Kui sa näed inimese sisse, siis on see alati ilus. Võid seal näha siirast rõõmu või läbitud kannatusi või lootusi ja hirme tuleviku ees, aga igatahes on ilus. Ja ehk just seetõttu ongi ilus, et kergused ja raskused, heledused ja tumedused läbisegi maalivad kokku kirjuma pildi.
Peaasi.ee ja Kinoteater on pakkunud inimestele võimalust uurida oma vaimse tervise muresid läbi huumori, kombineerides vaimse tervise esmaabi ning enesehoiukoolitusi naljakirjutamise kursusega. Koolitustest on välja kasvanud kaks stand-up show’d.
Esmalt said saalitäied inimesed piiluda Tartu kultuuriaasta 2024 ajal lõunaeestlaste sisse etendusel „Vaimne tervis on nagu porgand“. Viimati aga kutsusime projekti osalema vaid mehi ja 2026. aastal valmiski stand-up õhtu „Vaimsest tervisest me ei räägi“.
Vaimse tervise probleeme on üldiselt meestel elu jooksul pisut harvem, samas enesetappe on meeste seas pea 5 korda rohkem kui naistel. Üks selgitus võib olla see, et mehed ei jõua alati õigel ajal abini, mis omakorda võib tuleneda hoiakutest ühiskonnas ja meis endas, mis takistavad abi küsimist. Seega tahtsime projekti raames kindlasti pakkuda osalejatele ka pisut taustateadmisi ning sõnavara ja julgustust üldse vaimsest tervisest rääkimiseks. Peaasjade koolitaja Umberto Dorus Geertsi toel õppisid mehed vaimse tervise esmaabi koolitusel kõige esmasemaid võtteid, kuidas vaimse tervise muresid ära tunda, kuidas kedagi toetavalt kuulata ja kuidas ennast hoida.
Üks võimalus, mis võib raskel teemal rääkimise pisut turvalisemaks teha, on selle maskeerimine huumoriga. Öeldakse ka, et komöödia on traagika pluss aeg. Oma raskematele kogemustele otsavaatamine eemalt ja läbi huumori võib olla vabastav. Samuti lisab naer läbi pisarate naljadesse sügavust ja kihte. Kinoteatri naljakirjutamise koolitusel juhendas Paul Piik koos Anna-Liisa Leppiku ja Maria Härmasega, kuidas nalja jaoks leida ainest ja julgust, kuidas nalja vormistada. Oluline oli aga ka see, kuidas hoida piire – jääda lugupidavaks teiste ja hoidvaks enda suhtes. Nii ei jõudnud iga nali ja lugu suure publikuni, sest see oleks olnud veel valus.
Naljakirjutamise osas pandi mehed paaridesse ning iga paar sai endale ühise virtuaalse töövihiku ja juhendaja. Kokku kestis naljakirjutamise koolitus viis nädalat. Igal esmaspäeval ilmusid töövihikusse viis uut ülesannet, mis tuli seitsme päeva jooksul täita. Ülesanded olid mitmekesised – tuli kirjutada vabas voolus teksti, koostada nimekirju, liialdada, luua ootamatuid seoseid, kirjeldada nähtusi eri vaatenurkadest või vormistada nalju teatud struktuuri järgi. Esialgu oli rõhk oluliselt rohkem musta materjali tootmisel, loovusel ja katsetamisel ning alles viimastel nädalatel läks fookus ideede toimetamisele naljaks. Julgustuseks ning tagasisideks nägid tehtud harjutusi mehe paariline ja juhendaja, kes jätsid toetavaid kommentaare. Vahel põrgatasid mehed üksteise nalju veel ka edasi, millest tekkis mõnus õhustik ja huumor sai sügavust või hoogu juurde. Igal nädalal kohtusime ka videoloenguks, et jagada muljeid ning siduda tegutsemine teooriaga.
Viimane harjutus koolitusel palus igal mehel koostada varem loodud materjali põhjal üks viieminutiline sidus kava ja see ette kanda. Ka siin sammusime vaikselt – esialgu tuli esineda vaid oma juhendajale, seejärel juba paarilisele ja teistele õpetajatele. Kuna sisukaid ja vaimukaid kavasid sündis omajagu, otsustasime koos Peaasjade produtsendi Sandra Liivaga teha kaheteistkümnele mehele ettepanek loodut ka laiema publikuga jagada. Õhin ja värin käsikäes astusime prooviperioodi – aitasime meestel oma kavasid toimetada ning esinemisjulgust koguda. Kõigepealt said nad jagada oma lugu mõne teise teekaaslasega peale oma kirjutuspartneri, siis juba kõigi meestega. Seejärel astuti üles sõbraliku proovipubliku ehk Peasjade kooskonna ees.
Peale mitmeid prooviesinemisi jõudsimegi esimese piletiga püstijala-komöödiaõhtuni „Vaimsest tervisest me ei räägi“, kus lavale astusid 12 tavalist erilist meest. Nad olid valmis meile näitama oma kogemusi vaimse tervise raskustega, ja see oli ilus. Iga etenduse eel ja järel toimusid soojendamised ja jahutamised, arutelud ja südamest jagamised, mis veel rohkem omavahel kokku sidusid.
Pärast kõike seda, kui on sündinud üks sõpruskond, palju isiklikke arenguid ja kümmekond väljamüüdud etendust, palusime meestel valida oma kavast üks nali ja kirjeldada selle tausta.
M, 29, ärevus, depressioon
Nali: Mul on ärevushäired… Või tegelt – mul ei ole ärevus, vaid on depressioon ja need antidepressandid, mida ma võtan, tekitavad kõrvaltoimena ärevust.
Tegelt mul on ATH, mis teeb elu raskemaks ja vot see tekitab depressiivseid tundeid. Ühesõnaga – see on kõik omavahel seotud. Nagu rahatehingud erakondade vahel.
Taust: Olen juba mitu aastat käinud läbi vaimse tervise teenuste ja kogunud omajagu segadusttekitavaid diagnoose. Kõik algas standardse depressiooni ja sotsiaalfoobiaga. Antidepressantidel polnud alati positiivseid mõjusid, aga kindlasti on nendega olnud tunda kõrvaltoimeid nagu higistamist ja veel rohkem ärevust. Nüüd mitu-mitu aastat hiljem tuvastati mul lisaks tähelepanuhäired. See hiljutine diagnoos ja ravi on osu-tunud kõige enam selgust pakkuvaks, kuna mul on alati olnud probleem enda aju töötamisviisi taltsutamisega, põhjendamatute emotsioonidega. Aga siiski need häired pole üldse ühekülgsed ning hoopis tugevdavad üksteist.
Ma ei tea, kui paljudele teistele see uudiseks on, aga ma olin päris üllatunud, kui avastasin, kui tavapärased on erakondadel altkäemaksud ja ühised sponsorid. Nagu poliitika, pole ka vaimne tervis üldsegi mitte läbipaistev.
T, 40, ärevus, depressioon
Nali: Mul on juba 25 aastat vaimse tervisega probleeme olnud ja alles nüüd olen ma suutnud lõpuks jõuda sinnamaale, et oskan kirjeldada, mis minu ajus toimub – mehed on mõnes vallas natukene aeglasemad. Minu aju – see on nagu eriti entukas ChatGPT. Ma toon näite. Lähen õhtul hämaras koju. Tuttav tänav. Tuttav piirkond. Väga rahulik piirkond. Mitte kunagi pole seal probleeme olnud. Aga on hämar ja hetkeks hakkab natukene kõhe. Aju on kohe „Ha! Ha! Haa! Siin kümme põhjust, miks pimedat karta!“
Taust: Mu aju toodab mõtteid. See on muidugi aju töö, aga see toodang on … Ehk oleks õigem võrrelda mu aju marus jahikoeraga, kes otsib vere lõhna. Ta otsib kõige hullemat ja ka leiab selle. Väikesest varjust võib saada hirmus peletis. Mu aju suudab igast sääsest elevandi teha.
Mis on sinu esimene mõte, kui saad teada, et oled eksinud? Näiteks inimsuhetes. Rääkisid kellegi saladust poolkogemata edasi? Või reageerisid üle? Vabandamine ja suhte parandamine ehk? Minu esimene mõte on suitsiid. See tuleb hetkega. Eskalatsioon maksimumini, kust ma pean oma aju siis ratsionaalselt tagasi vedama. Inimsuhetes on see tavalisem, aga see reaktsioon võib käia kaasas iga eksimusega, suurema või väiksemaga. Täiesti irratsionaalne.
Hiljuti küsis üks inimene minult, kas selline püsiv ajuga vaidlemine ära ei väsita. Miks ta ei väsita, aga paremat lahendust pole ma veel leidnud ja keegi teine seda vaidlust minu eest pidada ei saa. Nii lihtsalt on.
J, 25, depressioon
Nali: Terapeut on nagu voorimees, aga kui tema kaarikusse istud, viib ta su otse kõige kahtlasemasse linnaossa. Järgneb rännak mööda Käitumismustrite puiesteed ja sa lihtsalt loodad, et kutsar valest kohast ära ei pööra ja su rahakotti ära ei võta. Ja lõpuks vaatad ikka otsa kuhjale peidetud emotsioonidele, milleni sa kindlasti jõuda ei tahtnud.
Taust: Teraapiasse jõudsin ma tänu tõdemusele, et kui ma suudaksin oma probleemid ise olematuks mõelda, siis oleksin seda juba teinud. Iga ärkvel oldud minut (vähemalt nii tagantjärele mõeldes tundub), kus mu tähelepanu ei olnud aktiivselt kõrvale juhitud, kulus introspektsioonile. Varasemate olukordade lahkamine ja tulevasteks olukordadeks valmistumine. Kõik selleks, et mõjuda võimalikult loomulikult. Et jumala eest keegi ei saaks aru.
Millest? Et ma olen tegelikult väärtusetu? Sest kui nad peaksid sellest aru saama, siis mind heidetaks ju kõrvale. Kui mul pole midagi pakkuda, siis milleks mind ära kannatada. Seda väikest kivi talla all võib ju mingi maani kaasas kanda, aga üks hetk saab ikka villand. Tehakse paus ja kivist vabanetakse.
Ma olen nagu Tallinn, mis kunagi valmis ei saa. Tunnen, et ma pole kunagi piisav, ja seepärast kohtlen ennast nagu projekti. Kui ma midagi ka saavutan, siis eduelamus on üürike, kuna mul on ju nii palju veel vaja teha. Tähistamiseks ei ole aega. Teised on ju minust ees!
Tegelikult ei suutnud ma lihtsalt oma emotsioonidega hetkes tegeleda, nii et õpitud lahendus oli olevikus mitte viibida. Olin harjunud emotsioone pidama millekski hirmsaks, mida peab alla suruma ja kindlasti mitte tundma.
R, 44, endine alkohoolik
Nali: Alkohoolikut parandab vaid mingit laadi vaimne kogemus, aga on seda vaimset kogemust siis kohe varnast võtta? Minul oli justkui ka ühel õlal kurat ja teisel ingel. Üks sosistas: võta kapist üks õlu… ja kui ma siis kohe ei liigutanud, käratas teine, mis, sa ei kuule või?!
Taust: Ja nii see viinakurat minuga tegigi. Kord ma ärkasin kainestusmajas, ajal, mil pidin olema teises linnas töövestlusel. Normaalne vist ei ole, tähtsa kohtumise eel ennast teadvusetuks juua.
Suur on olnud mu üllatus, kui esmaspäeva hommikul kell kuus ärgates ma ei saa ümbritsevast mitte midagi aru. Hõõrun külma veega nägu ja tunnen õõva. Nahapooridest lendab peaaegu nähtavalt elektrit, närvivapustuseni tundub kogu aeg olevat paar sekundit.
Mida sellises meeleseisundis saab plaanida? On vaid teadmine, et ma ei sobi, ma ei oska, ma ei saa hakkama. Sisemus karjub, et sa ei tohi, sa oled hull. Aga need alles jäänud õlled tuli veel kell üks öösel, enne tööpäeva algust ära juua. Kuidas ma selle päeva ära jaksan? Täna ma enam ei joo, tulen töölt koju, söön ja lähen magama.
Heal juhul ma jõin ennast õhtul uuesti purju. Halvemal juhul lõunast. Ei olnud harvad need päevad, kui enne kontorisse minemist, parklas tuli kaks õlut sisse kugistada. Ravisin ärevust järgmise pudeli avamisega. Jah, see eelmine veel ei aidanud, küllap järgmisega saan meelerahu.
See on katkematu ring, sellest inimesed tavaliselt välja ei murra. Minul õnnestus siis, kui ma tundsin, et olen surmalaps. Siis ma olin valmis alla andma, olin võimeline abi vastu võtma. Täna on mu õlgadel uued tegelased ja nendega koos tundub taas, et rõõmsana elatavaid aastaid on alles veel nelisada.
K, 39, nutisõltuvus
Nali: Vastik ikka, kuidas .. kogu .. tänapäeva internet .. on disainitud sinu aju nõrkusi .. ära kasutavaks … reklaame täis … kasiinoks!
Ei-ei .. ärge saage valesti aru. Loomulikult on internetis palju positiivset ka! Näiteks hariduslikud YouTube’i videod – mind väga inspireerivad!
Vahel inspireerivad kohe 7–8 tundi jutti! … Kindlalt minu lemmikviis inimesena areneda!
Taust: Lapsena kasvasin teleka ees ning täiskasvanuikka jõudes tundsin, kuidas see passiivne tarbimine mind negatiivselt mõjutab – kehv füüsis, vähesem sotsiaalsus ning kohustuste edasilükkamisest süvenevad probleemid.
Seega otsustasin rohkem kui viieteist aasta eest oma kodust teleka välja visata. Ei ole telekat, ei ole probleemi.
Üsna pea avastasin end YouTube’i naelutatuna. Aga see on ju parem!? Erinevalt telekanalite programmist ma ju ise valin, mida ja millal vaatan! Ja ma ju õpin – eelkõige jälgin enesearengu videoid!
Nii õigustasin ja põhjendasin endale. Sest no ei saa ju olla nii, et mu vaatamisharjumusi dikteerivad … algoritmid. Või et päriselt õppimiseks on vaja tegutseda, mitte tuletõrjevoolikust vee joomise ekvivalendina konstantselt infot vastu võtta.
YouTube ei ole ainulaadne – täna tõesti tundub, nagu kogu internet on üles ehitatud samadele alusmudelitele nagu kasiinod. Eesmärgiga kogu minu tähelepanu reklaamidele suunata.
Olen neid mehhanisme hästi tundma õppinud, kuid ikkagi ei ole kaitstud. Sest miljardeid maksvate käitumispsühholoogia uurimistööde efektiivne rakendamine hõivab mu ürgaju automaatika. Lisa valemisse minu aju eripära – eriline isu dopamiini järele – ehk ATH ning ikka ja jälle, kui on raske, igav, põnev, teisipäev, väsimus, erksus, lumi, päike, üksildus, inimesed … avastan, et olen taas kogunud tööpäeva jagu „inspiratsiooni“.
K, 32, ärevushäired, lein, depressioon
Nali: Võtsin UK-s õpingute ajal liiga palju ette ja see lõppes läbipõlemise ja depressiooniga. Nagu maailmamajanduse perioodid. Majandus ja tootlikkus on tipus. Ja siis kollaps. Suure masu ajal maailmamajanduses ka, ettevõtetele lüüakse hingekella ja pannakse uksed kinni. Minu kollapsiga samaaegselt kolm lähedast sugulast viskasid lusikad nurka. Panin ka kirstukaaned järjest kinni. Kolmas oli juba lihtne… Liinitöö.
Taust: Õppisin Inglismaal. Soovisin end väga tõestada, iseendale. Teistele. Nii õppisin pidevalt ja hästi, kolm suve õppeaastate vahel veetsin kas tööl või erialasel praktikal, paaril suvel kahel praktikal korraga. Seda kõike ikka selleks, et endale uusi kogemusi saada – et mis sobib ja mis mitte. Aga magistriaasta alguses hakkas tervis märku andma, et nii ei saa. Mul polnud kolme aasta jooksul ühtki nädalat, kus poleks kuklas kooli või praktika-tööasjad. Ja siis oktoobris vanaema infarkt. Ta taastus, aga oli teada, et enam pikka pidu ei ole. Mina olin Inglismaal. Pere Eestis.
Detsembri alguses sain aru, mul on abi vaja. Mul olid ärevushäired. Jooksin loengutest ja seminaridest värisedes välja, sest lihtsalt see oli talumatu. Hirm teiste inimeste ja esinemise ees – hakkasin värisema. Midagi, mida ma polnud varem kunagi tundnud – olin siiani nautinud esinemist.
Psühhiaater ja rohud ja teraapia aitasid – sain kohe jaole, aga sellest hoolimata läks ligi pool aastat, et tulla jälle sotsiaalsesse situatsiooni tagasi. Juba olin pimedast ruumist välja saamas. Ja siis – vanaema lahkumine. Kõmm. Ühest pimedast toast oli saanud teine. Lisaks tööle ja koolile ootas nüüd ees matustega tegelemine ja leinaga toimetulemine. Ligi pool aastat hiljem läks vanaisa. Just siis, kui oli jälle hakanud tekkima valgust ruumi. Ja varsti ka vanaonu, kes oli mu jaoks väga oluline. Ühest pimedast toast teise. Ja jälle orav rattas – kolmed matused järjest.
M, 44, lahutus, depressioon
Nali: Kardan esineda, kuna mul on suur hirm eksida. Ja-jah, öeldakse ju küll, et kõik eksivad ja eksimine on inimlik. Aga kui küsida minu kohta mu ekside käest, siis seda inimlikkust küll ei mainita. Ja neid ekse, kelle käest küsida … no ma ei jõua neid isegi kokku lugeda. Võib seega julgelt väita, et lahutamises olen ma oluliselt tugevam kui liitmises!
Taust: Minu suurimaks elumuutuseks ja väljakutseks on kahtlemata olnud lahutus, lahkuminekud ja lahusolekud.
Lahutus, mida ma ei soovinud ega osanud ette näha, mis liitis mind kokku depressiooniga, täiesti uue tutvusega, millega koos olla on nii-nii üksi, mistõttu tahaks sellest kiiresti pääseda, välja mustadest mõtetest, täis enda vigu ja väärtusetust.
Seetõttu otsustasin leida uue, tõestamaks, et olen veel Mees ja tahetud, et mul pole mingit probleemi, kuigi samal ajal kõik mu sees oli parandamata, täis värskeid haavu, mistõttu ei ravinud see suhteplaaster kedagi, libisedes pealt, põhjustades uut valu ja tuues nähtavale üha uusi vigu minu sees.
Seda kõike poleks pidanud juhtuma. Olin ju lubanud kõva häälega olla, nii heas kui halvas, kinnitades, et pakun endale ja oma lastele kindlust, peretunnet, mida minul pole olnud. Nüüd siis soperdasin topelt, tundes, et kõik mustrid korduvad, puudub igasugune kontroll ja kas nii on edasisel üldse mõtet?
Enda suhtes on vahel raske olla aus ja vaigistada oma haavatud ego ja depressiivsed mõtteid vastutuse võtmisega. Kui see aga õnnestub, siis on õnn kuulata vaikust ja selle taustal südame häält ning leida jõudu edasiseks.
S, 33, väga värske lahutus ja kärgperega kohanemine
Nali: Saan nüüd ise näha, kes see uus tüüp on. Kuidas ta kõnnib, kuidas ta astub, kuidas ta räägib, kuidas ta hingab. Mina hingasin liiga kõvasti.
Taust: Ma pole kunagi soovinud nalja kirjutada. Ma olen enda hirme, muresid ja kurbust proovinud õpetuste järgi kirja panna ja inimesed leiavad, et see on naljakas. Mäletan, kui esimest korda enda tekstiga inimeste ette läksin, olin äärmiselt närvis, sest see pidi ju naljakoolitus olema, aga mul pole ühtegi nalja. Kui juhendaja selle peale veel ütles, et inimesed kindlasti naeravad mu materjali peale, oli see lohutav ja ka kurb. Pärast esimesi etendusi olin väga kurb, ma ikkagi elasin seda läbi, et inimesed mu valu üle naeravad. Mulle on alati sobinud endast kurbuse välja kirjutamine, kuid vahel on kurbus või hirm nii suur, et ka kirjutamisest ei piisa. Kinoteatri ja Peaasi.ee projekt, kus me küll ka kirjutame, aga peale seda lähme teistele sellest rääkima, avas mulle uue ukse. Mu üks n-ö naljadest, kus ma räägin kärgperest ning kuidas teada saada, kes see uus tüüp on, polnud tol ajal kuigi naljakas. Täitsa hirmus oli, teadmatus tuleviku ees, olin kui puuga pähe saanud. Ma ei näinud, et see nüüd kuidagi paremaks minna saab. Aga üle 10 korra rääkida võõrastele, et leidsin 3 nippi, kuidas teada saada, kes see uus mees on, võttis ka sellelt teemalt lõpuks võimu ära. Sain ka seda tüüpi vaadata natuke saalisistuja pilgu läbi, kellel tekib küll põgus kaastunne, aga kes kindlasti ei ole surmani hirmunud. Tundub, et kõikide teemadega, millest ma rääkida otsustasin, juhtus nii, et sain neid teemasid justkui saalist vaadata, distantsilt, ning kõik ei tundunud nii karm enam.
T, 33, diagnoosi ootel
Nali: Teate seda tunnet, kui saab öelda: „Päev on jumala õhtus juba?“ Koolis on see umbes kell üks päeval. Ega kauem ei kannata.
Novot, kell oligi parasjagu üks, kui me ülemusega seda kirja kirjutasime. Ühtäkki hakkasid vaikselt mingid trompetid ja trummid mängima. „Ahah, ongi käes — lõputiitrite muusika hakkas! Siin ma nüüd suren!“
Taust: Muidugi ma võtsin uue rolli ja katsumused vastu. Kõik ju räägivad, et areng toimub väljaspool mugavustsooni. Self-help’i maailm kinnitab sama — päris kasv algab siis, kui on raske.
Aga kuidas ma siis nagu üldse ei kohane, ei suuda, ei oska. Ülesanded muudkui kuhjuvad. Tekib küsimus, et mis ma valesti teen. Kaks koolitust, kaks coach’i, kolmas juhtimise raamat on läbi sirvitud, ajad näpuga järge sellel targal nõul ja ikka ei lähe kergemaks.
Lõpuks keegi näitas mulle läbipõlemise ja depressiooni sümptomeid. „Oi, see kirjeldab ju minu elu!“ Kõige raskem ongi see, et kui inimene on juba väga läbi, siis ta ise enam ei näe seda. Tegelikult vajasin lisapingutuse asemel hoopis abi ja võimalust korraks samm tagasi astuda.
Ma üldse ei tahtnud kohustusi kõrvale visata – ma ei saa ju raskel hetkel teisi hüljata. Perearst pakkus siis vähemalt ravimit ja teraapiat kõrvale. Psühholoogiga vesteldes selgus, et töö koolis on oma loomult väga suure emotsionaalse koormusega. Seal on sarnased jooned päästjate ja sotsiaaltöötajate tööga. Juhtimisraamatud aitavad, aga ma pidin alustuseks ära õppima stressi ennetamise ja maandamise tehnikad.
Aga ega raskus kohe mööda lähe, ilmselt ma õpin seda veel aastaid. Kuid vähemalt nüüd mul pole enam depressiooni ja katsumused on jälle ületatavad.
S, 36, läbipõlemine, depressioon
Nali: Esimene samm õiges suunas on küsida töö juures lisatööd. Mingeid kaelamurdvaid projekte, mida ükski Jürka ei ole nõus ükskõik mis raha eest ära tegema. Aga sina ütled, et pole probleemi, paneme asjad huugama.
Taust: Parafraseerides Vikerkaare esiknumbri saatesõna: Meie vaimse tervise artikkel ilmub Tuglase 140. sünniaastal. Tulek leiab aset ajal, mil me ristiretk populariseerida vaimse tervise teemadel rääkimist on püüdlikum kui kunagi varem. Kõik see ajakirja ilmumistausta juurde kuuluv jaur lisab meie etteastele erilisust. Vist.
Kui astun sarkasmipauguga lavale, siis annan edasi püüdliku visandi, kuidas kuuluda mainekasse vaimse tervise probleemidega jagelejate gruppi. Nimelt vajavad paljud inimesed kõige tegemiseks selget juhist koos sammude ja selgitustega. Olen abivalmis. Tõsi, esitan ainult üht näidet, kuid võin omast kogemusest öelda, et tegemist on pagana hea teeviidaga rusudesse.
Mõne inimese jaoks tuleb igasuguste kõrvalprojektide hankimine väga kergelt. Teised peavad pingutama. Antud hetkel pole vahet, millisesse gruppi kuuluda. Eesmärk pühitseb abinõu. Nagu me teame, siis vikerkaar on optiline illusioon, mis tekib valguse murdumisel läbi vee. Nii on ka lisatöö optiline illusioon, mis justkui loob sooja tunde, kuid on kõigest odav bränding teekonnal, mille lõppu tähistab vaimse tervise tänulik keskmine sõrm.
Viitan küll läbi lillede, kuid kõigel on tagamaad, analüüs ja mõju. Mõtteid ei ole. On ainult tegutsemine. Miks vikerkaare suunurgad on vastu maad, mitte ei osuta taevasse? See on see kurvatunne, kui oled suutnud enda elu hävitada alg-osadeks ja need tükid, mis vastu vaatavad, on hoopis teisest LEGO seeriast. Ehk on algul LEGO komplekt, mis on Minecrafti seeriast, kuid pärast lammutust paned kokku Star Warsi Surmatähe. Tegelikult võib juhtuda ka nii, et tuleb midagi botaanikakollektsioonist. See on lahe.
V, 35, depressioon
Kui kunagi ammu meili sain, et kuulge, Vikerkaar tahab lugu teha ja palju huvitavam oleks, kui me kõik natuke panustaksime, siis ma mõtlesin kohe, et see pole mulle. Võimalik, et sain ülesandest valesti aru, aga mulle tundus, et taheti, et ma oma idee poolest vaimsest tervisest rääkiva ja/või sellest ajendatud nalja n-ö lineaarsel ajajoonel pulkadeks võtaks, et vot siis mul oli paha-paha ja siis juhtus see asi ja aastaid hiljem, pärast hoolsat kaalumist, põhjalikku analüüsi ning tehnilist lihvi selle siis lavakunstiks kirjutasin.
Ja ma… polnud seda teinud? Ma pole vist peaaegu kunagi midagi niiviisi teadlikult planeerinud ja teinud. Et noh, ma ei tea, mis mu kohta siin kirjelduseks pannakse, sest „V, 35, depressioon, paar muud täheühendit ja täiesti konkreetselt võimetu midagi planeerima või siis plaanist kinni pidama või siis üldse midagi eesmärgipäraselt (kauem kui keskmine koerakutsikas) tegema“ tundub natuke lohisev. Mul on tunne, et sellepärast ma ei saa kunagi ka juhiluba, sest kui muidu elus lähed lihtsalt vooluga kaasa ja hiljem ratsionaliseerid või lähed mäest alla tagasi ja mingi uitmõtte tõttu unarusse jäänud ning tagasi alla veerenud kivimürakat natuke kaugemalt ja natuke raskemana tagasi üles hakkad nügima, siis liikluses on tagajärjed natuke karmimad ja oluliselt lõplikumad.
Selle kavaga oli suuresti nagu kõige muugagi. Ühtäkki oli mul Docsis 5 nädala jagu mingit konkreetset (sest ma armastan otsekoheseid ja üheselt mõistetavaid instruktsioone) kirjutamisharjutust lahendada aidanud tekstimassi ja paar kerges-mõõdukas joobes tundi, et see tähtaegselt 5-minutiliseks kavaks mudida. „Ja oleks ikka hea, kui vaimse tervise perspektiivist veits, eksole…“
Ja ometi mingil imelisel moel ühtäkki välgatanud idee (mis omakorda seisis ühe valesti mäletatud fakti tudiseval toel) lükata maailma ajalugu ja oma elu võrdlusesse ja väita, et need jube sarnaselt kulgenud on, resulteerus lõpuks suisa 10-minutilises kavas. Noh, teatud kunstilisi kohendusi tuli endale lubada. „Kahekümnendate lõpus tuli, eksju, Suur Depressioon“ – I wish, brother. Kohal oli ta kindlasti varem. Nime pani üks tohter talle hea mitu aastat hiljem. Vahepeal olid vibes ja kutsika keskendumine.
Selliseid – mostly tõeseid, aga kuidagi mugavamaks kohendatud lugusid – oli seal kavas teisigi. Valdav osa isegi. Et ma osalen projektis, mis keskendub meeste vaimse tervise muredele ja peaks ehk ühe loodetava kõrvalmõjuna neist rääkimist normaliseerima ja siis ma ei julge seda ise ka päris-päris ausalt teha? Mehed lähevad naljakirjutamise koolitusele ja stand-up tuurile ennem kui teraapiasse, eksole?
***
Lisaks sellele, et publik sai näha nende meeste sisse, said mehed tunda end ka nähtuna – iga naeruturtsatusega saalist või hea sõnaga peale etendusi. Mis suuremale publikule jääb aga nähtamatuks, on see, mis sündis meeste vahel – ühine eneseületus mõnusa huumori kastmes, julgus vaimse tervise muredest rääkida, oskus üksteist kuulata ja julgustada, ja naljad, mis pole ammu enam naljakad, aga on omad.
