Ööl, mil Vahur suri, ma talle ei helistanud ega kirjutanud. Istusin keldrihämaras ning komponeerisin riffe ja kirjutasin teksti bluusiloole „Risttee“. Veidike libistasin handsat ka. See annab bluusile konkreetsemad kontuurid.
:: See risttee rändab ringi,
kus Robert Johnson hinge müüs ::
ja mulle tundub,
on meie linna kord just nüüd.
Järgmisel väga kurval ööl proovisin ma Vahurit ellu juua ega lõpetanud enne, kui ta ilmus särava ja kuldsena kagutaevasse. Küsisin:
„Sõber, kas sa ise ikka ka tead, et sa surnud oled?“
„Jah!“ vastas Vahur naeratades.
:: Ma tulin öösel kõrtsist
ja ette astus võõras mees. ::
Ta leebelt huvi tundis:
„Mis oma hingega sa teed?“
Kolmandal ööl olin koos Vahuri lese Marega mingis võõras tillukeses köögis. Me võtsime päevinäinud reliinpõrandalt tsinkkaussidest killustikukive, selliseid suuremaid, juba peopesamõõtu, ja ladusime neid hoolikalt nõukogudeaegse elektripliidi praeahju. Oli äärmiselt tähtis, et ahi saaks kividega täidetud hästi tihedalt. Köögiuksest imbus ja lonkis sisse Vahur, kaabu peas, pikk nahkmantel üll ja käed taskus, ning heitis:
„Noh, kuidas elate?“
„Meie vähemalt elame, mitte nagu mõni siin,“ vastasin ma tõrjuvalt ning lõpetasin selle unenäo ära.
:: „Sul pole teda tarvis,
ta servadest ju narmendav. ::
On maailm juba valmis,
et miskit asemele saad!“
Umbes kuu aja pärast ilmutas Vahur end oma Kasepää majas sellel trepimademel, mille kaudu esinemisgaraažist elupoolele saab. Ta oli kahemõõtmeline postkaardimehike, umbes tosin sentimeetrit pikk ja peaaegu mustvalge või mustjaspruunvalge. Kujutis oli kontrastne ning teravate piirjoontega. Kaardil oli soliidset kaapkübarat kandvast Vahurist küll ainult rinnapilt, aga õnneks olid sel all tillukesed jalad, umbes nagu minirobotitel Stingray Sami filmis. Kaardimehike õõtsutas end mõtlikult ja teatas ootamatult valjul ja selgel häälel:
„Tipus on kõik valmis!“
:: Ta tehingut mul pakkus,
suurilmahiilgust hinge eest. ::
Ma vastasin, et laku
mu perset, ma ei ole see…
Mõni nädal hiljem nägin Vahurit Tartu Kirjanduse Maja keldrikõrtsis Arhiiv möllaval diskol. Ta seisis vaikides, kaabu ikka veel peas, aga nägi juba pisut kulunud välja. Värvipalett oli ookerjas ning selle temperatuur soe, aga toonid kippusid üleminekutel määrduvalt segunema. Rinnakad tulevased kirjandusteadlased kõlistasid rõõmsalt sädistades oma kokteiliklaasides jääd ning kõndisid Vahurist teda märkamata läbi.
:: …kes ilu eest võiks anda
kõik oma tõed ja oma tee, ::
ma tõstan ise oma hända
ja ise tean ja ise teen!
Istusin limusiini tagaistmel, paremal pool, nagu üksikule reisijale mõistlik. Akende taga kihutasid mööda sünged sirged mastimetsad, matrixjas koodiräbu ning tundmatu surnud linna agulid.
Vahepeal sadas vihma ja mingil arusaamatul moel toimus see kõik ikkagi samaaegselt. Igatahes oli öö. Juhikohal istus ja järelikult hoidis ka rooli Vahuri-kujuline kosmiline tühjus. Eimiski, millel olid Vahuri piirjooned. Hirmu või ängistuse asemel tundsin endas õnnele lähenevat rahu. Ma teadsin, et see sohver ei vii mind endaga kaasa, vaid sõidutab lihtsalt selleks ringi, et ma ei magaks asjatult.
Köhatasin häält puhtamaks ja sõnasin:
„Aitäh! Ma lähen siin maha!“
Limusiin peatus ning kadus. Seisin Taarka kuju kõrval suvepäikeses ning silmitsesin Obinitsa järve.
:: Ei peibuta mind kuulsus,
ei taha võltsilt olla suur! ::
Ei huvita mind põrgu,
sest minu hing on ise bluus!
Esmaesitasin „Ristteed“ Augustibluusi festivalil, suurel laval ainult mina ja kitarr. Bänd liitus teiseks palaks. Haapsalu lossihoovi täitsid rõõmsad värvikirevates keepides inimesed. Õhus heljus kerge seenevihm. Märkasin publikus ka mitmeid kirjanikke. Vahurit polnud. Ta oli lahkunud.
