8. juuni
Päike paistis, kuigi ilmateade oli lubanud tihedat vihma.
Käisin hommikul meie Hotel Riuse fitness room’is, sellal kui Mikko pidas Zoomi-koosolekut. Trennitoakese elliptiline trenažöör kriuksus mõnuga ja kõige raskemad hantlid olid 3-kilosed. Pärast hommikusööki me hotelli all pagarikojas läksime linna peale tuiama nagu turistid kunagi.
Sõjaturism, mis ta muud oli. Aga kas selles on midagi halba? Mu meelest mitte, rohkem võiks sellist asja ette tulla. Võib-olla varsti tulebki. Kui kohalikud elavad agressori all kannatavas riigis ja ajavad seal oma igapäevaseid asju, saavad ka külalised elatud – see on ju igati hea võimalus solidaarsuse ülesnäitamiseks. Eriti kui sa seal inimesi isiklikult tunned. Kaalusin isegi Ukrainas juuksurisse minekut, aga lõpuks ei jäänud selleks aega. Muuseas, ma vist ei näinud seekordsel reisil Ukrainas ühtegi poisipeaga naist. Vähemalt omavanuste ja endast nooremate seas mitte.
Ivan Franko Ülikooli aatriumi oli välja pandud sõjateemaliste plakatite näitus; rektorikabineti kõrval oli silt РЕКТОР, mis ka silt on: tähed suured nagu inimese nägu. Kui eelmisel aastal peeti loenguid veebis, siis nüüd oli maja rahvast täis.
Uhke rokokoostiilis Juri katedraali juures läksid meie ees trepist üles noor naine ja mees; neiu paistis olevat kohalik, selgitas turskele mehele midagi inglise keeles. See oli üks väheseid kordi, kui me Lvivis tänaval inglise keelt kuulsime. Vähe leidub veel sõjaturismi, vähe. Aga siseturism paistis küll toimivat, katedraali juures rääkis giid ukrainakeelsele grupile tarka juttu.
Katedraali skulptuurid olid sisse mässitud nagu tondid, seinal kuulutas tahvel, et seal kanti 5. detsembril 1826 ette Mozarti Reekviem, juhatajaks Mozarti poeg Franz Xaver Mozart.
Selle kohta on seinal ka saksakeelne teavitus, kuhu on miskipärast ß tähe asemel sattunud B, nii et Franz Xaverist on saanud Sohn des groben Komponisten. Öeldud oli, et Franz Xaver elas 1808–1838 Lvivis; ka saksa keeles oli linna nimi kenasti Lwiw, mitte kolonialistlikult Lemberg (ma ise olen kogemata seda Lembergi nime ühel saksakeelsel esinemisel kasutanud, mispeale üks sakslanna mulle pärast märkuse tegi – ja muidugi ei tohi öelda ka Danzig ega Breslau!). Lugesin pärast, et Mozarti noorim poeg andis Lvivis Poola krahvi Wiktor Baworowski tütardele muusikatunde ja elas vahepeal mitte kuigi kaugel Burštõnis, kus ta veel mingi Poola aadliku tütreid õpetas. Tea, kas olid ka õplikud tütred. Franz Xaver olevat rajanud ka Lvivi esimese muusikakooli.
Käisime Potocki palee juures, mille laskis ehitada kunagine Austria-Ungari peaminister Alfred Potocki; palee õuel lehvis ka Eesti lipp (koos Ukraina, Poola, Läti ja Leedu omaga), aga kunstimuuseum, mis seal praegu asub, oli argipäeviti suletud.
Mööda linna jalutasid ringi 6–7-aastased romalapsed, kes üritasid kohvikutes istujaile roosikimbukesi müüa.
Orõsja oli kutsunud meid õhtusöögile enda juurde, 7 kilomeetri kaugusele linnaserva. Et ma saaksin rahulikult veini juua, tellis ta meile kenasti ise takso. Taksojuht sõitis üliosavalt läbi hoovide, et ummikuid vältida, aga viis meid mitte otse Orõsja juurde, vaid Victoria Gardensi kaubanduskeskusesse, sinna, kuhu ma eelmisel aastal auto parkisin, kui Lvivi jõudsin. Hakkas kõvasti sadama ja me kakerdasime natuke aega kaubanduskeskuses ringi. Poed olid mõistagi kaupa täis, mangod, apelsinid, ananassid, banaanid; millestki ei paistnud, et riigis käib sõda, kui välja arvata džiibiromu, mille juures oli korjanduskast ja ladina tähtedega kiri “Zavzhdi” (завжди tähendab “alati”). Isa ja tütreke uudistasid džiipi; Mikko läks otsima, kas kuskil müüakse vihmavarje, sest ta oli kodunt kaasa võtnud katkise.
Siis hakkasid sireenid huilgama, päris kõvasti, sest valjuhääldid asuvad kaubanduskeskuse katusel. “Увага! Повітряна тривога! Пройдіть в найближче укриття!” “Ettevaatust! Õhuhäire! Minge lähimasse varjendisse!” Muudkui kordusid ja kordusid need sireenid.
Rahvas väljus kaubanduskeskusest üsna tšillilt, põhiliselt suunduti parklasse autodesse, läbi tohutu vihma. Läksime Mikkoga kah keskusest välja, jäime varikatuse alla, Mikko küsis, kus siin see lennuväli on. Näitasin, see oli lähedal. Ma ei saanudki aru, kus varjend võiks asuda – kuskil peaks vist olema maa-alune parkla? Käis kõva kärgatus, mõnus raksakas, aga mulle oli selge, et see on äike, sest rakett nii kiiresti kohale ei jõuaks, õhuhäire algusest oli möödas vaevalt viis minutit. Siis nägime kaubanduskeskuse sissepääsu juures Orõsjat ja Andrõid, Andrõi oli nii kena ja andis oma vihmavarju Mikkole, tõmbas ise kapuutsi pähe.
Küsisin, kus siin õieti varjend asub, Orõsja ütles, et jah, põhimõtteliselt parklas maa all, aga see polegi veel õigeks varjendiks kujundatud ja seal pole isegi Wifit. Vat nii, nõudmised on kõrged.
Läksime läbi loikude Andrõi ja Orõsja juurde, Orõsja näitas Mikkole rõdult lennuvälja, venelaste jaoks strateegiliselt huvitavat kohta. Hallid briti tõugu kassid, Kramatorski (nais)sõjaväelase loomad, olid hea tervise juures, aga oma perenaist nad enam ära ei tundvat. Meile pakuti grillitud kana, suvikõrvitsaid ja seeni, samuti Leleka punast veini, mis oli väga hea. Orõsja ütles, et leleka tähendab kurge. Meile kinkis ta Одеське Чорне veini, mis olevat ta lemmik. Nad armastavad Andrõiga veinidegustatsioone, mis nüüd jälle toimuvad.
Söömaaja kõrvale jälgis Orõsja, mis infi annab õhuhäire kohta üks kaitsejõudude tüüp. Lennukid olid õhus, teel lääne poole. Ja siis olid mingid raketid Ternopili lähedal maha võetud ja lennukid tiirutasid kuskil Ukraina keskel ja muutsid suunda, ja õhuhäire sai läbi, ka mu käekell kuulutas seda. Aga sama kaitsejõudude tüüp andis teada, et öösel on oodata uut.
Orõsja soovitas meile, sõjaturistidele, igasuguseid Lääne-Ukraina losse. Kamjanets-Podilskõi loss olevat üks Ukraina seitsmest imest, rääkisid nad. Ja Sofia katedraal Kiievis. Viisteist-kuusteist aastat tagasi oli tehtud selline konkurss: selgitada välja Ukraina imed. Odessa ooperiteater oli ka täitsa kõrgele kohale jõudnud. Mis need imed siis veel on, küsisin ma, kas Lvivis on ka mõni? “Orõsja,” vastas Andrõi (mispeale Mikko hiljem leidis, et vaat milline psühholoogiline taiplikkus, tema olevat just mõelnud, kas Andrõi nii vastab, ja vastaski!).
Vene keelt olevat Andrõi Kamjanets-Podilskõi koolis õppinud üks tund nädalas, Orõsja Lvivis üldse mitte. Kuna aga nii multikad kui ka raamatud olid põhiliselt venekeelsed, õppis ta vene keele omal käel ära. Nüüd oli tal hea meel tajuda, et tal on tekkinud vene keelt rääkides aktsent ja et ta hakkab seda keelt lausa unustama. Saan aru, et režiimivastastel venelastel on sellist juttu valus kuulata. Aga saan hästi aru ka ukrainlastest, kes nii mõtlevad. Teisi slaavi kultuure pole suur vene asi nii rämedalt varjutanud ja aproprieerinud kui ukraina oma. Eksistentsiaalne küsimus. Orõsjat rõõmustas ka see, et ukraina lapsed võtavad nüüd vene keelt kui võõrkeelt, üht võõrkeelt teiste seas.
Küsisin, kas on OK, kui ma Lvivis tugeva eesti aktsendiga vene keelt räägin. Orõsja leidis, et jah, aga inglise keel olevat siiski parem valik. Ja tõesti, Lääne-Ukrainas vene keelt ei räägita, aga kui juhtus, et teenindaja või mõni muu isik inglise keelt ei osanud ja minu napp ukraina sõnavara sai otsa, ajasin ma mingit iba, teesklesin, et otsin kobavalt üld-slaavikeelseid sõnu. Meenutasin endale lõpuks mingit komöödiategelast. Lääne-Ukrainasse reisivale inimesele võiks vist soovitada küll, et ta õpiks ära igapäevased sõnad ja väljendid. Так, ні (jah, ei). Дякую (aitäh). Сніданок (hommikusöök). Рахунок, будь ласка (arve, palun). До побачення (nägemiseni). Гарного дня (kena päeva). Це заборонено? (kas see on keelatud?). Ja nii edasi.
Donetskis polnud käinud ei Orõsja ega Andrei, aga Donetski Vabariigiga liitunute peale oli neil hing küll pehmelt öeldes täis. Kui sealsed venemeelsed tahavad pärast sõda ikkagi Ukraina kodanikeks jääda, peaksid nad tegema ukraina keele eksami ja nende tegemisi tuleks hoolega monitoorida, arvas Andrõi. Pikisilmi ootasid nad Kertši silla õhkulaskmist – see oli ju ehitatud pärast Krimmi annekteerimist, Putin ise oli selle viis aastat tagasi sisse õnnistanud.
Orõsja tellis meile ka kojusõiduks takso, oma raha eest. Öösel, nagu kaitsejõudude mees oli ette ennustanud, algas uus õhuhäire. Kesklinnas kostis huilgavaid sireene mitmest suunast ja pikalt, nii et asi tundus eriti tõsine. Aga me ei liikunud oma hotellitoast kuhugi. Orõsja ütles pärast, et nemad olid õhuhäire hoopiski maha maganud.
