Hilisnõukogude Eestis oli meelelahutust kasinalt. Ei olnud teemaparke, seiklusradu, lottemaid ega jääajakeskusi. Küll aga teati Viljandimaal ja vast laiemalt kogu Eestiski, et Suure-Jaani ligidal metsas on kogum kummalisi rajatisi, mille olevat ehitanud üks veidi omapärane naine. Need olid Vaike Lubi „pilpalossid“, muljetavaldavate mõõtmetega puidust, jäätmetest ja elavatest puudest kokku meisterdatud hooned, mida käisid uudistamas nii lapsed klassiekskursioonil, head õnne jahtivad pulmaseltskonnad kui ka teistsugust olemisviisi hindavad kunstnikud, arhitektid ja muud boheemlased. Kui 1980. aastate esimesel poolel liikus teadmine põnevatest „pilpalossidest“ suust suhu, siis 1986. aastal sai Vaike päriselt kuulsaks – režissöör Hardi Volmeril tuli idee filmida seal Tõnis Mägi ja Muusik Seifi muusikavideo „Laul sõpradest“. Laulva revolutsiooni kangelase Mägi tuules omandas ka Vaike Lubi ühiskondlikke norme trotsiv eluviis ja -keskkond vastupanu aura. Kümmekond aastat hiljem pani Leonhard Lapin foto Vaike suurimast hoonest alternatiivse loovuse sümbolina ajakirja Ehituskunst kaanele, seejärel jõudis sama kujutis sobilikult perekond Kreisi fondi diplomile – Kreisi preemiaga tõstetakse esile peavoolust kõrvale jäävat arhitektuuriloomingut. Foto on kaunistanud ka Õunaviksi indie-muusika kogumikku ja figureerinud omalaadse retrosümbolina popkultuuris mujalgi. Võsas turritava „pilpalossi“ kujutisest sai omamoodi postsovetlik meem ja „külahullust“ Vaikest tagantjärele justkui üks ärkamisaja märgilisi romantilisi tegelasi. Aga mida ta õigupoolest saavutada püüdis ja kus on tema enda agentsus selles loos?
Faktid Vaike Lubi elukäigust on üksjagu põimunud rahvapärimusega. Ta sündis 1943. aastal Maltsaare külas ning juba ta isa Paavel oli laialt tuntud kui isevärki leiutaja, näiteks olevat ta meisterdanud oma maja katusele kõrge torni otsa tuulegeneraatori, mis küll töölepanemisel kahjuks murdus.[1] Samuti konstrueeris ta omale auto ja traktori hübriidina midagi bagitaolist.[2] Vaiket on kirjeldatud kui altkulmu vaatavat vaikset last, kel oli märkimisväärne joonistamisanne. Ta õppis Lahmuse seitsmeklassilises koolis ning seejärel Tallinnas invaliidide kutsekoolis õmblemist, kuid külalistele armastas rääkida, kuidas olevat õppinud Riias keraamikat või Sorbonne’is arhitektuuri. Kohati on ta nimetanud end ka restauraatoriks[3] või rääkinud mosaiikpannoode ladumisest Peterburi või Moskva metroos – rahvasuus on saanud sellest lood, kuidas Vaike väitnud end olevat Riia raudteejaama ja Moskva metroopeatuste arhitekt. Kuna ta psühhosotsiaalse puude tõttu tööd ei leidnud, otsustas ta 1970. aastate lõpul hakata taastama Peeter Lippuse lagunenud vesiveskit Lepakose talus. Veski põles aga maha ning soovimata külla koduste juurde tagasi minna, hakkas Vaike sinnasamma rajama eluhooneid omaenda äranägemise järgi.
1980. aastate keskpaigaks oli „pilpalosside“ kompleks omandanud enam-vähem sellise suuruse ja koosseisu, nagu seda on levinumatel fotodel dokumenteeritud ja mälestustes kirjeldatud. Kuigi on öeldud, et mõnevõrra raske oli eristada „ehitisi kui järjekindlaid kreatiivakte ehitusmaterjalide mittemõtestatud kogumitest“,[4] oli seal selgelt kaks suuremat ja neli väiksemat hoonet, lisaks kaks pooleliolevat silda, mis pidid viima üle jõe. Suurim eluhoone oli umbes kaheksa meetri kõrgune ja 4–5 „korruseline“, selle kõrval suuruselt järgmine umbes kuue meetri kõrgune ja mõõtmetega 5 × 12 meetrit. Hooned koosnesid masinaõliga immutatud prussidest ja lepakaigastest, laasitud okstest ja juhuslikest puitehitusjäätmetest, lisaks oli kasutatud eterniiditahvleid ning vajutatud savisse klaasikilde või sätitud seina sisse vankriratas dekoratiivseteks „akendeks“. Konstruktiivse stabiilsuse eesmärgil oli puitmaterjal naelutatud sealsamas kasvavate puude külge, nii andis see originaalne ehitusmeetod tulemuseks justkui elava ja taaskasutatud puidu orgaanilise kombinatsiooni. Kohati oli kinnituseks kasutatud ka köisi ja nööre, leidus mistraribadest punutud või põimitud detaile. Ühel suurematest majadest oli metall-lehtedest liblikkatus, teine oli tihendamiseks osalt vooderdatud taaskasutatud alumiiniumfooliumiga, mis oli tollal õigupoolest üsna defitsiitne materjal, eriti sellistes suurtes mõõtudes. Vaike kirjeldas oma ehitusmeetodit muuhulgas kui termosmaju: kui seintes on palju õhku, püsib maja talvel soe ja suvel jahe.[5] Seetõttu olid lisaks foolium-isolatsioonile savisse sätitud kinnikorgitud pudelid; ühe hoone üks sein koosnes pea üleni vanadest külmkappidest. Mis puutub jäätmekäitlusse, siis olevat tal olnud plaanis rajada kuivkäimla kõige kõrgemale katusele ja paigutada selle alla tiivik, sest nii saaks sõnniku kõige lihtsamalt ümberkaudsetele põldudele laotada.[6] Jääb aga mõistatuseks, kuidas see üksi ja enamasti öösiti tegutsev naine, abiks kõige primitiivsemad tööriistad, selliste aukartustäratavate mõõtmetega rajatised õigupoolest püsti sai. Ta ise väitis, et teda abistasid loodusjõud – puu langetamise hetkel olevat see korraks kerge nagu udusulg. Kuidas täpselt projekteerida või ehitada, selle kohta küsis ta nõu ja tuge kuult ja tähtedelt.[7]
Kuigi 1980. aastatel käis Lepakosel järjest enam uudistajaid, kellele Vaike hea tuju korral ekskursiooni tegi ja kellelt vahel piletirahagi küsis, ei lastud külalisi üldjuhul majadesse sisse. Mõnel üksikul privilegeeritul nagu näiteks Jüri Arrak või Hardi Volmer see siiski õnnestus, samuti on mõned kaadrid siseruumidest jäädvustatud Tõnis Mägi videos. Need olid hämarad, kohati labürintjad ruumid, kus eri horisontaaltasandeid ühendasid redelid. Mäletatakse ka madratsitest ja mistrarullidest tunnelilaadseid urge maapinnal, mis ilmselt pakkusid nii sooja kui turvatunnet. Mõnikord olid hooned ja ümbritsevad puud kaunistatud pikkade punaste riideribadega. Vahelduva eduga elas Vaike Lepakosel mitu aastakümmet, kuni ta elu lõpul siiski Lõhavere hooldekodusse jõudis ja seal 2019. aastal suri. „Pilpalossid“ on nüüdseks maasse varisenud, aga teadja silm leiab metsa alt veel puiduhunnikuid, siia-sinna kaevatud auke ja kasvavate puude küljes turritavaid naelu.
Vaike Lubi tegevust on käsitletud psühhootilise eneseväljendusena[8] või autsaiderkunsti kontekstis.[9] Teda on nimetatud skisofreenikuks, selgitades tema rajatisi skisofreeniahaige obsessiiv-kompulsiivse vajadusega täita ängistavat tühjusehirmu, kinnitada lõputult sõlmi ja punuda võrgustikke, et takistada tajutava maailma ja iseenese laiali lagunemist. Siiski tuleb meeles pidada, et skisofreenia oli nõukogude psühhiaatrias kõige levinum diagnoos, mille alla paigutati kõikvõimalikke eri häireid. Eriti sagedane oli nn aeglaselt kulgeva (loiu) skisofreenia diagnoos, mille võis saada ka mistahes normidega mittesobituva käitumise, nonkonformistlike veendumuste, „ülearuse ühiskondlike ja poliitiliste teemadega tegelemise“ ja muude teisitimõtlemise ilmingute tõttu.[10] Üks mõjukamaid nõukogude psühhiaatreid Andrei Snežnevski väitis, et skisofreenia äratundmine on kunst, mida valdabki vaid spetsialisti silm, ning perele ja lähedastele võib inimene paista täiesti normaalne.[11] Seetõttu oli skisofreeniadiagnoos muuhulgas käepärane vahend dissidentlike ilmingute ohjeldamiseks.[12] Skisofreenia alla paigutati väga mitmesuguseid neuroerinevusi, eriti kaua läks nõukogude psühhiaatrial autismi tunnistamisega omaette nähtusena. Seega, omamata ligipääsu Vaike Lubi haigusloole ning toetudes eelkõige teda tundnud inimeste mälestustele[13] ja üksikutele videosalvestustele,[14] usun, et on piisav ja õiglane nimetada teda tänastest kriteeriumidest lähtuvalt neuroerinevaks, võibolla ka autismispektriga inimeseks.
Pole kindel, kas Vaike Lubi ruumiloomingu vaatlemine autsaiderkunsti kontekstis on piisav. Autsaiderkunsti diskursuse alusepanijaks peetakse üldiselt Prantsuse kunstnikku Jean Dubuffet’d, kes hakkas 1940. aastatel mõistega art brut tähistama professionaalsest ja institutsionaalsest kunstiväljast puutumata loomingut, mille loojateks olid sageli tõepoolest mitmesugused neuroerinevad, vaimsete erivajadustega või muul moel ühiskondlikult marginaliseeritud autorid. Ingliskeelse termini outsider art võttis kasutusele Briti kunstiajaloolane Roger Cardinal 1972. aastal, kuid valdavalt oli mõlema huvisfääris siiski visuaalkunst. Kuna ehitamine nõuab märksa enam ressursse, samuti piiravad seda regulatsioonid ja füüsikaseadused, siis muidugi ongi ruumiloomet selles vallas märkimisväärselt vähem. Kuid sellegi vähese hulgas on enamasti esile tõstetud ebakonventsionaalset dekoratiivsust või rahvapärast naivismi – rikkalikke skulptuuriaedu või hooneid kaunistavaid mosaiike või maalinguid, samuti kummalisi hekipügamiskunsti ilminguid.[15] Isegi mastaapseim ja tuntuim, Ferdinand Chevali „Ideaalpalee“ (1879–1912) Prantsusmaal Drôme’is on ebatavaline tegelikult ainult skulpturaalse dekoori poolest ega väljenda erilist alternatiivsust ei ruumi olemuse ega konstruktiivsuse mõttes. Samamoodi võib Sam Rodia kuulsaid Watts Towersi torne Los Angeleses (1921–1954) vaadelda pigem üledimensioneeritud skulptuuridena.[16] Autsaiderarhitektuurina on nähtud eelkõige mingit laadi fantaasiamaailma realiseerimist, aga seda siiski justkui projektsioonina iseenesest väljapoole. Kuid mulle tundub, et Vaike Lubit motiveeris eelkõige soov ja vajadus rajada iseenese vajadustele, oma kehale paremini sobiv ruum – mitte vaatamiseks ehk alternatiivset visuaalsust luues, vaid sees olemiseks ehk alternatiivset olemist otsides.
Seega tundub seniste tõlgendusraamistike laiendamiseks asjakohane võtta appi sanditeooria.[17] See Robert McRueri poolt kväärteooria eeskujul vermitud lähenemine[18] sündis reaktsioonina erivajaduste uuringutele (disability studies), mis olid enamasti keskendunud õiguslikele aspektidele, ligipääsetavusele ja muule praktilisele, küsimata sandi ja terve keha kultuurilise tähenduse järele. Sanditeooria toob esile ühiskonnas valitseva suutmissurve ja näitab, kuidas meie arusaamad „tervest“ ja „mittetervest“ kehast ja vaimust on kultuuriliselt konstrueeritud ning kujunevad läbi ühiskondlikult ootuspäraste ja aktsepteeritud rollisoorituste. Neuroerinevad, eriti autismispektriga inimesed leiavad end pidevalt määratletuna neurotüüpiliste inimeste „kohustusliku sotsiaalsuse“ normide alusel, osutudes seeläbi „vähemateks“ või „alamateks“, kuna nad mitte lihtsalt ei keeldu etteantud ühiskondlike reeglite järgi käitumast, vaid sageli ei oskagi teadvustada nende reeglite olemasolu.[19] Sanditeooria seisab vastu vaikivale eeldusele, et kõiki peaks „parandama“ või „järele aitama“. Selle asemel et suhtuda erivajadustesse kui millegi puudumisse, mida tuleks kompenseerida, võetakse lähtekohaks erinevus kui positiivne, produktiivne kategooria: kehaliste ja vaimsete võimete mitmekesised avaldumisvormid ning ümbritseva keskkonna mittenormatiivne kogemine annavad alust kõikvõimalikele loovatele ja idiosünkraatilistele maailmaga suhestumise viisidele. Sant, leides end tingimustest, mis tema keha või vaimu vajadustele ei vasta, keeldub performeerimast „järeleaidatud normaalsust“ ning kohandab keskkonna loovalt iseenesele sobivamaks.
Üks oluline kontseptsioon sanditeoorias on nn sandi aeg (crip time)[20] – normatiivsest erinev, sageli mittelineaarne ajatunnetus, mis ei ühildu neoliberaalse kapitalismi produktiivsusele suunatud ajakasutusega. Sandi aeg tähendab elamist teistsuguses rütmis – erivajadustega inimestel võtavad igapäevatoimetused sageli rohkem aega või leiavad aset teistsugustel hetkedel või ebaregulaarselt, seega ollakse pidevalt ülejäänud ühiskonna rütmide suhtes sünkroonist väljas. Niisiis tähendab teadlik otsus elada endale sobivas sandi aja rütmis poliitilist seisukohavõttu, mis esitab väljakutse survele ümbritsevaga üht jalga käia, olla pidevalt tulemuslik ja kättesaadav, juhindudes pigem isiklikest, improvisatoorsetest rütmidest. Kuigi sandi aja kontseptsioon tõukub tänapäeva Lääne ühiskondlikest tingimustest, on seda sama hästi võimalik rakendada ka hilisnõukogude kontekstis, kus ajarežiim oli mõneti teistsugune, aga sellegipoolest mitte vähem survestav. Õigupoolest on nõukogude ajarežiimi kirjeldatud mitmuslikuna: ühekorraga ja üksteisega kattuvalt toimisid revolutsiooniline aeg ehk elu revolutsioonilise tuleviku nimel või kujutledes, et see juba ongi käes, pidev ootus kiirendatud arengule; ning samas argielu rutiinne ja takerduv aeg, mis oli täidetud mõttetute korduste ja sunnitud ootamistega.[21] Need kaks ajakihti määrasid inimese elu väljastpoolt tuleva sunni või paratamatusena. Ja kuigi hilisnõukogude perioodiks oli usk revolutsioonilise tuleviku saabumisse asendunud justkui rippumisega mingis õõnsas ajavälisuses, hoiti ametlikus sfääris sellevõrra enam kinni rituaalsest rütmistatusest. Eriti tugevalt olid ajarütmid rakendatud subjekti kontrollimise ja vormimise teenistusse institutsionaalsetes oludes nagu laste-, vanade- ja invaliididekodud, kus elu käis kellaajaliselt range päevakava järgi, lisaks punkteerisid seda kindlate ajavahemike tagant tähtpäevad ja ametlikud sündmused.[22] Kuna nõukogudeaegne hoolekandepraktika oli väga tugevalt institutsionaalne – invaliidiks tunnistatu eelistati igal juhul paigutada mõnda asutusse –, võiski Vaike Lubi metsa asumise üks põhjusi olla soov vältida mõnda sellisesse sattumist. Kindlasti ei kohaldunud tema sisemine aeg ümbritseva hilisnõukogude omaga – korduvalt on mainitud tema kommet tegutseda öösiti või päeva- või aastaaja mõttes ebaloogiliselt, mis on neuroerinevate inimeste puhul tavapärane. Ka kogu pilpalosside ehitamine toimus omaette katkendlikus tempos, aeglase ja ebaühtlase protsessina läbi aastate, kus lõpetatus ilmselt ei olnudki eesmärgiks. Pigem oli see aeglane dialoog ümbritseva keskkonnaga, mis peegeldas sama aeglaselt ja ebaühtlaselt arenevaid sisemisi protsesse. Otsus astuda välisest ajasüsteemist väljapoole, elada ja tegutseda vastavalt omaenda sisemisele sandi ajale tähendas kahtlemata suurt sammu iseenese agentsuse kehtestamisel ümbritsevate olude kiuste.
Omaenda sandi aja rütmis toimetades muutub elamine ja loomine ühtepõimunud, mittelineaarseks olemise vooks, mille eesmärgiks pole mitte selgepiiriliste lõpetatud objektide või hoonete valmistamine, vaid protsessis olemine iseenesest, mis hoiab emotsionaalset ja afektiivset sidet ümbritseva keskkonnaga. Rosemarie Garland-Thompson on leidnud, et erivajadustega inimeste – ta kirjeldab neid mõistega „sobimatud“ (misfit), nii nagu ümar pulk ja kandiline auk on sobimatud – elukogemuses ja eneseväljenduses mängib enese ja keskkonna vastastikkus eriti suurt rolli.[23] „Sobimatu“ mittenormatiivne elu- ja ruumikogemus on igal juhul kontekstist sõltuv: see on ruumi ja keha dünaamiline kohtumine, mis annab tulemuseks väga spetsiifilisi teadmisi ja toimimisviise. Need on kindlasti ebastandardsed, ennustamatud ja ebastabiilsed, kuid samas on „sobimatul“ ka terve hulk tugevusi, nagu väga hea kohanemisvõime ja originaalsete, just temale sobivate lahenduste leidmise oskus.
Neuroerinevat inimest mõjutab ümbritsev ruum väga tugevalt. Tavapärane ehitatud keskkond sisaldab tervet hulka vaikivaid eeldusi inimeste neuroloogiliste vajaduste ja kalduvuste kohta – milline on keskmine sensoorse tundlikkuse tase, millised on kognitiivsed võimed, harjumused ja tüüpilised käitumuslikud vastused. Aga kui need on kas geneetilise eripära, haiguse, ea või traumakogemuse tõttu tavapärasest erinevad, kogetakse ebakõlasid, mis võivad ulatuda kergest häiritusest tugeva stressi tekitamiseni. See tähendab, et enamikku „tüüpilistena“ kirjeldatavaid inimesi toetab ruumiline keskkond teadvustamatu enesestmõistetavusega, mõjudes lihtsalt tegutsemise taustana. Neuroerinevate inimeste jaoks on aga ruum või mõni selle aspekt kogu aeg intensiivselt „kohal“, vajades aktiivset tähelepanuressurssi. Samas on inimmeele võimel ja kalduvusel end keskkonnaga siduda ja sellesse haakida ka suur potentsiaal. Nn laiendatud meele kontseptsiooni looja Andy Clark jälgis alzheimerihaigeid, kelle kognitiivsed võimed olid kahanenud miinimumini, kuid kes said oma kodus ometi suurepäraselt hakkama, kuna seintele ja esemetele olid kinnitatud vajalikud märkmed, viited, meeldetuletused ja fotod – ruumist oli saanud omamoodi meele pikendus või tugistruktuur. Tuttavast ja enda järgi kohandatud ruumist hooldekodusse viiduna hääbus nende tervis aga kiirelt. Clark järeldas, et tajud ja kognitiivsed võimed on ümbritseva ruumilise keskkonnaga tugevalt seotud ning selle ruumi struktureeritus saab avaldada märkimisväärset toetavat mõju.[24] Samamoodi on autistlikke lapsi uurides tõestatud, et juba väikesed muutused ruumi valguses, helis ja liikumisloogikas võivad anda õppimisvõime suurenemise ja stressitaseme vähenemise osas suure efekti.[25] Kõige enam mõjutab autismispektriga inimest ruumi akustika. Tähtsuselt järgmine on ruumide selge ja arusaadav järgnevus ning haaratav suurus – kuna meeled saavad sedavõrd rohkem infot, võib ka väike ruum tunduda hiiglaslik. Hea, kui ruum ei haju, vaid on konkreetselt piiritletud, nii et iga tegevus on seotud konkreetse ruumiga ja samal ajal ei toimu seal midagi kõrvalist. Ideaalis võiks ruumide järjestus kulgeda avatumate ja meeli stimuleerivamate juurest suletumate ja emotsionaalselt turvalisemate suunas, aga nii, et üleminekud ühest ruumist teise on selgesti tajutavad. Tuttav ruumikorraldus annab üliolulise ennustatavuse tunde, kontrolli aitab tagada ka mingisuguse pagemisruumi või -võimaluse olemasolu. Mõnevõrra vähem, kuid siiski mõjutavad valgus, värvid, tekstuurid ja lõhnad. Samas on neuroerinevate inimeste vajadused muidugi väga erinevad ja sellealaste üldistustega tuleb olla ettevaatlik.
Sellegipoolest tundub, et Vaike Lubi „pilpalossid“ lähtuvad just nimelt temast kui neuroerinevast kasutajast. Sellise inimese kõige põhimisem vajadus on ruum, mille üle tal oleks täielik kontroll ja kuhu ei siseneks keegi teine, et ennustamatud ja katkestuslikud olukorrad oleksid välistatud. Soov rajada mingi ainult talle kuuluv koht ning vabaneda sotsiaalse suhtlemise survest oli kindlasti üks põhilisi ajendeid metsa kolimisel. Seda kinnitab ka tõik, et enamasti läks Vaike ootamatute külaliste saabudes kaugemale metsa peitu ning kui tal oligi tuju suhelda, ei lastud uudistajaid siiski majadesse sisse. Teine oluline aspekt on meeleliste stiimulite haldamine – neuroerinevatele inimestele on linnakeskkond sageli liiga intensiivne. Kuigi Vaike pärislinna-kogemus piirdus õpinguaastatega Tallinnas, võisid ka kodused olud Suure-Jaanis olla kolhoosiajale omaselt kaootilised, ülerahvastatud või muul moel meeli kurnavad. Looduses on meeleline keskkond leebem, eriti akustika seisukohalt – üldine helitase on madalam, taustamüra ja kaja on oluliselt vähem, puuduvad tehnoloogilised helid. Lõhnamaastik ei sisalda ärritavaid keemilisi komponente, valgus on naturaalne ja hajutatud. Tuttav mets on ruumiliselt piisavalt loogiline ja ennustatav.
Samamoodi peegeldub Lubi ehitistes neuroerineva inimese vajadus piiritletud ja selgete üleminekutega ruumi järele: selle asemel et rajada üks suurem hoone, oli tal neid terve hulk, tõenäoliselt igaüks seotud mingi konkreetse tegevuse või tähendusega. Neil olid nii selged piirid kui ka seosed: rajatised olid ühendatud kindlate radadega, mäletatakse isegi sillataolisi ühendusi.[26] Samas lisas kontrollitunnet võimalus kasutusviise vastavalt vajadusele kohandada ning täita kohad omaenda tähenduste ja märkidega. Kuna neuroerinevad inimesed on sageli rahutud ka kehalises mõttes, peaks ruum võimaldama piisavalt liikumist – elu „pilpalossides“ tähendas kahtlemata nii pidevat liikumist eri rajatiste vahel kui ka turnimist eri tasanditel. Erakordselt oluline aspekt on taktiilsus, vajadus füüsilise kontakti järele materjalidega, mis peaksid olema turvatunnet pakkuvalt stabiilsed, ehtsad, „soojad“ ja „tugevad“. Vaike jaoks täitis seda rolli ilmselgelt puit – elavad puud pakkusid talle ja ta rajatistele tuge nii otseses kui ülekantud mõttes. Samas võib ka taaskasutatud puitu, mis esmajärjekorras oli muidugi praktiline lahendus, käsitleda kui midagi usaldusväärset, kuivõrd see oli ennast varem kusagil mujal juba tõestanud.
Neuroerinevate inimeste tavapärasest intensiivsem, afektiivne suhe materjalide ja ruumilise keskkonnaga ilmneb selgelt selles, kuidas Vaike Lubi kirjeldab metsa ja puid pigem koostööpartnerite kui tuima materjalina. On peaaegu võimalik uskuma jääda, et jämedate tüvede püstitamine ja kinnitamine ongi mitte kätejõu, vaid veenmise ja läbirääkimiste küsimus. Aastate jooksul oma pilpalosse ehitades ehitab Lubi üles ka eneseidentiteeti, mis toetub emotsionaalsele ja mentaalsele sidemele looduse ja ruumilise keskkonnaga ning ignoreerib nõukogudeaegseid norme ja ootusi, kuidas ja kus üks erivajadustega inimene elama peaks. See dünaamiline ja mittehierarhiline keskkonnasuhe toob esile sanditeoorias nii olulise vastastiksõltuvuse, mis rõhutab, et (Lääne) erivajaduste diskursuse keskmes pikalt püsinud puuete kompenseerimise ja individuaalse sõltumatuse saavutamise ideaal on mitte lihtsalt praktilises mõttes ebarealistlik, vaid ka laiemas plaanis illusoorne ja isegi kahjulik. Me kõik oleme vastastikseotuses nii keskkonna kui ümbritsevate teistega ning sanditeooria mittenormatiivne eetika, erineva kehalise ja vaimse võimekuse mittehierarhiline teadvustamine aitab jõuda enese ja keskkonna suhte ümbermõtestamisele. Selle dialoogi teine partner, mets kui topos, jääb seekord siin küll vajaliku tähelepanuta, koos lisaküsimusega, kas Vaike Lubile projitseerus ka metsas elava nõia-teadjanaise narratiiv – ravimtaimi korjamas on teda pildistatud ning ravitsejaks nimetatud küll. Samuti on siin küllaga materjali keskkondluse, ökofeminismi ja sanditeooria kokkupuutepunktide edasisteks käsitlusteks. Sellegipoolest on ilmne, kuidas ja miks Vaike mittenormatiivne eluviis ja -ruum, samuti tema isiklikule subjektiivsele kosmoloogiale tuginev keskkonnaeetika, võisid perestroika-aegses õhustikus kehastada alternatiivsust ja vaikset vastupanu. Isegi kui tema „pilpalosse“ külastati kui meelelahutust ja teda kohati enda huvides ära kasutati, tõendasid need käegakatsutavalt, et ka ideoloogiliselt kontrollitud ühiskonnas on teistsugune elamisviis võimalik. Isegi mittenormatiivsele inimesele.
[1] A.-M. (Seier) Rannamäe, Mälestuskilde Lubi Vaikest. Leole, 2019, nr 8, lk 9.
[2] T. Kukk, Ajalooradadel. Leole, 2001, nr 4, lk 4.
[3] M. Jürgen, Lubja Vaike. Eesti Ekspress, 05.06.1992, lk 2–3.
[4] P. Tender, Vaike Lubi kunst. Bakalaureusetöö Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Tallinn, 1994, lk 2.
[5] M. Jürgen, Lubja Vaike.
[6] Lubi Vaike lood. Leole, 2001, nr 4, lk 4.
[7] M. Haav, Üle ilma kuulsate pilpalosside perenaine hankis teadmisi otse kosmosest. Sakala, 19.05.2019.
[8] P. Tender, Vaike Lubi kunst.
[9] S. Saarep, Vaba stiil: Arhitektuur ja aiaskulptuur = Free Style: Architecture and Garden Sculpture. Tallinn, 1999.
[10] Sluggish schizophrenia (вялотекущая шизофрения), vt R. Reich, State of Madness. Psychiatry, Literature and Dissent after Stalin. DeKalb (IL), 2018, lk 24–25.
[11] S. Bloch, Psychiatry as Ideology in the USSR. Journal of Medical Ethics, 1978, kd 4, nr 3, lk 129.
[12] Vt ka P. Kaasik, Psühhiaatrilise sundravi kuritarvitamisest Eestis. Tuna, 2011, nr 4, lk 79–96.
[13] A.-M. (Seier) Rannamäe, Mälestuskilde Lubi Vaikest.
[14] Tõnis Mägi ja Muusik Seif, Laul Sõpradest. https://www.youtube.com/watch?v=zGxqz_CdSgo; T. Lepp, Tõnise ja Mäe vahel. ETV, 1986. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tonise-ja-mae-vahel.
[15] L. Danchin, Beyond Architecture: Visionary Builders. Architecture. Lausanne, 2015, lk 23–29.
[16] E. R. Silverman, The Watts Towers from Eyesore to Icon: Race and the Spaces of Outsider Art. A dissertation submitted in partial satisfaction of the requirements for the degree of Doctor of Philosophy in History of Art and the Designated Emphasis in Women, Gender, and Sexuality in the Graduate Division of the University of California. Berkeley, 2018.
[17] Kasutan tõlkevastena sõna „sant“ lootuses selle samasugusele positiivsele tagasikaaperdamisele, nagu on õnnestunud inglise keeles sõnadega crip või queer.
[18] R. McRuer, Crip Theory. Cultural Signs of Queerness and Disability. New York; London, 2006.
[19] M. R. Yergeau, Authoring Autism: On Rhetoric and Neurological Queerness. Durham (NC), 2018, lk 27.
[20] A. Kafer, Feminist, Queer, Crip. Bloomington; Indianapolis, 2013; K. Ljuslinder, K. Ellis, L. Vikström, Cripping Time – Understanding the Life Course through the Lens of Ableism. Scandinavian Journal of Disability Research, 2020, kd 22, nr 1, lk 35–38.
[21] S. Fitzpatrick, Everyday Stalinism. Ordinary Life in Extraordinary Times. Soviet Russia in the 1930s. Oxford, 1999.
[22] Vt lisa I. Ruudi, Spaces of Care and the Construction of Marginalised Subjectivities in late Soviet Estonia. Kunstiteaduslikke Uurimusi. Studies on Art and Architecture, 2023, kd 32, nr 3/4, lk 136−167.
[23] R. Garland-Thompson, Misfits: A Feminist Materialist Disability Concept. Hypatia, 2011, kd 26, nr 3, lk 591–609.
[24] J. Illes, C. Y. Huang, The Neuroethics of Architecture. Rmt-s: Neurodivergence and Architecture. Toim. A. Clarke, J. Boys, J. Gardner. Amsterdam, 2022, lk 10.
[25] M. Mostafa, An Architecture For Autism: Concepts Of Design Intervention For The Autistic User. Archnet-IJAR, International Journal of Architectural Research, 2008, kd 2, nr 1 (märts), lk 189–211.
[26] Intervjuu Hardi Volmeriga, 13.05.2025. Salvestus autori valduses.
