UTOOPILINE 1
Uut maailma hakatakse looma lebades. Magades. Und nähes. Vähemalt minu unistustes. Ning saja aasta pärast veedame suurema osa oma ajast pigem horisontaalselt kui püsti. Ma ei räägi hetkel niivõrd vertikaalse võimu asendamisest horisontaalsega (see oleks ka tore), kuivõrd sellest, et sõna otseses mõttes aina vähem ja vähem hakkavad inimesed kulgema läbi elu kahel jalal ja eelkõige kuhugi (loe: tööle) joostes. Eelistama hakatakse hoopis lebamist, kükitamist, pikutamist, käputamist – vegetatiivset temporaalsust. Aeglasemat kulgemist, aeglasemat keha. See on natuke nagu elavate surnute apokalüpsis, mis pole aga üldsegi apokalüpsis, ja mitte surnute, vaid vägagi elavate inimeste maailm. Selline, kus liigutakse küll sama aeglaselt kui zombid, aga mitte üksteise ärasöömise eesmärgil.
Muide, see uus maailm saab innustust eelkõige lastelt, kes, nagu hakatakse järjest enam märkama, on oma maassurkiva, mutukate-putukate-lillede-kivikeste jälgimisele avatud oleku tõttu lähemal sellisele olemisele, mis vastandub täiskasvanute steriilsele, lõputult produktiivsele, alati püstisele ja lineaarselt kulgevale kehalisusele. Me hakkame lõpuks õppima sellelt mänguliselt maapinna läheduses olevalt kehalt ja seda oli juba pikka aega nii hädasti vaja, et ehitada elamiskõlblikku tulevikku planeedile ühes selle kõikide asukatega. Sest lapsed on hoopis teistmoodi suhtes neid ümbritseva maailmaga, kui seda on sirge selja ja justkui enese sisse väga kaugele ja lukku kukkunud täiskasvanud. Leitakse, et inimkond oma jäigas püstisuses üks hetk „ära tõusiski“, leides end sedasi kõrgumas kõigi teiste olendite kohal.
Horisontaalsem olek tingib lõpuks muide ka selle, et haistmismeel teeb koos kuulmisega kambäkki, nägemine tõugatakse troonilt, üksteise nuusutamisest saab uus vana normaalsus. Vertikaalsena püsimise vähenemine viib inimesed ka tihedamini unne ja unemaale, sest padi või pehme rohuase on nüüd lähemal kui kunagi varem. Inimese unetsüklid ja unevajadus suurenevad, ning seda eelkõige töötamise, mitte mängu või perega aja veetmise vms toreda tegevuse arvelt. Vähem töötavad nii insenerid, ärimehed, IT-spetsialistid, poliitikud, kunstnikud – mis tähendab, et planeeti ja selle looduslikku ressurssi hoitakse paremini, sest tuleb välja, et inimesel, kes magab rohkem, ei olegi vaja nii palju toitu-jooki ja uusi riideid. Ka arstidel ja õdedel on tööd vähem, sest inimesed, kes magavad rohkem, aga teevad seejuures vähem tööd ning vähese energia raiskamise tõttu ei söö ka ülearu palju, on vähem altid nii vaimsetele kui kehalistele haigustele ja hädadele. Suure osa elust moodustab nüüdseks just une nägemine.
Käibefraas „magan siis, kui suren“ sureb välja, sest surmas und ei näe. Sest uni kuulub elu, mitte surma juurde. Seega, kui küsimus on, kas magada või mitte, siis ikka magada, ja mitte ehk, vaid kindlapeale undki näha! Kuna unenägemisest saab sedasi pikapeale inimese elu üks kesksemaid seisundeid ja unenägemine on üks kohtadest, kus inimese enesekogemine on teadagi ebaühtlane-määrane, killustunud, mitteterviklik, lõpuni selge struktuurita, hakkab inimene end nüüd pigem mitmuses kogema. Elust ei saa küll unenägu, aga inimene saab läbi une endale eriilmelisemaid nägusid juurde. See tingib omakorda järgmise muutuse: inimene saab elu jooksul vahetada identiteete, saab elu kestel olla nii mees kui naine või mittebinaarne või lausa suvasooline. Ühe identiteedi muutusega kaasneb nii nime, soo, vanuse, seksuaalse sättumuse ja mõnikord isegi rassi muutus. Tänu unenägemisele ei vaja inimene enam ühte stabiilset identiteeti, millega elu lõpuni… lõpuni minna. Inimese enesekogemine on amorfsem, lekkivam, ümbritsevaga põimunum, see ei lõpe teps oma nahaga! Ja sedasi inimene muudkui muundub, sulandub, pulseerib, voldib ja rullub alatasa ühest olekust teise. Nagu laine. Nagu vesi.
KIRE RADA
Skrollisin Instagramis ja nägin, et üks mu tuttav oli jaganud Vikipeedia artiklit sellisest fenomenist nagu desire path. Eesti keeles oleks see näiteks iharada. Või soovirada. Kuigi mulle meeldiks tõlkida selle hoopiski „kire rajaks“. See on selline rada, mida mööda me kõik oleme kunagi oma elus tõenäoliselt juhtunud kõndima. Sest need ongi kõik need inimeste ja loomade kõndimise tagajärjel tekkinud lühemad marsruudid rohu peal. Tihti muide just asfalteeritud ametlike teede kõrval. Nüüd iga kord kui mõnel sellisel tihti täiesti ilmetul teel juhtun kõndima, mõtlen endamisi: „Sveta, sa ei kõnni praegu siin niisama teel, vaid hoopiski kire rajal!“ Ja nii saabki ka kõige mõttetumast lõikamisest kirge täis kõnd.
Linnaplaneerijad on muide hakanud seda fenomeni ära kasutama ja enne ehitamist või selle kestel jätavad ruumi muutusteks, ehk siis ehitamise teises järgus ehitatakse põhiteedeks ümber just needsamad inimese ja loomade poolt tambitud kireteed. Aga huvitaval kombel pärast uute ametlike teede valmimist tekib nendegi kõrvale kõrvalisi juurde. Ehk siis asi ei pruugi olla üldse selles, et inimestel või loomadel oleks tingimata vaja leida just lühemat rada punktist a punkti b, vaid selles, et lisaks ametlikele on alati vaja ka kõrvalisi, väiksemaid ja kummalisi.
Ma ei ole eriline suurte lugude ja suurte narratiivide fänn, leian, et üldiselt on nende aeg läbi, või vähemalt võiks olla. Me näeme väga hästi, mida need suurte narratiividega nn suurmehed meil siinsamas kõrval korda saadavad. Inimesena, kes on alati armastanud just kaanonivälist, perifeeriat, autsaidereid, nii põhjusega kui põhjuseta mässajaid, neid, keda ei ole kunagi paelunud nn põhitee, proovin ise ka minna ikka sinna, kus keegi teine pole veel käinud või on käinud alles vähe. Ikka ja jälle proovin olla see, kes kõnnib oma kires, oma kire järele. Mingis mõttes oma tekstiga praegugi lausekõnnin ühte sellist, lootes, et sel on võime ja vägi sõnaerodeerida ja -uuristada juurde mingisugust kummalisemat pisikest teed ja arusaama, mida mööda hiljem juba keegi teine saab kõndida. Mõnikord jätan sellise tekstiraja endast maha õrnkontuursena, teine kord aga korralikult äratrambituna, nagu ma oleks ise selle peal juba viisteist korda kõndinud. Sest selleks, et ühte rada määratleks kirg, peab selle pealt just nii mitu korda üle käima. Alles siis saab sellest just see: kire rada. Nii et see ei pruugi üldse olla kahe inimese vaheline värk, ei pea üldse olema kahe vahel, vaid hoopiski näiteks viieteistkümne üksteist mitte tundva inimese ja looma ühine iha kõndida mööda maad, mida keegi teine veel tallanud pole.
PUNKTID
Vahel on tunne, nagu ma oleks üks punktike maailmas. Koos paljude teiste samasugustega punktikestega. Kõik me seisame üksteisest eraldi. Tuimade ja lömmis nägudega. Ja ma justkui ootan, et keegi joonistaks oma väriseva käega minu ja teise punktikese vahele meid ühendava joone. Sest pelgalt üksiku punktikesena ei ole eriti nagu mõnus olla. Loodan, et mõistad – ma ei räägi siinkohal mingitest romantilistest suhetest. Räägin mingit sorti kuulumisest suuremasse (sõbra)pilti? Sellisesse, mis hoomaks meid kõiki. Pilti, milles poleks imelik minna näiteks bussi peale või mitte teha nägu, et sa ei näe seal teisi inimesi. Minna bussi peale ja teretada kõiki seal istujaid-seisjaid, küsida mõnelt ehk „kuidas sul läheb?“ ja „kas keegi tahab äkki šokolaadi, just ostsin suure tahvli?“. Tahaks, et oleksin ühendatud teistega. Aga mitte nii nagu internetis.
Kas mitte nii ei saagi me kõik endale mingi kuju? Selle veetud joone abil? Nende ühenduspunktide abil? Vahel kujutlen, et tegelikult olengi osa mingist eriti imelisest joonistusest, ekstraordinaarsest, noh, sellisest, kus me kõik oleme natuke õnnelikumad, anarhilisemad, sõbralikumad. Kus kulg ja samm ses maailmas on aeglasemad, palju-palju aeglasemad ja tihti just mitte millegi eriti kasuliku teenistuses: jalutamine, lugemine, taimede, putukate ja loomadega suhtlemine, mööduvate pilvede vahtimine, molutamine, kallistamine…
Aga kes veab need jooned meie vahele? Selles meeletult individualistlikus ja atomistlikus maailmas? Annab meile ühisema ja ühtsema kuju selles katastroofiliselt kasvavas polariseerituses? Jumal? Ideoloogia? President? Ei, ei taha… Sooviks midagi pehmemat, karvasemat, loovamat, lohvamat, lokkavamat ja lõbusamat. Üksinda oleme ju pelgalt täpp teiste seas. Juba üks veetud joon oleks lahe. Kaks punktikest on muidugi pelgalt joon, aga ikkagi. Jällegi, loodan, et mõistad, ma ei räägi siinkohal mingist paaris olemisest, eks. Tegelikult räägin isegi maailmast, mis oleks oluliselt puudutamata sellest kuritegelikust kontseptsioonist, kus armastus ja üksteisest hoolimine on midagi, mis kuulub vaid kahele inimesele, on delegeeritud kitsasse kahe inimese vahelisse ruumi ja mitte näiteks tervesse maailma, kõigesse-kõigesse, mis meid ümbritseb. Ma ei ole kunagi tahtnud armastada ühte inimest, tahtsin alati armastada kogu maailma. Kõike ja kõiki ma muidugi ära ei jõua armastada (ja kõiki ei tahagi), aga see ei tähenda, et ma peaksin siis vaid ühele ja korraga keskenduma, mis? Sest kui üks joon on juba kahe punktikese vahele veetud, ega kolmas ja neljas tulemata jää? Joon on ju nagu mingi suund kuhugi. Püüe. Aga kuna üks joon kahe punkti vahel evib ikkagi mingit progressihõngu, siis võiks sedagi vältida ja parem joonistada ja laieneda ikka edasi, aina edasi. Ja mitte mingit „kõrgemale, kiiremini, kaugemale“ kräppi! Sellist märgade vesivärvide segunemise pilti tahaks.
Huvitav, mis pildi osa ma olen? Kuskil sisimas on küll selline tunne, et see peab ikkagi olema midagi peadpööritavat, midagi nagu… Ükskord enne esinemist ühes Soome raamatupoes istus mu juurde esiritta üks naine, kes küsis mu käest, kuidas mina meie ees rippuvast maalist aru saan. Me vaatasime siis seda pilti. Pead kõrvuti, pilgud suunatud samasse kohta. Ma rääkisin talle, mida ja kuidas ma näen, ta rääkis kaasa, ja siis me panime kordamööda kahekesi selle pusle vaikselt ääri-veeri kokku. Me muudkui joonistasime jooni teineteise ja maali vahele, joonisime muudkui alla sellist maailmas olemist, kus kaks võõrast inimest istuvad ja räägivad teineteisele sellest, mida nad näevad, kuidas näha tahaksid või võiks. Tehes seda hästi rahulikult, tahtmata teineteisest kuidagi üle sõita. Tahtmata pidada enda tõlgendust just selleks kõige õigemaks. Äkki kuidagi nii?
NAHAPAGAN
Mu kehal on nii palju sünnimärke, nii suuremaid kui väiksemaid, et vahel näib, et täpsem oleks öelda: mitte et mu nahal on sünnimärke, vaid sünnimärkidel on mu nahk. Tõsi, nahk hoiab neid koos, nagu taevas hoiab tähti, kui mõnel pimedal külmal ööl kukal seljas neid vaadata. Mu kehal on nii palju sündimise märke, pidevat pungumist, et ma ei jõua enam sellele järele. Olen nendega võrreldes jube aeglane. Oh, kuidas elu kihab selles džunglis! Kõik need nahamoodustised-liaanid, mis vanusega tekivad – varem nii vihkasin neid! Seda, kuidas sõrmega mööda keha libistades oli tunda uusi nahamaid enda alla võetavaid millimeetreid. Kolonisatsioon! mõtlesin ma. Kõrgem vanus vallutamas mu vaest väetit keha! Nüüd aga mõõdan nendega aega. Ma ei vaata vahel enam isegi kella, ei kiika vahel kalendrissegi. Mõõdan aega punduva nahaga. Kellelgi on ehk ennejapärastkristust, mina olen aga nahapagan. Ja mu keha on nahaliivakell. See on üks imelik ajaarvamine. Ootan huviga igat järgmist punguvat nahanäsa ja -nässakat, tulevast kudede konglomeraati, mis oma vaevumärgatavat peakest mu kehal tõstab. Et siis üks päev vohama lüüa, avanedes nagu õis päiksele, ja mina olen see päike. Kerkides aina kõrgemaks nagu tainas, ja mina olen see, kes küpseb. Või pilvelõhkuja, ja mina olen see linn, uue naha Berliin. Nagu beežjas tätoveering, ja mina olen see, kes on vabatahtlikult lasknud endale valu teha, et mäletada midagi, kellegi nägu või kuupäeva, või lihtsalt niisama ilu pärast. Miks inimestele ei meeldi see, mis nende nahaga aja möödudes toimub? See on tegelikult nii ilus, lummav, nagu lumine Lasnamägi. Näitab, et oled elanud. Su nahk on käinud vastu aega, asju ja inimesi, tuuli, huuli, surma, betooni, kukkumisi, kassikasukat, kadedust, lendamisi, lugemisi, vett, tuld, sülge, rusikaid, naeru, stiihiaid, pimedust, klubisid, kus mängiti kord väga halba, siis jälle head muusikat. Miks peaks neid elulemise märke laskma näiteks ilusalongides ära võtta, siludes ja pehmendades noid krobedaid elu näind koorikuid. Miks kustutada hingamise sõrmejälgi politseikroonikas nimega elu? Miks kustutada seda kaunist keha kriminaalsust? Kehakriminaalsust. Mulle meeldib, et mu kehal on oma elu. Et ta on vahel nii isepäine. Et ta paneb nahahullu. Et see, mida ma kutsun Svetaks, koosneb nii paljust, mis pole Sveta. Midagi, mis ei tea midagi nimedest, identiteetidest, sugudest, sõdadest, võimust, ahnusest, üldse inimestest. Mõtle, kuskil tõstab pead miski, mis ei tea, mis on kuri või hea, ja ei saada korda midagi muud, kui et lihtsalt pungub. Sest saab.
Libistan mahakooruva helesinise küünelaki sõrmedega sellest elust, mis kasvab minust sõltumata, minus, minust välja, mööda. Siis suunan selle sõrme oma alaseljalt parasjagu loetava raamatu seljale. Mind ootab uus peatükk transgressiivset kirjandust. Lugemine läheb kiiresti, kuigi on aeglane narkootikum. Mulle meenub, kuidas alles eile kuulasin mere ääres suurel kivil nagu merineitsi, jalad enda all, roosadest kõrvaklappidest palju tunde agressiivselt aeglast Lana Del Reyd. Homme sureb see ilusate silmadega poiss Euphoriast. Sünnimärgid hoiavad mind samal ajal koos. Eufooria. Tean, täna jääb mul mitu head luuletust kirjutamata.
VEIDI KURB KARAOKE
Olen juba nädal aega pannud oma peas kokku üht lahkuminekukirja. Iseenesest pole ma selle inimesega isegi suhtes. Tegelikult polegi de jure kellestki lahku minna. Või on? De facto vist küll. Miks on inimsuhted nii keerulised, miks me teeme teineteisega/le neid asju? Inimelu on nii üürike, aga suurema osa ajast me mängime alatasa lolli. Miks ma lasin sul ennast üldse suudelda? Ja mitte ainult ühe korra, vaid kohe mitmeid ja mitmeid kordi. Mida me lootsime sellega saavutada? Või noh, sina võibolla seksi. Aga mina? Istusin täna mere ääres kiigel, liikusin õrnalt läbi õhu. Nagu nuga, millel pole enam haiget tegemise funktsiooni. Sedasi võinoalikult. Midagi küll otseselt määrimata. Ja siis need sõnad keegi musse, tuul vist, sisse puhuski: mu huuled on suudeldud, aga mis siis. Jah, mis siis? Sama hästi võiks nad ka mittesuudeldud olla. Lihtsalt olla. Nagu praegu, kui ma neid sõnu siin kirjutan. Aga on nad üldse praegu „niisama“? Kas tõesti just suudlemine teeb huuled kuidagi tähenduslikuks? Praegu neid ridu kirjutades veerin ja loen neid sõnu näiteks kaasa, sõnun huultega teksti nagu üht väga vaikset viisistamata ja veidi kurba karaoket. Kas see on see siis kuidagi vähem väärtuslik? Sellised, noh, niisama-huuled? Ja ju see ongi see hetk, kui sa tead, et edasi suudelda selle inimesega pole enam väga mõtet. Iseenesest on ju hea, et sai suudeldud, ja kohe mitu-mitu korda, sedasi saigi ju teadmine settida. Keeled muudkui libisesid teineteise peal ja sina minust ja mina sinust – mööda. Siiski mingi soov on minu sees, nagu huulte taga keel: et iga suudlus oleks alati õige. Aga võibolla iga suudlus, mis ka pole lõpuks õige, on tegelikult omamoodi… õige?
Ma võiks ju sinuga käima hakata, et siis kahe või viie või kümne aasta pärast kirjutada üks hea romaan toksilisest suhtest. Aga tõesti, milleks? Kellele neid vaja on? Kas neid pole juba piisavalt siin maailmas? Ja mul on vaja ruumi teha millelegi muule. Näiteks niisama-huulte-maailmas-olemisele. Niisamahuultekirjandusele. Mis pole, muide, üldsegi mitte mingi niisama asi.
PEREKONNA KOER
Esimene kord, kui ma aru sain, et minuga on midagi teisiti, oli lapsepõlves. Teiste lastega kodu mängides ei tahtnud ma kunagi olla ei ema ega isa, poeg ega tütar, ja sestap jäi mul tavaliselt üle vaid perekonna koera mängida. Mille üle olin ainult õnnelik. Muide, kas teile ei tundu, et kui suurem osa meist mängiks lapsepõlves just koera, muutuks inimesed lõpuks üksteise parimateks sõpradeks?
Vahel tundub, et kõikides maailma koledustes on just see number süüdi. Kaks. Fuhh, vihkan seda! Ja mitte ainult kooli ajast. Ole kas mees või naine. Valge või must. Hea või halb. Alati antakse vaid kahe vahel valida. Istu, siin on sulle suur rasvane KAKS! Rohkem valikuid pole, alternatiivi ei ole! Aga kui ma ei taha ei ühte ega teist? Või kumbagi? Äkki ma tahangi elu lõpuni olla perekonna koer? Või lihtsalt koer. Mitte ühegi perekonna oma. Mitte mees ega naine? Äkki mulle meeldib hoopis 1 või 3 või 169, 47? Äkki ma tahan hoopis üksi olla? Kunagi võibolla oli vaja, et sul on mees, lapsed, sul oli vaja seda turvavõrku. Lapsi oli vaja palju, sest keegi pidi ju põllul abiks olema ja pooled neist nagunii ellu ei jäänud. Lapsi oli vaja sünnitada kolm korda rohkem. Igaks juhuks, noh. Aga milleks mulle neid praegu vaja on? Maailm pealegi upub. Põleb. Pange tähele, mida aeg edasi, seda rohkem muutub normaalseks just üksi olemine. Enne seda tehakse muidugi üksikutest inimestest uus nõiajahi objekt, olen täiesti kindel. Ma juba ootan aega, mil konservatiivid hakkavad kaitsma ka samasooliste paaride õigusi, sest peaasi, et PAAR – saate aru, peaasi, et PERE! Paar, paar, paar, pere, pere, pere! Teine inimene on nagu suits. Ilma ei tea, kuhu käsi panna, eks? Olete te näiteks kunagi mõelnud, miks saab Tinderis svaipida vaid vasakule või paremale? Emmale või kummale? Jah… Aga kui ma tahan kohtinguäppi, mis on nagu asümmeetriline kaleidoskoop? Äpp, milles ei saaks svaipida, vaid pigem nagu märgata mingeid sillerdusi… kord ühte mustrit, siis teist… suumida sisse, suumida välja… noh, selline äpp, mis ajab sind rohkem nagu segadusse…
MÕNU
See pole küll alati nii olnud, aga maailmas, kuhu mina juhtusin sündima, oli alguses üks väga tähtis mees. Ja tema selja taga seisis vähem tähtis tähtis mees. Ja tema selja taga seisis veel vähem tähtis, aga siiski tähtis mees. Ja tema selja taga seisis sellest veel vähem tähtis, aga siiski tähtis mees. Ja kui sa nüüd arvad, et selles maailmas, mida ma kirjeldan, on kõik mehed sellised – tähtsad –, on sul omamoodi õigus. Selles maailmas, kus ma elan, on muide veel teisigi kummalisi asju. Näiteks ei ole ma kunagi aru saanud fenomenist, kui öeldakse, et vormis mehed on ikka nii seksikad. Aga üks kummalisi asju on ka see, kuidas ühest inimesest saab mass. Ma ei tea, kas oled tähele pannud, aga kui inimesed liiguvad üheskoos ühes rütmis pikka aega, tekib neil teatud laadi ühtsustunne. Eufooria. Isiksus lahustub kollektiivis. Kehad muutuvad poorseks, kehad muutuvad üheks suureks kehaks. Ajaloolane William McNeill ütleb selle kohta: muscular bonding. Meie keeles võiks see olla näiteks lihasevendlus. 1940. aastal võeti McNeill nimelt USA armee teenistusse, kus ta pidi väljaõppe ajal tihtipeale just marsiharjutusi sooritama. Väljakul koos teistega sammu pidamine tundus talle enneolematult mõnus. Ta ütleb, et vähesed on kaitstud selle mõnu mõju eest. Muide, kõige edukamad armeed läbi ajaloo on rõhutanud just marsiharjutuste tähtsust 1 2 3 4 1 2 3 4 1 2 3 4 1 2 3 1 2 3 4 1 2 3 4 1 2 3 4
1
2
3
4 1 2 3 4 1 2 3 4
1 2 3 4
1
2
3
4 mulle meeldib mõte kollektiivsest kehast ma võiks vabalt marssida mõne või rohkemaga ühes rütmis kas või hommikust õhtuni võiksin vabalt lahustuda sinuks ja temaks ja meiks kaotada natukeseks omi jäike kontuure tunda end suuremana kui ma üksi selleks eales võimeline olen pihustuda laiali pilveks tunda et ei mina sina lõpe nahaga me nahad võivad maagilisel kombel seguneda pikeneda laieneda üle üksteise minna üle üksteiseks aga mitte sõdimise eesmärgil. Mitte selleks, et teineteist tappa. Ja siis veel. Veel. Veel.
Ja veel.
TÄNAVAD JA BASSEINID
Mu tädi kõndis Nõukogude Liidus kätega vanaaegse mööbli peal. Siis kõndis samamoodi Eesti Vabariigis. Keilas. Teised tädid olid juba kas surnud või hullud või minu ema. See oli ammu enne seda, kui ka tema suri, ja see omakorda ammu enne seda, kui ta jäi lõplikult ratastooli. Vinnates ennast muudkui käte peal ühest toast teise, sest jalad enam ei kandnud. Need jalad on mul siiani meeles, kaks gangreenjat pakku, sinist ebamäärast substantsi. Ma ei ole kunagi oma elus sukeldumas käinud, aga arvan, et seal põhjas all on sarnane tihkus ja värv. Värv, mis ütleb kaugelt: kui kunagi ehk oligi, siis enam ammu pole siin mingit elu. Käed olid jällegi veripunased, nägid välja soojad ja punnis, natuke nagu selle multikakangelase Popeye musklid.
Mul tuli see meelde, kui üks võõras ratastoolis mees Saksamaa väikelinna suurimas REWE-s lasi mul muudkui talle õigeid seeni ülevalt riiulist ulatada. Sest panin ikka ja jälle mööda. Kui erinev oli see mees minu tädist. Mees, kes ei näinud endas probleemi, teistel pidevalt jalus olemist, kes ei kartnud abi küsida, ei vihanud ennast selle pärast, et ei suuda ülevalt riiulist ise endale seeni võtta. Inimene, kes julges oma kuus korda mind parandada, mitte ei olnud kasvõi vale seentekarbi üle õnnelik, sest noh… käib ju kah. Kaks ratastoolis inimest, aga kui erinev enese tajumine. Kui erinev pilk endale. Elule. Teistele.
Ja korraga vihkasin Ida-Euroopat. Vihkasin Nõukogude Liitu. Vihkasin vabariigis endiselt prevaleerivat posttotalitaristlikku arusaama õige inimese õigest kehast ja kehalisusest. Vihkasin riiki, kus mu ema pidi tihti pärast tööd Keilasse sõitma, et ümber kukkunud ja ühes kohas tunde lamanud tädi ja ta õrna keha tagasi tooli või voodisse tõsta, sest ta abikaasa oli merel, naabrinaine ülevalt korruselt liiga vana ning riigil täiesti ükskõik.
Tädi proovis end umbes 3-4 korda ära tappa. Ükski kord ei õnnestunud. Lõpuks tuli surm loomulikult, kuigi mis loomulik see enam oli. Tädi oli eelnevate katsetega elu ja surma vahelise piiri juba üsna õrnõhukeseks ihunud, ja siis ta lihtsalt ütles üks päev: „Ma ei taha enam elada. Ärge kasse lahutage.“ Ja siis nii oligi, nii jäigi. Aastaid hiljem nägin teda unes. Päev hiljem jäin auto alla. Ära ei surnud. Pool aastat kõndisin karkudel. Siis juba hiljem kõndisin basseinis, sest seal sai kõndida nii, nagu kõnnitakse karkudeta ja mitte basseinis. Käisin seal tihti. See oli ainus koht, kus tollal kõndida sain. Vesi hoidis mu raskust, nagu ema oli tõenäoliselt hoidnud mu tädi õrna keha tema kõige raskematel hetkedel kunagi Keilas. Siis sain sõimata. Bassein on ujumiseks, tänav kõndimiseks, ütles üks mööda ujuv tädike pahaselt. Tema ei teadnud mind. Seda, et ma kõndida ei saa. Tema ei teadnud ka mu tädi. Tema ei teadnud, et tädi ei kõndinud tänaval pea üldse. Tema ei teadnud, et ta kõndis hoopis kätega mööda nõukaaegset mööblit, mööda neid kuradima koledaid sektsioonkappe, enne kui elu ja taolised naised suutsid ta lõplikult uskuma panna, et vaid tänavad on kõndimiseks. Et basseinid on vaid ujumiseks.
UTOOPILINE 2
Ja siis oli, nagu oleks kõigil korraga veed ära tulnud. Kõik oleks nagu korraga sünnitama hakanud. Oma sisimat valu, meeleheidet, haigetsaamist, stressi, kartmist elamata jäänud elu pärast, kartmist, et siiani elatud elu on elatud valesti, paranoiat, et keegi neid kunagi ei armasta, pelgamist, et see üks, kes jäi, läheb üks hetk ikkagi ära, depressiooni, hommikuti-mitte-ärgata-tahtmise tunnet, pidevat hirmu ebaõnnestumise ees. Keegi ei tea, kuidas see täpselt algas, aga üks hetk ta algas. See liikus nagu viirus – ja nagu naer – see nakatas! Kui keegi hakkas avalikult nutma, liitus temaga peagi teine, siis kolmas, siis neljas. Hommikuti võis näha terveid bussitäisi uniseid ja pisarais sõitjaid, buss sõitis ka nii-nii aeglaselt, sest et bussijuhtki nuttis, ju ta ei tahtnud inimesi oma mudase silmavaatega ohtu seada. Kes tööl ei käinud, nuttis kodus. Või telefoni emale või sõbrale, ja kui neid ei olnud, tehti aken lahti ja nuteti aknast välja tervele maailmale! Kui sõbrad said kohvikus kokku ja rääkisid omavahel juttu, isegi rõõmsat, tegid nad seda nuuksatuste ja alalõpmatu nuuskamise saatel. Armastajadki hoidsid tänavatel käest kinni ja vaatasid teineteisele armunult otsa, pisarad silmis. Ükskõik kuhu sa tol kuul ei läinud, mida teinud, kõikjal nägi vaid nutvaid inimesi.
Tuli välja, et kõigil oli korraga halb hakanud. Enamgi, tuli välja, et kõigil oli korraga halb olla lausa kogu aeg, kuigi vähesed olid seda enne reetnud! Kõigil polnud muidugi sarnaselt halb, mõnel oli siiski, tõsi, hullem halb, mõnel parem, mõnel kõige hullem halb, mis üldse olla saab, teisel jälle väike, aga ikkagi – halb. Enne kui uputus algas, suutsid mõned siiski päevi või lausa nädalaid mitte nutta, teha nägu, et neil on võrreldes teistega kõik okei, sest, nagu nad ütlesid, nad pole mingid piripillid! Jah, elu on ju vahel tõesti nõme, vahel lausa uskumatult kohutav ja ebaõiglane, aga me ei saa ju ometigi nüüd ja edaspidi üksnes nutta! Me peame elama, hüüdsid nad teistele piripillidele, aga mis elu see on, kui sa muudkui paistes ja tatise näoga ringi käid. Nii ei saa ju. Tugev peab olema, tugev! Jah, elu lööb vahel jalust, aga see ei tähenda, et peab kohe nutma hakkama, eks. Maha suruma peab selle nõrkusehoo, suck it up, you babies, hüüdsid nad kaugelt!
Aga siis sai nende sisemine sool nemadki kätte, ja see, mis sealt lõpuks purskama hakkas, see oli ju lausa tsunami. Ja lõpuks ei jäänud maailma mitte ühtegi inimest, kel poleks pikapeale pill peale tulnud. Vesi lihtsalt võttis ja uputas kõik vaikselt endasse ja nii kuu aega järjest kõikides linnades, alevikes, bussides, paatides, lennukites, rongides, koeraga jalutades, kassi paitades, arvutimängu mängides, magades, armatsedes, undki nähes – kõik muudkui nutsid, nutsid, nutsid, nutsid, nutsid… Ja siis said kõik vähehaaval aru, kui halb kõigil on. Ja see ei olnud üldse halb. Ei, see ei olnud üldsegi halb. See ärkamine. Sellele, et kõik on õnnetud, õrnad. Õnnetuõrnad. See kuidagi lähendas. Ajapikku ja vähehaaval kruvisid kraanid end inimestes muidugi kinni ja silmast voolav vesi jäi üks hetk pidama ja nii kuni viimase nutjani välja. Aga kuna kõik olid nüüd aru saanud, kui halb kõigil on, hakati üksteist paremini mõistma. Ja nii hakkasidki inimesed teineteist palju paremini kohtlema.
