Torniehitaja

Kas te ei olnud siis sõbrannad?
Olime. Kunagi.
Ma ei saa aru.
Millest sa aru ei saa?
Miks sa siis ei võiks tulla?
Ma ei taha.
Sina pööritasid silmi, näol ilme, nagu oleksin mina kuidagi kaasosaline. Süüdlane, kuigi ometi on sellest, kui me Minnaga viimati päriselt lähedased olime, kindlasti üle kümne aasta. Vähemalt. Surusin hambad kokku,…

Tead, sa sööd mul hinge seest. Mis värk sul nende silmadega on? Ja üldse, miks ei uuri sa seda asja Madrelt või Papílt. Ega nendega kerge ole, nõus. Pole minulgi olnud. Muide ajast, kui ma väike olin, muud ma eriti ei mäletagi, kui et Madre tõstab käed puusa ja krooksatab…

Liivi
„Move your body like you just don’t care,“ üürgas kõlareist. Ometi just see meid kõiki ühendas. Me kõik hoolisime – popid ja ebapopid, kogukamad ja kõhnemad, poisid ja tüdrukud. Kõik me tammusime küljelt küljele, täpselt nagu koolidisko tantsuetikett ette nägi. Vaid mõni julgem lisas oma liikumisse paar sammu kusagil kultuurikeskuses…

Just siin tühjavõitu väljakul punavalge kiriku juures tabas mind lapsepõlves üks eriline tunne.
Tuled koolist. Igavusest vahid kõrvale. Ning äkki taipad, et sa ei tohi, mitte mingil tingimusel ei tohi astuda eesastuva kõndija jälgedesse.
Ta on täiesti tavaline, see kõndija. Hall kottis palitu, mustad laiad püksid, must räbaldunud portfell, kust turritab välja…