. Teadaolevalt pärines 2002. aastal 40% Eesti saetoodangust Sylvesteri saeveskitest.

Lisaks kuulus puiduhiiu portfelli ka liimpuitu, vineeri ja puitkomponente tootvad ettevõtteid. Eestis kontrolliti seega kogu tööstusahelat ning börsile mineku plaanid vihjasid, et ekspansiivset laienemist sooviti Läti ja Leedu suunal samal viisil jätkata.

Impeeriumi keskmes oli kuus 1976. aastal üheskoos Maaülikooli metsamajanduse eriala lõpetanut: omaaegne kursusevanem ja Sylvesteri nõukogu esimees Mati Polli, ettevõtte kommertsdirektor Kaido Jõeleht, lisaks nelja Eesti maakonna metsavarumisdivisjonide juhid Ingrid Prants, Endel Ermel, Gallo Trei ja Enn Pruul. Nemad moodustasid kaks kolmandiku Sylvesteri üheksast tuumikinvestorist. Sylvesteri metsandusdirektorina samuti varakult omanikeringi kuulunud Peeter Mänd lõpetas sama eriala teistest neli aastat hiljem. Kui aktsionäride hulka vahetult enne tehingut Stora Ensoga hüppeliselt laiendati, kuulus sinna suisa 31 metsamajanduse või metsatööstuse eriala lõpetajat.

Allikas: ERR

Mati Polli, endine
Sylvesteri nõukogu esimees

Esialgu oli tegemist tüüpilise puidu kokkuostu ja müügiga tegeleva firmaga. Tõsi, ajastule omaselt ka algelisega. Esimene lank Läänemaal raiuti käsitsi ning puude väljaveoks kasutati kolhoosilt laenatud sõnnikuveo kärusid. Nagu üleminekuajal kombeks, sattusid õiged inimesed õigel ajal õiget asja tegema. Jõeleht oli riiklikus väliskaubanduskoondises Estimpeks tegelenud ümarpuidu müügiga välismaale. Tänu temale tekkisid varakult väliskontaktid ning võimalus toodangut kaugemal turustada. Üheks olulisemaks partneriks sai seesama Stora Enso, kes Sylvesteri hiljem ära ostis. Mati Polli eelmiseks töökohaks oli aga riiklik metsakorralduskeskus, mida ta kaheksakümnendate lõpus juhatas. Just selle asutuse eestvedamisel oli 1985. aastal lõppenud mahukas Eesti metsade andmebaasi koostamine. Ametist tulenevalt oli Pollil ligipääs unikaalsele infole, mis puidu kokkuostuga tegeleva ettevõtte jaoks oli kulla hinnaga.

Kui tüüpiline üheksakümnendate puiduärimees hangeldas lihtsalt toormaterjaliga, siis Sylvesteri juhtidel oli ärivaistu ja tegutsemisjulgust rohkemaks. Suund võeti puidu mehhaanilisele töötlemisele, esiti saeveskeid rentides, kuid juba 1995. aastal valmis Tallinn-Tartu maanteelt paistev Imavere saeveski, suurim omasugune Baltimaades. Saeveski esimeseks juhiks saab värskelt metsamajandusdiplomi omandanud Margus Kohava, kes paneb aluse saematerjali kaubandusele.

Peagi ostetakse välja Näpi saeveski ja käivitatakse Sauga eksperimentaaltehas. Enne tehingut soomlastega räägiti järjest kindlamas kõneviisis ka plaanist rajada Eestisse tselluloositehas. Soomest tellitakse kaalutletud otsuse tegemiseks isegi 1,4 miljoni krooni eest põhjalik turu-uuring. Väidetavalt nähti tehase potentsiaalse asukohana toona Eesti-Läti piiriäärset ala Pärnumaal Häädemeestel. Sadama lähedus oli siis tugev argument Pärnu kasuks. Uuringust kaugemale ei jõuta, sest enne saabub Soomest kosilane.

Kiirelt vormistatud tehingu tulemusena omandab Stora Enso 2002. aasta sügisel 66 protsenti Sylvesteri saetööstusest ja kõik puiduhankefirmad. Kolm aastat hiljem läheb soomlaste kätesse kogu Sylvesteri kontsern. Ka maailma mastaabis oli see silmapaistev tehing, mis kergitab Stora Enso maailmas suuruselt teiseks puidutöötlejaks. Müügitehing jääb maksudest kõrvale hoidmise kahtlustuse tõttu veel aastateks meedia huviorbiiti. Vahepeal tuleb 34 isikul maksuametile tagastada 386 miljonit krooni füüsilise isiku tulumaksu. Kõige kõrgemas kohtuastmes mõistetakse Sylvesteri aktsionärid 2009. aastal aga õigeks ning nad saavad maksuametilt oma raha koos intressidega tagasi.

Autor: Arno Mikkor

Mati Polli (vasakult teine), Margus Kohava (paremalt esimene) ja Kaido Jõeleht (paremalt teine) 2008. aastal Tallinna Halduskohtus enne protsessi algust. Maksuamet nõuab endistelt puidufirma Sylvester omanikelt aktsiate müügist saadud tulult tulumaksu tasumist, meestel on enda kaitseks tollase rahandusministri Aivar Sõerdi allkirjaga kinnitus, et tulumaksu tehingult tasuma ei pea.

Enamik Sylvesteri müügitulust ringleb jätkuvalt metsandussektoris, kuid saadud summade eest on loodud ka edukaid logistikaettevõtteid, püsti pandud piiritusetootmine, käima tõmmatud betooniäri ning investeeritud elektrijalgrataste tehnoloogiasse. Viis aastat tagasi kirjutas Äripäev, et Sylvesteri raha kütab senimaani Eesti majandust: „Sylvesteri endiste aktsionäride ainu- või kaasomandis on praegu rohkem kui 80 tegutsevat ettevõtet. Nende ettevõtete koondkäive oli 2014. aastal 250,15 miljonit eurot ja puhaskasum 21,01 miljonit eurot.“ Need arvud on aastatega järjest kasvanud.

Seda ajalugu on põhjust meenutada, sest puidurafineerimise tehase rajamiseks loodud OÜ Est-For osanikeks olid kuus firmat, kelle omanikeringi kuulus kaheksa endist Sylvesteri aktsionäri, kelle varade koguväärtuseks oli Äripäev möödunud aastal mõõtnud üle 300 miljoni euro. See seltskond oli Eesti mehaanilise puidutööstuse üles ehitanud ja regioonis konkurentsivõimeliseks muutnud. Üks unistus oli neil siiski veel täitmata. Kunagi sahtlisse jäänud tselluloositehase plaan kripeldas hinges. Nagu Kohava Arterile ütles: tegu oleks missiooniprojektiga, mis täidaks 40 aastat tagasi Maaülikoolist lendu läinud meeste eluunistuse. Kui tselluloositehas saaks rajatud, siis oleks sellel põlvkonnal Eesti metsanduses kõik tehtud.

Investorid

Missioonitundega investoritelt pidi tulema stardikapital. Miljardit neil arvel polnud. Oli heal juhul paarsada miljonit eurot, millest osa oli mõeldud projekti käivitamiskuludeks. Siiski korrati meedias soovi jäme ots tehases ka tulevikus eestlaste käes hoida. Puuduoleva summa osas väga konkreetseid sõnumeid ei edastatud – mainiti strateegilise investori kaasamist ja pankadelt laenamist. Mitmeid küsitavaid otsuseid üritavad majandusanalüütikud hiljem põhjendada sooviga tulevastele investoritele võimalikult atraktiivset kaasavara ette näidata. Oma kokkuvõtvas brošüüris, mis avaldatakse pärast idee sahtlisse panemist, väidavad projekti eestvedajad, et riigile pakuti välja ka PPP lahendust (Private-Public-Partnership), kuid see ei leidnud valitsuses toetust. Samuti oli töös kõigile Eesti metsaomanikele ettevõtte osakute jagamise plaan.

Tuumikinvestorite punt hoidis seejuures teadlikult tagaplaanile. Mati Polli oli juba varasemalt loobunud meediale kommentaare jagamast. Samamoodi hoidsid distantsi ka teised Est-Fori osanikud. Projekti avalikeks nägudeks said hoopis Kohava ja Mati Polli poeg Aadu. Noorelt Imavere saeveski esimeseks juhiks tõusnud 54-aastane Kohava jäi esialgu Sylvesteriga seotuks ka pärast omanikuvahetust. Ta aitas arendusdirektorina käivitada Launkalnese ja Alytuse saeveskeid. Käivitamisfaas tunduski talle kõige paremini istuvat. 2004. aastal asus ta juhtima haavapuitmassi tootmisele spetsialiseerunud Estonian Celli. Samal aastal löödi Kundas tehase ehituseks kopp maasse. Aasta pärast tehase valmimist siirdus Kohava juba uutele jahimaadele, töötades enne Est-Foriga liitumist OÜ Combimill Sakala juhatuse liikmena.

Allikas: ERR

Aadu Polli “Ringvaates”

Allikas: ERR

Margus Kohava Vikerraadios

Aadu Polli karjäär oli samuti möödunud puidutööstuses ja alanud Sylvesterist. Temast sai eksperimentaalse Sauga saeveski juht, mis toormena kasutas lehtpuud. Paraku avastati peagi, et saekaater ja lehtpuu ei sobi omavahel kokku ning aasta pärast mindi Saugal üle peamiselt okaspuu väärindamisele. Käivitamisraskused olid väidetavalt ametlikuks põhjuseks, miks Sauga saeveski tippjuhte enne tehingut soomlastega Sylvesteri omanikeringi ei kaasatud. Nii jäi poeg üllatuslikult isa ettevõtet tabanud rahasajust kõrvale. 2007. aastal sulgeb Stora Enso materjalipuudusele viidates Sauga saeveski sootuks, müüb maha Norra firmale Green Resources, kes pakib selle kokku ja saadab ühes Polliga Tansaania männiistandusse, kus Polli veedab järgmised kuus aastat oma elust. Tselluloosisaaga käigus lekib Eesti ajakirjandusse raport, mille järgi Norra ettevõtte tegevuse tõttu olid kohalikud elanikud kaotanud eluruumi, hävinenud oli elurikkus, halvenenud veega varustatus ja kurdeti ka viletsate töötingimuste üle. Raportis nimetati Tansaanias toimuvat kolonialismi uueks vormiks. Postimehele väidab Polli, et tema ajal selliseid probleem ei esinenud ning paberite järgi oli kõik korras. Mitte ükski ajakirjandusväljaanne selle teema uurimist ei jätka. Polli seiklused Aafrikas ei leia põhjalikumat käsitlemist ka temaga tehtud intervjuudes. Seda võib selgitada positiivse eelhoiakuga, mille ajakirjandus projekti suhtes võtab. Ajakirjandusõppejõud Marju Lauristin heidab meediale hiljem ette suhtekorraldusliku rolli täitmist.

Tema hinnangul ei ärganud ajakirjanikule olemuslik kahtlus tselluloosisaaga käigus üles. Võimalike probleemide käsitlemise asemel kostis lõputu kiidulaul. See süüdistus hakkab hilisemates vestlustes tehase kriitikutega järjest korduma. Arendajate kuvand oli hoolikalt kureeritud. Möödas olid ajad, kui ettevõtjatel lasti omasoodu kuskil nurgas toimetada. Puidukeemia polnud ka nii süütu ettevõtmine kui järjekordne saekaater või vineeritehas. Protsess eeldas mürgiste kemikaalide kasutamist ning osa tööstusjääkidest tuli juhtida tagasi vette. Veel olid eestlaste kollektiivses mälus säilinud pildid surevatest kaladest Jägala jõel pärast Kehra tselluloositehase avamist. Lisaks muidugi haisuprobleemid. Tallinna elanike sõõrmed tundsid endiselt eksimatult ära mädamunahaisu, mida veel üheksakümnendate alguses immitses praeguse Fahle maja territooriumil paiknenud Ülemiste paberivabrikust. Tselluloositootmisega kaasnenud hirmu- ja ebamugavustunde maandamiseks tuli rääkida teistsuguseid lugusid. Lugude jutustamist Maaülikoolis ei õpetata, ammugi ei omandata seda kunsti saekaatris. Moodsal ajal on kommunikatsioonibüroo see koht, kust lugusid tuleb nagu Vändrast saelaudu. Parimates büroodes on sortiment lai, lood lõigatakse valmis tellija mõõtu. Sõnu aitas Polli ja Kohava suhu panna selles valdkonnas Eesti üks tunnustatumaid agentuure, Kristi Liiva asutatud JLP.

Kristi Liiva palkamisega saavad arendajad kauba peale kaasa tükikese avatust ja koostöötahet. Arvamusfestivali algatajana oli Liiva pälvinud aasta pressisõbra tiitli. Läbipaistvust ja kaasatust planeeringuga seoses lubavad avalikkusele ka Polli ja Kohava. Esimesel pressikonverentsil kutsutakse huvilisi üles planeeringuprotsessis kaasa rääkima. Arendajad asuvad ka ise looma võimalikult laiapõhjalist koalitsiooni. Neid asuvad varakult toetama kolme ülikooli rektorid, veel varem saadakse enda selja taha Eesti Teaduste Akadeemia.

2017. aasta aprillis korraldatakse Tartus kaks avalikku kaasamiskoosolekut, kuhu kutsutakse teadlasi, keskkonnaorganisatsioonide ning linnaosaseltside esindajaid. Samuti organiseerivad arendajad juunis Tartumaa omavalitsustele, keskkonnaametile ja ajakirjanikele väljasõidu Saksamaale Stendali tehasesse, et oma silmaga veenduda, mida kujutab endast kaasaegne puidurafineerimistehas. Kas tegemist on haisuvaba tehasega, selles osas jäävad ajakirjanikega vestelnud kohalikud ning esimest korda Stendali külastanud Kohava hiljem küll eriarvamusele.

Igale potentsiaalsele partnerile lähenetakse präänikuga. Varakevadel käiakse Tartu linnapea Urmas Klaasi jutul, kes mäletab sellest kohtumisest ennekõike lubadusi seoses uute töökohtadega. Arendajad mainivad ka, et tehas võib olla tugev argument Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamisel. Võimalike keskkonnariskide teemal pikemalt ei peatuta. Seda ei tehta ka kohtumisel Teaduste Akadeemia juhi Tarmo Soomerega. Sinna võtavad arendajad kaasa hoopis süsinikkiust tootenäidised, mille abil maalitakse pilt viimase peal tulevikutehnoloogiast. Tehnoloogia spetsiifika jäetakse samas täpsustamata. Sama kordub ka avalikkuses. Erinevaid sõnumeid kõlab ka toodangu kohta: kord räägitakse viskooskangast ja suhkruasendajatest, siis jälle ainult tselluloosist. Jääb ebaselgeks, kas tootegruppide laiendamine eeldab mõne teise ettevõtja initsiatiivi, kes tselluloositööstuse jääkprodukte puiduärimeeste sõnu kasutades „väärindama“ hakkaksid? Viimane tundub kauge tulevikumuusika, kui arvestada Soomere väidet, et puidukeemia teadusharuna Eestis vaevu hingitseb. Teaduste Akadeemias pole ühtegi selle ala eksperti. Lünk teadmistes oli Soomere sõnul põhjus, miks Teaduste Akadeemia juhatus otsustas puidukeemia teemal 2017. aastal korraldada kaks konverentsi.

Algselt kavandati neid koostöös Est-Foriga, kuid ajanappuse tõttu jäi see plaan soiku. Seni olid akadeemikud ärisektori nõustamist põhimõtteliselt vältinud. Tegemist on avalik-õigusliku asutusega, millel on seadusest tulenev kohustus teenindada riiki. Riik polnud miljardiprojekti küsimuses Teaduste Akadeemia poole pöördunud, seda oli teinud eraettevõtja. Soomere nimetab konverentsei ja sellele järgnenud raportit2017. aasta sügisel koostatud aruannet sellele vaatamata riigile antud nõuks: „Oli selge, et riik ühel hetkel nõu küsib, ja siis meil peab olema midagi ette näidata.” Vähemalt tehnoloogia osas saab akadeemia lõpuks adekvaatse pildi ette. Ettekande pidanud Rootsi ekspert kinnitab, et tööstuslikku tehnoloogiat, mis suudaks asendada 19. sajandist pärit kraft-meetodit tselluloosi tootmiseks, pole veel leiutatud. Soomere tunnistab, et Teaduste Akadeemial kulus oma võimekuse juures pea aasta, et arendajate müügijutust õhk välja lasta ja see värskeima teadusliku teadmisega vastavusse viia. „Sõnad, mida nad kasutasid, polnud otseselt valed, aga reaalsus oli märksa lihtsam,“ ütleb Soomere. Sellele vaatamata saadab Teaduste Akadeemia sügisel valitsusele kirja, milles väljendab omapoolset toetust projektiga jätkamisele.

Kraft-tehnoloogia tselluloositööstuses

(Joonis M. Cardoso, M. Hamaguchi ja E. Vakkilaineni artikli põhjal „Alternative Technologies for Biofuels Production in Kraft Pulp Mills – Potential and Prospects“. Energies, detsember 2012.)

Soomere kabineti uksele koputas Est-Fori tiimist esimesena hoopis nende õigusnõustaja Jüri Raidla. Raidla on Liiva kõrval projekti teine keskne taustafiguur. Kui kommunikatsioonisõnumite läbivaks jooneks valitakse avatus, siis Raidla töömeetod läheb sellega otseselt vastuollu. Tema on alati kohal kohtumistel poliitikutega, tema büroost saabuvad välgukiirusel vajalikud seaduseelnõud või lepingud, ühtlasi eelistab ta juristile omaselt asju ajada suletud uste taga. Tselluloosisaaga edenedes sagenevad olukorrad, kus Liiva juhitaval meeskonnal tuleb siluda mõne Raidla koostatud juriidilise dokumendi avalikustamisega kaasnevat segadust. Esialgu kulgeb see sujuvalt, sest edukas PR-kampaania tekitab projekti ümber positiivse fooni, mistõttu hiljem problemaatilistena näivad episoodid ei pälvi avalikkuses mingit tähelepanu.

Heaks näiteks sellest on arendajate ja Raidla kohtumine nelja ministriga 2017. aasta 13. veebruaril ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo kabinetis. Arendajatel oli vaja mitmes küsimuses riigi tuge, nüüd otsustati seda keerutamata küsida. Sellel kohtumisel esitatakse valitsuse esindajatele 12 punktist koosnev nõudmiste nimekiri. Mõned neist nõudmistest kõlavad peagi avalikkuse ees, näiteks menetluste tempo kiirendamine. Mõned neist seostuvad eriplaneeringu meetme kasutamisega, näiteks suure riikliku huvi väljendamine projekti toimimise vastu või planeeringuseaduse muutmine. RMK kestvuslepingute pikendamist puudutav punkt muutub probleemseks tselluloosisaaga hilisemas faasis. Muuhulgas soovitakse valitsusele ette kirjutada ka üldine hoiak planeeringu suhtes – projekti tuleb avalikult ja jätkuvalt toetada.

Est-For Investi 12 ettepanekut valitsusele

1. Vabariigi valitsus ja üksikud ministrid toetagu projekti avalikult ja jätkuvalt.

2. Projekti käsitletagu riigivaraseaduse tähenduses Eesti majandusarengule olulise investeeringuna.

3. Projekti asukoha valiku või toimimise vastu olgu suur riiklik huvi.

4. Muudetagu planeeringuseadust (seaduseelnõu koos seletuskirjaga on valitsusele üle antud ja juba esimese lugemiseni jõudnud).

5. Kiirendatagu menetluste tempot.

6. Seada riigimaale hoonestusõigus või võõrandada see. Tehase krundi eeldatav suurus on u 100 hektarit.

7. Võimaldada kommunikatsioonid ja ligipääsuteed tehase krundini.

8. Ehitada riigi või riigi äriühingute kulul taristu tehase rajamiseks ja sellega opereerimiseks. Muu hulgas tuua Eleringi liitumispunkt tehase krundini.

9. Pikendada RMK kestvuslepingute aega.

10. Poliitiline toetus finantseerimisele.

11. Suurinvestorimeetme lisasisustamine, et seda oleks võimalik kasutada ka projekti ettevalmistamise faasis.

12. Mitte käsitleda 60-tonnise kandejõuga veoautode vedusid erivedudena ja anda neile õigus ületada Eesti-Läti piiri tavapärases korras.

Ettevõtlusministrina oli Palo nõudmiste esitamisega harjunud. Alati ei tehta neid paberil ja nii formaalsel kujul, kuid eravestlustes ettevõtjatega on see tavapärane praktika. Eriti, kui tegemist on mõne suurema investeeringuga. Nende meelitamise nimel käib riikide vahel tihe rebimine. Pole ennekuulmatud ka juhud, kui mõni valitsusliige ise läheb investorite jutule nimekirjaga omapoolsest väärtuspakkumisest, olgu selleks siis maatükk või abi laenukäendusel. Investeeringud ei juhtu niisama, riik peab neid mõnikord tagant tõukama. Mäletatavasti toimis sajandivahetusel just nii Mart Laari juhitav valitsus, kes lubas tselluloositehase võimalikule investorile paindliku hinnaga puitu ning vastutulekut taristu küsimustes.

Toona selline pakett aga ühtegi puidutöösturit Eestisse ei meelitanud. Palo, kellest sai ministrina üks häälekamaid Est-Fori eriplaneeringu eestkõnelejaid, tundis, et amet kohustab teda planeeringut igakülgselt toetama. Majanduslikus mõttes ei saanud tal midagi idee vastu olla. Ta ütleb poolteist aastat hiljem, et ükski valitsus ei tahaks kuulda etteheiteid, nagu ei hooliks nad töökohtadest või on investeeringute meelitamisel käpardlikud. Need olevat karmid süüdistused, millele vaatab halvasti ka palgalisa ootav tavakodanik. Palo usub, et kui valitsus poleks arendajatele vastu tulnud, siis arutaksime hetkel ühel teisel teemal: „Minult küsitaks siis, kuidas te ikkagi lasite sellise investeeringu mujale kolida?”

MIHKEL PÄRNOJA KIRI TSELLULOOSITÖÖSTURITELE

12 nõudmist serveeritakse aasta hiljem „Pealtnägijas“ skandaalse paljastusena. Saates väidetakse, et arendajad on püüdnud sõlmida tagatubades kokkuleppeid. Mitme punkti osas sai väita, et see oli neil selleks hetkeks ka õnnestunud. Märtsis 2018, kui „Pealtnägija“ lugu eetrisse jõuab, on positiivne ootus tehase suhtes asendunud usaldamatuse ja tõrjuva hoiakuga. Saatelõik kinnitab avalikkuse jaoks tollel hetkel tekkinud veendumust, et arendajad ei mängi ausat mängu ning mõjutavad kulisside taga seadusloojat.

Nõudmiste nimekirja käsitletakse salaprotokollina, millega valitsus annab järele igale arendajate soovile. Miskipärast pole kõnealust dokumenti võimalik leida avalikust dokumendiregistrist, mis lisab vandenõuteoreetilistele spekulatsioonidele hoogu juurde. Samas 2017. aasta aprillis, kui Eesti Päevaleht Est-Fori soovide nimekirja ühes oma artiklis esmakordselt ära toob, ei tekita see mitte mingit furoori. Keegi ei tõsta kisa ega süüdista valitsust sobingus. Aastaga on kontekst tundmatuseni muutunud.

Mullu sügisel andis Est-For pressiteate vahendusel teada, et jäädi 2,9 miljoni euroga miinusesse. See oli summa, mille investorid lõpuks omast taskust välja pidid käima. Peamiseks kuluallikaks olid tõenäoliselt Raidla ja Liiva büroode esitatud arved. Liiva polnud seejuures ainuke suhtekorraldaja, kellega koostööd tehti. Valitsussuhete vallas nõustas Est-Fori 2016. aastal loodud Miltton Nordics, mille asutajate hulka kuulus näiteks endine Reformierakonna peasekretär Martin Kukk ning meeskonda endine sotside peasekretär Randel Länts, endine IRL-i kommunikatsioonijuht Gerrit Mäesalu ja lühiajaliselt ministriametit pidanud Rannar Vassiljev – kõik tugevate sidemetega ekspoliitikud.

Nüüdseks on Liiva kommunikatsioonibüroo JPL ning Miltton Nordics pannud leivad ühte kappi. Est-Fori projekti võib pidada nende esimeseks ühistööks. Ühiste jõududega suudeti aasta jooksul avalikkust miljardiga lummata. 2017. aasta detsembris tellitud avaliku arvamuse monitooringus pooldab arendajate ideed 32 protsenti küsitletutest, vastaseid on selleks hetkeks 15 protsenti. Halvaks üllatuseks on aga avastus, et rohkem kui pooled küsitletutest pole miljardiprojektist midagi kuulnud. Uuringu tulemused avalikustatakse alles veebruaris, kui tehas laiutab juba lehtede uudiskülgedel. Paraku valedel põhjustel.

2. OSA

ERIPLANEERINGU HOOKUSPOOKUS

Arendajad valisid oma idee realiseerimiseks riikliku eriplaneeringu meetme. See oli 2015. aastal planeerimisseaduse põhjaliku muutmise tulemusena tekkinud uus planeeringu liik, mis oli mõeldud riikliku tähtsusega objektide rajamiseks. Praktikas ei olnud seda veel kordagi otsast lõpuni läbi tehtud. Ja arvestades tselluloositehase eriplaneeringu katkestamist enne, kui sisuline töö alata jõudis, tuleb esimest näidiskaasust jätkuvalt oodata.

Võib-olla on isegi hea, et sisuliste tegevusteni ei jõutud. Eriplaneeringu algatamise käigus tehti järjepanu küsitavaid otsuseid, mille korduvad vaidlustamised eri kohtuastmetes annavad tunnistust õigusloomest, mis ei järgi seaduse mõtet, milles põhimõttelisi muudatusi tehakse vastavalt olukorrale ja kus otsustaja täidab temal lasuvat põhjenduskohustust pealiskaudselt. Probleemseid episoode on tselluloositehase eriplaneeringu algatamisel mitu. Keskse süüdistuse võiks nende põhjal sõnastada kuidagi nii: riigivõimust sai instrument ärihuvide elluviimisel.

Episood nr 1 ehk kuidas eraarendusest saab suure riikliku huviga projekt

Mis muudab eriplaneeringu nõnda eriliseks? Riikliku eriplaneeringu puhul (eksisteerib ka kohaliku omavalitsuse eriplaneering) on selleks asjaolu, et kohaliku omavalitsuse territooriumil teeb valla- või linnavõimu asemel ühtäkki ruumilise planeerimise osas otsuseid riik. Ja mitte ainult konkreetse planeeringuga seotud otsuseid. Riiklik eriplaneering muudab kehtetuks ka kõik sellega vastuolus olevad kohaliku omavalitsuse planeeringud. See läheb vastuollu demokraatia ühe peamise alustalaga – otsuseid tuleks teha inimestele võimalikult lähedal, nii et neil oleks võimalik oma elukeskkonna kujundamises kaasa rääkida. Eriplaneeringu meetme kaudu väitis seadusandja, et teatud juhtudel on riigi huvid niivõrd kaalukad, et seda põhimõtet võib eirata. Siin ei aita ka ametnike ja poliitikute tselluloosisaaga käigus kõlanud kinnitused, et omavalitsuse nõusolekuta ei hakka riik ühtegi eriplaneeringut kehtestama, sest seadus nõusoleku küsimist ei eelda.

Kohaliku omavalitsuse paneb eriplaneering täbarasse olukorda. Planeerimisseaduse järgi on tal eriplaneeringu menetlemisel täpselt sama palju sõnaõigust kui tavakodanikul, st õigus teha omapoolseid ettepanekuid. Puudub aga võimsaim kõigist relvadest planeerimismenetluses – vetoõigus. Eriplaneeringu meede loodigi selleks, et riigil oleks võimalus tülikatest omavalitsustest ringiga mööda minna. Liiga palju oli hakanud tekkima näiteid sellest, kuidas mõni riiklikult oluline ehitis jääbki ainult ideeks paberil, sest kuskil on ärganud kohalik kogukond, kes näeb selles müra-, haisu- või keskkonnareostuse ohtu. Kord on reostusohtlik objekt liiga lähedal inimasustusele, siis jälle tuuakse argumendiks puutumata loodus, mis peakski puutumata jääma. Nii on näiteks kaks korda katkenud Kagu-Eesti prügila rajamise plaan. Samamoodi kulges käänuliselt Rail Balticu trassi kooskõlastamine omavalitsustega. Uut planeerimisseadust koostama asudes sooviti säärastele keerulistele patiseisudele lahendust pakkuda. „Me ei saa takerduda lõpututesse vaidlustesse, sest meil on neid asju riigina vaja. Meil on vaja radarit ja keskpolügooni.“ Nii põhjendab eriplaneeringu meetme vajadust planeerimisseaduse üks autoritest Sandra Mikli. Tema hinnangul on omavalitsustele reserveeritud piisavalt kaalukad õigused protsessi mõjutamiseks.

Mikli tsitaadist ilmneb, et riikliku eriplaneeringuga hakatakse rajama selliseid objekte, mis on riigi jaoks eluliselt vajalikud. Tegelikult on planeerimisseadus suure riikliku huviga ehitiste ringi püüdnud piiritleda nii valdkondade kui ka konkreetsete näidetega. Valdkondadena on mainitud näiteks riigikaitset, energeetikat, jäätmemajandust või maavarade kaevandamist. Konkreetsete objektidena aga mh riigimaanteed, kõrgepingeliine, torujuhet, ohtlike jäätmete lõppladestuspaika, rahvusvahelist lennujaama või sadamat. Mikli väitel lähtuti seadust koostades arusaamast, et mõlemad nimekirjad on suletud ja lõplikud. Rahandusministeerium on algusest peale väitnud, et objektide nimekiri on suletud, valdkondade oma aga avatud. Kohtuvaidluste tulemusena on samale järeldusele jõudnud ka Eesti õigussüsteem. Seaduste kirjutamine on peen kunst. Nii algab ka valdkondade nimistut sisaldav lause sõnadega: „Riigi eriplaneering koostatakse eelkõige maakonnaüleste huvide väljendamiseks…“ On tõlgendamise küsimus, kas „eelkõige“ käib lauset lõpetava valdkondade loetelu, maakonnaüleste huvide või mõlema kohta. Just sellistele peensustele kohtuvaidlused eriplaneeringu algatamise üle hiljem keskendusid, sest tselluloositehast ei olnud mainitud objektide loetelus ega puidukeemiat valdkondade hulgas. Lisaks rohkem või vähem avatud nimekirjadele sisaldab planeerimisseadus ka mitmeid määratlemata õigusmõisteid, mille osaval sisustamisel muutub eraarendaja initsiatiiv „suure riikliku huviga“ projektiks. Est-Fori valitsusele esitatud taotluses põhjendatakse suurt riiklikku huvi näiteks positiivse mõjuga Eesti makromajandusele, kohalikele metsaomanikele, taastuvenergia tootmisele ning määratlemata suunaga mõjuga siinsele pinnaveele. Riigi jaoks on need põhjendused piisavad. Hiljem, kui on vaja eriplaneeringu algatamiseks suurt riiklikku huvi tuvastada, hakkavad keskkonnaministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) laenama arendajatelt mitmeid põhjendusi.

Selle üle, kas tselluloositehas on seaduse mõttes riikliku eriplaneeringu objekt, võib ilmselt lõputult vaielda. Mikli jaoks taandub kõik küsimusele, kas Eesti riigile on seda vaja? Kohaliku omavalitsuse autonoomsuse riivamise peab üle kaaluma mingi suurem väärtus kui majanduskasvu kiirendamine, tootlikkuse suurendamine või töötleva tööstuse osakaalu tõstmine. Koostavad ju ministeeriumid tohutul hulgal arengukavasid, mis koosnevad kümnetest eesmärkidest ja sadadest alapunktidest. Kindlasti leiab igasuguse arenduse puhul midagi, mis mõne riikliku strateegiadokumendi punktikesega haakub, aga kas seal andmemassiivis ikkagi peitub ammendav vastus Mikli esitatud küsimusele? Seejuures pole Mikli ainus ninapidi uue planeerimisseaduse koostamise juures olnud isik, kelle jaoks arendajate valik tuli üllatusena. Siim Kiisler vastutas seaduse kokkupaneku ajal regionaalministrina planeeringute valdkonna eest. Ka tema ütleb, et seadusesse eriplaneeringu loogikat sisse kirjutades ei pidanud mitte keegi silmas erainvestorite projekte. Selle peale isegi ei mõeldud mitte. Hoolimata sellest, et kõrgeim kohtuinstants on omapoolses hinnangus hiljem leidnud, et juriidiliselt kvalifitseerub ka eraarendus riikliku eriplaneeringu alla, oli tegemist tõlgendusliku finessiga, mis ei järginud algset seaduse mõtet. See oli otsitud lahendus, mis elimineeris võrrandist kohaliku omavalitsuse.

Episood nr 2 ehk kuidas tellida endale sobivat seadust

Arendajatel oli siiski üks väikene probleem, isegi kui valitsus otsustab nende taotluse rahuldada. Nimelt oli riikliku eriplaneeringu menetlemine seaduse järgi üle antud rahandusministeeriumi planeeringute osakonnale, kuid raha neile selleks polnud eraldatud. Raha pidi tulema koos riigi huviga. Antud juhul oli tegemist aga eraarendaja initsiatiiviga, millel on kattuvusi riigi strateegiliste eesmärkidega. Riigil polnud plaanis poolt miljonit eurot, mida hinnanguliselt peeti eriplaneeringu maksumuseks, välja käia. Olukorra lahendamiseks tuli kiirkorras muuta planeerimisseadust nii, et uuringute eest oleks võimalik tasuda ka huvitatud osapoolel. Rahandusministeeriumis asutakse tempokalt muudatusettepanekut välja töötama. Paralleelselt koostatakse Raidla õigusbüroos ka arendajate versiooni seadusemuudatusest. Lõpuks läheb käiku ministeeriumi nägemus, mis läheneb rahastusprobleemile terviklikumalt, st huvitatud osapool saab õiguse uuringute eest tasuda ka teiste planeeringuliikide puhul.

Nimelt on planeerimismaailma kolm osapoolt juba aastakümneid omavahel sahkerdanud. Eraarenduste planeerimine näeb tavaliselt välja niimoodi: on ärimees või grupp ärimehi, kes soovivad mõne omavalitsuse territooriumile oma ettevõtlushuvide realiseerimiseks püstitada mingi ehitise. Et seda teha, tuleb ärimeestel viia taotlus linna- või vallavalitsusse, kellel on seadusest tulenev kohustus planeeringute koostamist korraldada. Paraku on praktika selline, et ka kohalikel omavalitsustel pole raha ja ametnikke, et seda ülesannet nõuetekohaselt täita. Soove püstitada mõni vabrik või laohoone jõuab suuremate omavalitsuste lauale lihtsalt niivõrd palju. Tegelikud planeeringute koostajad on planeerimiskonsultandid – nemad panevad ärimeeste ideed ruumiliselt paberile, kontrollivad vastavust kehtivate regulatsioonidega ning vajadusel koostavad keskkonnamõjude hindamise aruande. Pikka aega maksid ärimehed otse konsultantidele, et need teeksid planeeringu valmis. Omavalitsusele jäi üle see kas kinnitada või tagasi lükata. Kuna see tundus liiga avaliku „skeemitamisena“, siis nüüd on paljudes omavalitsustes hakatud sõlmima kolmepoolseid lepinguid. Paraku on tegemist kosmeetilise muudatusega, mis ei muuda probleemi sisu – omavalitsustel pole piisavat mõju planeeringulahenduse üle otsustamisel. Kolmepoolsed lepingud näevad ette, et ärimehed tasuvad planeeringu eest, kuid enamasti tähendab see ka endale sobiva konsultatsioonifirma leidmist. Sellest firmast saab loomulik liitlane ärimeestele, kellega koos üritatakse veenda kohalikku omavalitsust, mitte vastupidi. Sellega on saavutatud kõigest näiline läbipaistvus, kus kaotajaks jäävad avalikkuse huvid, mida seaduse kohaselt peaks esindama kohalik võim.

Tselluloositehase eriplaneeringu raames jõustunud seadusemuudatus toob sellesse hämarasse maailma veidi õiguslikku selgust. Nüüd ei pea enam skeemitamist pelgama, sest see on seadustatud. Eraarendaja võibki seadusest tulenevalt uuringud kinni maksta. Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna juht Tiit Oidjärv peab seda tselluloosisaaga ehk kõige positiivsemaks järelmiks. Juba aastakümneid vohanud praktika sai viimaks seadusliku kuju. Samas rõhutab Oidjärv, et uus regulatsioon puudutab ainult rahastamist. Nii tuleks planeerija edaspidi leida hankega, mille korraldamine ja võitja valimine on kohaliku omavalitsuse või ministeeriumi ülesanne. See peaks välistama olukorra, kus ärimehed leiavad endale meelepärase planeerija.

Allikas: ERR

Tiit Oidjärv saates “Suud puhtaks”

Mitte kõik ei näinud olukorda nii helgetes toonides. Riigikontroll leidis, et muudatus võimaldab arendajal planeeringu koostamist kallutada, Mikli nägi selles korruptsiooniriski, seadusemuudatuse välja kuulutanud president pidas aga vajalikuks lisada, et seaduse menetlemine parlamendis ei vastanud läbipaistva, üksikasjaliku ning kaasava õigusloome tavadele. Sellega osutas Kaljulaid seaduseelnõu menetlemise kiirusele: kolm lugemist läbis eelnõu riigikogu suures saalis kahe nädalaga ning muudatusettepanekute tegemise aega lühendati kümnelt tööpäevalt kahele. „Selline kiirkonas menetlemine ei jäta võimalust sisukaks parlamentaarseks debatiks,“ leidis riigipea.

Tõepoolest, aprillis 2017 oli seaduse muutmisega kiire. 30. jaanuaril oli Est-For esitanud valitsusele taotluse eriplaneeringu algatamiseks. Seadusest tulenevalt oli valitsusel nüüd kolm kuud aega, et sellele reageerida. Kell oleks kukkunud 30. aprillil. Arendajad tegid meedia vahendusel omalt poolt kõik selleks, et seda survet kuklas ka tuntaks. Juba märtsis anti valitsusele mõista, et Eestis on planeeringu ja keskkonnalubade menetlus hirmuäratavalt pikk. Selle ajaga võib isegi „tuhin üle minna“, ütleb Kohava väljaandele Eesti Mets. Kui Soomes sai Äänekoski tehas kõik vajalikud load kaheksa kuuga, siis Eestis võtvat see aega vähemalt kaks ja pool aastat. „Me ei otsi mingeid erisusi, aga me saame paluda valitsust ja ametkondi mitte kasutada maksimaalseid tähtaegu,“ edastab Polli meedia vahendusel miljardiprojekti eestvedajate palve. Kui valitsus head tahet ei näita, vihjatakse ka võimalusele kolida investeering Lätti. Eestis hoidvat arendajaid ainult patriotism.

See sõnum ei jää poliitikute seas tähelepanuta. Ettevõtlusminister Urve Palo paar nädalat hiljem meediale antud kommentaar kordab sisuliselt arendajate seisukohta: „Arvestades tänaseid mitmeaastaseid menetlustähtaegu raugeb ettevõtja soov ettevõtet rajada enne, kui nende protsessidega üldse kuhugi jõutakse.“ Tähelepanuväärne on ka ainus sõnavõtt, mis planeerimisseaduse eelnõu kolmel lugemisel riigikogu saalis kõlab. Reformierakondlane Meelis Mälberg leiab nimelt, et muudatuse näol on tegu mõistliku sammuga, kuid saaks veel paremini: „Me ei peaks poolel teel peatuma. Uue ettevõtte saab Eestis asutada paari tunniga. Võiksime võtta eesmärgiks, et planeerimisprotsess oleks võimalik ära teha paari kuuga. […] Avaliku sektori ülalpidamiseks vajaminevat raha teenib vaid ettevõtlus ja seda ei tohi liigne bürokraatia lämmatada ega piirata.“ Arendajate jutupunktid puidu väärindamisest, tulust sajale tuhandele metsaomanikule ning Põhjamaade eeskujust on kõik kenasti Mälbergi sõnavõttu põimitud. Jääb mulje, nagu oleks rahvasaadik maha lugenud ettevõtjate koostatud reklaamteksti. Lõpuks võetakse seadus vastu 77 poolthäälega, ühtegi vastuhäält pole.

Muster survestamise teel saadud meelepärastest otsustest kordub eriplaneeringu ala kitsendamisel. Seadusest tulenevalt on võimalik eriplaneering algatada kogu Eesti ulatuses või valida selleks kitsam piirkond. Pole aga ühtegi paragrahvi selle kohta, kuidas kitsendamine peaks toimuma või mitu piirkonda selle tulemusena peaks sõelale jääma. Kuigi jaanuaris peetud pressikonverentsil väidavad arendajad, et nemad käsitlevad võimaliku planeeringualana kogu Eestit, on tegemist avalikkusele valetamisega. Juba 2016. aasta novembris, enne idee avalikustamist viib Est-For läbi geoinformaatilise analüüsi tehase rajamiseks sobiva maa-ala leidmiseks. Analüüsitakse ainult Suur-Emajõe piirkonda, sest see on väidetavalt ainus ala, kuhu säärase tehase rajamine oleks majanduslikult otstarbekas. Mujal on probleemiks konkureerivate sadamate lähedus või kaugus toormaterjalist. Oma taotluses eriplaneeringu algatamiseks käivad arendajad kohe ka asukohasoovi välja: Emajõe-lähedane piirkond Tartu- ja Viljandimaal, kaugus jõest 5–10 kilomeetrit. Esialgselt ministeeriumide kooskõlastusringil nõustub MKM arendajate seisukohaga, kuid keskkonnaministeerium märgib, et alternatiividena võiksid sobida veel ka Pärnu ja Narva jõgi.

26. aprillil allkirjastatud eriplaneeringu algatamise korralduses on planeeringualana märgitud aga lisaks Tartu- ja Viljandimaale ka Põlva-, Pärnu- ja Jõgevamaa. Kirde-Eesti välistatakse, kuna see asuvat puiduressursist liiga kaugel. Arendajatele pole selline asjade käik meelepärane. Rohkem asukohti tähendaks suuremat aja- ja rahakulu. Majanduslikud kalkulatsioonid on nende jaoks Pärnu variandina niikuinii juba välistanud. Nädal aega hiljem saadavad nad valitsusele ultimatiivse sisuga kirja, nõudes eriplaneeringu ala kitsendamist nende algses taotluses ettenähtud piirides. Meedias kostub taas arendajate ähvardav kõnepruuk. „Need investorid, kes meie taga on, ei ole valmis seda tehast mujale tegema. Ja kui ükskõik mis põhjusel, olgu see argumenteeritud või mitte, me seda tehast sinna rajada ei saa, siis meie poolt jääb see üldse Eestisse tegemata,“ ütleb Kohava Postimehele. Uuesti survestatakse valitsust jutuga Lätti kolimisest. Ja taas kord läheb valitsus selle jutu peale liimile. Korraldus saadetakse ministeeriumidesse uuele kooskõlastusringile ning teistkordselt saavad MKM ja keskkonnaministeerium oma seisukohti avaldada. Võrreldes märtsikuuga pole MKMi arusaam muutunud, küll aga leiab keskkonnaministeerium ühtäkki, et Pärnu jõele sellist tehast rajada ikkagi ei saa: tegemist on suures ulatuses Natura 2000 alaga, mis on Eesti tähtsaim lõhejõgi. Toonane keskkonnaminister Marko Pomerants ministeeriumi vastustes mingit ebakõla ei näe – märtsis lähtuti vee piisavusest, mais keskkonnakaitselisest kaalutlustest. Viimase järgi on Pärnu jõgi tundlikum kui Emajõgi, kuigi ka Emajõega piirneb 4 suurt looduskaitseala.

Planeeringuala piirkond.

Arendajatele vastu tulemine toob siinkohal kaasa järjekordse juriidilise mitmetimõistetavuse. Seaduse järgi kaheetapilise eriplaneeringu esimene faas on asukohavalik. Selleks peaks eri asukohti omavahel võrdlema. Hiljem väitsid ministeeriumi ametnikud küll järjekindlalt, et omavahel hakataksegi võrdlema 52 asukohta. Lihtsalt need piirnesid juhtumisi kõik sama veekoguga ja asusid üksteisele võrdlemisi ligidal. Hilisemad tehase kriitikud oleksid soovinud näha, et kaalumisele võetaks lisaks Emajõele ka Pärnu ja Narva jõgi ning lisaks keskkonnamõjule tehtaks eriplaneeringu raames mh ära ka majanduslikud arvutused tehase tasuvuse kohta igas piirkonnas – alles seejärel saab hakata asukohti omavahel järjestama. Praegu juhtus aga nii, et arendaja oli osa eriplaneeringu jaoks tarvilikke uuringuid iseseisvalt juba eelnevalt koostanud ja kasutas saadud tulemusi valitsuse survestamiseks, et asukohavaliku etapis oleksid laual ainult nende jaoks majanduslikult meelepärased variandid. Veel enam, kui hiljem heideti Tartu linnavõimule ja teadlastele ette, et Emajõe välistamine ilma uuringuteta ei kõlba kuhugi, siis keskkonnaministeerium välistas Pärnu jõe ilma ühegi uuringuta. Argumente oli kooskõlastuskirjas kordades vähem, kui neid hiljem Emajõega seoses esile kerkis. Ametnike õnneks sai kooskõlastamisega tegeleda vaikselt e-kirju põrgatades.

Kui aga tõepoolest tundus mõistlik asukohavalikul lähtuda majanduslikest kaalutlustest, mistõttu lõpuks kaks alternatiivset piirkonda nimekirjast maha tõmmati, siis jääb arusaamatuks, miks riik sel hetkel – kui oli näha, et riikliku eriplaneeringu esimene etapp on muutumas farsiks – arendajatele mõnda alternatiivset planeeringuliiki välja ei pakkunud. Geoinformaatiline analüüs pidi andma puidutöösturitele vastuse, milline neist 52 Emajõe-äärsest asukohast on majanduslikus mõttes kõige magusam. Selles asukohas oleks võinud algatada kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu. Põhjendused, nagu oleks mitmes omavalitsuses korraga planeeringu algatamine olnud ühiskonda eksitav, tunduvad otsitud, kuna sama saaks öelda kogu senise tselluloositehase eriplaneeringu algatamise menetluse kohta. Pomerants leiab Väimela kanala näitel, et sõltumata planeeringu liigist oleks lõpptulemus jäänud samaks – palju emotsioone, vähe teadmisi. Ta kahtleb, kas niivõrd keeruka projekti puhul oleks omavalitsusel olnud üldse sellist kompetentsi, mida arendajatele ja konsultantidele tasakaaluks vastu pakkuda. Ministeeriumis oleks seda leidunud rohkem.

Eriplaneeringu mõte oli vaagida, kas arendajate majanduslik kaalutlus kaalub üles võimaliku keskkonnakahju. Näiteks Tartu maavalitsus, kes omapoolses arvamuses eriplaneeringu algatamise kohta soovitas ala laiendada Ida-Virumaale, põhjendab seda Peipsi ja Läänemere erineva reostustaluvusega. Kui toormaterjali transport Kirde-Eestisse on kallim, siis suuremad kulutused Emajõe-äärsetele puhastusseadmetele võivad selle efekti nullida. Maavalitsus vihjab kummastavale olukorrale, kus kuskil olid ettevõtja majanduslikud kalkulatsioonid, mis aitasid välistada füüsiliselt ja funktsionaalselt sobivaid piirkondi, kuid teisalt ei avaldatud kuni lõpuni välja, mida mõistetakse termini all „kõige moodsam tehnoloogia“ või milliseid puhastusseadmeid hakatakse kasutama. Ka need peaksid olema arvutuskäikude osad, mis muudab tasuvusanalüüside lahtisidumise keskkonnamõjude hindamisest meelevaldseks.

Est-Fori projekti puhul pärinesid kõik arvud arendajatelt. Riigil polnud ette näidata arvutusi majanduslike argumentide vaidlustamiseks.

Õpetlik on siinjuures ka praegu arutluse all olev Helsingi-Tallinna tunneli eriplaneering. Tegu on eraarendajate initsiatiiviga, millele riik pole seni rohelist tuld andnud. Selle asemel nõuab rahandusministeerium tunneli äriplaani kohta järjest uusi ja detailsemaid andmeid. Põhjuse selleks annab MKM-i tasuvusanalüüs 2018. aastast, mis prognoosis kordades väiksemaid reisijate ja kaubavedude numbreid. Niisiis riigil on tunneli arendajatele vastu panna omapoolsed arvutuskäigud, mis annavad aluse kriitiliste küsimuste esitamiseks. Est-Fori projekti puhul pärinesid kõik arvud arendajatelt. Riigil polnud ette näidata arvutusi majanduslike argumentide vaidlustamiseks. Mikli leiab, et eelvaliku jaoks oleks riik võinud ise tellida mingi tasuvusanalüüsi, nagu seda Rail Balticu puhul tehti (siinkohal tasub muidugi mainida, et ükski tasuvusanalüüs pole Rail Balticu kriitikuid vaigistanud ja võimalik, et analüüsist endast oleks kujunenud hiljem kriitikaobjekt).

Miljardiprojekti eestvedajad olid teinud valiku Suur-Emajõe kasuks teadmises, et Emajõe keskkonnaseisund on hinnatud halvaks. Est-Fori 2016. aastal valminud eeltööde dokumendis on alapeatükk „Emajõe seisund“, kus peamised probleemid kenasti üles loetud. Kuigi avalikkusele edastati sõnumeid keskkonnasõbralikust tehasest, siis paralleelselt võis terav vaatlejasilm tuvastada märke tselluloositööstusega kaasneva reostuse normaliseerimisest.

Nädalapäevad enne eriplaneeringu algatamist ilmub riigihangete infosüsteemi pealtnäha täiesti tavaline keskkonnaministeeriumi hange. Ministeerium soovib tellida analüüsi ühele Euroopa Liidu veepoliitika direktiivi artiklile. Täpsemalt soovitakse teada, mis juhtudel võib pinnaveekogu seisundiklass langeda. Kõigil liikmesriikidel on seadusest tulenev kohustus veekogude seisundit hinnata ning pikemas perspektiivis tagada hea seisundiklass. Emajõe seisundiklass oli eri põhjustel hinnatud halvaks. Nüüd tundis keskkonnaministeerium miskipärast huvi erandite kehtestamise vastu antud valdkonnas. Keskkonnaministeeriumi väitel algatati hange seoses uue veeseaduse koostamisega. Samas teatab Est-Fori konsultant Juhan Ruut 2017. aasta 7. novembril riigikogu keskkonnakomisjoni istungil, et juhul, kui uuringutest peaks selguma, et Suur-Emajõe vee kvaliteet halveneb, tuleb erandit taotleda Euroopa Komisjonist. Tehase kriitikud viivad need kaks juhtumit hiljem omavahel kokku. Pilt, mis avaneb, ei ole ilus. Tundub, et riik otsib juriidilisi õigustusi Emajõe reostamiseks veel enne, kui uuringud on alanud.

Et miljardiprojekti rajamiseks üritatakse taganeda Euroopa Liidu ees võetud kohustusest Emajõe veeseisundit parandada, vihjab ka 2017. aasta suvel valminud eriplaneeringu lähteseisukohtade ja mõjude hindamise väljatöötamiskavatsuse (VTK) eelnõu. Ka see dokument mainib erandi seadmise võimalust, kui kavandataval tegevusel on negatiivne mõju veemajanduskava eesmärkidele, millest peamine puudutab seisundiklassi. Olgu siinkohal küll märgitud, et samas eelnõus leidub mh ka lause: „Emajõe ja Peipsi järve veekogumi seisundiklass ei tohi veevõtu ja heitvee ärajuhtimise tulemusel muutuda halvemaks.“ Euroopa Liidu ees olime aga võtnud märksa ambitsioonikama eesmärgi seda parandada.

Otsus eriplaneeringu algatamiseks oli Est-Fori jaoks Pyrrhose võit – eesmärk küll saavutati, aga ise laoti ka vundament hilisemale protestile.

Nimetatud eelnõus räägitakse muudest planeeritava tselluloositööstusega mitte seotud meetmetest, mis vähendavad tehase rajamisega kaasnevat võimalikku mõju. Mitmed eriplaneeringu jätkamist pooldanud inimesed räägivad mulle samuti võimalusest tehase keskkonnamõju muud moodi kompenseerida, näiteks Tartu linna puhastussüsteeme paremaks timmides. Oidjärv sai asjast aru nii, et kusagil mujal paremaid puhastusmeetmeid rakendades on võimalik tehase keskkonnamõju tasakaalustada. Kiisler selgitab seda loogikat pikemalt: „Kui mingit ainet tuleb põllu pealt 100 ühikut või kuskilt torust kolm ühikut, siis on küsimus, milline on optimaalsem tegevus, et EL-i eesmärke saavutada. Valitsus oleks saanud esitada arendajatele tingimuse, et kui lisatakse kolm ühikut reostust, siis peavad nad kümne ühiku võrra hajareostust mujalt kokku koguma.“ Keskkonnaministeeriumi esindajate väitel oli tegemist alternatiivsete meetmetega, mida sooviti analüüsida selleks, et kõik võimalused oleksid hiljem laual.

Loetletud episoodide probleemsus väljendub enamasti tehnilistes detailides, mis on olemuslikult kuivad ja keerulised. Need on tihti peidetud dokumentidesse, mille peale inimene tänavalt mitte kuidagi juhuslikult ei satu. Ja üks dokument moodustab ainult ühe killu sellest raskesti läbi näritavast mosaiigist, mis pealegi kippus mattuma sügavale avalikkust uinutava PR-juttu alla. Nende kildude süstematiseerimine oleks võinud olla ajakirjanduse ülesanne, kuid meedias käsitleti probleemseid episoode reeglina eraldi. Mõnda siin mainitud episoodi pole ajakirjandus kordagi kajastanud. Seetõttu seisnes ka tehase suhtes skeptiliste kodanikuaktivistide töö esialgu kõikide pusletükkide kokku kogumises ja hindamises. Signaal tuli esmalt mürast puhastada. Küll aga võib öelda, et otsus eriplaneeringu algatamiseks oli Est-Fori jaoks Pyrrhose võit – eesmärk küll saavutati, aga selle saavutamist ilmestanud poliitilise käteväänamisega laoti ise ka vundament hilisemale protestile. Kogu eelnev töö avalikkuse meelsuse kujundamiseks visati sellega prügikasti.

Siiani oli arendajate projekt kulgenud viperusteta, kuigi taustal on metsast kostnud juba mõnda aega sõjatrummide helisid. Metsast tulebki esimene vastulöök. Kaks päeva pärast eriplaneeringu algatamist korraldab kodanikuliikumine Eesti Metsa Abiks Tartu Raekoja platsil esimese tehasevastase meeleavalduse. Erksama meelega inimesed on miljardi lummusest juba vabanenud.

3. OSA

SÕDA METSA PÄRAST

Mastaapse puidutööstusprojekti avalikustamiseks valiti kõige ebasoodsam moment üldse. Just oli läbi saanud 2016. aasta, mil metsandusküsimus sai teravdatud tähelepanu osaliseks.

Meelehärmi tekitas keskkonnaministeeriumi plaan langetada kuusikute raievanust 60–70 aastani. Pead pani vangutama valitsuse otsus hakata valminud Eesti Energia Auvere elektrijaamas põletama puitu. Keskkonnaorganisatsioonid nägid intensiivses metsamajandamises suurt ohtu lendorava populatsioonile. Novembris käivitus kampaania „Eesti metsa kaitseks“, millest aasta lõpuks kasvas välja liikumine Eesti Metsa Abiks (EMA). Detsembris avaldavad 102 kultuuritegelast metsa teemadel avaliku kirja. 16. detsembril ehk vähem kui kuu aega enne tehaseplaani avalikustamist toimub keskkonnaministeeriumi ees riikliku metsanduspoliitika vastane meeleavaldus. Kohal pole veel masse, küll aga näitavad meeleavaldajad vilumust meediaspektaakli korraldamises. Metsast oli paari kuuga saanud nii kuum teema, et käibele võetakse termin metsasõda. Võis eeldada, et Est-For peab hakkama oma projektiga vastutuult rühkima.

Veel aasta varem pidid aktivistid kurja vaeva nägema, et metsandusküsimusi üldse meedias tõstatada. See tundus kuiv ja keeruline valdkond, mis jättis avalikkuse külmaks. Muutuse tõi endaga kaasa hilisem EMA juhtfiguur Linda-Mari Väli seniseid konventsioone rikkunud tegevusega. Eestis eksisteeris mitmeid keskkonnahoiuga tegelevaid organisatsioone nagu Eestimaa Looduse Fond või Eesti Roheline Liikumine, kuid nende tegevusmeetodid jäid enamasti mugavustsooni. Nad istusid metsatöösturitega ühe laua taga, esitasid seal oma ettepanekuid, vaidlustasid tööstuse omasid, saatsid välja pressiteateid ja kirjutasid arvamuslugusid, kuid see oli siidikinnastes tegutsemine. Hammaste näitamist esines harva, vastasseisu asemel eelistati koostööd. Usuti, et hea tahe on rusikate vehkimisest kasulikum.

Väli ei kavatsenud olla metsapoliitika kujundajatele nii meeldiv partner. Tema prõmmis ustele, tundis ennast mugavalt ruuporit käes hoides, ei tundnud mingit aukartust ühegi metsanduskorüfee ees ja ei kavatsenud päris kindlasti hämaras kontorinurgas projektide kirjutamisega päevi õhtusse saata. Selle asemel kirjutas ta inimestele – pakkus raietega kimpus kogukondadele mitmekülgset tuge, osales innukalt ülimalt populaarseks kujunenud EMA Facebooki-grupi aruteludes ning otsis kontakti teiste metsa käekäigu vastu huvi tundvate osapooltega, olgu nendeks siis ornitoloogid, korilased, loodusfotograafid või turismiettevõtjad. Loomulikult tembeldas vastaspool Väli radikaaliks, kes külvab hüsteeriat. Kui varasemalt võis selle võttega tüütutest aktivistidest isegi lahti saada, siis EMA ja Väli pole siiamaani kusagile haihtunud. Vastupidi, metsakaitsjate hääl kostab täna vaat et valjemini kui puidutöösturite oma.

Seejuures räägivad need kaks häält metsast täiesti vastandlikku juttu. Erimeelsused algavad juba metsa definitsioonist: metsakaitsjate jaoks on tegemist keerulise ja rikkaliku ökosüsteemiga, töösturite jaoks on mets ja metsamaa põhimõtteliselt sünonüümsed mõisted – raha on peidus mõlemas. Kui aktivistid muretsevad, et mets saab siinmail kohe-kohe otsa, siis teiselt poolt lauda kostab vastuseks, et Eesti metsasus pole ajaloos nii kõrge olnudki. Kui esimesed peavad liigirikkuse seisukohalt oluliseks vanade metsade säilitamist, siis teised toonitavad, et noor mets seob kõige paremini süsinikku, mida on tarvis kliimaeesmärkide saavutamiseks (viimase väite on metsakaitsjad omakorda värsketele teadusuuringutele toetudes juba vaidlustanud). Aktivistid viitavad OECD statistikale, mille järgi on Eesti Euroopa Liidus raieintensiivsuse poolest teine riik, tööstus pareerib seda faktiga rangelt kaitstavate metsade osakaalust – selles arvestuses jääb Eesti Euroopas alla ainult Soomele. Erinevused algavad juba sõnavara tasandil: üks räägib vääriselupaikadest, teine väärindamisest; üks lageraiest, teine nimetab sama asja uuendusraieks; üks jätkusuutlikkusest, teine küpsusest; üks kaitsmisest, teine majandamisest; üks pühapaikadest, teine SKT-st.

Metsaärimeh esimees, keskkonnaministeeriumi kantsler, mõni teine kõrge riigiametnik, Maaülikooli metsandusteadlane või siis mõne erialaliidu juht. Selle artikli tarbeks ei soostunud tehase investorid ega arendajad minuga suhtlema. Seegi on kõnekas. Arendajate positsiooni peavad kaitsma Maaülikooli rektor Mait Klaassen ning Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu (EMPL) juht Jaak Nigul. Kui ma nendega vestlen, ei kordu jutus mitte ainult faktid ja argumendid, vaid isegi metafoorid. Mõlemad manavad mulle ette võrdpildi inimestest ja puudest. Kui inimlapsed tunduvad meile armsad ning keegi ei kahtle nende eksistentsis, siis miks me tahame väita, et põlvepikkune puu pole puu. „Mets on nagu inimene – sünnib, kasvab ja mingil hetkel kaob,“ ütleb Klaassen. See kujund peaks selgitama, kuidas metsata metsamaast saab paari aastakümne pärast täisväärtuslik mets koos elurikkuse ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Muidugi, omad metafoorid on ka metsakaitsjatel. Nemad räägivad puupõldudest ja rahakallistajatest.

Kui üldiselt aitab selliseid dispuute lahendada teadus, siis metsandusküsimuses on ka teadlased lõhki. Kaks osapoolt toetuvad eri autoriteetidele. Töösturite väiteid baseeruvad Maaülikooli metsandusosakonna rohkem kui poole sajandi pikkusel teadustraditsioonil. Vastaspool kuulab ennekõike seda, mida ütlevad Tartu Ülikooli ökoloogid ja looduskaitseteadlased. Isegi kui teadlased isekeskis suudavad nende erimeelsuste üle tsiviliseeritult debateerida, muutub sama arutelu vahendajate suu läbi inetuks poriloopimiseks, kus ökoloogidest saavad diletandid ja metsateadlastest puidumaffia kannupoisid. Leerideülest vaadet ei esinda kumbki.

Sasipuntra lahti harutamiseks ei aita ka alusandmete juurde tagasi minemine, sest usaldus andmestiku vastu puudub. Metodoloogiaid raiemahtude või metsa juurdekasvu arvutamiseks on mitu, ükski neist pole lõpuni ideaalne, baasvalemeid on võimalik vaidlustada ning ebamäärasust enda kasuks ära kasutada. Näiteks avaldas Tartu Ülikooli looduskaitsebioloog Asko Lõhmus koos kolleeg Kaie Kriiska ja Maaülikooli metsandusteadlase Raul Rosenvaldiga 2017. aasta detsembris Postimehes artikli, milles väideti, et keskkonnaministeerium manipuleerib puidustatistikaga ja seeläbi eksitab avalikkust. Niisamuti levivad aktivistide seas kuvatõmmised sellest, kuidas Maa-amet kellegi krundil kasvava õunapuuaia metsana arvele on võtnud. Usaldamatus riiklike keskkonnaametkondade suhtes on ületanud kriitilise piiri.

Olukorras, kus on palju vastandlikke andmeid, muutub otsuste tegemisel määravaks oma silm. EMA Facebooki-gruppi postitatakse agaralt pilte koletutest raielankidest Eesti eri paigus. Harvesteri sügavaid roopaid täis kuumaastik tekitab paratamatult tülgastust ja trotsi, eriti kui tegemist on kellegi endise marjametsa või lapsepõlvemaastikuga, mis parasjagu üles on songitud. Igast fotost saab asitõend metsandussektori kasuahnusest, hoolimatusest ja vägivallast. Harvesterist on saanud tänu NO99 lavastusele Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval kurjuse kehastus – tipptehnoloogiat täis seadeldis õblukest naist kollitamas. Metsandusinimesed olid presidendi vastuvõtul näidatud videost hingepõhjani häiritud. Järgnevaid vastuvõtte lubasid paljud boikoteerida. „See oli solvang. Kogu sektorile pandi pahalase märk külge,“ ütleb Nigul. Terava kontrastina toovad ärihuvide esindajad tunnustavalt esile Soome esileedi kasepuidust valmistatud kleidi, mille valmimist jäädvustanud Soome televisioon näitas ka toormaterjali hankimist. Selle töö tegi ära harvester. Masin, mis on Niguli sõnul vähendanud kordades metsameeste kutsehaigusi ja tööõnnetusi.

Fotodele raielankidest panevad puiduärimehed vastu numbrid. 35 000 hõivatut, kes moodustavad Kesk- ja Lõuna-Eesti regioonides pea viiendiku kogu tööhõivest. Tänu puidu- ja mööblitööstusele olevat elu maapiirkondades tänapäeval üldse võimalik. Või 2,4 miljardi euroni ulatuv ekspordimaht, millega ollakse sektorite lõikes juhtival kohal. Eesti elab suures osas metsa pealt, väidab mulle Nigul. Ta nimetab metsakaitsjate majandusargumente parimal juhul naiivseteks, meenutades ühte ümarlauda, kus metsa teemadel palju sõna võtnud aktivist tõi jätkusuutliku puidutööstuse näitena ühe Võrumaa ettevõtja, kes valmistab kuusepuust Jaapanisse toidupulkade aluseid. Tselluloosisaaga käigus soovitas EMA odava Hiina netikaubanduse toetamise asemel toota samast puidust näiteks mänguasju või lõikelaudu. „See maailma mudel, kus me tarnime prügi maailma ühest otsast teise ja paneme selle sisse prügi, lõpeb niikuinii varsti suure krahhiga,” arvab Väli.

Metsa- ja puidutööstuse sektor arvudes

• Hõivatuid:
• 35 000, sh väljaspool Harjumaad 84%
• Osakaal SKT-st:
• 4,6%
• Müügitulu:
• 4 miljardit eurot
• Ekspordimaht:
• 2,3 miljardit eurot ehk 16% Eesti ekspordimahust

Sellised seisukohad põrkuvad puidutööstuse klassikalisest majandusteooriast lähtuva maailmapildiga. „Inimesed arvavad, et mänguautode arvelt makstakse TÜ arveid. Rikkaks saadakse tööstusega, mitte puust mänguasjade tootmisega. Sellega ei saa jõukaks tootjadki, ühiskonnast rääkimata,“ kinnitab Nigul. Ta väidab, et suurem osa protestijatest saavad oma igapäevase sissetuleku selleltsamalt vihatud metsa- ja puidutööstuselt. Justkui selle väite kinnituseks läkitas EMPL tänavu meediasse pressiteate, mis lõpeb sõnadega: „Hinnanguliselt laekub riigile sektori tegevuse tulemusel maksutuluna 700 miljonit eurot ehk haridus- ja teadusministeeriumi eelarve jagu maksutulu aastas.“ Nigul, kelle jaoks on kujunenud omamoodi hobiks küsida Maksuametilt regulaarselt andmeid maksulaekumiste kohta sektorite lõikes, teab rääkida, et juba aastaid on üheksakümmend protsenti riiklikest maksudest laekunud ettevõtlusest. Ülejäänud 10% laekub valitsussektorist, kuid see on sekundaarne maksutulu, mille eeldus on eelnev primaarse maksutulu laekumine ettevõtlussektorist. See statistika kinnitab tema veendumust, et valitsussektor loob tingimusi ja väärtusi, kuid ümberjagatavat lisandväärtust loob vaid ettevõtlus. Kui Eesti soovib kunagi Soome või Rootsi sarnaseks heaoluriigiks pürgida, siis tuleb aktsepteerida suurtööstuste olemasolu.

Est-Fori projektist saab niigi polariseerunud metsandusarutelude uus tulipunkt. Toormaterjali tõttu polnud arendajatel metsaküsimusest kuskile pääsu. Aastas pidi tehas neelama 3,3 miljonit tihumeetrit ümarpuitu ja puiduhaket. See on veerand Eesti 2018. aasta raiemahust. Ometi korrutasid arendajad, et puidurafineerimistehase rajamine raiemahtude kasvu endaga kaasa ei too. Esiteks veetakse 2 miljonit tihumeetrit tselluloositootmiseks sobilikku puitu Eestist lihtsalt ümarpalgina Soome ja Rootsi, et sealsele puidutööstusele lisandväärtust toota. See oli argument, millele oli raske vastu vaielda. Väideti, et sellele ressursile puudub parem rakendus. Teiseks lubasid arendajad konkureerida puiduhakke pärast kohalike graanulitootjatega. Hakkest oleks võinud lisanduda maksimaalselt 1,1 miljonit tihumeetrit aastas. Kolmandaks nimetati tselluloositehast Liivimaa projektiks, mis varub arvestataval hulgal puitu ka Põhja-Lätist. Just seepärast pressiti ennast vägisi Emajõe äärde. Kui sellest kõigest ikkagi väheks jääb, siis lubati Leedust või Valgevenest toormaterjali importida. Mis peamine, mitte mingit survet riigile raiemahtude suurendamiseks pole.

Puu sortimendid

• Saepalk:
• suure diameetriga mitme meetri pikkune kahjustusteta puu, enamasti puutüvede alumised kaks kolmandikku.
• Paberipuu:
• saepalgist väiksema diameetriga, halvema kvaliteediga ja kergemate kahjustustega puu. Enamasti puutüvede ülemine kolmandik ning harvendus- ja hooldusraiete käigus välja raiutud sortiment.
• Küttepuu:
• peene läbimõõduga kvaliteedi poolest tarbepuuks mittesobiv puu.
• Raidmed:
• oksad, ladvaosad, tüükajupid, alusmets, raie käigus langetatud võsa ja vähemväärtuslik ning peenema diameetriga puidusortiment, millest toodetakse hakkpuitu.

Metsandusteadlased nägid arendajate plaanides aga vastuolusid, mis kujutasid ohtu säästlikule metsamajandusele. Teaduste Akadeemia raportiaruande puiduressurssi käsitleva peatüki autor Raul Rosenvald toob välja, et tehase toormevajadusest kolmandiku pidi tagama kasepuu, ülejäänu aga kuusk kui pika kiuga okaspuu, mis sobib eriti hästi pakendite tootmiseks. See suhe oleks tema sõnul pidanud olema vastupidine, sest okaspuupaberipuidu vajadusi praegused raiemahud ei kata. Samale probleemile osutas Väli: „Usaldamatus tekkis seepärast, et ministeerium oli just kuuskede raievanust langetanud ja kohe pärast seda tullakse lagedale plaaniga rajada tehas, mis kasutaks peamiselt kuusepuitu.“ Pealegi ei piisanud EMA-le arendajate lubadusest, et raiemahtu pole vaja tõsta. Liikumise hinnangul oli see niigi kõrge ning suurtööstuse lisandumisel poleks hilisem langetamine enam kõne alla tulnud.

Raiemahtude küsimus oli seda teravam, et lähenesid uue metsanduse arengukava arutelud. Üheks keskseks kinnitamist vajavaks teemaks pidid saama järgmise perioodi raiemahud. Kuigi Est-For lubas investeerimisotsust mitte langetada enne uue arengukava valmimist, ähvardas tselluloositehas oma toorainevajadusega panna säästva metsamajanduse põhimõtetest lähtuvad arenguteed kinni juba enne konsultatsioonide avamist. Asko Lõhmus, kes on aidanud koostada nii metsanduse kui looduskaitse riiklikke arengukavasid, ei mäleta, et varem oleks üldse tõstatatud paberipuu ekspordi probleemi, millele tehas justkui lahendust pakkus. Kui probleemiks oli laevadega välja veetav puit, siis lähenes riik tema meelest asjale valest otsast. Esimene küsimus oleks pidanud olema see, mida me selle puiduga üldse teha saame.

Eesti raiemahud 2000-2018

EMA asus tehaseplaanide edenedes vasturünnakule mitmel rindel. Eriplaneeringu menetlemisega tegelevalt rahandusministeeriumilt nõuti liikumise kaasamist, meedias hakati arendajatega pidama teravat kirjavahetust, valmistati ette kohtuhagi ning võeti ühendust rahvusvaheliste organisatsioonidega. Mai alguses Vorbusele ette võetud matk oli mõeldud kohalike seas kaasamõtlejate leidmiseks. Kõige selle taustal organiseeriti esimest tehasevastast meeleavaldust, mis pidi toimuma 2017. aasta 13. mail Tartu Raekoja platsil. Sinna tuleb lõpuks kohale umbes 150 inimest. Nii lava peal kui ees võib näha paljusid kirjandus- ja kultuuriinimesi, kelle seas Väli sõnutsi peamiselt infot levitati. Kultuuriavalikkusest saab üks esimesi Tartu kaitsevalle. Tehasevastaste matrooniks kujuneb luuletaja Kristiina Ehin, kelle haldjalik olek asendub avalikel aktsioonidel laste tuleviku eest seisva emalõvi võitluslikkusega. Juba Raekoja platsi meeleavaldusel kostab rahva seast hüüdeid: „Mis meie lastest küll saab?“ Lastele apelleerimine muutub tehasesaaga ja metsasõja puhul iseloomulikuks mõlemale osapoolele. Tulevastele põlvedele tahavad rikkust pärandada nii puiduärimehed kui metsakaitsjad. Erinev on aga arusaam sellest, milles rikkus väljendub. Kas tegemist on rahas mõõdetava heaoluga või puhta ja terviklikult säilinud looduskeskkonnaga? Mõlemad pooled väidavad teadvat, kumba stsenaariumi veel sündimata lapsed eelistaksid.

Suve saabudes EMA nähtav tehasevastane tegevus vaibub. Metsasõja peamine lahingutander nihkub pealinna, kus päevi kestnud võitlus ühe puu langetamise vastu päädib korrakaitsjate sekkumisega. Kevadine protest on aga äratanud tselluloositehasega ressursi peale konkureerivate ärimeeste tähelepanu, kelle sissetulekud on ohus. Kõige laastavamalt mõjuks Est-Fori projekt graanulitootjatele ning nende toodangu transpordiga seotud sadamate haldajatele. Eriti viljakaks on osutunud Pärnu Sadama ja Graanul Investi partnerlus. Pärnu Sadama nõukogu liige Kaspar Kokk võtab juunis koostöösoovi väljendades Väliga ühendust. Peagi kohtutakse Mustas Puudlis, kuhu Kokk saabub koos advokaadiga. Välile ja teisele EMA juhatuse liikmele Martin Luigale jagatakse seal juriidilist nõu ja neid utsitatakse tegutsema. Kokk leiab, et EMA võiks meedias rohkem artikleid avaldada. Suvel saavad Kokk ja Väli nelja silma all uuesti kokku. Kokk annab märku, et sooviks ühingut rahaliselt toetada, kuid teha seda sularahas. Välit oldi selliste pakkumiste eest hoiatatud. Ta punnib vastu ja soovitab Kokal teha avalik annetus MTÜ arveldusarvele. Summasid seejuures ei mainita. Kokk võtabki lõpuks Väli soovitust kuulda ja annetab EMA-le 2300 eurot. See oli annetuste toel elava ühingu jaoks viiendik 2017. aasta tuludest. Pool aastat hiljem, kui asi avalikuks tuleb, saavad vandenõuteoreetikud parastada, et aktivistide tagant paistavad ärihuvide kõrvad. EMA peab meedias deklareerima oma sõltumatust, mis nüüdseks, kus liikumise piigid on pööratud graanuliärimeeste vastu, peaks kiibitsejatele selge olema. Lühikesel perioodil metsakaitsjate ja Eesti suurima puidutöösturi huvid tõepoolest kattusid, motivatsioon pärines aga täiesti erinevatest kohtadest. „Viiendik minu kriitikast on tingitud murest inimkonna tuleviku pärast, kaheksakümmend protsenti aga sellest, et minu varbad jäävad roomikute alla,“ ütles Graanul Investi omanik Raul Kirjanen hiljem Postimehele.

Septembris algab tehasevastane kampaania uue hooga. EMA annab eriplaneeringu algatamise otsuse kohtusse. Kaebuses tuuakse välja, et vastav haldusakt on õigustühine, kuna puudub seaduses sätestatud riiklik huvi eriplaneeringu algatamiseks. Lõpuks lükatakse kaebus kõigis kolmes kohtuastmes tagasi ning tagatipuks hurjutab uus keskkonnaminister Siim Kiisler ühingut, et see torpedeerib oma kohtuvaidlustega avalikku kaasamisprotsessi ning kulutab õigusemõistja aega sisutühjadele vaietele. Ta oleks meelsamini näinud EMA-d osalemas parajasti ministeeriumis toimunud keskkonnamõjude hindamise lähteülesannete koostamisel. „Oli selgelt näha, et soovitakse vältida keskkonnamõjude hindamist, kuigi tavaline praktika on täpselt vastupidine – nõutakse just rohkem uuringuid,” ütleb Kiisler. Vastaspool peab seda järjekordseks formaalsuseks, mis pakub vastuseid üksnes kuidas-küsimustele. Tehase kriitikute huulil oli aga ainult üks küsimus: kas seda tehast tohib ehitada? Vastust teadsid nad intuitiivselt ka uuringuteta.

EMA delegatsioon käib 2017. aasta sügisel korduvalt Tartus, kus valitsev vaikelu muudab nad rahutuks. Kitsamas ringis oli tselluloositehase vastane võitlus ristitud koodnimega „Tartu põleb“. Paraku näib, et tartlased ise tuld ei võta. Väli meenutab toona valitsenud resigneerunud künismi: „Kõik ütlesid, et see tehas tuleb niikuinii. Tundus, nagu tank oleks käima lükatud.“ Vastupanu võrdus peaga vastu seina jooksmisega. Tõeline läbimurre EMA jaoks saabub alles siis, kui Indrek Vainu nuhib välja arendajate ja RMK vahel sõlmitud heade kavatsuste protokolli. EMA niigi kirevas seltskonnas silma paistmiseks peab olema koloriitne figuur. Vainu seda ka on. Infotehnoloogia eksperdina oli Vainu 35. eluaastaks saavutanud kõik, mida ühiskond ootas. Tal oli omal alal edukas ettevõte, sellega kaasnev staatus, kodulaenuta maja, lapsed ja koer. Ta oli üheksakümnendate konkurentsipõhise ühiskonna katsed kiitusega läbinud, kuid hinges pakitses. Kui karjäär viib Vainu mõneks ajaks elama Monacosse, näeb ta seal palju rikkaid ja õnnetuid inimesi. Vaikselt saabub ka isiklik äratundmine, et õnn ei peitu rahas. Vainu mälupildis on veel värskelt talletunud see tööpäeva hommik, kui ta tardunult enda ees olevaid helendavaid ekraane vaatama jääb, peas vasardamas ainult üks küsimus: „Mida ma siin teen?“ Tal oli toona pangakontol piisavalt raha, et ehitada sellest lauale kõrgeid püramiidemuretult ära elada, kuid rahuldust see ei pakkunud. Sel hetkel võttis Vainu vastu otsuse, et ta pakib oma senised tegemised kokku ja kolib ära metsa.

Jupi metsa oli linnapoiss Vainu endale ostnud juba 2006. aastal. „Mets ise ütles, et osta ja tule siia elama ja tegutsema,“ meenutab Vainu saatuslikku kaanumatka Soomaal. Metsast saab Vainu põgenemiskoht nädalavahetuseti. Ta ehitab sinna onni, kus nüüdseks elab pea aastaringi, ikka ilma vee ja elektrita. Oma metsatukas toimetab ta esivanemate kombel, tunnistamata mootorsaagi või traktorit, harvesterist rääkimata. Vainu ei salga, et tema sooviks on pöörduda tagasi arhailise elustiili juurde, kus inimene saab ise hakkama. Aega, mis meenutab Vainule tema lapsepõlvesuvesid, kus põldu sai künda hobusega ja kalal käia paadiga.

Metsaonnis jõudis Vainule kohale, et inimkonna üheks peamiseks eesmärgiks peaks olema metsiku looduse säilitamine. Mets pakkus talle ühendust millegi suurema ja sügavamaga. See on metafüüsiline tasand, mida Vainu metsas toimetades tihti koges. Küsimus pole aga pelgalt personaalses osaduses. Mets on Vainu jaoks eesti omanäolise kultuuri vundamendiks. Eestlane on metsarahvas. „Kuidas me saame olla metsarahvas, kui meil pole metsa?“ küsib Vainu, vihjates nõnda käimasolevale metsasõjale. Tema jaoks on see võitlus eestluse kestmajäämise nimel.

Eluaegse tarkvaravõluri puhul võib üllatuslikuna kõlada fakt, et veel neli aastat tagasi ei teinud Vainu sotsiaalmeedias peaaegu midagi. Siis avastas ta metsakaitsega tegelenud grupid ning ühel hetkel polnud tal enam raamatute lugemiseks aega. Tuli lugeda uudiseid ja dokumente, mida gruppides usinalt jagati, aga ka kasutajate omavahelisi jutulõngasid, mis paisusid järjest pikemaks. Vainu tunnistab, et temagi suhtus nendesse gruppidesse esialgu reservatsioonidega. Ärimehe taust pani kahtlema metsakaitsjate tõsiseltvõetavuses. Kujutluspildid puukallistajatest olid okupeerinud ka Vainu alateadvuse. Miski teda siiski kõnetas. Vaimne löögijõud – see on märksõna, mida Vainu EMA Facebooki-gruppi koondunute kohta kasutab. Tema jaoks oli paeluv, et grupiga liitunutel tuli motivatsioon metafüüsilistest kohtadest. Vainu oli leidnud omale mõttekaaslased. Tema lugu peegeldab võimendatud kujul paljude metsa käekäigust huvitunute vaimset teekonda.

EMA-s kandis Vainu tiitlit eriprojektide koordinaator. Ta nimetab seda ametinimetust „Linda-Mari naljaks“, kuid nendib samas, et ta tuli tihti lagedale ideedega, mis tundusid teiste jaoks liiga piinlikud. Üheks selliseks erimeelsusi tekitanud erilahenduseks olid Vainu performance’id ministeeriumides. Kuulsaim neist toimus tehasesaaga lõpufaasis, kui Vainu ja Väli käisid üheskoos toonase riigihalduse ministri Janek Mäggi jutul. Ekspress nimetas seda Mäggi elu kohutavaimaks koosolekuks, mis oma agressiivsuses šokeeris kõiki kohalviibijaid. „Mul oli selline tunne, et kui tal oleks olnud relv, oleks ta mu maha lasknud,“ ütleb Mäggi Ekspressile. Kohalolnud ametnikke häiris nii Vainu sõnavalik, tonaalsus kui ka kehakeel. Vainu ise nimetab seda lavastuslikuks häkiks, nagu ka kõiki teisi kohtumisi ministrite ja ametnikega. Häkiks, mille eesmärk on lõhkuda ära kaitserajatis, mille inimesed oma tegevuste õigustamiseks on püstitanud, et siis kildude sekka loopida omalt poolt uusi tükke. Vainu arusaama kohaselt moonutab see lõpuks ametniku minapilti, sest uus info tundub nii mõistuslik ja ratsionaalne, et ei klapi enam varasemaga.

Lisaks häkkidele pakkus Vainu oma varasema töökogemuse tõttu veel midagi, mida EMA grupis nappis. Ta oskas lugeda nii andmeid kui ärimeeste varjatud kavatsusi. Vainu sai iseseisvalt jälile näiteks Estonian Celli tehase torulekkele. Tegemist polnud õnneliku juhusega. Vainu väidab, et ta teadis, mida otsib. „Mõtlesin, et nad peavad mingit pätti tegema.“ Nõnda põhjendab Vainu, kuidas ta jõudis olukorrani, kus tema ees olid korraga lahti kolm ekraani Maa-ameti lehelt võetud satelliidipiltidega. Eri ajahetkedel tehtud ülelende võrreldes leidis Vainu Kunda tehasest pea kümne kilomeetri kaugusel merest mitmekilomeetrise musta triibu. Kahtlused osutusid tõeks.

Samamoodi haistis Vainu ka seda, et Est-Fori ja RMK vahel sõlmitakse ressursi kasutamiseks leping. Jällegi tuleb mängu müstiline mets, mis Vainule kõrva sosistab, et läbirääkimised sel teemal on peetud. Ta mainib seejärel lepingut enesekindlalt paljudele inimestele, ilma et oleks ise seda kordagi näinud. Nende hulgas oli ka ajakirjanikke, kellele Vainu lubas lepingu tuua kohe, kui ta selle oma valdusesse saab. „Järelikult kuskil kellelegi meeldis, mis ma rääkisin,“ jääb Vainu salapäraseks, kes ja kuidas lepingu talle ja „Pealtnägija“ toimetusele ikkagi lekitas. Arvestades „Pealtnägija“ saatelõigu teisi allikaid – Raul Kirjaneni ning tema advokaate –, võib siingi kahtlustada konkurentide sekkumist.

Sellise lepingu sõlmimise kavatsusi sai ka metsahaldjate abita loogiliselt tuletada. Juba valitsusele esitatud 12 nõudmise seas oli punkt RMK kestvuslepingute sõlmimise poliitika muutmisest. Est-For soovis, et praeguste viie aasta pikkuste lepingute asemel oleks võimalik sõlmida kolm korda pikemaid tarnekokkuleppeid. Tõsi, erisoovide nimekirja oli seni mainitud ainult ühes leheloos. Laiema avalikkuse jaoks oli see jäänud tähelepanuta. Samas olid arendajad ise lasknud lendu sõnumeid vajadusest tulevastele investoritele ette näidata, et tooraine on pikaks ajaks tagatud. Nii ressursimahukale tehasele saigi ainult riigifirma sellist garantiid pakkuda. Riiklikest toormetagatistest räägiti ka üheksakümnendate lõpus, kui moodsa tselluloositehase rajamise arutelud päevakorral olid. Üllataval kombel leidis Sylvesteri juht Mati Polli toona, et garantiisid pole vaja. „Mingeid tagatisi teatud koguse metsa osas küll andma ei peaks. Paberipuu ostetakse tehasesse turuhinnaga,“ kommenteerib ta Õhtulehele 1998. aastal. Kakskümmend aastat hiljem hakatakse Pollit süüdistama selles, et tema RMK nõukogu eelmise esimehena mängis oma suurinvesteeringule kätte magusa tarnelepingu. Polli lahkub RMK nõukogust vahetult enne 2016. aasta jõulupühi. Est-Fori juriidiline keha oli selleks ajaks juba loodud. Vainu jaoks tundub väheusutav, et Polli ei valmistanud nõukogu esimehe toolil istudes ette lahendust tselluloositehase tooraine probleemile. Kestvuslepinguid on RMK-l palju. Antud kavatsuste protokolli (sest tegemist polnud veel lepinguga) tegi eriliseks tarneperioodi pikkus – tavalise 5 aasta asemel pidi Est-Foriga sõlmitav kokkulepe kehtima 15 aastat. Seni oli RMK allkirjastanud ainult ühe nii pika kokkulepe ettevõttega Estonian Cell. Teiseks probleemiks oli lepingu maht: RMK lubas Est-Forile igal aastal loovutada poole oma paberipuidu sortimendist. Arvude keeles tähendas see umbes poolt miljonit kuupmeetrit puitu aastas. Ka see oli erakordne. Praegu kehtivatest kestvuslepingutest mahukaimad on poole väiksemad. RMK väitis toona, et parajasti müüb riigiettevõte sama puidu välismaale. Kirjaneni kommentaarid „Pealtnägija“ saatelõigus andsid mõista, et samale toormele on Eestis huvilised olemas. Kaks asja kokkupanduna tähendasid, et riik loob turueelist ühele ettevõttele, pannes sellega pikaks ajaks kinni võimalikud alternatiivsed arengusuunad puidusektoris. Eriti arvestades asjaolu, et puitu lubati müüa Skandinaavia hindadega, mis vastupidiselt intuitsioonile on tegelikult madalamad kui sama puidu hind Eestis.

Vainu osutab veel ühele kriitilisele nüansile lepingu mustandis. Nimelt lubab RMK lepingu järgselt teisel osapoolel ehk Est-Foril loovutada kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused mis tahes sidusettevõttele, st arendajad oleksid võinud vabalt tehaseprojekti hüljata ning minema jalutada, RMK leping taskus. Vainu peab tõenäoliseks, et selle lepinguga soovis üks seltskond lihtlabaselt panna käpa peale odavale toormele. Ta nimetab toimunut ressursisõjaks ega hoia ennast arendajate kavatsuste kirjeldamisel tagasi: „Need vennad vaatavad, kuidas makse kõrvale lükata, kuidas maksimaalselt saada riigilt igasugu toetusi, nad ajavad taga ainult omakasu.“

Est-For üritab „Pealtnägija“ saatelõiku ennetada sama päeva hommikul peetava pressikonverentsiga. Huvitaval kombel toimub erafirma pressiüritus RMK ruumides. Kui Eesti Ekspressi ajakirjanik suhtleb lepingu asjus RMK töötajatega, helistab talle tagasi hoopis Est-Fori palgatud PR-agentuuri esindaja. Nädalapäevad hiljem tuleb päevavalgele, et heade kavatsuste protokolli ette valmistanud Raidla õigusbüroo on juba kümme aastat nõustanud RMK-d erinevates lepingulistes vaidlustes. Tekib küsimus, kust lõpeb RMK ja algab Est-For Invest? RMK juhid võivad küll teha pähe kalanäo ja öelda, et juriidiliselt on kõik korrektne, kuid sisuliselt jääb taas kord mulje, et riik pole oma ülesannete kõrgusel ning allub arendajate diktaadile.

Kõik need sündmused langevad tehasesaaga mõistes väga tormilisele perioodile 2018. aasta jaanuaris-veebruaris. Kuu aega varem olid Vainu ja teised metsakaitsjad istunud saunalaval ning kirunud tartlasi nende passiivsuse pärast. „Mul oli vahepeal tunne, et peaksin iga nädal Tartusse sõitma ja Raekoja platsil kõnesid pidama, et rahvast agiteerida,“ meenutab Vainu. Tegelikult olid esimesed sädemed selleks hetkeks Tartus juba valla pääsenud ja tuli levis kiiresti. Pärast „Pealtnägija“ klippe avastasid EMA liikmed, et neil on aeg kõrvale tõmbuda. Tartlased saavad ise hakkama. See tähendas ka fookuse nihkumist metsalt Emajõele ning Tartule kui ülikoolilinnale.

4. OSA

TARTU PÕLEB

Kolmapäev, 8. november 2017. Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia juhtivteadur Asko Lõhmus lippab läbi sügisese Tähtvere pargi Eesti Maaülikooli peahoone poole. Just seal on algamas veebruaris loodud Est-Fori akadeemilise nõukoja laiendatud koosolek, kus lisaks rektoritele osalevad veel kolme ülikooli kutsutud teadlased.

Kolleeg Leho Ainsaare palvel on Lõhmus Tartu Ülikooli esindajana samuti oodatud. Lõhmuse näpus on nimekiri uuringutest, mida tehase rajamiseks oleks tarvis läbi viia. See nimekiri on ökoloogide ja looduskaitseorganisatsioonide seas juba mõnda aega ringelnud. Lõhmus loodab seda koosolekul ülejäänud koosviibijatele esitleda, kuid nimekiri jääbki lõpuks tema mapi vahele. Selle teemani tol päeval lihtsalt ei jõuta. TTÜ rektori Jaak Aaviksoo eestvedamisel hakatakse esimese asjana hoopis arutama, kuidas teadlased ühiskondlikult konfliktsetes küsimustes peaksid arvamust avaldama. Lõhmus, kes koosoleku järel tegi toimunust põhjalikud märkmed, meenutab, et rektorid üritasid kohale tulnud teadlastele kõrgemalt poolt selgeks teha, kui vajaliku projektiga on tselluloositehase näol tegemist. Nii vajalikuga, et selle vastu ei tohi sõna võtta. Aaviksoo leidis näiteks, et teadlane tohib mingis küsimuses oma seisukohaga esineda ainult juhul, kui see on sama kindel kui kaks korda kaks võrdub neli. Lõhmus ei saanud sellega mitte kuidagi nõustuda: „Mina kaitsesin ennast ja võimalust teadlastel avatult kõneleda.“

Lõhmuse jaoks polnud vastuvõetamatu mitte ainult rektorite jutu sisu, ka nende suhtlemisstiil oli tema hinnangul jäik, agressiivne ja hierarhiline. Ta nimetab koosolekut võimu kuritarvitavaks ürituseks: „See oli puhtakujuline jõudemonstratsioon.“ Lõpuks kujuneb kokkusaamine Lõhmuse personaalküsimuse lahkamiseks. Talle öeldakse, et oma varasema tegevusega on ta ülikooli kaubamärki kahjustanud. Lõhmus kuulub 2008. aastast RMK teadusnõukogusse ja aastast 2012 riigi metsandusnõukogusse, soosides seal säästliku metsanduse juurutamist. Ta on aidanud koostada nii metsanduse kui looduskaitse riiklikke arengukavasid. Metsandussõja tingimustes muutus tema pikaajaline tegevus avalikkuse silmis ühtäkki nähtavaks ja oluliseks. Rektorid ei vaadanud sellele soosivalt. Lõhmus on koosolekul toimunust lõpuks nii häiritud, et helistab hiljem Ainsaarele ja küsib: „Mis asi see veel oli?“ Kohtumisel jõutakse siiski olulise teetähiseni kogu tselluloosisaaga kontekstis. Rektorid leiavad, et toimunud arutelu tuleks mingi dokumendi kujul kokku võtta. Tegemist oli ikkagi esimese sisulise kohtumisega nõukoja loomisest alates ning formaalne raam koostööks tol hetkel puudus. Nõukoja tegevuses lähtuti rektorite suusõnalisest kokkuleppest. Kaks nädalat hiljem jõuabki Lõhmuse TÜ postkasti kiri, milles öeldakse, et rektorid on kokku leppinud kompetentside ühendamises riiklikult tähtsate küsimuste lahendamiseks. Lakooniliselt neljast punktist koosnenud lepe sõnastab, et ülikoolid moodustavad suuremate teemade läbitöötamiseks uurimisgruppe, et need grupid tegelevad muuhulgas teadustulemuste ühtlustamisega, et ülikoolide nimel ja ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult teaduslikult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti, ja et ülikoolid määravad oma seisukohtade avalikustamiseks kõneisikud. Lõhmus, kes oli koosoleku järel otsustanud ennast tehase ümber toimuvast distantseerida, isegi ei ava saadud kirja.

Kes aga kirja avavad, ei suuda oma silmi uskuda. Lepe paneb akadeemia kihama nagu herilaspesa. Teadlased tajuvad, et neid üritatakse suukorvistada. Rektorilt nõutakse selgitusi. Ilmub mitmeid kriitilisi artikleid meedias. Kommunikatsiooniteadlased teevad lepingu punktidele süvaanalüüsi. Eesti Teadusajakirjanike Selts avaldab kokkuleppe osas nördimust.

Kibekähku pannakse TÜ rektoraadis kokku dokument, mis iga punkti pikemalt lahti seletab. Selle paberiga varustatult läheb prorektor Erik Puura 7. detsembril Vanemuise tänava õppehoonesse kokku kutsutud selgituskoosolekule. Osalejaid on arvukalt. Puura tunneb ennast kohapeal pisut naeruväärselt. Ta üritab selgitada, et on teadlastega samas paadis, aga samas ka mitmes eri rollis – Est-Fori akadeemilise nõukoja poolt määratud koordinaator, rektoraadis ettevõtlussuhete eest vastutaja, erialalt nii keskkonnateadlane kui keemiatehnik. Tselluloositehasesse võib rollist sõltuvalt suhtuda väga erinevalt. Aga ta nõustub etteheitega, et kokkulepe on ebaõnnestunult sõnastatud.

Mõned teadlased nõuavad, et rektorid peaksid tegema uue ühisavalduse või vähemasti tulema ise praegust lepet teadlaste ette kaitsma. Seda siiski ei juhtu. Volli Kalm ütleb ERR-i vahendusel, et lepet on „meelevaldselt tõlgendatud“ ja „hakatud tonti kartma seal, kus seda ei ole“. Aaviksoo sekundeerib – teadlaste reaktsioon on „täiesti mööda tulistatud“. Lepet uuesti avama kumbki rektor ei torma. Pühade-eelsel ajal hakkab akadeemilistes ringkondades seepärast levima lepet pilav jõulukaart, kus rektoreid on kujutatud kolme idamaa targana, kes toovad Est-Forile annetusi. Kas just seepärast, aga mingi kahtlus rektorite hinge lõpuks siiski poeb. Ühes oma viimastest e-kirjadest, mille Kalm 21. detsembril nõukoja liikmetele välja saadab, toonitab ta ohtlikku võimalust, et nõukoda presenteeritakse kui ülikoolide selget toetust arendajate projektile, mistõttu tuleks selgemalt deklareerida, et ollakse teaduslike järelduste eestkõneleja. Ta lõpetab kirja sõnadega: „Est-Fori inimeste selge ootus on/oli, et akadeemilise nõukoja funktsioon ja ülesanded tuleb kuidagi selgelt ja kirjapandult fikseerida. Peab kaaluma, kas peale kuulsa kolmepoolse leppe on tegelikult veel vaja midagi kirjalikult kokku leppida.“ Selleni siiski ei jõuta.

Kaks päeva hiljem kukub Kalm suusatreeningu järel ootamatult kokku ja sureb. Tema asemel rektori kohusetäitjaks määratud Tõnu Lehtsaare tööülesannete nimekirjas pole Est-Fori akadeemiline nõukoda aga enam prioriteet. Emotsionaalselt raskel leinaperioodil tuli tegeleda uue arengukava, ülikooli eelarve ja tuhande muu väiksema ülesandega. Lehtsaar osaleb siiski 15. veebruaril viimaseks jäänud akadeemilise nõukoja kohtumisel. Arendajatega vahetatakse seal rutiinset infot, mingeid otsuseid vastu ei võeta, nõukoda otseselt ka laiali ei saadeta, kuigi intuitiivselt tajuvad kõik, et protsess on nii ülikoolide kui arendajate kontrolli alt väljunud. „Kuna teadlaste vastuseis oli väga tugev, siis me ei hakanud selle asjaga enam edasi tegelema,“ kommenteerib Maaülikooli rektor Mait Klaassen nõukoja vaikset hääbumist.

Mida rektorid siiski kokkuleppe nelja punkti all silmas pidasid? Klaassen ütleb, et rektorite nõukoda loodi pärast seda, kui arendajad olid käinud ükshaaval rektorite jutul. Est-Fori soov oli saada teaduslikku tuge, ükski ülikool ei tundnud, et neil oleks selle pakkumiseks üksinda olnud piisavalt kompetentsi. Samas ei soovitud rahapaja pärast hakata ka konkureerima. Pigem juba jaotada see vennalikult ja kompetentsipõhiselt omavahel laiali: tehnoloogiaga tegelegu TTÜ teadlased, metsandusküsimustega Maaülikooli omad, looduskaitse- ja majandusküsimustes pakuks sisendit omakorda Tartu Ülikool. Selline kolme ülikooli konsortsium oleks hangetel suutnud pakkuda mitmekülgset teaduslikku ekspertiisi. Leppes nimetatud uurimisgrupid oleksid rektorite arusaama järgi pannud tehtud uuringutest kokku lõpliku tervikdokumendi, kusjuures eelnevalt oleks lahkarvamusi uurimisgrupi siseselt arutatud. Eesmärk poleks siiski tingimata konsensusele jõudmine, vaid lõppdokumenti jõuaksid sisse ka eriarvamused. Ühesõnaga oleks see olnud midagi sarnast Teaduste Akadeemia raportile aruandele, mille koostamisel osalesid samuti kolme ülikooli teadlased, kes saadud tulemuste üle kohtumistel omavahel diskuteerisid ja lõpuks sõnastasid ühiselt raporti kokkuvõtte.

Rektorite idee kiskus aga kohe alguses rappa. Nõukoda loodi kiirustades ja mõtlematult. Ilmselt kartsid ka ülikoolid miljardiprojekti rongist maha jääda, nähes selles lahendust kõrgharidust painavale kroonilisele rahanappusele. Seejärel eksisteeris nõukoda pool aastat varjusurmas. Kardeti huvide konflikti, sest enne riigihanke konsultandi leidmist ei tohtinud ettevõte mingisuguseid konkreetseid koostööleppeid ülikoolidega sõlmida. Alles vahetult enne jõule hakkasid rektorid arutama, kuidas peaks nõukoja tegevust sisustama. Kolme rektori lepe oli esimene samm selles suunas. Ka see tehti kiirustades ja laiapõhjaliste konsultatsioonideta, mille põhjuseks toob Klaassen asjaolu, et rattad olid juba liikuma hakanud, eriplaneering oli algatatud. Miks lepet kevadel või hiljemalt septembrikuust alates suuremas ringis ette ei valmistatud, kuigi mitmed Tartu Ülikooli teadlased olid selle vastu näidanud ise üles initsiatiivi, jääb siiski ebaselgeks. „Me mõtlesime, et meil kolmel on piisavalt tarkust, jõudu ja head tahet selle asja käima lükkamiseks,“ põhjendab Klaassen rektorite valitud lähenemist. Paradoksaalselt tundub, et kolme ülikooli juhil jäi puudu just esimesest ja siin pole enam suurt kasu ka lubadusest, et järgmisel korral alustatakse kohe laiema teadlaskonna aruteludesse kaasamisest.

Fakt on aga see, et kolme rektori lepe muutis õhkkonda Tartus kardinaalselt. Nüüd hakkasid ka need inimesed, kes seni polnud tehase peale oma aega kulutanud, projekti vastu huvi tundma. See mobiliseeris tehasevastasesse võitlusesse inimesi, kelle jaoks oli vastukarva väiksemgi vihje akadeemilise vabaduse piiramisele. Tarmo Soomere ütleb, et kui tema lepet esmakordselt luges, oli talle selge, et seda tehast ei tule. „Sellest tekstist kumas läbi soov see tehas igal juhul ära teha. Kui administraatorid hakkavad teadlastele rääkima eetikast, siis teadlased hakkavad sellele põhimõtteliselt vastu.“ Nii ka juhtus.

17. novembril toimub Tartu linnaosaseltside regulaarne ümarlaud. Selliseid peetakse igal aastal üks-kaks korda. Reeglina arutatakse seal finantsküsimusi või koostööd linnavalitsusega. Seekord oli korraldamise järg jõudnud Supilinna seltsini ja teemaks valitud tselluloositehas. Üks ümarlauale kutsutud esinejatest on Virve Sõber, ökoloog, kes pidas tehase võimalike keskkonnamõjude kohta ettekande ka suvisel Teaduste Akadeemia puidukeemia seminaril, kus ta luges üles kõik tselluloositootmisega kaasnevad keskkonnariskid alates vetikaõitsengutest kuni õhusaastega seotud haigusteni. See oli ainus tõeliselt kriitiline sõnavõtt muidu sõbralikult kulgenud üritusel. Kohapeal see edasiste aruteludeni ei viinud, küll aga hakkas Sõber seejärel saama e-kirju ja telefonikõnesid teistelt ülikooli töötajatelt. Kõik tahtsid teada, mida ta edasi plaanib.

Rektorite idee kiskus aga kohe alguses rappa. Nõukoda loodi kiirustades ja mõtlematult. Ilmselt kartsid ka ülikoolid miljardiprojekti rongist maha jääda, nähes selles lahendust kõrgharidust painavale kroonilisele rahanappusele. Seejärel eksisteeris nõukoda pool aastat varjusurmas. Kardeti huvide konflikti, sest enne riigihanke konsultandi leidmist ei tohtinud ettevõte mingisuguseid konkreetseid koostööleppeid ülikoolidega sõlmida. Alles vahetult enne jõule hakkasid rektorid arutama, kuidas peaks nõukoja tegevust sisustama. Kolme rektori lepe oli esimene samm selles suunas. Ka see tehti kiirustades ja laiapõhjaliste konsultatsioonideta, mille põhjuseks toob Klaassen asjaolu, et rattad olid juba liikuma hakanud, eriplaneering oli algatatud. Miks lepet kevadel või hiljemalt septembrikuust alates suuremas ringis ette ei valmistatud, kuigi mitmed Tartu Ülikooli teadlased olid selle vastu näidanud ise üles initsiatiivi, jääb siiski ebaselgeks. „Me mõtlesime, et meil kolmel on piisavalt tarkust, jõudu ja head tahet selle asja käima lükkamiseks,“ põhjendab Klaassen rektorite valitud lähenemist. Paradoksaalselt tundub, et kolme ülikooli juhil jäi puudu just esimesest ja siin pole enam suurt kasu ka lubadusest, et järgmisel korral alustatakse kohe laiema teadlaskonna aruteludesse kaasamisest. Fakt on aga see, et kolme rektori lepe muutis õhkkonda Tartus kardinaalselt. Nüüd hakkasid ka need inimesed, kes seni polnud tehase peale oma aega kulutanud, projekti vastu huvi tundma. See mobiliseeris tehasevastasesse võitlusesse inimesi, kelle jaoks oli vastukarva väiksemgi vihje akadeemilise vabaduse piiramisele. Tarmo Soomere ütleb, et kui tema lepet esmakordselt luges, oli talle selge, et seda tehast ei tule. „Sellest tekstist kumas läbi soov see tehas igal juhul ära teha. Kui administraatorid hakkavad teadlastele rääkima eetikast, siis teadlased hakkavad sellele põhimõtteliselt vastu.“ Nii ka juhtus.

17. novembril toimub Tartu linnaosaseltside regulaarne ümarlaud. Selliseid peetakse igal aastal üks-kaks korda. Reeglina arutatakse seal finantsküsimusi või koostööd linnavalitsusega. Seekord oli korraldamise järg jõudnud Supilinna seltsini ja teemaks valitud tselluloositehas. Üks ümarlauale kutsutud esinejatest on Virve Sõber, ökoloog, kes pidas tehase võimalike keskkonnamõjude kohta ettekande ka suvisel Teaduste Akadeemia puidukeemia seminaril, kus ta luges üles kõik tselluloositootmisega kaasnevad keskkonnariskid alates vetikaõitsengutest kuni õhusaastega seotud haigusteni. See oli ainus tõeliselt kriitiline sõnavõtt muidu sõbralikult kulgenud üritusel. Kohapeal see edasiste aruteludeni ei viinud, küll aga hakkas Sõber seejärel saama e-kirju ja telefonikõnesid teistelt ülikooli töötajatelt. Kõik tahtsid teada, mida ta edasi plaanib.

Sõber oli just naasmas lapsehoolduspuhkuselt, mille käigus jõudis äratundmisele, et ta peab keskkonna heaks midagi ette võtma. „Ma ise tundsin, et ma ei saa koju jääda, istuda ja mitte midagi teha. Metsanduse ja kliimasoojenemise uudised olid nii murettekitavad,“ ütleb Sõber. Tema eestvedamisel olid mitmed TÜ teadlased juba 2017. aasta juunis isekeskis maha pidanud spontaanse ajurünnaku, et panna kirja kõik küsimused, millele tehasega seoses sooviti vastuseid saada. Ajurünnakust võttis osa ka Erik Puura, kes küsis osalejatelt, kas neil on tehase vastu teaduslikke põhjendusi või neile intuitiivselt ei meeldi see. Puura väitel andsid umbes pooled mõnekümnest osalenust käega märku, et neile on projekt lihtsalt vastukarva. Vastukarva olevat teadlaste omaalgatuslik nõupidamine olnud ka rektor Kalmule. Selliseid signaale sai Sõber hiljem oma kolleegidelt, kes sügisel naljatledes imestasid, et teda polegi veel vallandatud.

Linnaosaseltside ümarlaual saab Sõber võimaluse korrata oma suvise ettekande põhipunkte. Seekord on kuulajaskonnas aga rohkem neid, kelle sensorid ettekandest alarmeerivaid signaale üles korjavad. Üks neist on Tiia Kõnnussaar, Supilinna seltsi juhatuse liige, kelle jaoks on ümarlaual kuuldu õõvastav. Lastekirjanikuna oli tema kujutlusvõime horisont ehk ka avaram kui mõnel teisel: „Kuna olen näinud Peipsi ääres massiliselt surnud kalu vedelemas, siis polnud mul raske ette kujutada, mis juhtub, kui reostus satub Emajõkke ja sealt kaudu Peipsisse.“

Ümarlaua järel maandub Kõnnussaar oma sõbranna Marju Undi elutoa diivanil. Ta on ettekandest endiselt häiritud ja palub sõbrannalt närvide rahustamiseks klaasikest veini. Ühiselt hakatakse arutama, mida sellises olukorras ette võtta. Kõnnussaar kombib kõhklevalt ideed saata linnavõimule avalik pöördumine. Avalikke kirju ja pöördumisi on tol perioodil avaldatud nii Rail Balticu kui riikliku metsanduspoliitika vastu. Otsuseid pole need muutnud, küll aga tõmmanud nimetatud teemadele üksjagu avalikkuse ja meedia tähelepanu. Unt haarab ideest kinni ja hakkab paberile kritseldama inimeste nimesid, kes võiksid sellele potentsiaalselt alla kirjutada. Kolmveerand tunniga saavad nad üle saja nime, kellest hiljem jätab apellile alla kirjutamata ainult kaks. Ühise ajurünnaku tulemusena vormub spontaanselt välja käidud mõte palju priskemaks. Mõlemad tunnevad, et see võiks olla päris hea plaan. Kõnnussaare vaimusilmas saab sellest juba 1001 kirja seeme. Päev hiljem peetakse Peedul Tõnis Mäe sünnipäeva. Unt testib seal kultuuriavalikkuse peal avaliku kirja mõtet. Mõte lendab, kohaletulnud ütlevad kui ühest suust, et nad oleksid kohe kambas.

Esialgu Kõnnussaar kirja veel koostama ei tõtta. Ta kirjutab sotsiaalmeediasse hoopis pika postituse sellest, kuidas kunagi hävitas Peeter I Tartu suurtükkidega, kuid nüüd on oht, et teeme seda vabatahtlikult oma kätega. Kõnnussaar loodab, et Tartu kaitsevalli moodustavad seekord teadlased ja eksperdid. Samamoodi arvas ka Unt, et küllap asjaga tegelevad asjatundjad ning tema ärikoolitajana ei pea sellesse oma nina toppima. Läheb mööda viis päeva ja rektorite lepe potsatab ka Kõnnussaare kirjakasti. Kõnnussaar ei suuda oma silmi uskuda: kuidas saavad rektorid olla samas paadis arendajatega? Kas selline asi on üldse Eesti Vabariigis võimalik? Ülikooli kui institutsiooni objektiivsus tehase küsimuses muutus sellest hetkest tema silmis küsitavaks. Kõnnussaar osaleb veel Vanemuise tänava selgituskoosolekul. Kas äkki on kokkuleppest kuidagi valesti aru saadud? Ta teeb kohapeal kuuldust kirjalikke märkmeid, mis lõpevad tõdemusega, et ülikoolid on mässinud ennast kontrollimatusse protsessi.

Avaliku pöördumise idee muutub seejärel taas aktuaalseks. Jõulude ja aastavahetuse perioodil tegeleb Kõnnussaar pöördumise esialgse versiooni sõnastamisega. Ta näitab seda paarile sõbrale. Ökoloog Kristjan Zobel on kirja suhtes kriitiline, leides, et see võiks olla teaduslikum. Kõnnussaar vaidleb vastu: „Mina leidsin, et seal peaks ka emotsioon sees olema, muidu see ei veena inimest.“ Siiski on pöördumise koostamisse kaasatud eelkõige teadlased – lisaks Zobelile veel Lõhmus, Sõber, Teaduste Akadeemia raportiaruande koostajad Ülo Mander ja Raul Rosenvald ning Tartu Ülikooli füsioloogilise ökoloogia professor Peeter Hõrak. Selline võrgustik tekib kontakte vahendades ja põhimõttel, et kõik apelli väited baseeruksid teaduslikel faktidel. Lisaks kaasas Kõnnussaar Supilinna seltsist punti Asko Tamme, kelle soovitustele vastavalt muudeti tekst resoluutsemaks, lisati juurde nõudmine, et linn taotleks kogu protsessi taasalustamist ja seejärel omavalitsuse kaasatust juba esialgses etapis.

Kiri saab viimase lihvi aasta viimasel päeval, nädalapäevad hiljem pannakse käima allkirjade kogumise kampaania. Kõik toimub esialgu üsna algelisel meetodil: kirja autorid helistavad ja kirjutavad läbi sõpru-tuttavaid, et need allkirja annaksid ja omakorda oma tutvusringkonnas ideed levitaksid. Kõnnussaar toksib nõusoleku andnud inimeste nimed ükshaaval arvutisse. Niimoodi saadakse kokku esimesed 1500 allkirja ja seda vähem kui kahe nädalaga. Need antakse Tartu linnavolikogu 18. jaanuari istungil üle Tartu linnavalitsusele ja -volikogule. Kronoloogiliselt esitatud allakirjutanute nimistu algusest vaatab vastu Eesti teadus- ja kultuurimaastiku koorekiht. See oli apelli radiaalse mudeli peegeldus. Lõpuks pandi apelli tekst üles ka petitsioon.ee keskkonda, kuid algsel lähenemisel olid kahtlemata ka omad eelised. Vahetult inimestega suhtlemine ärgitas vestluspartnereid rohkem teemasse süvenema ning personaalne kontakt muutis apelli usaldusväärseks. Lõpuks kogus esimene apelli tekst üle 8000 allkirja.

Kuu aja jooksul olid apelli koostajad pidanud omavahel intensiivset kirjavahetust. 26. jaanuaril saadi esmakordselt füüsiliselt kokku. Apelli staabiks kujuneb Undi kodu vaatega Emajõele. Elutoa sooja kamina ees, kus Kõnnussaar ja Unt olid veiniklaasi taga avaliku kirja mõtet veeretanud, istus jaanuaris seitsmeliikmeline seltskond. Dream team, nagu asjaosalised hiljem aru said. „Meil poleks tol ajahetkel pidanud üksteise suhtes just tohutut usaldust olema,“ ütleb Kõnnussaar. Ta viitab asjaolule, et üksteist vaevu tunti. Sellest hoolimata kujuneb omavaheline klapp heaks. Tolleks hetkeks põlevad kõigil tehase pärast südamed. Võõrustajana pakkus Unt külalistele alati vahuveini ja lõhevõileibu, seejärel läks lahti vaidlus ja kätega vehkimine, mida mõnikord võis katkestada Unt, tirides toa keskele valge tahvli, et hakata argumente üles kirjutama. Õnneks oli seltskond piisavalt väike ja üksteise suhtes lugupidav, kuigi aeg-ajalt tuli oma sõnajärge üsna häälekalt nõuda. See oli ka üks põhjus, miks liikmeskonda ei hakatud laiendama. See ja Undi elutoa füüsilised parameetrid.

Kokku oli vaja saada, sest ees ootas kohtumine linnapea Urmas Klaasiga. Apelli põhieesmärk sel hetkel oli meeri enda poolele võitmine. Undi kamina ees sai aga selgeks, et apelli laiemaks ülesandeks tselluloositehase kontekstis peab saama üldine dialoogi taseme tõstmine. Juba linnavalitsusele tehtud pöördumise koostamisel võetud kaalutletud ja soliidne hoiak pidi edasi kanduma ka järgnevatesse kohtumistesse otsustajatega. Keegi ei soovinud toita kujutluspilti emotsionaalsetest puukallistajatest, mis igasuguste keskkonnaaktivistide kohal paratamatult hõljus. Samas ei pruukinud apelli liikmete motiivid olla sugugi seotud keskkonnaga. Mäletatavasti keskendus esimene apell paljuski hoopis Tartu kui ülikoolilinna kuvandile, mida nii suure tööstusettevõtte rajamine linna vahetusse lähedusse ohustas. Undi jaoks oli valem väga lihtne: kukub Tartu, kukub Tartu Ülikool, kukub Eesti Vabariik. Kolm päeva hiljem on apelli seitsmeliikmeline seltskond linnapea audientsil. Teisel pool lauda istuvad lisaks Klaasile veel linnavalitsuse eri osakondade juhatajad ning volikogu planeerimiskomisjoni esimees Veljo Ipits. Lõhmusele on tehtud ülesandeks fookuse hoidmine. Ettevaatlikult alanud kohtumise murdepunkt saabub apelli liikmete väitel siis, kui Lõhmus ütleb, et Euroopas on eeskätt kliimapoliitikast lähtuvalt ümbervaatamisel kogu metsade majandamise intensiivsus ja loogika, millega meie laienev metsatööstus võib vastuollu sattuda. Klaas kergitab kulmu: „Oi, seda ma ei teadnud.“ Unt usub, et sel hetkel tõestas apell linnavalitsuse jaoks oma tõsiseltvõetavust. „Linnapea sai aru, et me räägime asjadest, millega tema ei ole kursis.“ Sealt edasi muutus apell linnavalitsuse jaoks sisuliseks partneriks, kellega vahetati infot, saadi vajadusel kokku või helistati, ning kellele laenati aeg-ajalt oma ekspertteadmisi. „Me olime nagu võitluskaaslased,“ kirjeldab Unt edasist koostööd Tartu linnavõimuga.

Linnapea enda poolele võitmine käis võrdlemisi lihtsalt. Pärast seda, kui saab selgeks, et valitsus kavatseb Tartu linnavolikogu seisukohta eirata ning eriplaneeringuga edasi minna, saab apelli tegevus uue fookuse – tuleb avaldada poliitilist survet valitsusele. Apell valib selleks personaalsete kohtumiste tee. Ehk nagu Unt ütleb – „hakkasime käima ekspeditsioonidel“. Seejuures ollakse ise üsna skeptilised, kas kohtumistest kokkuvõttes mingit tulu tõuseb. „Me saime aru, et peame kõik need etapid läbi käima, et oleks argument teha hiljem midagi muud. Näidata, et vahepealsed instantsid ei toimi,“ selgitab Lõhmus. Apelli liikmed otsustavad jääda kindlaks põhimõttele dialoogi taset tõsta. Nii koostatakse enne iga kohtumist põhjalik memo, mis saadetakse vastavale otsustajale eelnevalt välja. 2018. aasta kKevade jooksul käiakse sel viisil läbi ministrite Jaak Aabi, Janek Mäggi ja Siim Kiisleri kabinettidest ning õiguskantsler Ülle Madise juurest. Korduvalt üritati kohtumist kokku leppida ka Jüri Ratasega, kes aga ütles järjekindlalt ära.

Nendel kohtumistel kogetakse kõike: mõistmist ja kaasa noogutamist, millele järgneb vabandus, et see, millest te räägite, on ju hoopis teise ministeeriumi probleem; saadakse tunda Kiisleri nõuniku Kalle Muuli mõnitavat suhtumist; kuuldakse demagoogilisi võrdpilte naabri õunapuust ja tselluloositehasest. Ministreid Vainu stiilis provokatsioonidega ei üllatata. Argumentidega aga ei suudeta poliitikutele naha vahele pugeda. Tartusse tullakse tagasi kord-korralt järjest pettunumalt. Kiisleriga kohtumise järel minnakse tekkinud frustratsiooni väljaelamiseks raudteejaamast otsejoones Veini ja Vinesse. Seltskonnal on raske mõista, kuidas Eesti Vabariigi ministriks on inimene, kes vähimatki arusaamist ei ilmuta. Kui võidupühal ekspeditsioonilt õiguskantsleri juurde sama targalt tagasi tullakse, on kõigile selge, et poliitikute ja riigiametnike uksi on kulutatud küllalt. Vahepealsed instantsid tõepoolest ei toimi. Tuleb proovida midagi muud.

Otsustatakse minna tagasi oma juurte juurde ja koostada uus avalik pöördumine. Seekord adresseerituna valitsusele, riigikogule, õiguskantslerile ja kõigile erakondadele. Vaidlusi tekitab küsimus, kas uue avaliku kirja peaks avaldama kohe kevadel või ootama sügiseni. Lõpuks jääb peale Kõnnussaare pakutud variant, et uus apell tuleb avaldada koos Emajõe ketiga. Loodeti, et valimiste eelne aeg aitab kaasa ja poliitikud ei saa jääda ükskõikseks. Nii avaldataksegi neli päeva enne Emajõe ketti kevadapell, seekord juba koheselt ka petitsioon.ee lehel. Unt ja Kõnnussaar koguvad keti ajal füüsiliselt allkirju. Kuigi paljude jaoks tekitab segadust, miks nad juba teistkordselt apellile alla peavad kirjutama, kogub kevadapell lõpuks isegi paar tuhat allkirja rohkem. 2018. aasta sügisel, kui eriplaneeringu lõpetamise lõplikku otsust ei tule ega tule, soovib apell kogutud allkirjad peaministrile üle anda. Paberil ja silmast silma. Paraku ei taha Ratas allkirjadest midagi kuulda. Peaministri pressibüroo lubab küll Undile, et apelli palvega tegeletakse, kuid lubaduseks see vaid jääbki. Lõpuks saadetakse allkirjad Ratasele DHL-iga. Nii palju siis näoga rahva poole peaministrist.

Tegelikult oli Tartus tol perioodil isegi kaks algatust, mis üritasid tselluloositehase debatti sisulisemaks muuta. Lisaks apellile veel linnaosaseltside algatusgrupp „Elamisväärse Tartu nimel“. Viimane loodi Tartu Linnaraamatukogu juhataja ja Supilinna seltsi juhatuse liikme Asko Tamme initsiatiivil. Tamme nimetab ennast ise wannabe akadeemikuks, kes jagab veendumust, et ühiskond on diskursiivne, arutlev. Kui ta 2017. aasta aprillis linnaosaseltsi kutsutud esindajana Est-Fori infoüritust kuulas, muutus ta seal kõlanud väidete suhtes kahtlustavaks. Jutt väärindamisest, haisuta tehasest, joonised värvilistest kuubikutest – see kõik tundus Tammele liiga ilus. Ta mäletas veel hästi Tallinnas töötanud tselluloositehast ning arendajate jutt ei läinud mälestuspildiga kuidagi kokku. Kui infoüritusele järgneva kahe nädala jooksul tulevad teated planeerimisseaduse muutmise ja eriplaneeringu algatamise kohta, saab Tamme aru, et arendajad on koostöös riigiga poolele maale eest ära jooksnud. Jaamast väljunud rongi peatamine näib talle juba siis võimatuna, kuid võitluseta ta alistuda ei kavatse.

Tamme eestvedamisel saab paika linnaosaseltside ümarlaua teema ja esinejad. Ümarlaual kuuldud Virve Sõbra ettekanne tekitab seltside liikmete seas vastakaid reaktsioone: on neid, kes peavad tehast jätkuvalt väga heaks plaaniks, teised tahaksid tänavatele telkima minna, kolmandad leiavad, et mõistlik lahendus avalikkuse kaasamiseks on sisse kirjutatud planeerimisprotsessi. Kuna arvamusi on seinast seina, otsustatakse oma edasises tegevuses võtta aluseks madalaim ühisnimetaja ehk hakatakse avalikkust informeerima. Praktikas tähendas see infoseminaride sarja korraldamist erinevatel tehast puudutavatel teemadel. Kokku korraldati linnaosaseltside egiidi all 2018. aasta jaanuarist aprillini neli seminari.

Sarja kõige märkimisväärsemaks episoodiks kujuneb kahe professori emotsionaalne ja kohati isiklikuks läinud vastasseis, mille värvikaimad momendid jõuavad ERR-i vahendusel ka laiema avalikkuseni. Sinu jutt on puhas demagoogia! Ei, sina ajad lolli juttu! Sina oled üldse mingi tallinlane! Sellises stiilis repliike vahetasid kaks teadlast. Mõlemal oli seejuures läbivalt piinlik. Publikul ka. Paljude jaoks hakkab Ülo Manderi ja Enn Loigu kraaklus ilmestama tselloloosisaagat ümbritsenud avalikke arutelusid tervikuna. Ühendavaks jooneks on tunded, mis sõidavad faktidest üle. Saaga käigus jõuab käibele isegi uudisväljend „emotsionaalne fakt“. Tamme tunnistab samuti, et üritus läks käest ära: „Tekkis olukord, kus mõlemad arvasid, et nad teavad sellest asjast rohkem kui teine. Ülo lasi ennast provotseerida ja siis läks ebameeldivuste vahetamiseks.“ Kohapeal kõlanud isiklikud solvangud on ka põhjus, miks linnaosaseltside infokanalites aruteluõhtu kohta tänasel päeval mitte ühtegi jälge ei leia.

Oma teravamatel hetkedel jõudis Loigu ja Manderi vaidlus alati tagasi küsimuse juurde sellest, kui palju fosforit planeeritav tehas vette laseb. Loigu oli väidetavalt võtnud oma arvud Est-Fori infomaterjalidest, mis olid paljude jaoks kahtlased, sest arendajad olid kidakeelsed nii tehnoloogiliste lahenduste kui ka lõpptoodangu osas. Sellises olukorras ei tundunud arvutuskäiguta esitatud arvud kõige usaldusväärsemad. Mander omakorda lähtus eeldusest, et arendajad saastavad täpselt nii palju, kui seadus lubab, ning ametnikud ei hakka neile selleks mingeid kitsendusi seadma. Emotsioonid lahvatasid alles seejärel, kui faktide keeles kõnelemine muutus võimatuks. Faktide keeles kõnelemine muutus võimatuks, sest faktid tõid endaga kaasa terve rea vaikimisi omaks võetud eeldusi. Kui sa lähtud arendajate pakutud arvudest, siis sa oled kinni makstud. Mõistlik on teha arvutusi maksimaalsete piirmääradega, sest ministeerium jätkab ärimeeste ees koogutamist.

Tehase fosforiheitme küsimuses täit selgust saada ongi keeruline. Minister Kiisler rõhutas korduvalt, et piirnormid pannakse paika alles keskkonnamõjude hindamise järel. Virve Sõbra üks peamisi teese juba Teaduste Akadeemia ettekandes oli, et keskkonnamõjude hindamine ei pruugi anda adekvaatseid tulemusi. Tema ja mitmed teised apelli liikmed väidavad mulle, et põhimõtteliselt pole ühtegi arendust, mis oleks keskkonnamõjude hindamise tõttu rajamata jäänud. Sõber võrdleb seda auto tehnilise ülevaatusega: „Kui tuleb turule firma, kes hakkab järjest autosid läbi kukutama, siis ükski klient ei taha selle firma juurde lõpuks minna – eesmärk on võimalikult hõlpsalt läbi saada.“ Teda täiendab Raul Rosenvald, kes on keskkonnamõjude hindajatelt kuulnud, et kui uuringute käigus ilmnevad asjaolud, mille alusel ei saaks midagi rajada, siis otsitakse uued tegijad ning plaan läheb natuke teisel kujul ikkagi läbi. Tõsi, kuskilt mingit statistikat nende väidete kinnituseks leida pole võimalik, mistõttu nimetab Kiisler süüdistusi keskkonnamõjude hindamise ebaobjektiivsuses paranoilisteks vandenõuteooriateks, mis on rohkem EKRE tase.

Kui ma uurin Keskkonnaõiguse Keskuse juristilt Siim Vahtruselt mõjude hindamise kohta, noogutab ta Sõbra ja Rosenvaldi mõttekäikudele kaasa. Praktika on tõepoolest selline, et mõjude hindamine jääb pigemini katki, kui et lõpeb negatiivse otsusega, kuigi ta oskab näiteid tuua ka nende kohta. Ta osutab omalt poolt veelgi suuremale kitsaskohale: „Kui keskkonnamõjude hindamise aruanne ükskord otsusetegija lauale pannakse, siis võetakse seda suhteliselt kriitikavabalt dokumendina, milla abil saab otsuse ära vormistada. Aruanne võib küll olla tõene, aga keskenduda ainult positiivsele ja vaikida maha negatiivse.” See olevat raamistamise ning uurimisküsimuste sõnastamise küsimus, millega tegelevad mõjuhindamise eksperdid, kes aga ise peavad ennast ennekõike arendajate nõustajateks. Vahtrus toetub siin möödunud aastal valminud keskkonnamõjude hindamise uuringule, mille käigus tehtud fookusgrupi intervjuudes ütlesid eksperdid ise siiralt, et nemad peavad oma ülesandeks aidata arendajal välja mõelda, kuidas nende ideed oleks võimalik teostada. Kui siia veel lisada nimetatud uuringu aruandes välja toodud punkt, et ebapopulaarsete otsuste tegemise asemel näeksid avaliku võimu esindajad meelsamini, et otsus tehtaks nende eest ära mõjude hindamise raportis, siis saame kokku kokteili, mis pole kohe kindlasti läbipaistev ega avalikkuse huve vajalikul määral arvestav.

Siit jõuame tselluloosisaaga ühe keskse paradoksini. Teaduste Akadeemia seminaril peetud ettekande lõpetab Sõber mõttega, et vaja on igakülgseid ja põhjalikke teadusuuringuid. Ometi seisavad Tartu teadlased hiljem uuringute läbiviimise vastu. Nad ei soovi teaduse välja pakutud meetoditega tehast puudutavatele küsimustele vastuseid leida. Nad väidavad, et neid meetodeid on võimalik rakendada vildakalt. Kallutatult. Pealiskaudselt. Valesid küsimusi esitades. Valedele lähteandmetele tuginedes. Nad ütlevad ka, et uuringuid on tehtud piisavalt. Vastused on juba kuskil olemas. Öeldi ka seda, et tehase võimalike mõjude hindamiseks tuleks teha võimalikult keerulisi ja kulukaid modelleerimisi. Selliseid, mida keegi kunagi tehase planeerimiseks tegema ei hakka. Selle argumendi järel kõlas tihti paberiservale tehtud arvutuste najal saadud hinnang tehase negatiivse keskkonnamõju kohta. Keeruline muutus korraga jälle lihtsaks. Väideti, et uuringud, mis baseeruvad keskmiste vooluhulkade ja kontsentratsioonide Exceli tabelisse sisestamisel, pole piisavad. Seejärel võeti ise need kontsentratsioonid ja vooluhulgad, efekti mõttes mõnikord ajalooliselt kõige väiksemad, tehti arvutused ja presenteeriti neid ammendavatena. Teadlaste hoiak tundus paljude jaoks arusaamatu. Mis mõttes seisab ülikoolilinn vastu uuringutele? Uuringufoobiale on mitu selgitust. Esmalt tõepoolest küsimus sellest, mida hakatakse uuringute käigus välja selgitama. „Uuringud olid ju mõeldud selleks, et määrata kindlaks piirkonna taluvusläved: kui palju haisu on lubatud, kui suured muutused tulevad liikluses, kui palju on lubatud Emajõge täiendavalt reostada,“ ütleb Puura. See tähendas kriitikute jaoks ainult üht – tehas halvendab piirkonna keskkonnaseisundit. Vähemalt esialgu kirjeldasid arendajad keskkonnamõjude hindamise protseduuri samamoodi. Kohava ja Polli kirjutavad EMA-le vastuseks saadetud avalikus kirjas, et analüüside ja modelleerimiste käigus pannakse paika maksimaalsed koormused, mida vesikond suudab vastu võtta ilma selle kvaliteediklassi alandamata. Need heitekogused pidid saama keskkonnaloa väljastamisel piirväärtusteks, mida töötav tehas ei tohi ületada. Aga Emajõe kvaliteediklass oli niigi halb ning eesmärk oli seda parandada. Põhimõtteliselt ütlesid arendajad selge sõnaga, et parimal juhul jääb Emajõe seisund samaks.

Teiseks tuleks vastuseisu mõistmiseks minna tagasi ainsate uuringute juurde, mis tehase teemal lõpuks teostati. Esimene neist oli Rakendusuuringute Keskuse CentAR-i koostatud projekti sotsiaalmajanduslike mõjude analüüs ja teine Säästva Eesti Instituudi (SEI) tehase süsinikujalajälje hindamine. Mõlemast uuringust pärinesid väited, mis asetasid tehase üheselt positiivsesse valgusesse. Näiteks jõudsid SEI uuringu koostajad järeldusele, et tehas aitaks vähendada kasvuhoonegaaside teket Eestis praeguse seisuga võrreldes ca 1,6% ja tehase süsinikujalajälg oleks neutraalne. Paraku jäeti hinnangu andmisel arvesse võtmata toote eluea lõpus tekkivad kasvuhoonegaaside heitmed, sest puudus selgus lõpliku toodete portfelli osas. See info oleks teadlaste sõnutsi tehase keskkonnamõju hoopis teistsugusena näidanud. Kriitikute väitel oli tegemist rahvusvaheliselt tunnustatud metoodika pooliku rakendamisega, mis tekitab küsimuse, miks ei saanud sellega oodata momendini, kui tootegrupid on selgunud ning kõik vajalikud sisendandmed arvutuste tegemiseks olemas. Pigem jäi mulje, et uuring teostati turunduslikel eesmärkidel. See on ehe näide sellest, kuidas andmetega on võimalik vajadusel manipuleerida.

CentAR leidis aga, et tehase rajamine kasvataks Eesti SKP-d 1,1–1,4 protsenti, riigile laekuv maksutulu tõuseks aastas 11–12 miljoni euro võrra ning tehas suurendaks Eesti taastuvenergia tootmisvõimsust ligi neljandiku võrra. Selle uuringu põhjal sai tselluloositehas olla Tartule ja Eestile ainult kasulik projekt, mis lisab uusi kõrgepalgalisi töökohti, ergutab tarbimist, tõstab toormaterjali hinda ja suurendab tänu sellele kokkuvõttes ka riigi maksutulu. Ühtegi negatiivset mõju uuringust ei ilmne. Hiljem hakkavad Tartu teadlased esitama küsimusi, mis just võimalikele negatiivsetele aspektidele rõhku panevad. Kui arendajate eesmärk oli leida arve, mis tehasest võimalikult ilusa pildi maaliksid, siis näiteks Ülo Manderi 2018. aasta 16. veebruaril peetud ettekandes linnavalitsuse esindajatele on uurimist vajavate sotsiaalmajanduslike mõjude nimekiri esitatud põhimõtteliselt vastupidiselt lähtekohalt – kaardistada tuleks ebameeldivaid küsimusi, kusjuures on juba aimatav, millised tulevad vastused: haritumad ja kõrgema sissetulekuga inimesed kolivad tehase rajamisel mujale, tõenäoliselt väheneb KOV eelarves tulumaksust laekuv sissetulek, nagu ka kinnisvara hind Tartumaal. Mõlema näite puhul on väärtushinnangud uurimisküsimustesse sisse kirjutatud, halvemal juhul nähaksegi uuringu eesmärgina intuitsioonil põhinevate arusaamade valideerimist. Seega uuring pole iseenesest mingi võlusõna, mis garanteerib objektiivse tulemuse. Ka teadlane on inimene.

Kolmas probleemikimp seostub asjaoluga, et keskkonnamõju hindamine tegeleb – nagu nimigi ütleb – ennekõike keskkonda puudutavate küsimustega. Tartu puhul nõudsid aga mitmed teadlased laiemat sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude arvestamist ning kvantitatiivsete andmete kogumisele lisaks kvalitatiivseid uuringuid. Sooviti vastuseid küsimusele, millised on kogukonna liikmete ootused elukeskkonnale ja kas muutunud oludes saab neid ootusi rahuldada. Rahandusministeeriumis planeeringu eeltöid juhtinud Tiit Oidjärv pole nõus etteheitega, nagu oleks tselluloositehase eriplaneeringu puhul riigil kavas olnud sotsiaalseid ja kultuurilisi mõjusid eirata, nende hindamiseks otsiti suisa eraldi spetsialisti. Küll aga möönab Oidjärv, et seadusandlus keskendub mõjude hindamisel üldiselt looduskeskkonnale. Ühelt poolt on see tingitud töötavate valmislahenduste puudumisest sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude adekvaatseks hindamiseks. Teisalt tulevad sellised rõhuasetused kaasa juba Euroopa Liidu direktiividega. Kui Oidjärv uuris Euroopa Komisjoni ametnikult, millal inimestele ja kogukondadele avalduv mõju direktiivi jõuab, vastati talle, et mitte kunagi. Meil on selleks demokraatlik ühiskond, kus inimesed ise seisavad selle eest, et neile liiga ei tehtaks. „Kaasamise mõte olevatki selles, et aktiivse kodanikuna ütled ise, et sul on probleem,“ selgitab Oidjärv. Seega võiks öelda, et tartlased käitusid igati demokraatlikult ja Euroopa väärtustest lähtuvalt.

Initsiatiiv selleks tuli teadlastelt. Tselluloosisaaga käigus avastasid teadlased sisemise jõu avalike debattide mõjutamiseks. Teadlased olid need, kes oma ekspertiisiga andsid Tartu linnavõimule põhjendused riigi vastu minekuks. Teadlaste sõnavõtud ärgitasid kohalikke oma elukeskkonna nimel võitlema. Apelli näitel marssisid teadlased ka ise otsustajate ette ja proovisid mõjutada poliitika kujundamise protsessi. Nemad muutsid narratiivi tehase ümber. Mitmed planeeringu jätkamist pooldanud inimesed süüdistavad teadlasi aga poliitika tegemises. Teadlaste hirm, et nad ei saa tehase küsimuses enam erapooletult teaduslikke seisukohti esitada, olevat asendunud olukorraga, kus teadlased valisid vabatahtlikult poole ja hakkasid ise poliitikat tegema eesmärgiga planeering peatada. Arutelude politiseerimine on laiem etteheide, mida kasutasid need, kes ütlesid, et otsuse tegemisel tuleks lähtuda uuringutest. Sellise positsiooni järgi ei peaks ühiskondlikke konflikte lahendama mitte arutelu, vaid vastused keerulistele väärtusküsimustele on peidus teadusuuringutes. Tegemist on tehniliste detailidega, mille üle otsustamiseks on vaja teada ainult täpseid arvväärtusi. Kui meil on paigas fosforiheite määr, siis saame seda võrrelda SKP kasvuga ning meil ongi tehase rajamise osas vastus käes!

Tegelikult ei peaks teadlasi süüdistama mitte politiseerumises, vaid poliitikuid katses tselluloositehast puudutavaid diskussioone järjepidevalt depolitiseerida ning delegeerida vastutus müstifitseeritud uuringutele. Valitsuse liikmed ei soostunud lahendama väärtuskonflikti, mis oli tselluloositehase eriplaneeringusse sisse kirjutatud. Väärtuspõhist vaidlust ei saa aga otsustajate eest lahendada ekspert, kuigi see oleks kahtlemata mugav. Me ei saa kunagi teada, kas uuringufaasi järel oleks valitsus hakanud antud küsimuses poliitilist debatti pidama, kui aga meenutada mõjude hindamise uuringu peamisi leide ning eriplaneeringuga seotud ministrite retoorikat, siis võib pigem eeldada vastupidist. Õnneks hakati valitsuse eest pidama seda debatti kohalikes omavalitsustes.

5. OSA

MUNITSIPAALPOLIITIKA TÄHETUND

2017. aasta sügisel toimuvad Eestis kohaliku omavalitsuse valimised. Tartus räägitakse igipõlistel teemadel: probleemid bussigraafikutega, ühenduste puudumine Euroopaga, investeeringute meelitamine Lõuna-Eestisse, uued sillad, rattateed, õhku on paisatud isegi trammiliini mõte. Tselluloositehast käsitletakse valimisdebattides ainult ääremärkusena. Aga käsitletakse. Ja seda põhjusega, sest need valimised on varasemaga võrreldes erilised.

Valimistulemused jõustavad haldusreformiga paika pandud uued omavalitsuste piirid. Tartu linn kasvab 115 ruutkilomeetri võrra. Enda alla neelatakse Tähtvere vald, mis kirdes piirneb Emajõega. Just seal asub Vorbuse küla, mida on avalikkuses seni käsitletud tselluloositehase kõige tõenäolisema asukohana. Erakondade seisukohad tehase küsimuses on valimiste eel ettevaatlikud. Kõik justkui joonduvad linnapea Urmas Klaasi eestvedamisel arusaama taha, et vastuse andmiseks on tarvis enne teha laiapõhjalised, läbipaistvad ja usaldusväärsed uuringud. Klaas toonitab igas sõnavõtus, et hea elukeskkond on Tartu jaoks äärmiselt oluline. Kui peaks selguma, et tehas elukeskkonda mingil moel ohustab, siis seda ei tule. Mitte kuskilt pole välja lugeda, et paar kuud hiljem moodustatakse Tartu linnavolikogus arendajate ja ministrite vastu ühisrinne ning kaevatakse riik kohtusse. Uuringutest ei taha siis keegi enam midagi kuulda.

Klaas esineb küll kõnega 2017. aasta kevadel Raekoja platsil peetud EMA tehasevastasel miitingul, aga nagu Linda-Mari Väli ütleb, siis oli meeri sõnavõtt vaoshoitud ja tasakaalukas. Ükski punkt Reformierakonna Tartu valimisprogrammis tehast ei puuduta. See oleks läinud ka vastuollu erakonna senise ettevõtjasõbraliku kuvandiga. Ka teised erakonnad ei kiirusta pooli valima. Marju Lauristin põhjendab sotside ettevaatlikkust sooviga poliitilist vastandumist vältida. „Ei ole hea idee panna see küsimus kampaaniasse sisse, sest nii tekib otsekohe polariseerumine.“ Tema sõnul oli vaja tehase üle rahulikult arutada.

Kõige häälekamalt hakkab tehase vastu sõdima IRL. Seda võitlust veab keemiku haridusega Peeter Laurson. Ta näeb puidukeemias ohtu inimeste tervisele ja Eesti puhtale elukeskkonnale. Laursoni positsioon tehase küsimuses on jäik – ta ei poolda selle rajamist ka kusagile mujale Eestis. „Suured riigid võivad mingi piirkonna ära reostada, kuid Eesti pole selline maa, kus reostus saaks olla teenimisallikas.“ Laursoni eestvedamisel läheb IRL-i valimisprogrammi sisse punkt: „Seisame vastu reostusohtliku tselluloositehase rajamisele Emajõe vesikonda.“ Sellest saab tema isiklik valimisratsu. Teema, millest ta räägib väsimatult valijatega kohtudes.

Kuigi hiljem hakkasid kriitikud Tartu munitsipaalpoliitikute tehasevastasust tõlgendama olupoliitikana, siis Laursoni vastuseis sellele kirjeldusele kindlasti ei vasta. Tema süda põles heleda leegiga. Ta asutab veel enne valimisi koos kolme erakonnakaaslasega MTÜ Emajõe Kaitseks. Enda sõnul selleks, et tekitada rohkem barjääre planeeringuprotsessi, juhuks kui volikogu uks jääb talle suletuks või uus linnavõim tema algatusega kaasa ei tule. MTÜ Emajõe Kaitseks on lisaks Tartu linnale ja EMA-le kolmas riigi eriplaneeringu algatamise korralduse kohtusse andnud hageja.

Kui keegi oleks tahtnud enne valimisi teha pilti kohalikest poliitikutest, kes tselluloositehase planeeringu takistamise omale lipukirjaks on võtnud, oleks lisaks Laursonile ilmselt ainsana pildile sobitunud Asko Tamme, linnaosaseltside algatusrühma juht, apelli tuumikliige ja alates 2017. aasta kevadest ka sotside kandidaat Tartu linnas. Sotsid olid Tamme jaoks maailmavaateline valik, poliitikasse minek aga viis võimendada oma seisukohti tehase küsimuses. Paraku ei leidnud need sotside seas laiapõhjalist toetust. „Mulle öeldi, et erakond pole selles asjas veel seisukohta võtnud.“ Õigemini, partei ametlik positsioon oli, et tehakse kõik selleks, et planeerimisprotsess oleks läbipaistev, kvaliteetne ja põhjalik. Sellest tulenevalt pidi Tamme ka oma lubadusi valijatele disainima kraadi võrra pehmemaks. Personaalse kampaaniavideo filmib Tamme Vorbuse väljal. Tema sõnum valijatele on klipis lihtne: kui valite minu, siis keeran ümber iga kivi, vaatan iga jõekääru sisse ja puu taha, et kõik asjad saaksid selgeks. Ta kahtleb, kas resoluutsema loosungiga olnuks võimalik nimekirja pääseda. Tehaseskepsisega toetust võita osutus ka valijate seas lõpuks keeruliseks. Isegi Tamme sõbrad leidsid, et ta kuseb vastutuult. Tehas olevat ammu ära otsustatud. Lõpuks kogus Tamme valimistel 110 häält ja jäi esialgu volikogu ukse taha. Laursonil läks 253 häälega veidi paremini. Tema valiti nimekirjas kolmandana linnavolikogu koosseisu.

Need tulemused peegeldavad üldisemat hoiakut Tartus 2017. aasta sügisel. Oktoobris 2017 miljardiprojekt veel ei lõhestanud ühiskonda ega lõhkunud sõpruskondi. See võimaldas poliitikutel alustada lauset mõttega hea elukeskkonna tähtsusest ning lõpetada jutuga puidu väärindamise vajalikkusest. Kategoorilisema seisukoha võtmata jätmist sai põhjendada vajadusega teostada eelnevalt uuringud. Kuna lõpuks seisab Tartu linnavõim eriplaneeringu lõpetamist soovides vastu ka uurimisele, on linnavolikogu ja linnapea käitumist peetud silmakirjalikuks ning olupoliitiliselt motiveerituks. Teised jällegi leiavad, et kohalik võim näitas tselluloosisaaga ajal riigimehelikkust, kaitses oma kogukonna huve ning lähtus seejuures teaduslikest seisukohtadest.

Mis hetkel muutus linnapea alalhoidlik teeme-uuringud-ära hoiak tehase suhtes kategoorilisemaks, teab vaid Klaas ise. Avalikus kommunikatsioonis markeerib murdepunkti Klaasi avaldus 2018. aasta 22. veebruaril Vanemuise kontserdimajas peetud pidukõnes. Muuhulgas ka publikus istuva Jüri Ratase poole pöördudes kuulutab Klaas, et euroopalikus kultuuriruumis pole mõeldav, et loodus- ja elukeskkonnale pöördumatute mõjudega keemiatehast planeeritakse kohalikku kogukonda arvestamata. Ta nõuab oma kõnes tartlastele avalikult vetoõigust. See on väga jõuline avaldus, mida Klaas mõned päevad hiljem intervjuudes täiendab. Ta esitab siis pika loetelu Tartu linna jaoks probleemsetest punktidest: liiga lõdvad keskkonnanormid, eriplaneeringu seaduse väänamine planeeringuala kitsendamiseks, võimalikud vastuolud veemajanduskava ja linna arengudokumentidega.

Need võiksid kõlada kaalukate argumentidena. Poliitikud ja analüütikud tituleerisid selle aga kohe katseks valijate seas odavat populaarsust võita. Mõned toonased ministrid, kellega artikli tegemiseks suhtlen, nimetavad seda siiani Klaasi isikliku valimiskampaania alguseks. Sellised süüdistused võrsuvad arusaamast, et poliitik on tuulelipp, kes hülgab põhimõtted kohe, kui on võimalik maast hääli korjata. Veebruariks apellile antud allkirjad näitasid, et maas võib lebada tuhandeid hääli. Andrus Ansipi kunagine võitlus linnapeana Tartu vangla rajamise vastu oli eeskujuna samuti varnast võtta – isegi kui tehas lõpuks ehitatakse, siis häälekas vastuseis jääks valijatele meelde ja saaks hiljem väärikalt tasutud. Aasta hiljem peetud Riigikogu valimistel Reformierakonna Tartu esinumbriks olnud Klaas neljakordistaski oma häältesaagi. Seega õnnestunud poliitiline kalkulatsioon? Eriti veel avestades asjaolu, et opositsioonierakonnana sai oravapartei hea võimaluse palle korraga mõlemasse väravasse taguda: Klaas seisab keskkonna ja Tartu eest, samal ajal peakontor eesotsas Kaja Kallase ja Jürgen Ligiga räägib turuliberaalidele omast juttu ettevõtlusvabaduse kaitsmisest.

Klaas ise sellise tõlgendusega loomulikult ei nõustu. Ta ei nõustu isegi väitega, nagu oleks tema vaadetes eriplaneeringule mingi põhimõtteline kannapööre üleüldse toimunud. Miks aga sellisel juhul kasutada vestluses mitmel korral mõistet „murdepunkt“? See „murdepunkt“ saabus Klaasi sõnul teemaga süvitsi tegeledes ja järjest targemaks saades. Siinkohal oli suurt abi ka Tartu teadlastest, kes apelli koosseisus trügisid esialgu ise kabinetiuksest sisse, et seejärel juba koos linnavõimuga paarisrakendis ühise eesmärgi nimel töötada. Tartu linnasekretär Jüri Mölder ütleb, et tema pikaaegse tööstaaži juures oli nii intensiivne kahepoolne suhtlus ning koostöö ainukordne. Igapäevaselt linnal sellise kaliibriga teadlasi palgal pole. Apelli pakutud sisendist tuli kinni haarata. „Apelli teadmised ja ekspertiis olid väga olulised – need toetasid meie arusaamu ja kiirendasid seisukohtade kujundamist,“ kirjeldab Klaas apelli rolli.

Linnavalitsus ei teinud koostööd ainult apelliga. Märkimisväärseks kujunes ka Erik Puura panus. Tema ja Ülo Mander selgitavad veebruari keskpaigas volikogu komisjonide ühisistungil tehasega kaasnevaid keskkonnariske, Puura peab tehase keskkonnamõjude suhtes kriitilise ettekande ka 7. märtsi volikogu avalikul istungil. Mäletatavasti oli Puura kaasatud Est-Fori akadeemilise nõukoja tegemistesse. Tema pidi detsembris kaitsma kolme rektori lepet pahaste TÜ teadlaste ees. Paljud arvasid, et Puura toetab isiklikult tselluloositehase projekti. Keskkonnakaitses magistrikraadi omandanud teadlase puhul tundus selline hoiak kummaline. Vähemalt sama kummaline tundus ka mõned kuud hiljem toimunud meelemuutus. Räägitakse sellest, et Puura vahetas värvi. Häält tasandades vihjatakse mulle, et Puura häälepaelte avanemine on kuidagi seotud Volli Kalmu surmaga. Puura tõrjub selliseid spekulatsioone. Käes oli veebruari algus, mis akadeemilises kalendris tähistab vaheaega, ning Puural on üle pika aja piisavalt vaba aega, et tehase küsimuses endale terviklikum pilt ette saada. Ta kulutab sellele lõpuks mitu päeva.

8. veebruaril avaldab Puura Facebookis pika postituse Äänekoski biotoodete tehase kohta. Äänekoskit on arendajad oma sõnavõttudes korduvalt Est-Fori projekti pea ainsa sobiva eeskujuna välja toonud. Tehas kannab tol perioodil uhket tiitlit „Soome metsatööstuse ajaloo suurim investeering“. Tootmisliinid käivitati Äänekoskis 2017. aasta augustis. Soome keelt valdav Puura avastab piirkonna foorumites kolades pika arutelu teemal „Miks uus biotoodete tehas iga päev haiseb?“ Ta vahendab soomekeelse veebiarutelu parimaid palasid oma jälgijatele. Kirutakse nii uue tehasega kaasnevat müra kui ka kassikusehaisu. Puura lisab vihastele kommentaaridele juurde tehase kodulehelt leitud arvukad teated väiksematest õnnetustest. Sellega tõestab Puura, et arendajate juttu lõhnavabast tehasest tuleks suhtuda reservatsioonidega. Nagu ta ise ütleb, siis selle väite kohale tulnuks vähemasti panna tärnike: ei kehti tehase käitamis- ja hooldusperioodil ega seisakute korral.

Puura postituse ajel lähetavad nii Eesti Ekspressi, ERR-i kui TV3 toimetused lühikese ajavahemiku jooksul oma reporteri Äänekoskisse kassikusehaisu jahile. Nende kajastuste tulemusena muutub ajakirjanduses mõneti tselluloositehast puudutavate kajastuste visuaalne pildikeel. Äänekoskist tehtud fotod tossavatest korstendest vahetavad välja arendajate animatsioonid keset rohelust paiknevatest tahukatest. Juunis taganevad ka arendajad lõpuks väitest, et tegemist saab olema lõhnavaba tehasega. Selle asemel öeldakse, et lühiajalisi häiringuid võib käivitusperioodil esineda, kuid sisuliselt on tegu lõhnavaba käitisega.

Linnavalitsus on samuti vahepeal haisu problemaatikaga ennast paremini kurssi viinud. Näpuga seaduste rakendusaktides järge ajades on ametnikud saanud jälile, mida haisuvaba tehas juriidika keeles tähendab. Ka 54 ööpäeva aastas või 3,5 tundi ööpäevas haisev tehas on seaduse mõistes haisust prii. Riiklikud normid on selle koha pealt täpselt nii lõdvad. Juriidiliste peensustega tutvumine paneb Klaasi veel rohkem eriplaneeringus kahtlema. Õiguslikes küsimustes on linnavalitsusel sisemine ressurss olemas, kuid haldusreformi tõttu on vastavatel ametnikel valimiste eel ja järel käed-jalad täis tööd pakilisemate teemadega. Mölder, kes linna esindajana tselluloositehasega seotud juriidilisi dokumente analüüsis ja koostas, usub, et arendajad valisid omavalitsuste jaoks hektilise perioodi idee avalikustamiseks teadlikult. „Tänu sellele, et vaidlustati konsultandi riigihange, võitsime aega juurde. Muidu oleks see tehtud enne valimisi vaikselt ära. Eesmärk oli viia menetlus läbi ülikiirelt.“

Juristide abiga vahendatakse Klaasile kogu eriplaneeringu küsitavusi täis kronoloogia. Alates ministeeriumide omavahelisest kirjavahetusest, mis piirab asukoha Emajõega, kuni eriplaneeringu algatamisel hea õigusloome tava eiramiseni. Viimane oleks eeldanud otsuse saatmist kooskõlastusringile planeeringuga seotud omavalitsustes, Est-Fori tehase puhul seda aga ei tehtud. Tselluloosisaaga on lugu usaldusest ja selle kadumisest. Kild killu haaval mureneb Klaasi usk, et riik on suuteline arendajate ärihuvisid kuidagi tasakaalustama, rääkimata Tartu jaoks spetsiifiliste huvide esindamisest. Riiklike dokumentide metaandmetega tutvudes leiab Jüri Mölder järjepanu jälgi arendajaid nõustanud advokaatidest. Tekib kahtlus, kui suur osa dokumentidest on üldse ministeeriumis kokku pandud? Kes seda protsessi tegelikult juhib?

Kahtlused saavad hoogu juurde volikogu komisjonide ühisistungil, kuhu olid esinema kutsutud nii rahandusministeeriumi kui keskkonnaministeeriumi esindajad. Ametnikud, kes oma tööülesannetest tulenevalt olid seni Est-Fori projektiga tegelenud. „Räägiti standarditest ja nendele vastamisest, kuid me ei näinud süvenemist Tartu kui ülikoolilinna jaoks määrava tähtsusega probleemidesse,“ meenutab Lauristin. Siirast murest kantud küsimustele formalistlike vastuste andmine tekitas küsijates trotsi. Veelgi hullem, jääb mulje, et ametnikud ei saa ise ka päris täpselt eriplaneeringu protseduurist aru. Tamme mäletab kohtumisest Powerpoint-esitlusi, kuhu olid kenasti välja joonistatud planeeringu eri etapid, mille vahel reaalsuses puudusid selged piirid. „Nad ei suutnud seda hirmu maha võtta, et see on ühesuunaline toru või hullumaja koridor, kus sul on ustel lingid ainult ühel pool.“ Liitlasi ministeeriumid linnavolinike seast juurde ei võitnud. Vastupidi, komisjonide ühisistungil kombitakse maad ka selle osas, kas juriidiliselt oleks võimalik eriplaneeringu menetlemine riigilt üle võtta. Väideti, et selles faasis on see võimatu. Alternatiivina käidi välja apelli ettepanek protsessiga otsast peale alustada, nii et linn oleks algusest peale partnerina kaasatud. Ametnikud raputavad taaskord pead. Volinikele hakkab koitma, et puudub variant linna kaasamiseks protsessi juriidiliselt võrdse osapoolena. Kohalikule omavalitsusele seaduse järgi reserveeritud volitused olid aga selgelt liiga piiratud. Seega on liigne lihtsustus väita, et Klaas hakkas 22. veebruaril jonnima lihtsalt poliitilise kapitali suurendamiseks. Linnavõimu käsutuses olid teadlaste esialgsed riskihinnangud, õiguslik analüüs omavalitsuse võimalustest planeeringu menetluses osaleda ja ülevaade arendajate senisest mõjutustegevusest, oma silmaga tuvastati ametnike ebapädevus. Linnavõim pidi otsustavalt sekkuma, sest kadunud oli usaldus, et eriplaneeringu käigus tahetakse tehasele siiralt ja ausalt leida kõige parem asukoht. Linnapea avaldusest üksi jäi väheks. Küpseb arusaam, et ka Tartu linnavolikogu peaks tehasega seoses jala maha panema.

Möldrile tehakse ülesandeks koostada deklaratsioon, mis plaanitakse 7. märtsi istungil vastu võtta. Oluline on deklaratsiooni taha saada kõik volikogu fraktsioonid, et näidata Tartu ühtsust. Seega peab Klaas eriplaneeringu katkestamise idee maha müüma ka teistele kohalikele reformierakondlastele. Mitmed neist on ettevõtjad, kes parema meelega distantseeruksid Klaasi viimastest väljaütlemistest. Klaasi veenmistöö kannab vilja, kuid tegemist pole kaugeltki ühehäälse otsusega. Apelli liikmete väitel tuli Klaasil isegi rohkem mõjutustööd teha oma koalitsioonipartneri ridades. Keskerakonna jaoks oli tegemist Ansipi-momendiga, st kohalik harukontor sõdimas vastu parajasti riiki tüürivale erakonnaladvikule. Aadu Must linnavolikogu esimehena laskmas põhja projekti, millele tütar Kadri majandus- ja taristuministrina oli oma õnnistuse andnud. Siiski veri ei olnud seekord paksem kui vesi. Kahtlevaid hääli leidus aga igas erakonnas. Mõni kahtlejatest otsustas deklaratsiooni poolt hääletada üksnes parteiliini järgimiseks. Põhimõttekindlamad eriplaneeringu pooldajad jäid 7. märtsil kas üldse koju või lahkusid enne hääletust saalist. Kokku hääletas deklaratsiooni poolt 33 saadikut volikogu 49 liikmest. Vastuhääli polnud. Fraktsioonis vastu võetud otsuse saboteerimine oleks näidanud poliitilist kultuuritust.

Miks 7. märtsi avalikku istungit vaja oli, kui hääletustulemus oli juba kokku lepitud? Maratonistungil ettekandega esinenud Siim Kiisler nimetab seda show-ürituseks. Seda kinnitavad mulle ka mitmed volinikud. Show’d oli vaja, et linna seisukoht jõulisemalt kuuldavaks teha. Kuna kohapeale oodati palju pealtvaatajaid, koliti Tartu raekoja saalist avaramasse Dorpati konverentsikeskusesse. Sellele vaatamata oli hilinejatel istekoha leidmine keeruline. Oli neid, kes seisid kõik seitse tundi püstijalu. Publikus valitses kergelt eksalteeritud meeleolu. Meelepärastele väljaütlemistele aplodeeriti, vastumeelseid seisukohti tervitati naerupahvakuga, paljuks ei peetud ka vaherepliike. Volikogu esimees oli sunnitud korduvalt auditooriumi korrale kutsuma. Kammertooni kogu üritusele annab avaettekanne. Aadu Polli alustab retoorilise küsimusega: „Kas teadsite, et Eesti on ühe elaniku kohta Euroopa kõige suurema süsinikujalajäljega riik?“ Saalist kostab vastu: „Vale! Vale!“ Polli maalib SEI uuringule toetudes pildi tselluloositehasest kui lahendusest Eesti keskkonnaprobleemidele. Musta laega Eestist saab edumeelne roheenergiasse panustaja. See kõlab kuulajatele klassikalise rohepesuna. Jääb üha enam mulje, et vildakatele alustele toetunud süsinikujalajälje uuringut oli vaja teiste kaalukate keskkonnaargumentide vaigistamiseks. Polli kõnekirjutaja on tekstiga vaeva näinud. Lühikese ettekande sisse on pikitud tavalisele Eesti perele antud lubadused paremast ja stabiilsemast tulevikust, päevakajaline hoiatus analoogiatesse reservatsioonidega suhtuda ning ilusad kujundid planeedist, mille oleme saanud laenuks oma lastelt. Paraku pole retoorilistest pingutustest kuigivõrd kasu. Tõenäoliselt kuskil kommunikatsioonibüroos ettevalmistatud teksti maha lugemise eest niigi kriitiliselt meelestatud publiku ees siiruspunkte teenida ongi raske.

Järgnevad ministrite Jaak Aabi ja Kiisleri ettekanded. Mõlemad kirjeldavad mehaaniliselt eriplaneeringu protseduure. Vahepeal viibutavad ministrid volikogu suunas näppu – jääge konstruktiivsuse, ratsionaalsuse ja objektiivsuse juurde! Riik kavatseb omalt poolt lähtuda seadustest ja olla protsessis õiglaseks arbiitriks. Selle peale saal muigab. Kas seadustest lähtumine tähendab arendajate huvides veel mõne seadusemuudatuse vastu võtmist? Kas eriplaneeringu algatamisel valitsus lähtus seadusest või väänas seda? Riik oli korduvalt arendajate tahtmisele vastu tulnud. Sellesse mustrisse ühtäkki selgroo näitamine ei sobitunud. Küsimuste voorus kordub kuu varem komisjoni ühisistungitel nähtud muster. Volikogu liikmed küsivad ministritelt kinnitust, kas Tartu linnavolikogu seisukohta võetakse arvesse. Vastused on taaskord ebalevad ja sumbuvad protseduurireeglite ette lugemisse. See ei veena, kuna protseduur kohalikule omavalitsusele vetoõigust ette ei näe. Mitmed volinikud peavad vajalikuks rõhutada, et Tartu ei lase endast üle sõita. Sellest saabki pika päeva keskne sõnum.

Meedias nähakse toimunus midagi muud. Hindrek Riikoja nimetab linnavolikogu deklaratsiooni päevapoliitikast kantud otsuseks. „Keskpäevatunni“ saatejuhid kirjeldavad istungit investorite ja valitsuse naeruvääristamisena. Istungil arendajate positsiooni kaitsma pidanud majandusteadlane Urmas Varblane ja Tarmo Soomere ühinevad kriitikalaviiniga. „7. märts oli ülikoolilinna üks häbiplekke,“ ütleb Soomere. Tema sõnul möllasid istungil emotsioonid ning akadeemikutele lajatati allapoole vööd. Varblase mälupilt on sarnane: „See oli inetu, trambiti jalgadega, karjuti ja öeldi mulle, nagu ma oleks miljoneid saanud.“ Ta võrdleb toimunut Giordano Bruno põletamisega. Just seda võrdpilti kasutab Tartu linnavolikogus toimunu kirjeldamiseks ka Erik Moora Ekspressi juhtkirjas.

Kuuetunnist istungi salvestist vaadates tekib aga küsimus, kas päevavalgust mitte kannatav materjal on sellest välja lõigatud, vaevab lugupeetud akadeemikuid amneesia või on tegemist eriti õrnahingeliste natuuridega. Jalgade trampimise ja karjumise asemel pöörduvad volinikud nii Varblase kui Soomere poole lugupidavas toonis, korduvalt tunnustatakse akadeemikuid sisukate ettekannete eest. Akadeemikute pahameel on ilmselt tingitud küsimustest Urmas Varblase rollikonflikti kohta. Est-For nimetas teda projekti nõustajaks makromajanduse küsimustes, samas oli Varblane ka Teaduste Akadeemia kui avalik-õigusliku teadusinstitutsiooni tselluloositehase uuringuraportiaruande üks autoritest, kes esines istungil teadlasena. Volinikke huvitab, kas siin pole tegemist mitte huvide konfliktiga, kuid ilmselt austusest akadeemiku suhtes jääb sellekohane küsimus esimesel korral enne küsimärgini jõudmist õhku rippuma. Seda tuleb korrata. Sellest hoolimata ei anna Varblane volinikele konkreetset vastust. Võib-olla tõesti keegi lajatas akadeemikutele kaadriväliselt kohvilauas allapoole vööd, kuid salvestisele jäänud materjali põhjal tuleks Teaduste Akadeemial ise tõsiselt peeglisse vaadata. Huvide konflikt võiks olla miski, mida niivõrd väärikas teadusasutus peaks oskama vältida või erandjuhul vähemalt selgelt kommunikeerima. Madal on aga eksimuse tunnistamise asemel hakata hiljem õigustatud küsimuse tõstatajate peal ennast välja elama.

Deklaratsiooni tulemusena esitab Tartu linnavolikogu 9. märtsil valitsusele taotluse eriplaneeringu lõpetamiseks. Sellega ühinevad järgnevatel päevadel ja nädalatel Tartu linnavalitsus, Tartu vald ja Tartumaa Omavalitsuste Liit. Ainsa omavalitsusena Tartumaal jätab oma allkirja andmata Elva vald. See tähendab, et keskse eriplaneeringu alana määratletud piirkond (eriplaneeringu lõpetamise otsusest võib välja lugeda, et Tartumaale jäi 95% uuritavast alast) väljendab valitsusele pea üksmeelselt seisukohta, et nemad ei soovi seaduses ettenähtud tingimustel eriplaneeringu jätkamist. Laialdasest vastuseisust hoolimata ei pea valitsus vajalikuks planeeringut katkestada. Veel pole valijad massidena tänavatele välja tulnud.

Tartu linna järgmiseks sammuks on pöörduda kohtusse. Kuigi, nagu Mölder märgib, planeeringute varasem kohtupraktika oli linnavalitsusele teada. Lootus sealt võitjana väljuda oli minimaalne. Seepärast vaidlustatakse kohtus lisaks eriplaneeringu algatamise otsusele ka planeerimisseaduse mitmed sätted, mis käsitlevad riigi eriplaneeringu koostamist ja finantseerimist, kuna need on kaebuse järgi põhiseadusega vastuolus. Linna kohtuvaidlused jõuavad Riigikohtuni välja. Lõppotsuste väljakuulutamise ajaks on Est-Fori projekt juba sahtlisse pandud. Riigikohus jätabki mõlemal juhul linna kaebused rahuldamata, kuid Mölder päris asjatuks kohtuskäiku ei pea. Ta tõstab esile kaks Riigikohtu kolleegiumi seisukohta. Esiteks punkti, mille kohaselt tuleks omavalitsustele anda eriplaneeringu menetluses rohkem õigusi ning arvestada senisest enam seal kehtivate planeeringute ja arengudokumentidega. Teiseks leidis kolleegium, et riigil tuleb eriplaneeringu algatamist teatud juhtudel ulatuslikumalt põhjendada. Need on juhud, kui tegemist on valdkonna või ehitisega, mida pole planeerimisseaduse vastavas peatükis eraldi välja toodud. Tselluloositehas kuulub selliste ehitiste hulka. See otsus annab lootust, et tulevikus ei piisa valitsusel lihtsalt viidetest arengukavadele, vaid eriplaneeringu algatamist tuleb sisulisemalt põhjendama hakata.

Klaasi sõnul olid Tartu linnal valmis ka plaanid B, C ja D, juhuks kui eriplaneering jääb kehtima. „Me oleks päris kindlasti nõudnud Tartu linna esindajate määramist asjaga tegelevatesse riiklikesse komisjonidesse, et olla ninapidi kõikide protsesside juures,“ kirjeldab Mölder esimest sammu. Linnavalitsus oli tellimas ekspertiisi Tartu Ülikooli teadlastelt linna jaoks oluliste uurimisküsimuste kaardistamiseks. Sellest sisendist lähtuvalt oleks palutud rahandusministeeriumil uuringute nimekirja täiendada, keeldumise puhul oleks kaardistusest saanud lähtealus nimekirja vaidlustamiseks. Oli ka põhimõtteline valmisolek eraldada vahendeid konkureerivate uuringute tellimiseks. Ülikooliga koostöös plaanis linn korraldada puidukeemia teemal väliskülalistega konverentsi. Ükski neist lõpuks käiku ei läinud. Avalikkuses kõlas hääli, mis väitsid, et tselluloosisaaga käigus sai Tartu linna maine kõvasti kahjustada. Ülikoolilinn pani käe ette uuringutele, põlgas ära investeeringud ning pidurdas oma tegevusega kokkuvõttes Eesti arengut tervikuna. Tallinnas leidus linnajuhte, kes heitsid Tartu ametivendadele ette oskamatust näha suurt pilti ehk tehase rajamisega kaasnevaid positiivseid sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid kogu Eestile. Viimaste parlamendivalimiste eel esines endine keskkonnaminister Marko Pomerants provokatiivse ettepanekuga kehtestada Lõuna-Eestile tööstuse puudumise erimaks, millest saadav tulu läheks nendesse omavalitsustesse, kus lisandväärtust luuakse. Tartut nähti tagurliku piirkonnana, millest ettevõtjad edaspidi suure kaarega mööda käivad.

Vähem räägiti sellest, kas ja kuidas see tehas oleks Tartusse juba tehtud investeeringuid mõjutanud. Urmas Klaas teab rääkida, et tselluloosisaaga ajal ei liikunud Vorbuse vastaskaldal paiknevas Kvissentali elamurajoonis mitte ükski planeering. Kinnisvaraärimehed ootasid pinevalt lõpplahendust. See oli rahas mõõdetav majanduskahju Tartu linnale. Seejuures ei väsi Klaas kordamast, et puidutööstusesse ei suhtu linn kuidagi tõrjuvalt. 2015. aasta andmete põhjal on tegemist siinse piirkonna kõige võimsama majandusharuga, kus töötas 2300 inimest. Ei ole tartlased plakatitega Kodumaja, Lemeksi, Tarmeko ega Arensi akna taga. Vastu seisti ikkagi ühele konkreetsele investeeringule.

Kui sellest saagast positiivseid lugusid otsida, siis võib öelda, et linnavõimu jaoks oli tegemist justkui referendumiga, mis kinnitas neile, et valitud suund elukeskkonna suuremale väärtustamisele omab laialdast rahva toetust. Urmas Klaasi juhtimisel on astutud jõudsalt samme jätkusuutlikuma linnakeskkonna suunas, kui meenutada rattaringlust, gaasibusse, smartovkasid, arenevat kergliikluse taristut ja korrastatud Emajõe kaldapealseid. Nendel algatustel on nüüdsest veelgi tugevam mandaat. Seejuures aitasid kired tselluloositehase ümber Tartul sõnastada Euroopa kultuuripealinna projekti keskset teemat – ellujäämise kunstid. Kui lisada siia asjaolu, et ähvardused investorite pagemisest pole täide läinud – selle asemel ettevõtted hoopis suurendasid 2018. aastal oma kapitalipaigutusi Tartusse –, on põhjust väita, et Tartu linn väljus protsessist enesekindlama, teadlikuma ja ühtsemana. Kõige ilmekamalt kogeti seda ühtsust Emajõe ääres kätest kinni hoides. Algas tselluloosisaaga inimkettide peatükk.

6. OSA

MASSIDE MÄSS

Iga protest vajab vapilooma. Midagi, mis aitaks taandada eriilmelised nõudmised ühele emotsionaalselt kõnekale kujundile. Selleta jääks pahameel hajusaks.

2018. aasta kevadel muutus Emajõgi sümboliks, mille kaitsmise taha eriplaneeringu vastased koondusid. Apell rääkis sel hetkel küll juba demokraatiast ja EMA jätkuvalt metsadest, kuid mõlemad jäid liiga abstraktseks, et masse mobiliseerida. Emajõge oli Faehlmann nimetanud eestlaste klassikaliseks pärisalaks. Tegu on tänaseks hääbunud kaubandustuiksoonega, millel rajanes Tartu omaaegne mõjukus. Enne ülikoolilinnaks saamist defineeris Tartut jõgi. Jõe kaudu voolas linna raha, aga see oli ka värav uutele teadmistele. Tartu aken maailma.

Emajõgi pakkus seega välja ohtralt nii ajaloolisi, pärimuslikke kui ka sügavalt isiklikke narratiive. See on tartlaste seas populaarne ujumiskoht, Emajõe kaldapealsed meelitavad järjest rohkem jalutama või niisama vaba aega veetma – kes käib kalal, kes harrastab veesporti, kes loodusromantikat, kes on investeerinud jõeäärsesse kinnisvarasse, kes tajus jõe kultuurilist väärtust. Kristiina Ehin oli juba presidendi vastuvõtu teleülekandes jõudnud riigipealt küsida, kas tema laseks oma lastel Emajões ujuda, kui kümme kilomeetrit linnaujulast ülesvoolu huugaks tselluloositehas. Poetessi küsimus resoneerus laiemalt.

Samas poleks Emajõe kett saanud toimuda ilma sellele eelnenud teadlaste valgustustöö ja poliitiliste võitlusteta. Teadlased lõid arusaama Emajõest kui haprast ja tundlikust objektist. Nemad aitasid inimeste kujutlusvõime käivitamisele kaasa. Tsiteerides Asko Lõhmust: „Apell oli tehasevastaste diplomaatiline korpus, Emajõe kett aga nende sõjavägi.“ Teise põhjuse tänavatele tulemiseks andis veendumus muude demokraatlike mehhanismide ammendumises. Emajõe kett oli toetuskett Tartu linnavõimule, kelle palvet vabariigi valitsus otsustas eirata. See oli meeleheitlik samm inimeste poolt, kellele tundus, et neil puuduvad teised võimalused oma seisukoha kuuldavaks tegemiseks.

Keti organiseerimise idee tekkis sotsiaalmeedias. Facebooki gruppidest oli saanud selleks hetkeks oluline uudiste filter. Gruppides leitakse mõttekaaslasi, need koondavad telefoni keskjaama kombel kokku valdkonda puudutava olulise info, pakkudes samas kohe ka ohtralt tõlgendusvõimalusi. Grupp on ühteaegu väljaelamiskoht ja ideedelabor. Koht, kus saadakse ise targemaks või näidatakse näpuga vohavale rumalusele. Tselluloositehase üle arutleti peamiselt kahes grupis: „EI! Emajõe tselluloositehasele“ ja „Tartu tselluloositehas“. Esimene oli loodud 2017. aasta sügisel, teine 2018. aasta alguses, seega kõige turbulentsematel perioodidel, kui toimusid teadlaste väljaastumised, hakati koguma apellile allkirju ja paljastati leping RMK-ga. Grupi „Tartu tselluloositehas“ loomislugu on ilmekas näide sellest, kuidas teadlased ühiskondlikke protsesse kaudselt viljastavad. Virve Sõber sai kolmandat korda võimaluse oma Teaduste Akadeemia konverentsil peetud ettekannet esitada 2018. aasta jaanuaris, kui linnaosaseltside algatusgrupp korraldas esimese avaliku aruteluõhtu linnarahvale. Kui tema eelmine ettekanne aitas panna mulda apelli seemne, siis seekord tõukas ta käima Emajõe ketiga tipnenud algatuse.

Sõbra ettekannet olid pooljuhuslikult kuulama tulnud Terje Oden ja Paul Volmer. Mõlemad elavad Vorbusel, üksteisest umbes kilomeetri kaugusel. Oden on ligi 500 elanikuga Vorbuse külas tuntud nägu. Endine külavanem, kes on Vorbusel elanud pea veerand sajandit. Kasvatanud seal üles kolm last ja igakülgselt panustanud piirkonna arengusse. Ta hakkas tegutsema teadmises, et tehast planeeritakse põhimõtteliselt tema tagahoovi: „Mind käivitas ikkagi isiklik mure, et see tuleb minu akna alla. Nägin, et tehas hävitab minu senise elu ja kodu.“ Volmer on kasvanud üles Ameerikas, kuid kolinud tagasi Eestisse ning elab nüüd Vorbusel oma vanaisa majas. Varasemalt oli tegemist teretuttavatega, 2018. aasta kevadel said neist võitluskaaslased, kes tehasega seoses iga päev mitmetunniseid telefonivestlusi pidasid.

Nende jaoks muutus tehasesaaga pühaks sõjaks oma kodu ja koha eest Eestis. Seda nimetatakse halvustavalt Not In My Backyard (NIMBY) ehk mitte-minu-tagahoovis sündroomiks, mis on kodanikuühiskonna arenguga järjest loomulikumaks muutuv nähtus. Kes meist tahaks elada kodus, kus akent pole võimalik lahti teha, sest seal immitseb sisse lehka või kostab päevast päeva kõrvulukustavat müra? Või me ikkagi kannatame ära, sest teame, et seal kusagil taamal lisatakse Eesti majandusele see puuduv 0,1%? Lubasime ju uhkusega kartulikoori süüa, miks me siis ennast nendest väikestest ebameeldivustest häirida laseme? NIMBY-t on kerge parastada, kuni tegemist on kellegi teise tagahooviga, kuhu parajasti tehast, tuuleparki või kanalat ehitada soovitakse. See on kellegi teise investeering ja säästud, mis järsku võivad kaotada suure osa oma väärtusest, sest majandus on määratud kasvama ja ettevõtlusvabadus on püha. Kui kellegi isiklik rahakott jääb tühjemaks või tervis kehvemaks sellest, et kollektiivne pirukas kasvab, siis tuleb mõru pill lihtsalt alla neelata. Odenis tekitas see lootusetust: „Inimene on Eestis vähem kaitstud kui lendorav. Lendoravat kaitseb vähemalt mõni organisatsioon, inimese vääriselupaika ei kaitse teerulli eest mitte keegi.“ Ainus võimalus sellises olukorras ongi ise oma tagahoov puhtana hoida.

Odeni tagahoovi ehk Vorbuse küla peeti avalikkuses pikalt tselluloositehase kõige realistlikumaks asukohaks. Küla piirneb põhjas Emajõega ja lõunas Tallinn-Tartu maanteega. See on vaikne oaas Tartu linnapiirist kõigest paari kilomeetri kaugusel. 21 korda päevas läbistab seda vaikust külast läbi tuhisev Elroni kiirrong. Varsti möödub 20 aastat sellest, kui viimane reisija Vorbuselt rongi peale astus. Esmalt neelati peatus, nüüd lammutatakse kiiremat ühendust võimaldava trassi nimel ka Vorbuse ühte senist signatuuri, rongiaknast paistvaid nõukaaegseid daatšasid. Paljudes neist käis veel kuni möödunud kevadeni vilgas aiatöö.

Suurema osa Vorbuse külast moodustavad hajusalt paiknevad vanad talukompleksid. Siinsetel väljadel ei laiu suurlinnaga piirnevatele aladele nii omaseid üheülbalisi uuselamurajoone, kuigi vaikselt kerkib ka neid. Siin-seal turritavad eramajade ees maa seest välja elektrikaablid. Taamal seisab liikumatult kopp, oodates järgmist käsku. Kaua vaikelu Vorbusel kesta ei saa. Kinnisvaraärimehed leiavad selle koha varem või hiljem üles. Siis saabuvad siia noored pered, batuutidel hakkavad kilkama lapsed ja nädalavahetustel saab kuulda murutraktorite kontserti. Seni saab aga aeg Vorbusel omasoodu voolata, kui välja jätta rongituhin, mis korrapäraste vahedega tuletab meelde selle maailma tegelikku tempot. Oden nimetab Vorbuse küla inimese vääriselupaigaks. Maaülikooli teadlased ongi teinud möödunud aastal Tartu linnavalitsusele ettepaneku säilitada osa Vorbuse hajaasustusest miljööväärtusliku alana.

Võiks eeldada, et kui sellisesse looduslähedasse piirkonda soovitakse rajada kolossaalset tööstushoonet, siis tõusevad kohalikud tagajalgadele. Tselluloositehase puhul polnud reaktsioon kohene. Möödus aasta, enne kui tehasest sai kohalike seas üldse regulaarne jututeema. Enne leegitsesidpõlesid südamed Tartus, alles siis Vorbusel. Kelle jaoks oli tol hetkel elulisemaid probleeme, kes ei osanud tehase mõju omaenda eluga piisavalt seostada, kes ootasid uuringuid, kes olid juba käega löönud, kelle jaoks tundusid kriitikute väited kohtlased või isegi naeruväärsed. EMA korraldas küll 2017. aasta mais rahvamatka Vorbusele, kus suheldi kohalikega ja jagati infot, aga tõsist huvi ei näidanud esialgu üles keegi. Isegi Volmer, kes EMA aktivistidega toona vestles, pidas looduskaitsjaid pikalt ullikesteks, kes ennast asja ees, teist taga puude külge aheldavad. Sel hetkel polnud tema sõnul veel piisavalt informatsiooni, et tehasevastaste leeriga ühineda.

Muutus saabus tol jaanuarikuu õhtul, kui Sõber tselluloositehasega kaasnevad riskid veelkord alla joonis. Ürituselt lahkudes tundsid Oden ja Volmer, nagu oleks keegi olulist infot nende eest seni teadlikult varjanud. Nad otsustasid ise rahvavalgustajateks hakata ja luua Facebooki grupi tehast puudutava teabe koondamiseks. See oli igati loomulik. Need, kes süüdistavad tselluloositehase vastaseid vähese teadmise pealt kujundatud hoiakutes, eiravad fakti, et paljude eriplaneeringu peatamise nimel võidelnud inimeste esmane reaktsioon kahtluste tekkimisel oli info juurde kogumine: linnaosaseltsid lõid selleks infoürituste formaadi, Erik Puura kaevus Soome foorumitesse, isegi Tartu linn lõi oma kodulehele eraldi sektsiooni, kuhu pandi üles kogu tselluloositehast puudutav meediakajastus ning lingid olulisematele ametlikele dokumentidele. See oli meeletu kollektiivne andmekaeve, mis toimus paralleelselt mitmes seltskonnas. Inimesed lugesid seadusi, seaduste seletuskirju, rakendusakte, arengukavasid, veemajanduskavasid, tutvuti ministeeriumide omavahelise kirjavahetusega, esitati teabenõudeid. Muidugi, sellist andmete kogumist juhtisid hirm ja kahtlused, kuid kahtlemata teadsid peamised aktivistid tehasest rohkem, kui neid raadioeetris pidevalt emotsionaalsuses süüdistanud rääkivad pead, keda kuulates on selge, et nemad on piirdunud ainult pinnase sonkimisega. Nad olid kas endiselt miljardi lummuses või veendunud selles, et eriplaneeringu protsessis pole põhjust kahelda.

Facebooki grupid tõid kokku kahtlejaid. Sinna postitati iga uus tehase teemal avaldatud infokild, mida siis ühiste pingutuste tulemusena prooviti lahti muukida. Nii Odeni kui Volmeri päevad algasid tol kevadel varahommikuse meediamonitooringuga. „Meil oli nali, et ärkad hommikul üles ja vaatad kahele poole voodis – ühel pool Kohava, teisel pool Polli,“ meenutab Oden. Facebooki grupp kogus jõudsalt liikmeid, lõpuks oli neid pea 2000. Oden ja Volmer pidid administraatoritena seda pulbitsevat avalikkust ohjama. Juba varajases faasis leidus neid, kes soovisid hangudega tänavatele minna. Grupi reeglid olid avaliku korra rikkumisele või vägivallale õhutamise suhtes karmid, samuti ei tolereeritud isiklikke solvanguid. Põhjust ettevaatuseks oli Volmeri sõnul enam kui küll: „Meil oli hirm, et kui keegi mingi väga nõmeda ürituse korraldab, siis seostatakse seda kõikide kriitikutega.“ See oli ka üks põhjus, miks esimene inimketi ideed kombanud postitus grupist kustutati.

Taasiseseisvumisperioodil edu toonud kodanikuaktivismi praktikate nostalgiline taaskasutamine oli moes: avalikud kirjad, kultuuriinimeste pleenumid, rahvakontserdid. Nii oli ka keti idee tollel kevadel laiemalt õhus. Indrek Vainu mäletab kohvinurga vestlusi, kus arutleti võimaluse üle planeeritaval Rail Balticu trassil inimkett moodustada. Tselluloositehasega seoses kaalus EMA tõsiselt veesõidukitest moodustatud karavani, mis liiguks Vorbuselt Tartusse ja sealt edasi Peipsi järve. Seega polnud kuigi üllatav, kui keegi käis rahvaketi idee varsti uuesti Facebooki grupis välja. Volmer selgitab, et kuna paar nädalat hiljem ei soovinud tänavatele minna enam üksikud inimesed, vaid sellist hoiakut väljendasid paljud, siis asuti ettepanekut tõsiselt kaaluma. Administraatorid tajusid rahva tunnet, mis ütles, et virtuaalruumis arutlemise aeg on möödas. Laiapõhjalise pahameele otseseks ajendiks oli valitsuse otsus eirata Tartumaa omavalitsuste pöördumist ning eriplaneeringuga plaanipäraselt edasi minna. Seda tõlgendati katsena tehast jõuga läbi suruda. „Meil tekkis küsimus, et kui inimeste kirjalik tahteavaldus ei loe ja linnavalitsuse seisukoht ei loe, siis mis siin riigis üldse loeb?“ selgitab Oden. Ketiga sooviti pakkuda linnavalitsuse seisukohale rahva tuge. See polnud korraldajate sõnul mitte protesti-, vaid toetusmeeleavaldus.

Selleks hetkeks olid kahe Facebooki grupi moderaatorid korra juba füüsiliselt kokku saanud. Kiirelt saabus mõistmine, et eesmärgid on ühised ning sotsiaalmeedias toimetamisest üksi nende saavutamiseks ei piisa. Lahtiseks jäi ainult küsimus, mida ja millal teha. Emajõe kett sündis kollektiivse mõttetöö viljana – üks pakkus kontseptsiooni, teine nime, kolmas toimumisaja, neljas sidus selle kõik ühtseks looks. Korraldusega võis Odeni ja Volmeri hinnangul seotud olla kuni 60 inimest, kuid põhitöö tegid siiski ära kahe grupi neli moderaatorit. Mitte keegi neist polnud varem midagi sellist korraldanud, mõni polnud isegi meeleavaldusel osalenud. Oden tegeles reklaamiga, Volmer esinejatega. Kuskilt oli talle vahendatud Lenna Kuurmaa kontakt, kes aitas korraldajaid eri muusikutega kokku viia, mõni võttis ka ise ühendust ja avaldas soovi esineda. Lõpuks oli Emajõe keti eeskava niivõrd vägev, et korraldajad kartsid, et tullakse meeleavalduse asemel tasuta kontserti kuulama. Odeni väitel seda siiski ei juhtunud, sest kui kett oli fikseeritud, öeldi talle tagumiste sildade juures, et kontserdile pole aega jääda. Inimesed ruttasid poodi või tagasi aiamaale.

Emajõe keti toimumispäevaks oli määratud 19. mai. Sel suviselt palaval laupäeval Emajõgi kihas. Mitte ainult kaldarinnatisel, kus üksteise käest kinni hoidvatest inimestest moodustus üle nelja silla tihe ahelik, ka vees toimuv meenutas Emajõe kuldaegu. Hulganisti eri suuruses aluseid: vaikselt podisevad mootorpaadid, saledad süstad, luksuslikud kaatrid, kohmakalt edasi liikuvad SUP-lauad ja kõige krooniks loomulikult ajalooline mustendav lodi. Atlantise ees sai anda allkirju uuele apellile. Raekoja platsi oli püsti pandud tehasega kaasnevat lõhnahäiringut demonstreeriv haisutelk. Tegevust jagus igale maitsele. Eri hinnangutel oli kohal kuni 4500 inimest. Õhus oli positiivset särtsu ja elevust. „Inimesed olid hästi häälestunud,“ meenutab Oden. Peeti kõnesid. Taas kord oli kohal Kristiina Ehin, kes seekord tegi hõbeketti vette visates kummarduse Betti Alverile. Sest sõnadest oli jäänud väheks, oli vaja tegusid. Emajõe kett oli tegu. See oli üks suuremaid taasiseseisvusaja massimeeleavaldusi.

Ainar Ruussaar nimetas kohaletulnuid hiljem raadioeetris „väikeseks häälekaks vähemuseks“. ERR-i ajakirjanik Taavi Eilat kirjutas Päevalehes aga suisa, et rahvas oleks Polli ja Kohava üritusel kividega surnuks loopinud. Tema sõnul kett polnudki päris kett, sest mõni auk oli sisse lipsanud. Oli vaid müüt, mis ei sallinud teisitimõtlemist. Teisitimõtlejad olevat tembeldatud rahvavaenlasteks. Toonastele aruteludele iseloomulikult astus Eilat enda sõnul välja arvamusvabaduse ja faktide kaitseks, hüljates aga ise peagi faktid emotsioonidest tiinete kujundite kasuks. Tegemist oli äärmiselt jõulise arvamusavaldusega, mis kõigil tehasevastastel siiamaani valuliku reaktsiooni esile kutsub. Terake tõtt Eilati arvamusloos siiski leidub, kui ta mainib, et tehasevastaste sooviks oli suruda nii teadlastele, poliitikutele kui ka ajakirjanikele peale kindel viis teema käsitlemiseks. Nii räägivad ka Oden ja Volmer mulle aasta hiljem, et rahvusringhääling „vaikis täiesti maha selle, mis Tartus toimus“, sest ei näidatud üldpilti ega mastaapi, kuigi tegelikult oli „Aktuaalse kaamera“ sama päeva uudistesaates mitmeid üldplaane ketist. Samasuguseid etteheiteid ERR-i kallutatuse kohta esitavad ka mitmed apelli liikmed, kellega sel teemal vestlen. Küll polnud sõna saanud allikad representatiivsed, küll oli väljaande üldine tonaalsus ärihuvide poole kaldu. Mõni väidab koguni, et „Aktuaalne kaamera“ ei kajastanudki ketti. Seega tõepoolest, sotsiaalmeedia vahendusel käis hoogne müüdiloome. Toimuvale tuli pakkuda mingeid tõlgendusi. Kui kajastus ei lange kokku subjektiivselt kogetuga, siis eri interpretatsioonide kaalumise asemel on põhjust kahtlustada riiklikku uudisteportaali koordineeritud mõjutustegevuses. Hiljem on mälu selle arusaama kinnitamiseks vasturääkiva info kustutanud. Sedasi on tõepoolest lihtne jõuda alternatiivsete faktide paranoilisse maailma.

Nii Eilati kui ka paljude tehasevastaste nägemusest olid puudu pooltoonid. Eilat vaikis maha, et tehase pooldajad said meedias sõna nii enne kui pärast Emajõe ketti ja ketini oligi jõutud suuresti kirgliku, kuid kokkuvõttes ummikusse jooksnud avaliku debati tulemusena. Tehase kriitikud olid aga eravestlustes ja sotsiaalmeedia lõimedes loonud enda jaoks saagast mustvalge narratiivi, millest irdumist peeti kallutatuse, rumaluse, omakasu või erilise jultumuse märgiks. Nagu paarisuhte hävitab lõpuks see, kui partnerit ei nähta inimesena, vaid karikatuurina häirivatest isiksuseomadustest, nii pole ka ühiskondlikes konfliktides võimalik dialoogi pidada, kui üks pool meenutab pidevalt teisele tema emotsionaalset labiilsust ja teine kahtlustab esimest seitsmes surmapatus. Just sellisesse punkti olid diskussioonid tehase ümber 2018. aasta kevadeks jõudnud.

Emajõe keti tulemusena kirjutavad arendajad paar nädalat hiljem artikli, kus teatavad, et nende vaimusilmas jääks tehase ideaalne asukoht Tabiverest lääne poole, Vorbusest umbes 10 kilomeetri kaugusele. Ka Emajõe kaldast oleks uus asukoht umbes sama kaugel olnud. Seda tõlgendati nendepoolse kompromissina, mis tähendanuks suuremaid kulutusi vee sisse- ja väljavoolu juhtimiseks, kuid oleks säilitanud asukoha Tartu lähistel. Nüüd on meedia juba aru saanud, et tselluloositehasega kaasnev konflikt genereerib klikke. Kolm suuremat meediakanalit saadavad kärmelt oma reporteri kohapeale. Ülesanne on lihtne: küsige kohalikelt, mida nad arvavad sellest, et nende tagahoovi planeeritakse tselluloositehast? Mis sest, et eriplaneering endiselt seisis ja seega polnud alanud ka võimalike asukohtade võrdlemine. Serveerime Kohava ja Polli jutu lõpliku tõena. Äkki õnnestub tabada inimlikku šokki. Vorbusele me Tallinnast küll ei jõudnud, aga seda võimalust ei saa käest lasta. Eriti veel nüüd, kui läheneb hapukurgihooaeg ja rahvas on tehase teemal emotsionaalselt üles köetud. Sisulise dialoogi vahendamise asemel eelistas ajakirjandus kriitilisel hetkel oma majandushuvidest lähtuda.

Meediaväljaannete loogikast lähtudes tegutsesid edasi ka Emajõe keti korraldajad. „Me saime omavahel aru, et rauda tuleb taguda, kuni see on veel kuum. Mingisuguse löögi olime ketiga tselluloositehasele juba andnud, nüüd tuli anda kohe teine, kolmas ja neljas, mitte jääda ootama, et nad mingi uue kavalusega vahepeal välja tulevad,“ põhjendab Oden valitud taktikat. Ta helistab pärast arendajate arvamusloo ilmumist ühele oma tuttavale Tabiveres ja küsib, mida seal ette võtta kavatsetakse. Sellest tuttavast sai hiljem üks Tabivere keti organiseerijatest. Tartlased sisendasid Tabivere elanikele, et nad ei jää oma võitluses üksi, Tartust tuleb lisavägesid. Ja tuligi. Taas oli kohal Ehin. Oma etteastet sai korrata Tõnis Mägi. Tartust veeti kohale haisutelk, millega saadeti tutvuma riigihalduse minister Janek Mäggi. Rääkimata sellest, et mitmed käed said kuu aega hiljem teistkordselt inimketi moodustada. Tabivere kett tõi endaga kaasa järgmise töövõidu aktivistidele. Paar päeva hiljem teatab valitsus, et algatab menetluse eriplaneeringu koostamise lõpetamiseks. Pidev surve avaldamine andis tulemuse, kuid poleemika tehase ümber ei näita ka valitsuskabineti otsuse järel vaibumise märke. Vastupidi, pärast valitsuse otsust korraldatakse kolmaski inimkett, seekord tunduvalt väiksemas mastaabis, mida seetõttu nimetatakse soojendusketiks. Tartumaalt ja Emajõe äärest võetakse suund hoopis piirilinna Narva. „Paul helistas mulle pärast Tabivere ketti ja arvas, et nad ikkagi tahavad seda tehast ehitada. Järgmine koht olevat Narva, et hakkame Narvas inimesi aktiveerima,“ meenutab Linda-Mari Väli, kes EMA egiidi all tegi Emajõe ja Tabivere keti korraldajatega tihedat koostööd. EMA vahendas aktivistidele infot ja oli Emajõe keti suurim rahaline sponsor. Algselt plaaniti üritust isegi ühiselt korraldada. Narvas tehtigi sisulisemat koostööd. EMA pressiteate väitel said seal kokku metsakaitsega tegelevate kodanikuühenduste esindajad. Kust tekkis arusaam, et tehast planeeritakse Narva, jääb arusaamatuks. Arendajad olid selle võimaliku asukohana sadamate läheduse tõttu välistanud. Tõsi, mitmed algatatud eriplaneeringu kriitikud nägid realistliku alternatiivina just Ida-Virumaad. Seda mainib võimaliku asukohana näiteks Ülo Mander Teaduste Akadeemia raportisaruandes. Eestlaste alateadvus on paraku selline, et kui ülejäänud riiki nähakse rahvuspargina, siis Ida-Virumaa heiastub pigem tossava tööstusmaastikuna, kuhu on mugav susata igasuguseid industriaalobjekte. Sealsed elanikud on nendega juba harjunud ja peaksid iga sellise projekti avasüli vastu võtma. Eriti veel siis, kui planeeritav tööstus lubab olemasolevaga võrreldes vähem keskkonda saastada. Selliste argumentidega õigustati korduvalt näiteks seda, miks tselluloositööstus Äänekoskisse sobib, kuid Tartu lähistele mitte. Igatahes, nii nagu Facebooki kõlakodades levivad vandenõuteooriad, nii levivad seal ka kuulujutud. Üks selline tundus piisavalt usaldusväärne, et minna Narva kohale ja tõmmata käima sealset kogukonda mobiliseeriv Facebooki grupp. Väidetavalt olid narvakad liigutatud eestlaste huvist nende elukeskkonna pärast. „Paljud tundsid, et see on kõige suurem lõimumisakt üldse,“ kinnitab mulle Oden.

Siseringis tehti sel hetkel nalja, et maakonnast maakonda käies äratatakse tänu tehasele kogu eesti rahvas. Enam polnud küsimus selles, mitu milligrammi fosforit Emajõgi välja kannatab või kuidas see mõjub ülikoolilinna brändile. Üks Tabivere inimketi korraldajatest oli meedia vahendusel öelnud, et säärast tehast pole vaja mitte kusagile Euroopas. Narvas seisti vastu tselluloositööstusele kui sellisele. Oli see enesekindlus, mis edukate kettidega oli tekkinud, või Facebooki arutelude käigus kristalliseerunud veendumus, et Eestisse selline tehas ära ei mahu, igatahes edendasid kodanikuaktivistid mitmel pool Eestis selleks hetkeks hoiakut, et uurida pole siin enam midagi. Meie reostusnorm on null! Tõepoolest, nii kategooriline väide ei vajagi lisauuringuid.

Konkreetsete kontuuridega arutelud muutuvad masside lisandudes hägusaks. Teadlaste andmepõhistest arutluskäikudest võtavad massid järeldused, millega käiakse tihti meelevaldselt ringi. Neist tuletatakse uusi järeldusi, mis on motiveeritud isiklikust kogemusest, kujunenud väärtushinnangutest, eelarvamustest, kuulujuttudest, tunnetest. Jah, ka nendest. Selles keerulises protsessis võib hajuda esialgne fookus. Nii paistsid Tabivere ketis silma Rail Balticu vastaste plakatitega härrasmehed. Üks võitlus haagitakse teise külge. See muutub osaks mingist suuremast ahelast, mis kannab kellegi jaoks pealkirja „Käed eemale Eestimaast“, kellegi teise jaoks „Meil pole planeeti B“ ja kolmanda jaoks „Kõik ärimehed on pätid“. Nimetatud narratiivid tundusid tselluloosisaaga käigus põhjendatud ja aktuaalsed.

Meenutame, et masside eriilmelised võitlused koondusid Emajõe ümber. Maaülikooli teadlasena jõgede seisundit uuriv Peeter Pall leiab, et Emajõgi oli hea põhjus, mida eriplaneeringu vastased said ettekäändeks tuua. Ideaalne vapiloom. Peamine, mida Emajõe kohta tselluloosisaaga käigus korrutati, oli Ida-Eesti vesikonna veemajanduskavas leiduv hinnang Emajõe tervisele. Viie palli skaalal oli see hinnatud kahe palliga ehk olukord jões oli 2013. aastal seireinfo põhjal halb. Teine ohtralt käsitlemist leidnud teema puudutas tehase väidetavalt üüratut fosforiheidet, mida Emajõgi mitte mingil juhul välja ei kannata. Erialaspetsid rääkisid muidugi ka muust – veetemperatuuri tõusust, heitvees sisalduvatest raskmetallidest või muutustest vee hapnikusisalduses –, kuid masside teadvuses kinnistus Emajõe kohta kaks fakti: hinnang on halb, tehas lisab palju fosforit (kusjuures teadlaste vaidlustes erinesid hinnangud koguste kohta suurusjärkudes), järelikult ei saa hinnang kuidagi paremaks minna. Emajõe seisund taandati ühele näitajale. Paraku on veekogu samasugune keeruline ökosüsteem nagu mets. Ka jõe või järve tervislikku seisundit määrab hulk eri faktoreid, mh ka fosfor kui vetikate peamine toitaine. Aga fosfor pole põhjus, miks Emajõe seisund praegu halvaks on hinnatud. 2013. aastal olid üldfosfori näitajad kõigis Emajõe mõõtmispunktides väga head ning kõiguvad hea ja väga hea piiril tänaseni. Lisaks voolab fosfor reeglina jõest lihtsalt läbi ja muutub probleemseks pigem aeglase voolu korral. Veemajanduskavas toodi probleemidena välja hoopis Võrtsjärvest pärineva vetikakoosluse domineerimine ning põhjaloomastiku seisund. Nimelt on jõe alamjooksul ennast sisse seadnud võõrliik – rändvähk. Neid probleeme luubiga vaadeldes ilmneb, et veemajanduskavas antud hinnang võib olla vaidlustatav.

Nimelt avaneb luubi alt maailm, kus teaduse pakutavad hindamismudelid pole täiuslikud, sõltuvad kontekstist, vajavad lisaandmeid ja tihti ka pidevat revideerimist. Nii pannakse näiteks mingite olemuslike tunnuste järgi (valgala suurus, vee värvus, voolukiirus) kokku veekogude tüpoloogia. Vastavalt veekogu tüübile kujunevad ka klassipiirid ehk eeldatav arusaam sellest, milline võiks olla veekogu elustik liigirikkuse ja dominantliikide mõttes. Paraku on iga veekogu omaette isiksus, kes inimese loodud mudelitesse ühel või teisel põhjusel ära mahtuda ei taha. Nii jäeti veemajanduskava lõpphinnangus Võrtsjärve fütoplankton üldse arvestamata, sest see ütleb rohkem Võrtsjärve kui Emajõe tervise kohta. Ilmselt oleks Emajõgi sellisel juhul saanud kõige halvema võimaliku seisundihinnangu. 2016. aasta hüdrobioloogilise seire aruandes toodi aga selge sõnaga välja, et suurselgrootute hindamissüsteem jääb voolulembeste liikide vähesuse all ägava Emajõe jaoks piiratuks. Seda tuleb veel kalibreerida ja hoolikamalt valida indikaatoreid, mis jõe seisundit kõige paremini peegeldavad. Põhjaloomastiku probleemid võivad uurijate hinnangul osalt tuleneda hoopis ebasobivatest proovivõtu kohtadest. Proove võetakse Emajõel kolmest kokkulepitud kohast. Võib vabalt juhtuda, et kui valida selleks suvaliselt kolm pisut kiirevoolulisemat lõiku, tuleksid tulemused teistsugused, näiteks rändvähi arvukuse osas. Võõrliigiga seoses on keskkonnaministeeriumis välja töötamisel määrus, mis lubab rändvähi esinemise seisundi määramisel arvestamata jätta, kuna selle levikut pole võimalik tõenäoliselt takistada. Nii saab probleeme lahendada paberil, kuid kas ka looduses?

Seega väide, et Emajõe seisund on fikseeritud ning edasisele arutamisele ei kuulu, mida tehasevastased järjekindlalt korrutasid, ei vasta tõele. Ka teadustulemused on vaidlustatavad, ka Emajõe uurijate jaoks on senini lahendamata küsimusi. Kas Emajõe äärde oleks võinud siis tselluloositehase püstitada? Pall arvab, et Emajõgi oleks tehase ära kannatanud küll, kuigi see oleks eeldanud tehase heitveele olemasolevate seadustega võrreldes rangemate normide kehtestamist: „Kui sealt väga räiget orgaanikat või toksilisi aineid sisse poleks tulnud, siis oleks veekvaliteet langenud ehk tagasi kümne aasta tagusele tasemele.“

Teine lugu on Peipsi tervisega. See on veekogu, mille kaitseks tõepoolest oleks võinud keti korraldada. Peipsi probleemiks on toitained lämmastik ja fosfor. Olgugi et nõukogude ajaga võrreldes on Eesti fosforiheidet kordades vähendada suutnud, voolab endiselt Emajõest Peipsi järve igal aastal keskeltläbi 200 tonni fosforit. Sellest poole moodustab normaalne looduslik foon metsadest ja soodest, ülejäänu jõuab järve inimtegevuse tulemusena ning peamiselt põllumajanduses kasutatavatest väetistest ja taimekaitsevahenditest. Puhastusseadmed teevad Tartus nii head tööd, et linna aastane fosforiheide järve on 4 tonni. Selle tegevuse maksavad hetkel kinni tartlased, kelle veearvete kuupmeetri hinnast moodustab heitvee puhastamine kolmveerandi. Kokku jõuab valgalalt järve sõltuvalt ilmast umbes 700 tonni fosforit aastas. Pool sellest voolab Narva jõe kaudu merre, ülejäänu settib põhja või muutub toitaineks vetikatele.

Hüdrobioloog Peeter Nõges usub, et isegi kui Eesti ja Venemaa mõlemad suudaksid oma reostuskoormust märgatavalt langetada, läheks setetes leiduva fosfori ja lämmastiku tõttu kuni 30 aastat aega, enne kui toitainete kontsentratsioonid järves muutusi peegeldama hakkavad. Teatavaks optimismiks annab siiski põhjust liigilise koosseisu paranemine. „See on väga tundlik parameeter. Iga põhjaelustiku liik on omaette isiksus. Mõned on rohkem reostustundlikud, teised vähem. Viimastel aastatel on hakanud tagasi tulema reostust vähem taluvaid liike,“ ütleb Nõges. Ta on ühtlasi veendunud, et fosforikoormuse osas poleks tarvis olnud mingeid uuringuid – juba praegu saab öelda, et seda suurendada ei tohi.

Palli ega Nõgese seisukohad pole mõeldud esindama lõplikku tõde. Pigem annavad nende kirjeldused veekogude tervisest aimu, kui keeruline on selles valdkonnas tõsikindlate hinnangute andmine. Bioloogiaharidusega Pall ei soostu mulle Peipsi kohta üldse kommentaare jagama, sest see jääb väljapoole tema kompetentsi hüdrobioloogina. Peipsist rääkigu need teadlased, kes on seda uurinud. See on väga teistsugune suhtumine võrrelduna tselluloosisaagas nähtuga, kus Emajõe seisundi osas tormasid hinnanguid jagama igat masti keskkonnateadlased, ökoloogid, poliitikud, kirjanikud, muusikud ja inimesed tänavalt. Teadjamad argumenteerisid raamatutarkusele tuginedes, kuid rohkelt oli ka neid, kes oma hinnangu põhjendamiseks rääkisid vee värvusest või vooluhulgast, teadmata, mis neid parameetrid üleüldse mõjutab või kuidas on need ajas muutunud. Poole aastaga juurdus käibetõde, et Emajõe veekvaliteet on halb. Enne ega pärast see Tartus teemaks pole olnud. Ei ole tulnud ka uut apelli ega Emajõe ketti, mis nõuaks veekvaliteedi parandamist. Tegudele ärgitas tartlasi ohutunne.

Tselluloosisaaga käigus saime teada, et eestlased võtavad väga suure ohu korral üksteisel käest kinni. Aga me saime ka kinnitust, et massimeeleavaldused on jätkuvalt kõige efektiivsem meede poliitikute survestamiseks. Rahvakettidest algas eriplaneeringust välja tagurdamise pikaldane protseduur.

7. OSA

TEHAS OTSIB KODU

Esmaspäev, 21. mai. Emajõe ketist on möödas kaks päeva. Ajaloolise Tartu vaksalihoone ruumides on kired tehase ümber saavutanud uue keemispunkti. Just seal peab erakonnakaaslastele aru andma keskkonnaminister Siim Kiisler. Kaks päeva varem Emajõe ääres kogetud küünarnukitunne on vaksalis asendunud viha ja frustratsiooniga. Rahulikust arutelust pole juttugi. Kümmekonna inimese ees seisvale Kiislerile antakse vaevu üldse sõna, kuigi publikul on talle küsimusi palju. Kõlavad süüdistused valetamises ning arendajatega mestis olemises. Üritusel valitsenud meeleolu võtab hästi kokku Kiislerile vahele hõiganud hääl saalist: „Olete terve see aasta keppinud lõunaeestlaste ajusid.“

Ürituse initsiaatoriks oli Peeter Laurson, kes jätkas ka pärast 7. märtsi istungit isiklikku ristisõda tselluloositehase vastu. Märtsis laseb ta IRL-i Tartu osakonnal tellida tehase rajamise küsimuses avaliku arvamuse uuringu Tartus ja Tartumaal. Küsimustikule vastajatest täpselt kolmveerand olid seisukohal, et tehast Tartu lähistele rajada ei tohi. Vähe sellest, 43% vastajatest ütles, et nad kaaluksid tehase negatiivsete kõrvalmõjude tõttu Tartust ära kolimist. 92% leidsid, et planeerimisel peaks arvestama kohalike elanike arvamusega. Need arvud kinnitasid Laursonile, et ta ajab õiget asja. Järgmise sammuna üritab Laurson piirkonna seisukohta erakonna sees kuuldavaks teha. IRL-i esimees Helir-Valdor Seeder esialgu sekkumiseks vajadust ei näe. „Ta arvas, et demokraatlik protsess ise toobki selguse,“ täpsustab Laurson.

Kiisleri vaibalekutsumiseks andsid põhjuse ministri mitmed avaldused, mis olid toetanud planeeringut ja Laursoni hinnangul eiranud täielikult kohaliku piirkonna seisukohti. Vaksalis antakse Kiislerile ööpäev aega, et oma arvamust avalikkuse ees revideerida. Seejärel ähvardati minister maha võtta. Tagandamiskatsega tehaksegi 23. mail proovi. Partei juhatusele saadetud avalduse Kiisleri ministrikohalt vabastamiseks allkirjastavad viis IRL-i liiget, kaks neist piirkonna juhatusest. Allakirjutanute vähene hulk vihjas, et oma erakonna ministri umbusaldamine tundus eriplaneeringu peatamiseks liiga radikaalse meetmena. Lisaks suutis Laurson piirkonna vastuseisu ministrile presenteerida laiapõhjalisemana, kui see tegelikult oli. Ka vaksali üritusele kohaletulnute seas ei omanud kõik parteipiletit, sh seltskonna kõige häälekam liige, kelleks oli Peeter Laursoni isa.

Kuigi juhatus Kiislerit valitsusest tagasi kutsuma ei tõtta, ei saa keskkontor piirkonna liikmete jõulisi avaldusi enam kauem ignoreerida. Viie allkirjaga umbusaldusavaldusele lisaks jõuab veel samal nädalal IRL-i eestseisuse laule eelnõu eriplaneeringu lõpetamiseks. Selle taga on erakonna Tartu piirkonna juhatus ning koostajaks selle esimees Kaspar Kokk, kelle ärihuvidega läks Est-Fori plaan mäletatavasti vastuollu. Täpselt nädal pärast Kiisleri „grillimist“ Tartu vaksalihoones arutab partei eestseisus Koka ettepanekut hiliste öötundideni. Arutelus osalenud Kiisler väidab, et otsusele lõpuks ei jõutudki: „Juhatuses oli kaks selgelt erinevat seisukohta. Küsimus oli selles, kas poliitikud on eestvedajad või kaasajooksjad. Lihtsam on alati kaasa joosta.“ Suur oli Kiisleri üllatus, kui ta järgmisel päeval loeb meediast parteiliidri sõnu, et otsusele siiski jõuti ja tema erakond on valinud kaasajooksja rolli. Seedri avaldus paneb liikuma doominokivid valitsuse sees.

Suur veelahe piirkondade ning peakontori vahel oli eriplaneeringu küsimuses iseloomulik kõigile kolmele valitsuserakonnale. Samasuguseid tunde kestnud pingelisi arutelusid peeti 2018. aasta kevadel sotside juhatuses, kus tekkis täpselt samamoodi patiseis, mida küll natuke leevendas erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski Tartu poolele hoidmine. Juba 8. märtsil ütleb Ossinovski avalikult välja, et tema isiklikult on skeptiline tehasega kaasnevate riskide maandamise osas. Parteijuhi skepsis tulenes lapsepõlvemälestusest. „Ta tõi lauale selle, et on Aserist pärit ja tema arvates on suurtööstused Eesti keskkonna jaoks väga ohtlikud,“ meenutab Marju Lauristin ühte Ossinovski sõnavõttu juhatuses. Sellele vaatamata ei hakka sotsid eriplaneeringut valitsuse tasandil torpedeerima. „Kuna mõlemad koalitsioonipartnerid pidasid vajalikuks sellega edasi minna, siis ega me iseenesest uuringute vastu ei olnud,“ põhjendas seda Ossinovski. Seedri avaldus annab sotsidele hea võimaluse oma rohelist palet demonstreerida, mida Ossinovski ka päev hiljem teeb. Nüüd on kahe valitsuserakonna esimehed avaldanud vastuseisu eriplaneeringuga jätkamiseks.

Nii kiire sündmuste käik pärast kuid väldanud paigaltammumist ei ole siiski tunnistus parteide efektiivsest sisedemokraatiast. Sügisel pidi algama parlamendivalimiste kampaania ning tänavatel valitsuse vastu protesteerivad massid tekitasid valitsuserakondades paratamatult nihelust. Meedias osutatakse korduvalt asjaolule, et vastuseis tärkas kahest väiksemast valitsuserakonnast, kelle reitingud polnud sugugi kiita – järelikult oli tegemist populismiga. Samuti rõhutatakse, et ei Ossinovski ega Seeder kuulunud valitsuskabineti liikmete hulka: nad olid mugavas positsioonis erakonnajuhid, kes riigimeestest ministrite tänuväärset tööd saboteerima asusid. Samas ei kostnud kuskilt riigimeeste vankumatuid põhjendusi, miks tehas on Eestile niivõrd vajalik, et eriplaneeringuga tuleb nui neljaks jätkata. Kiisler ajas jätkuvalt näpuga järge seadustes, peaminister Ratas rääkis halva pretsedendi loomisest, eriplaneeringu käekäigu eest vastutav Janek Mäggi oli aga juba eelnevalt toonitanud, et avalikkuse veenmine on arendajate ülesanne. Olukord oli kummastav – eriplaneeringu algatamisel defineeritud riikliku huvi väljatoomise asemel räägiti ühtäkki protseduurireeglitest või veeretati kogu vastutus Est-Fori õlgadele.

Avalikkuses kõlanud süüdistused, nagu oleks valitsus eriplaneeringu menetluse ühtäkki politiseerinud, tunduvad kohatud, sest eriplaneeringu meetmesse oli politiseeritus algusest peale sisse kirjutatud – selle algatamine oli valitsuskabineti otsus, nagu ka selle kehtestamine ja lõpetamine. Nii muutsid arendajad oma plaani poliitilistele tõmbetuultele avatuks. Tundus, et Est-For polnud poliitilise survega kas arvestanud või ülehinnati poliitikute võimekust survele vastu seista. Meeleavaldajad olid aga osanud riigijuhtidele edukalt naha vahele pugeda. Valitsus reageerib esialgu retoorika muutmisega. „Mina rääkisin ministrina kogu aeg sellist juttu, et vaadake, me tahame ju ainult uurida, kas sellist asja on võimalik siia teha,“ ütleb Mäggi mulle avameelselt. Sellest oli saanud üks eriplaneeringu pooldajate põhiargumente: keegi ei hakka midagi kohe ehitama, teeme lihtsalt uuringud ära. Tehase vastastele jäi aga arusaamatuks, miks uurimiseks on vaja planeeringut, mis seadusest tulenevalt peaks positiivse otsuse korral lõppema ehitusloaga. Lõpetage planeering ja hakake lihtsalt uurima, kõlas kodanikuaktivistide välja pakutud lahendus. Seda soovitas ettevõtjatele lõpuks ka Ratas, kuid tehasevastastega samale järeldusele jõudmiseks kulus valitsusjuhil veel viis kuud.

Mais kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhi kohalt riigihalduse ministri ametisse asunud Mäggi suurimaks väljakutseks kujunebki eriplaneeringuga seotud kommunikatiivse segaduse lahendamine. „Minu põhisoovitus arendajatele oli, et pole mõtet avalikkusega debateerida, sest see kütab üles sihtrühmi, kes ei saa debati sisust aru,“ räägib Mäggi. Eriplaneeringu algatamisest saati oli Est-For EMA, apelli ja Tartu linnaosaseltside avalikele pöördumistele alati omalt poolt vastanud. Sellega jätkati ka pärast Mäggilt saadud suhtekorraldusnõu. Samal ajal oli Mäggile valitsusest antud ülesanne analüüsida eriplaneeringu katkestamise või muus asukohas jätkamisega seotud juriidilisi nüansse. Oodati eelhinnangut, millest lähtuvalt pidi valitsus enne jaanipäeva eriplaneeringu saatuse otsustama. Est-Fori jaoks oleksid mõlemad variandid olnudpidanud olema vastuvõetamatud. Arendajad olid algusest peale deklareerinud, et neil puudub plaan B. Õigemini: kui me Emajõe äärde ei saa, siis teeme Lätti. Piiri taha eriplaneeringu ala laiendada polnud võimalik.

Mängitud oli täispangale, kuid sellega võeti endalt igasugune taganemistee. Kas tõesti loodeti, et isegi kui rahvas valitud piirkonnas on vastu, siis vastavalt planeeringuseadusele piisab ainult valitsuse toetusest? Kummati oleks mitme piirkonna sõelale jätmine võinud pealesurumise tunde asemel tekitada omavalitsuste ja kogukondade vahel hoopis konkurentsi, nagu juhtus Tesla Euroopa tehasega, mida üritati mh ka Eestisse meelitada. Nüüd aga oli eriplaneering Emajõega kokku laulatatud ja ümberkaudsed kogukonnad kategooriliselt tehase vastu. Kui valitsus 21. juunil eriplaneeringu koostamise lõpetamise menetluse algatab, heidetakse arendajatele ette, et nad pole suutnud kohalike kogukondadega piisavalt suhelda.

Kristiina Ehin koos oma kaasa Silver Sepaga tähistab valitsuse otsust pööripäevapeoga. Näib, et vähemalt Emajõgi on selle otsusega päästetud. Est-Fori poolelt jääb suhtlus kolmeks kuuks väga vaikseks, mis tekitab küsimuse, kas arendajad on tõepoolest hakanud lõunanaabrite juures läbirääkimisi pidama? Tõenäoliselt prooviti siiski madalat profiili hoida, lootuses, et avalikkuse vastuseis tselluloositehasele suvekuudel lahtub. Septembri teises pooles hakatakse uue hooga kohtuma omavalitsustega, kelle territooriumile võiks arendajate hinnangul tehase ehitada. Esialgu räägitakse Räpina ja Häädemeeste kandist arvestusega rajada ligi 20 kilomeetri pikkune veetorustik magevee juhtimiseks. Kohava väidab, et sellise võimalusega varem ei arvestatud (loe: arendajad olid raske ohke saatel valmis osast kasumimarginaalist loobuma). Edasine sündmuste käik kolmes Eestimaa otsas toob ilmekalt ja kontsentreeritud kujul esile kõik tehasega seotud hirmud ja võimalused, mis juba eelnevates etappides ennast ilmutasid. Ühtlasi joonib see uuesti alla praeguste planeerimisvõimaluste piiratuse niivõrd mastaapsete eraarenduste menetlemiseks.

Eesti põhjarannikul paiknev Viru-Nigula vald on juba aastaid näinud vaeva selle nimel, et olla kõige tööstussõbralikum piirkond Eestis. Valla keskuses Kundas on tsemenditootmise traditsioon 150 aastat vana. Ilma tsemenditööstuseta ei saaks täna rääkida ka Kunda linnast. Tänagi pakub AS Kunda Nordic Tsement 180 inimesele piirkonna kõige konkurentsivõimelisemat palka. Tsemenditootmise mõju Kunda arengule on olnud lai. Üheksakümnendate alguses üle noatera sulgemisotsusest pääsenud tehas puhus uue elu sisse Kunda sadamale. Sadam aitas omakorda sajandivahetusel Kunda lähistele meelitada haavapuitmassi tehase Estonian Cell, mida esialgu üritati edutult püstitada Kesk-Eestisse. Lisandus pea 100 kõrgepalgalist töökohta. Lisaks toovad suurtööstused leiva lauale kohalikele allhankepartneritele. Edulugude najal oli Viru-Nigula vald kehtivas arengukavas keskse visioonina sõnastanud investeeringute ja uute töökohtade loomise soodustamise. Vallavanem Einar Vallbaum on vallavõimu seisukoha sõnastanud ühemõtteliselt: „Kui on töökohad, siis on raha, ja kui on raha, siis on elu.“ Tema hinnangul oleks Kunda tsemenditööstuse sulgemise korral tänasel päeval üks mahajäetud küla, kus mitte keegi ei tahaks elada. Praegugi meelitab vald enda rüppe tuumajaama projektiga välja tulnud ärimehi.

Tselluloositehases nägid vallajuhid varakult võimalust kohaliku elu edendamiseks. Vallbaum kutsub Est-Fori ninamehi Lääne-Virumaale tehast püstitama juba 2018. aasta märtsis, kui paistab, et Tartumaa omavalitsustega on suusad lõplikult risti läinud. Polli ja Kohava on küll kutsest meelitatud, kuid lükkavad selle otsustavalt tagasi, sest Kunda jääb toorainevajadust silmas pidades liiga kaugeks. Sügisel varasemad põhjendused enam ei kehtinud ning väsimatu Viru-Nigula vald tõttab teisele katsele. Seejuures polnud Kunda probleemiks ainult toormenappus, puudus ka tootmiseks hädavajalik mageveeressurss, kuid toimekal vallavanemal näis olevat lahendus sellelegi probleemile. Lubati kasutada Aru karjäärist välja pumbatavat vett ja tegelikult olevat Läänemeri Vallbaumi hinnangul niivõrd mage, et magestatuna on merevett võimalik tootmises kasutada.

Viru-Nigula vald esitab 30. oktoobril valitsusele palve eriplaneeringu ala laiendamiseks nende omavalitsuse territooriumile. Nüüd jääb Kohava vallavalitsuse sooviavaldust kommenteerides napisõnaliseks, öeldes ainult, et tehase võimalikkuse osas on hinnangut anda liiga vara. Kui valitsus otsustab novembris eriplaneeringu lõpetamise kasuks, saadab Vallbaum Jüri Ratasele pöördumise, milles süüdistab valitsust sõnamurdlikkuses. See näitab, kui palavalt vallavõim tööstust oma õuele ootas. Investeeringute meelitamise nimel oldi nõus mängu panema kõik. Võimalikud keskkonnariskid Viru-Nigulas põhimõtteliselt ei tõstatugi. Virumaal ei tärganud ka ühtegi rahvaliikumist, kes oleks neid riske välja toonud. Võib-olla on Vallbaumil tõepoolest õigus, kui ta ütleb, et tööstusrajooni elanikud saavad suurtööstuse vajalikkusest kõige paremini aru. Võib-olla kohalikud aga isegi ei oska piirkonda teistsugusena ette kujutada?

Viru-Nigula vald trügis pildile ise. Arendajate initsiatiiv oli selgemalt tuntav Võru- ja Põlvamaal, mille vahel paiknev Kikka küla hõigati välja kui tehase võimalik uus asukohavariant. Otseselt oleks seal eriplaneeringu algatamine puudutanud kolme külaga piirnevat omavalitsust – Räpina, Setomaa ja Võru valda. Kui Viru-Nigula seisukohti esitab Vallbaum ainuisikuliselt, siis Kagu-Eestis ei jõua arendajad õieti vallajuhtidega läbirääkimisi alustada, kui juba on kohalike meelsuse kujundamiseks tekkinud järjekordne sotsiaalmeediagrupp „Tselluloositehas Lõuna-Eestis“. Tartust oli vastuseis tselluloositööstusele levinud kulutulena üle kogu Lõuna-Eesti, kust ühtse koorina hüüti ärimeestele, et suurarendustele pole siin kohta. Justkui selle tõestuseks olid Võru valla elanikud just näidanud keskmist sõrme Väimela kanala projektile. Tselluloositehase kõrval oleks suuremat sorti kanafarm kahvatunud.

Kagu-Eesti maakondade arengukavad räägivad hiidtööstuse asemel väikeettevõtlusest, mahepõllundusest, loodusturismist ja pärandkultuurist. See on Vallbaumiga võrreldes väga teistsugune arusaam arengust, ometi toetub seegi piirkonna ajaloole. Värska nimetati 1971. aastal kuurortpiirkonnaks, mille peamine turismiatraktsioon Värska sanatoorium reklaamib ennast „müra- ja saastevaba keskkonnana“. Tossavad korstnad ja lõhnahäiringud ei lähe selle pildiga mitte kuidagi kokku. Ka teine piirkonna kaubamärk, Värska mineraalvesi, oleks võimaliku põhjavee reostuse korral maitsenud teisiti. Kui Vallbaum arvutas ainult lisanduvaid töökohti, siis Kagu-Eesti aktivistid loetlesid üles ka passiva poole – viimane sai märksa pikem. Tõsi, seda tehti ilma igasuguste uuringuteta. Lasti kõneleda paikkonna identiteedil, mis ütles, et selle kandi väärtus on sootuks mujal. Vallbaumi kreedot parafraseerides: „Kui on marjametsad, siis on puhas õhk, ja kui on puhas õhk, siis on elu.“ Väideti, et Eesti kagunurka koonduvad mammona kummardamisest loobunud inimesed.

Kagu-Eesti elanike vastuseis kulmineerub 23. oktoobri rahvakoosolekuga Räpina Aianduskooli saalis. Est-Fori, RMK ja Janek Mäggi toolid jäävad tühjaks, kuid ülejäänud, selgelt tehase vastu meelestatud panelistid jagavad oma mõtteid ligi 200 kuulajaga. Sotsiaalmeediagruppides levitatud kuulujutud on selleks hetkeks sisulise diskussiooni lämmatanud. Publik ja esinejad laval trumpavad üksteist üle erinevate vandenõuteooriatega. Nii nimetab moderaator Merle Jääger Pollit ja Kohavat Vene diversantideks, kelle planeeritav tehas annab idanaabrile lõpuks kätte argumendi Eesti ründamiseks. Hääl saalist ütleb, et tegelikult paistavad arendajate tagant hoopis Soome metsatöösturite kõrvad. Tuuakse välja, et Aadu Polli ja Jüri Ratas on Viimsis üleaedsed ning see on tegelik põhjus, miks planeeringu lõpetamine venib. Lisaks lüüakse kokku eri arve tehase tõttu töö kaotavatest inimestest. Kõige julgema pakkumisega tuleb lagedale EMA liikumise metsamajanduse koordinaator Mati Sepp, kes ütleb kõnepuldist, et tehas jätab 2000 inimest tööta. Rahvakoosolekul tehakse algust ka „Kagu-Eesti apelliga“, kui petitsioon.ee keskkonnas hakatakse koguma allkirju kolme valla volikogudele esitatud pöördumisele mitte toetada eriplaneeringu algatamist nimetatud omavalitsustes. Üle poole tuhande allakirjutanu saavad oma tahtmise, kuigi seda osalt tänu valitsusele, kes lõpetab eriplaneeringu enne, kui tol hetkel arendajate ettepanekusse kõige soosivamalt suhtunud Räpina vallavolikogu jõuab küsimust istungil arutada.

Teine piirkond, mida Est-For sügisel sihtima hakkab, paikneb Pärnumaal Saarde vallas. Sinna lähiaastatel kerkima pidanud Rail Balticu kaubaterminal muudab ala arendajate jaoks atraktiivseks. Sarnaselt Kikka külale tulnuks ka Saarde valla puhul rajada tehase jaoks ulatuslik veetrass. Magevett plaaniti võtta Pärnu jõest ning heitvee maa-alune väljalasketoru suunata Liivi lahte. Seetõttu oleks planeering puudutanud samuti kolme omavalitsust: Saarde valda kui tehase füüsilist asupaika, Häädemeeste valda, kus paiknenuks heitveetoru ots, ning Pärnu linna, sest tuuled oleksid tõenäoliselt kandnud osa heitveest kalarikkasse Pärnu lahte. Lisaks oleks osa torustikust kulgenud ka Pärnu territooriumil. Pärnumaal leidub nii oma Vallbaum kui ka apell. Laiemalt annab maakonnas toimunu aga alust väita, et Eestis puudub hetkel juriidiliselt sobiv vorm omavalitsusülese mõjuga tööstuse planeerimiseks. Pärnumaa Vallbaum kerkib esile Saarde vallast, mille vallavanem Kadri-Aija Viik tervitab arendajaid kahe käega. „Miks me ei peaks töökohti tahtma ning miks me ei peaks tahtma, et Eesti kõige metsarikkamas piirkonnas saaks puit väärindatud. Leiame, et tehasest saavad meie metsaomanikud tulu ja vald on ehk ka atraktiivsem elukoht,“ põhjendab Viik valla huvi arenduse vastu. Sarnaselt Viru-Nigula vallale tehakse valitsusele ettepanek eriplaneeringu ala laiendamiseks. Saarde valla otsus paneb naaberomavalitsuste juhid kulmu kergitama, sest tehase negatiivsed mõjud avalduksid just nende koduõuel. Häädemeeste vallavanem lubab oma elanikke kaitsta, saates valitsusele omapoolse vastukirja sooviga eriplaneering lõpetada. Kahe tule vahele jäänud Pärnu linnas annavad aga tooni hoopis kohalikud aktivistid, kes algatavad järjekordse petitsiooni ning esinevad meedias seisukohtadega, nagu oleks uurimatagi selge, et tselluloositehas Pärnumaale ei sobi.

Kõige ootamatum on aga kolme omavalitsuse tegevus pärast eriplaneeringu lõpetamist, kui valitsusele saadetakse ühispalve uurida tselluloositööstuse rajamise võimalikkust Pärnumaal. See palve esitatakse ilma Est-Fori surveta. Vallajuhtide küsimus on suunatud tulevikku – mis saab järgmisel korral, kui mõni ettevõtja mastaapse projektiga lagedale tuleb? Kirjas nõutakse riigilt selget plaani, kuhu sellised tootmisettevõtted Eestis sobivad ja kuhu need eri põhjustel ei sobi. Seejuures jõuavad omavalitsused oma pöördumises ikkagi välja selleni, et riigi roll omavalitsusülese mõjuga planeeringute puhul on hädavajalik, kuid kohaliku võimuga tuleks teha tihedat koostööd. Pöördumisele vastanud Mäggi nõu on lakooniline – kui teil on selline huvi, siis tellige ise selleks vajalikud uuringud.

Pärnumaa omavalitsuste küsimus on õigustatud. Tselluloosisaaga lörtsis ära riikliku eriplaneeringu meetme, kuid ka selliste suurarenduste planeerimine peab seadusest tulenevalt olema võimalik. Pärnumaal ja Kagu-Eestis toimunu illustreeris ühtlasi, et väide, nagu puuduks tselluloositehasel omavalitsuseülene mõju, mis annaks aluse riikliku eriplaneeringu algatamiseks, ei pea paika. Küsimus on, kas seda mõju peaks defineerima majanduslikes terminites või pigem (elu)keskkonna kaudu. Samuti sai kinnitust arendajate väide, et mitmes omavalitsuses korraga KOV eriplaneeringu algatamine ei ole alternatiiv, sest puudub viis Pärnumaal tekkinud olukorra lahendamiseks, kus üks omavalitsus tahab planeeringuga jätkata, teine aga selle katkestada. Lootus, et omavalitsused ise suudaksid läbirääkimiste tulemusena lahenduseni jõuda olukorras, kus kulude kandmine jaotuks nende vahel ebavõrdselt, tundub kasvõi haldusreformi kemplusi vaadates naiivne.

Planeerimisseaduse üks autor Sandra Mikli heidab ette, et riigil puudub visioon suurprojektide elluviimiseks. Pole strateegiliselt läbi mõeldud, kuhu mingi tööstus või tehas üleüldse sobiks. Tema nägemuses võiks riiklik eriplaneering aidata seda ülesannet täita, kui riik kaardistaks seeläbi näiteks tselluloositööstuse jaoks sobivaimad asukohad kogu Eesti ulatuses. Nii saaks riik ärimeestega läbi rääkides tugineda kogutud andmetele ning samas oleks arendajate jaoks paigas mängureeglid. Kuidas sellise dokumendi väljatöötamisse kaasata omavalitsusi, on juba seadusloome küsimus. Kolm kuud enne parlamendivalimisi ei soovinud seaduslooja aga enam midagi kuulda eriplaneeringust ega tselluloositehasest. 8. novembril sai valitsus eriplaneeringu viimaks kaelast ära. Poolteist aastat kestnud saaga mõjud on ühiskonnas tuntavad aga tänase päevani.

EPILOOG

Suur osa sellest artiklist on kirjutatud lumetutel talvekuudel. Must oli maa üle kogu Euroopa. Samal ajal kuskil kaugemal oli üks kontinent leekides. Samal ajal kuskil veel kaugemal sulas üks teine kontinent rekordkiirusel olematusse. See ei olnud enam lihtsalt halb suusailm. See oli märk sellest, et miski on pöördumatult muutumas. Protsessid, mida oli võimalik veel paar aastat tagasi hea tahtmise korral eitada või eirata, rulluvad ühtäkki lahti kiiruse ja intensiivsusega, mis ei jäta ruumi vastuvaidlemiseks. Just see kontekst annab tselluloositehase ümber toimunud vaidlustele õige sügavuse. Üheksakümnendatel oleks tehas ilmselt suurema kärata Emajõe äärde kerkinud, sest see klappis domineeriva arusaamaga, mille järgi majandus on kogu ühiskonna baas. 20 aastat hiljem on järjest rohkem inimesi hakanud selles mõtteviisis kahtlema, väites vastukaaluks, et majandus ise sõltub paratamatult keskkonnast. Loodus seab piirid majandusedu saavutamisele ning nende piiride testimine võib kergelt viia keskkonna jätkusuutlikkuse ohverdamiseni lühiajalise kasu nimel.

Tselluloositehas sattus Eesti avalikkuses alles õiget kuju võtva väärtuskonflikti epitsentrisse. Ühiskond oli tehase küsimuses lõhki. Kui räägiti tulevastest põlvedest, siis ankurdati lugu kahe vastandliku väärtuskomplekti külge: me peame pärandama oma lastele jõukama ühiskonna versus me peame pärandama oma lastele elamisväärse elukeskkonna. Tselluloosisaaga järel on koolilapsed üle maailma demonstreerinud, kumba nemad olulisemaks peavad. Muidugi on vahepeal toimunud streike ka selle nimel, et suurendada teaduse rahastust riigieelarvest. Ärieliit ja metsandussektor küsivad selle peale, kuidas on see võimalik ilma majanduskasvuta? Nad peavad tehase vastu sõdinud teadlasi silmakirjalikeks, kuna need nõuavad riigi rahakotist lisatoetusi, olles ise äsja seisnud vastu ühise rahapaja kasvatamisele. How dare you?

Üks võimalus on väita, et mingit vastuolu kahe maailmavaate vahel pole – kliimakriis on võimalus uueks arenguhüppeks majanduses. Miks valida keskkonna ja majanduskasvu vahel, kui me võiksime saada mõlemad? Seda armastab rõhutada ka meie president, kes näeb lahendust veelgi innovaatilisemates tehnoloogiates. Pole põhjust hakata püksirihma koomale tõmbama, kui meil on piisavalt nutikust. Ja seda on inimesel alati olnud. Selle jutu peale võiks öelda, et Polli ja Kohava lubasidki biotoodetega meile innovatsiooni. Jah, tegemist oleks olnud sammsammulise innovatsiooniga, sest baastehnoloogia oli pärit 19. sajandist, kuid väita, et Tartusse taheti rajada järjekordset Waldhofi, oleks umbes sama, kui näidata näpuga sõiduteele ja öelda, et seal liiklevad masinad pole rohkemat kui Ford T koopiad. Mõlema sees tuksub sisepõlemismootor ning liikumiseks vajavad nad naftat, kuid praktiliselt kõik muu seal ümber on vahepeal edasi arenenud. Tselluloositootmise puhul tähendas areng muuhulgas ka seda, et tehnoloogia ise on karmimate keskkonnanormide tingimustes muutunud niivõrd kalliks, et selle istutamine väiksemas mõõtkavas tehase sisse poleks ennast äriliselt ära tasunud.

Muidugi võiks unistada suuremalt – mõelda täielikust roheinnovatsioonist puidu keemilisel töötlemisel, mis säästaks nii metsi kui veekogusid. Millegi sellisega Eestis muide ka tegeletakse. 2018. aasta kevadel, kõigest mõni päev enne Emajõe ketti, tuleb teade, et Raul Kirjaneni juhitav Graanul Invest hakkab koostöös Tartu Ülikooli teadlastega rajama Imaverre puidu fraktsioneerimise demotehast. Fraktsioneerimise näol on tegemist innovaatilise puidu algosakesteks lõhkumise protsessiga, mille saaduseks on ligniin ja kõrge puhtusastmega puidusuhkrud, mis on olulised koostisosad paljudele tipptoodetele, millest kõnelesid tselluloositehase kontekstis Polli ja Kohava. Oluline vahe võrreldes Est-Fori tehnoloogiaga tuleneb faktist, et teoorias peaks fraktsioneerimine olema puidu kasutamise osas efektiivsem ning keskkonnale ohutum. Kui kraft-meetod kasutab toodeteks ära 40% puidust (ülejäänu läheb tootmise käigushoidmiseks), siis Graanul Investi demotehases oleks sama näitaja 90%. Lisaks lõhustataks seal puit algosadeks keerulisi biotehnoloogilisi protseduure järgides, mistõttu läheb kemikaale vaja minimaalselt. Turg hetkel sellist projekti ei rahasta. Rohkem kui pool ligi 50 miljoni euro suurusest investeeringust on pärit Euroopa Liidu projektirahadest, üle 20 miljoni tuli omast taskust välja käia demotehasega seotud ettevõtetel, sh Graanul Investil. Ettevõttel, mis on pärast tselluloosisaaga lõppu kujunenud metsakaitsjate jaoks uueks sihtmärgiks.

Linda-Mari Väli ütleb mulle, et Kirjaneniga võrreldes jätsid Est-Fori ninamehed igati rafineeritud ja viisaka mulje. „Pelletitööstus on palju tugevamal positsioonil ja heitluses nendega oleme tunda saanud suuremat represseerimist,“ selgitab Väli, rääkides sinna juurde lugusid ähvarduskirjadest. Samas on metsakaitsjate uus oponent potentsiaalselt puidutööstust raputava innovatsiooni vedur. Et niivõrd uuenduslikku projekti ette võtta, oli vaja kindlustunnet, mille tagas omakorda tegelemine ilmselt kõige primitiivsema puidutöötlemise vormiga, mille rentaabluse on omakorda tinginud Euroopa Liidu jaburad roheenergia direktiivid.

Innovatsioon ei teki sõrmenipsust. Uuenduslike tehnoloogiate arendamine kätkeb ärimeeste jaoks väga suurt riski ning eeldab suures mahus riiklikku subsideerimist või olemasolevat, enamasti pigem ebainnovaatilist tootmist. Ideaalis mõlemat. Iga Apple’i kõrvale võib panna sada Nokiat, kus mobiiltelefonide juurde jõuti tselluloositootmise kaudu. Kuskil helesinises äpimaailmas, mille lõpp-produktiks on koodijupp, võib tõepoolest rääkida sellest, kuidas rahatud tudengid tõusid paari aastaga multimiljonärideks, kuid tootmisettevõttesse tehtavad alginvesteeringud on hoopis teistsuguse mastaabiga. „Keegi ei tea, mis hinnaga sealne toodang tuleb, kes seda ostab ja miks seda vaja on,“ kommenteerib Kirjaneni „nukutehast“ Urmas Varblane. Seega, kui me panustame innovatsiooni kaardile, siis suure tõenäosusega toetame kaudselt ka primitiivsemaid tootmisvorme.

Keskkonnakriisist väljumiseks on ka teine, palju ketserlikum võimalus, mida tselluloosisaaga käigus siit-sealt sosinal kostis. See on radikaalne tõdemus, et majandus ei peagi kasvama. Meil pole vaja uut autot ega järjekordset soojamaareisi, lapsed saavad hakkama ka kitsamates oludes ja tegelikult tuleks oma keskkonnajalajälje minimeerimiseks nende saamisest üldse hoiduda. See on stsenaarium, millest räägib mulle tulihingeliselt Indrek Vainu, kelle sõnutsi on Eesti okupeerinud tarbimistööstus ja röövkapitalism. „Mis see majanduskasv meile annab? Sellega luuakse ainult tarbimist. Kas see on kusagil Eesti põhiseaduses kirjas, et majanduskasv on kõige alus? Kas eestlus või inimeseks olemine on seotud kuidagi rahaga?“ küsib Vainu. Väli esindab sama mõtteliini veidi pehmemal kujul. Tema meelest võiks Suur-Emajõest teha looduspargi ning kvantiteedipõhise puidutööstuse asemel näeks ta innovatsioonina kvaliteetsest pihlapuust kallihinnaliste viiulite tootmist. Selle maailma mõjukate jaoks kõlab säärane jutt loomulikult pööraselt. Kummatigi paneb imestama, et niivõrd laiaulatuslik väärtuskonflikt paar kuud hiljem toimunud parlamendivalimistel praktiliselt üldse mingit resonantsi ei andnud. Tselluloositehase küsimust üritas korduvalt oma valimisvankri ette rakendada hinge vaakuv Vabaerakond, kes trügis oma telgiga pildile ka 19. mail Emajõe ääres. Mitmed tehasevastased aitasid nõu ja jõuga enne valimisi loodud Elurikkuse Erakonda, mille platvormi tuuma moodustasid mitmesugused keskkonnaga seotud teemad. Episoodiliselt võtsid tselluloositehase teemal kriitiliselt sõna ka Rohelised. Kolme peale kokku kogusid need erakonnad 2019. aasta märtsi valimistel vähem hääli, kui olnuks tarvis valimiskünnise ületamiseks. Isegi siis, kui nad ühendanuks jõud, oleks neid edestanud uustulnuk Eesti 200. Loomulikult võib siin rääkida karismaatiliste liidrite nappusest, üksteise häälte söömisest ning varasematest pattudest, kuid ilmselt on õigus ka neil, kes väidavad, et protestiv kodanik põlgab poliitilist esindamist. Või teine võimalus – valimiskasti juures tundub majandusareng ikkagi olulisem kui ümbritsev keskkond. Õigemini, riiki usaldame pigem valitsema need, kes on midagi juhtinud ja loonud, kui et anname võimaluse rohelise maailmavaate esindajatele, kes on eelnevalt silma paistnud ainult vastuseismise ja blokeerimisega. Terviklikuks ja tõsiseltvõetavaks poliitikate paketiks pole roheline liikumine Eestis veel arenenud. Nii jäävadki väärtuskonflikti ilmestama üksikud lahingud, mis toimuvad riigikogu asemel hoopis tänavatel, leheveergudel, metsades, lugematutes Facebooki lõimedes, keskkonnaministeeriumis ja RMK kontori ees.

Toimuv kinnitab Asko Lõhmuse veendumust, et tselluloosisaaga polnud mingi ühekordne plahvatus, mis avalikkuse teadvusest peagi hajub, vaid tegemist on osaga pikaajalisest kultuuriprotsessist. Tselluloosisõja jätkulahinguid hakkame järgnevatel aastatel järjest sagedamini pidama, sest ühiskondlikud rebendid, mida poolteist aastat väldanud kiremöll esile tõi, ajaga pigem süvenevad. Keskseks lahingutandriks on Eestis jätkuvalt mets, konkreetsemalt aga ummikusse jooksnud arutelud riikliku metsanduse arengukava (MAK) ümber. Selle koostamine pidi olema ülimalt kaasav ja läbipaistev protsess, kus said võimaluse osaleda puidutööstuse esindajate kõrval ka mitmed keskkonnaorganisatsioonid ning teadlased. Keskkonnaministeerium eksperimenteeris isegi uuendusliku rahvakogumeetodiga, mis pidi tagama kõikidele huvigruppidele võrdse võimaluse osalemiseks.

Sellest oleks võinud kujuneda demokraatliku otsustusprotsessi musternäide. Paraku nimetavad mitmed osapooled seda täna kõige ebameeldivamaks kogemuseks üldse, kus oli võimalik küll arvukalt probleeme tõstatada, kuid lahenduste pakkumine kõige olulisematele neist osutus ühisosa puudumise tõttu võimatuks. Konsensuse otsimise asemel kostitati üksteist solvangutega. Laiapõhjaliste arutelude sünteesimine arengustsenaariumideks tehti ülesandeks väljastpoolt palgatud ettevõttele. Tagatipuks tellis ministeerium valminud stsenaariumidele hiljem ka mõjuanalüüsi, mida hoiti pikka aega saladuses, et seejärel tellida uus, kuna töö ei vastanud ministeeriumi soovidele. Selline käitumine on keskkonnaaktivistide seas tekitanud nõnda palju umbusku, et möödunud sügisel algatasid mitu keskkonnaorganisatsiooni ühispöördumise ministeeriumi kantsleri Marku Lampi tagandamiseks. Trall arengukava ümber toob välja needsamad murekohad, mis juba tselluloosisaaga käigus esile tulid. Esiteks küsimus usaldusest valitsuse ja riigiaparaadi vastu tervikuna. 2017. aasta kevadel Est-Fori esimesel kaasamiskoosolekul Tartus ütleb Väli midagi, mis toona võis kõlada radikaalsena: „Ma ei usalda Eesti valitsust, keskkonnaministeeriumi ega ühtegi ametnikku, kes metsandusega tegeleb.“ Aasta hiljem jagasid tema umbusku juba paljud. Usalduse taastamine on keeruline ülesanne – siin ei piisa deklaratiivsetest avaldustest ega kaunisõnalistest PR-kampaaniatest. Lõuna-Eesti elanikele tundus, et riik on neist kaugel ning keskendub nende murede ärakuulamise asemel ärimeestelt saadud tellimuse täitmisele. Keskkonnaministeerium üritas MAK-i käigus oma usalduskrediiti kasvatada, kuid halvasti läbi mõeldud kaasamisprotseduurid, mille tagant kumas eesmärk suruda läbi oma nägemus, tekitasid kokkuvõttes veel rohkem paksu verd.

Seevastu riikliku eriplaneeringu eest vastutav rahandusministeerium üritab usaldust tagasi võita inimestele materiaalset präänikut pakkudes. Kuna SKT kasv jääb oluliste planeeringute puhul kogukondade jaoks liiga hoomamatuks, küpseb ministeeriumis plaan silmaga nähtava ja käega katsutava kohaliku kasu seadustamiseks. Seda kõikide planeeringuliikide puhul. Tegemist oleks n-ö talumistasu kehtestamisega, mis võimaldaks kompenseerida kohalikele elanikele mingi arendusega kaasnevad häiringud. See muudaks läbipaistvamaks olukorra, kus juba täna lepivad mitmed suurprojektide arendajad omavalitsusjuhtidega kokku, et panevad õla alla mõne mänguväljaku või lasteaia ehitamisele, mis kohalike vastuseisu suurarendusele vähendaks. Tselluloosisaaga käigus pleki külge saanud eriplaneeringumeetme puhul oleks aga tõenäoliselt rohkem kasu kohalikule omavalitsusele suurema otsustusõiguse reserveerimisest.

Teiseks, nii tselluloositehase vastane võitlus kui ka poleemika MAK-i ümber näitlikustavad nähtust e-riik 3.0: agarad kodanikuaktivistid vahendamas keerulisi ja mitmeastmelisi protsesse tuhandetele kannatuse kaotanud jälgijatele sotsiaalmeedias, kus ametkondade kohalolu on minimaalne. See on uus situatsioon, millega toimetulekuks pole riigiasutused valmis. Näiteks planeeringute puhul, kus seadusest tulenevalt on enne otsuste tegemist nõue korraldada avalikustamisi, toimub tegelik arutelu murelike kodanike vahel juba ammu Facebooki gruppides. Ühismeedias ei pruugi tõlgendusi kontrollida, seda ei tee isegi gruppide haldajad. Kuigi tuhandete allkirjadega petitsioonid annavad märku soovist ja võimekusest otsustusprotsessides rohkem kaasa rääkida, näitas tselluloosisaaga ka seda, kuidas seesama arutlev avalikkus kergekäeliselt vandenõuteooriate lõksu langeb. Kolmandaks, taas kord üritatakse poliitilist debatti lahendada „neutraalsete“ teadusuuringute abil. Nii üks kui teine pool otsib endale sobivaid mõjuanalüüse, millega hilisemaid poliitilisi otsuseid põlistada. Tselluloosisaaga käigus nägime, et teadusuuringute järeldused sõltuvad palju sellest, milliseid küsimusi esitatakse ning missuguse andmestikuga neile vastama hakatakse. Saadud tulemus võib olla küll teaduslik ja faktipõhine, kuid mitte ammendav ega lõplik. Eriti keskkonnakaitse küsimustes, kus kriitiline avalikkus on teadustaustaga, osatakse lugeda peenikest kirja ja ridade vahelt ka seda, mida kirjas pole. Pelk uuringute fetišeerimine seda seltskonda maha ei rahusta. Tulevikus võime seetõttu näha üldisemat uuringutulemuste relativeerimist, sest keskkonnakaitsjate argumenti võivad edaspidi kasutama hakata ka teised huvigrupid. Ühine pind poliitiliste arutelude pidamiseks sellega muidugi kahaneb.

Teisalt on järjest suurem osa teadlastest keskkonnakriisi tingimustes ise muutunud aktivistideks. Poliitilise dimensiooni lisandumine teadustegevusse toob endaga kaasa uusi riske ning sisekaemuslikke küsimusi. Millised on minu ekspertsuse piirid? Kuidas esitada oma väiteid laiematele inimhulkadele arusaadavalt? Kuidas vältida olukorda, kus minu seisukohad hakkavad moonutatud kujul oma elu elama? Kuidas oma seisukohti esitada laiema teadlaskonnaga kokku pandud dokumentides? Millise detailsusastmega avalikes aruteludes osaleda? Millise sõnumiga esineda otsustajate ees? Kurtmine, et poliitikud ei võta teadlaste mõistlikke ja argumenteeritud ettepanekuid kuulda, vaatab mööda tõsiasjast, et poliitikas on sõnumi sisu kõrval vähemalt sama oluline, kuidas see on pakendatud. Lõpuks peavad nii liberaal kui konservatiiv hiljem otsuse oma valijatele maha müüma ning väited, mis akadeemilises debatis tunduvad vastuvaidlematud, võivad poliitikas sattuda konflikti parteiprogrammide või suurrahastajate ja valijate huvidega. Viimaks, nii tselluloositehase kui MAK-i arutelude puhul jääb mulje, et riigi esindajad pole hoomanud, kuivõrd fundamentaalseks vastasseis ärihuvide ja säästva arengu pooldajate vahel kujuneb. Mõlemal puhul suunavad arutelu allhoovustena hoopis põhimõttelisemad küsimused kui sobivaim aastane raiemaht või tehase parim asukoht. Mis on Eesti riigi eesmärk? Kuidas me defineerime hea elu? Millest me oleme nõus tulevikus loobuma? Millise riigi me tahame pärandada oma lastele? Need küsimused tuleks läbi arutada olukorras, kus piltlikult öeldes ei hoia üks osapool relva teise pea kohal, nagu juhtus tselluloosisaaga käigus. Viimasel juhul muutub arutelu loomulikult emotsionaalseks ning lahenduste otsimise asemel loobutakse koostööst ja hakatakse üksteise vaenlaseks. Ühiskondliku kokkuleppe saavutamisele see küll kuidagi kaasa ei aita. Saame näha, kas paari aasta pärast tuleb saagale samas võtmes järg või leidub meil piisavalt head tahet ning arukust, et edasist polariseerumist leevendada.

AJAJOON

01.12.2016 – 102 kultuuritegelase avalik kiri Eesti metsa kaitseks;

16.12.2016 – metsandusseaduse muudatuste vastane meeleavaldus keskkonnaministeeriumi ees, mida liikumine Eesti Metsa Abiks (EMA) loeb oma alguspunktiks;

10.01.2017 – tehase rajamise plaan tehakse avalikuks;

30.01.2017 – Est-For esitab valitsusele taotluse algatada eriplaneering;

13.02.2017 – tehase esindajad kohtuvad nelja valitsuskabineti liikmega ja edastavad neile oma nõudmised;

21.02.2017 – Tartu Ülikooli, Eesti Maaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli rektorite kokkuleppel luuakse sõltumatu Est-Fori akadeemiline nõukoda;

03.04.2017 – aktiveerub EMA, esimene tehaseteemaline pöördumine riigikogule;

13.04.2017 – metsandust arutatakse riiklikult olulise küsimusena riigikogu saalis;

19.04.2017 – riigikogu võtab ühehäälselt vastu muudatused planeerimisseaduses, mille kohaselt võib planeeringu keskkonnamõjude hindamise eest tasuda ka arendaja;

26.04.2017 – valitsuselt tuleb korraldus eriplaneeringu algatamiseks Pärnu, Viljandi, Jõgeva, Tartu või Põlva maakonda;

01.05.2017 – EMA rongkäik Vorbusele;

02.05.2017 – investorid saadavad valitsusele eriplaneeringu algatamisega seoses ultimatiivse kirja;

03.05.2017 – keskkonnaministeerium algatab riigihanke, et uurida, mis tingimustel võib pinnaveekogu seisundiklass langeda;

11.05.2017 – valitsus algatab eriplaneeringu Tartu- ja Viljandimaal;

13.05.2017 – EMA meeleavaldus Tartu Raekoja platsil ja rongkäik keskkonnaameti Tartumaa kontori ette;

12.06.2017 – Tartu Ülikooli teadlased kohtuvad Virve Sõbra eestvedamisel;

27.06.2017 – toimub Teaduste Akadeemia seminar „Puidukeemia perspektiivid“;

18.09.2017 – EMA annab tselluloositehase eriplaneeringu kohtusse ja nõuab selle tühistamist;

25.09.2017 – Tallinna Halduskohus ei võta EMA kaebust menetlusse;

09.10.2017 – EMA pöördub ringkonnakohtusse, et halduskohtu määrus tühistada;

11.10.2017 – keskkonnaminister Siim Kiisler hurjutab EMA-d kohtuteed käimise eest;

18.10.2017 – MTÜ Emajõe Kaitseks esitab Tallinna Halduskohtusse kaebuse eriplaneeringu algatamise kohta;

19.10.2017 – halduskohus tagastab MTÜ Emajõe Kaitseks kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu;

08.11.2017 – EMÜ-s toimub Est-Fori akadeemilise nõukoja esimene sisulisem kohtumine, kus töödeldakse Asko Lõhmust;

17.11.2017 – Tartu linnaosaseltside ümarlaud; Tiia Kõnnusaar ja Marju Unt panevad seejärel mulda apelli seemne;

20.11.2017 – Eesti Teaduste Akadeemia juhatus leiab, et kaasaegsel tehnoloogial põhineva puidurafineerimistehase rajamine Eestisse on vajalik;

21.11.2017 – TÜ siselisti saabub kolme rektori lepe;

06.12.2017 – TÜ Vanemuise tänava õppehoones kogunevad rektorite leppe pärast murelikud teadlased selgituskoosolekule;

11.12.2017 – EMA pöördub ringkonnakohtus tagasi lükatud kaebusega Riigikohtusse;

23.12.2017 – ootamatult sureb TÜ rektor Volli Kalm;

07.01.2018 – algab apellile allkirjade kogumise kampaania;

15.01.2018 – Tartu linnaosaseltsid alustavad infoseminaride sarjaga;

18.01.2018 – tartlaste petitsioon rohkem kui tuhande allkirjaga antakse üle Tartu linnavalitsusele ja linnavolikogule;

28.01.2018 – apelli liikmed saavad esmakordselt füüsiliselt kokku;

29.01.2018 – Tartu apelli algatusrühm kohtub Tartu linnavalitsuse liikmetega;

31.01.2018 – „Pealtnägija“ paljastab RMK ja Est-Fori vahelise kavatsuste protokolli;

07.02.2018 – Tartu linnavolikogu kahe komisjoni ühisistung, kus OÜ Est-For Invest koos rahandus- ja keskkonnaministeeriumi esindajatega tutvustasid tselluloositehase planeerimise käiku;

08.02.2018 – Est-For avaldab tehase rajamise kohta tellitud avaliku arvamuse uuringu tulemused;

08.02.2018 – Erik Puura murelik postitus Facebookis, mis toob välja Äänikoski tehasega seotud häiringud;

14.02.2018 – linnaosaseltside algatusrühma teine infoseminar metsast;

16.02.2018 – teadlased kohtuvad Tartu linnavolikogu liikmetega ja selgitavad tehase rajamisega kaasnevaid probleeme;

22.02.2018 – Urmas Klaas kritiseerib vabariigi 100. sünnipäeva kõnes tehase rajamist kohalike elanikega arvestamata;

01.03.2018 – Urmas Klaas ütleb otse välja, et tehas Tartu külje alla ei sobi;

07.03.2018 – Tartu apell annab Tartu linnavolikogule üle 7000 allkirjaga palvekirja eriplaneeringu peatamiseks;

07.03.2018 – Tartu linnavolikogu maratonistung, mis lõpeb valitsusele esitatud deklaratsiooni kinnitamisega;

14.03.2018 – linnaosaseltside algatusrühma kolmas arutelu Ülo Manderi ja Enn Loigu vahel;

19.03.2018 – Tartu linnavalitsus esitab eriplaneeringu lõpetamise kohta taotluse valitsusele;

22.03.2018 – Tartu vald ühineb Tartu linna üleskutsega eriplaneering lõpetada;

28.03.2018 – Riigikohus lükkab EMA kaebuse tagasi;

28.03.2018 – Tartumaa Omavalitsuste Liit ühineb Tartu linnavolikogu pöördumisega;

05.04.2018 – valitsus arutab kabineti istungil Tartumaa omavalitsuste avaldusi, otsustatakse planeeringuga jätkata;

08.04.2018 – Facebookis luuakse üritus „Emajõe kett“;

15.05.2018 – avalikustatakse teise Tartu apelli tekst;

17.05.2018 – Tartu linn vaidlustab Tallinna Halduskohtus eriplaneeringu;

19.05.2018 – Emajõe kett;

21.05.2018 – IRL-i Tartu osakond „grillib“ Tartu vaksalihoones Siim Kiislerit;

23.05.2018 – viis IRL-i Tartu piirkonna liiget koostavad avalduse Kiisleri ametist tagandamiseks;

28.05.2018 – IRL-i eestseisus arutab eriplaneeringu lõpetamist;

29.05.2018 – IRL-i esimees Helir-Valdor Seeder ütleb, et erakonna eestseisus teeb valitsusele ettepaneku kaaluda alternatiivseid lahendusi praegusele eriplaneeringule;

30.05.2018 – sotside esimees Jevgeni Ossinovski tervitab Seedri avaldust;

01.06.2018 – Keskerakonna Tartumaa piirkonna juhatus saadab pöördumise tselluloositehase eriplaneeringu lõpetamiseks Jüri Ratasele ja Keskerakonna juhatusele;

04.06.2018 – Kohava ja Polli ütlevad välja, et nende vaimusilmas võiks tehas paikneda Tabivere kandis;

13.06.2018 – Tallinna Halduskohus tagastab Tartu linna kaebuse seda läbi vaatamata, kuna kohtu hinnangul puudub Tartu linnal kaebeõigus ning kaebus on ennatlik;

19.06.2018 – toimub Tabivere inimkett tselluloositehase vastu;

21.06.2018 – valitsus otsustas eriplaneeringu koostamise lõpetamise menetluse algatamise;

19.07.2018 – Narva hoiatusketiks nimetatud metsakaitsega tegelevate kodanikuühenduste kohtumine;

13.09.2018 – Tartu linnavolikogu otsustab esitada Riigikohtule taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks planeerimisseaduse mitmed sätted, mis käsitlevad riigi eriplaneeringu koostamist ja finantseerimist;

08.10.2018 – Est-For esitab valitsusele palve pikendada aega vastuväidete ja arvamuste esitamiseks seoses eriplaneeringu lõpetamisega, mille valitsus rahuldab;

08.10.2018 – Est-For esitab Räpina vallavolikogule avalduse eriplaneeringu algatamiseks nende territooriumil;

17.10.2018 – Saarde vallavolikogu toetab Est-Fori taotlust algatada planeering nende vallas;

18.10.2018 – Vainu ja Väli käivad minister Mäggit kollitamas;

23.10.2018 – Räpinas toimub suur tselluloositehase teemaline rahvakoosolek, sealsamas algatatakse ka petitsioon „EI tselluloositehasele Räpina vallas“;

25.10.2018 – Viru-Nigula vallavolikogu toetab Est-Fori taotlust algatada planeering Viru-Nigula vallas;

29.10.2018 – keskkonnas petitsioon.ee algatatakse petitsioon „Me ei taha EstFori tselluloositehast Pärnumaale“;

30.10.2018 – esitas Viru-Nigula vallavalitsus vabariigi valitsusele seisukoha laiendada VV korraldusega algatatud riigi eriplaneeringu planeeringuala Viru-Nigula valla territooriumil;

08.11.2018 – valitsus otsustab lõpetada riigi eriplaneeringu;

28.12.2018 – tselluloositehase vastased võidavad ülekaalukalt Tartu Aasta Teo konkursi;

10.01.2019 – Riigikohus lõpetab menetluse Tartu linna kaebuse osas eriplaneeringu algatamisega seoses;

18.01.2019 – Riigikohus jätab rahuldamata Tartu linnavolikogu taotluse tunnistada kehtetuks planeerimisseaduse need sätted, mis kehtestavad riigi eriplaneeringu koostamise alused ja piirangud;

24.04.2019 – Margus Kohava saab Eesti Erametsaliidult Erametsasõbra tiitli.