sina
… ytlesid mulle nii!
See tuli suht üllatusena. Ma mõtlesin, et me käime!! Milline tüng! Vahest mulle tundus küll, et midagi on nagu imelikku, et pole nagu päris asi, nagu mingi asi, ma ei tea, mis asi. Vb sa räägid oma sõpradele, et jah, ma käin seal ühel vanatüdrukul külas, selline määratlemata ühik, ah mingi vana krõhvik, peaaegu 40. Ja mina räägin kõigile, et jaa mul on nüüd boyfriend … lõpuks ja tõsine värk ja kõik. Jumala mark! Nagu Janis Joplinil, vähemalt ei saanud ta teada sellest oma eluajal, tema armastus ei öelnud talle seda otse, läbi lillede, näkku. Lihtsalt vist kadus ära, jäi kirjasõbraks, vastuvõtjaks lillesülemitele ja armastuskirjadele. Janis vb lootis kuni viimase hetkeni. Ausus on nagu rohkem … vabadus, vale on vangla. Aga poolvale, poolaus, valge vale, kogu see aususe ja valede värvispekter?[1] oleks palju okeim või ei ma ei tea, tegelt ikka kohutav, selline tunne mind praegu valdab. See „poor“ seal ees on kuidagi nii patroniseeriv. Ma ei teadnud muidugi, et see „vanatydruk“ nii tugevaks triggeriks osutus, vb sellepärast et sina seda ütlesid. Aga noh, nüüd on vähemalt selge, sina oledki see Aivar Võrumaalt.
Janisel polnud üldse vanatydruku teema ka muidugi, kuigi vabalt oleks võinud see ka olla, tol ajal oli 27 juba vanatüdruku iga, tal arvatavasti oli sellest max savi. Ja kas sellised sildid hipiajastul üldse kehtisid. Seal filmis oli juttu mehest, kelle vastu olid tal tõsisemad tunded, näitas kirju (mitte Janis ise siis), mida oli tollele tyybile kirjutanud jne. Mees ise, siis mitukümmend aastat hiljem intervjuus ütles, et oli mingi suva värk, umbes, et tal polnudki Janise vastu mingeid tundeid. Terve saal ohkas kurvalt, ma olin ka jumala šokis ja kurb. Janis ei saanud sellest kunagi teada, aga eks ta tajus, aga vb ikka lootis, et oli ta jaoks eriline inimene, „Janis, little girl blue“ on see film, vaata ise, ma täpselt ei mäleta, kuidas seal oli. Üldse sellised väljendid nagu little girl, poor little girl, kui naise kohta nii öeldakse, pisendav kuidagi, isegi poor little vanatüdruk
Aitäh, Tallinna lennujaama wc-kabiin, hea aeg oli siin nutta, elu parim, vabastavaim nutt. Avar wc, hea ventilatsioon, puhas, annan 10 punkti selle elamuse eest. On aeg tõusta poti kõrvalt põrandalt, meil inimestel ja loomadel on vedanud, mõtle kui vastik ja tyytu oleks, kui pisarad oleks väiksed kakajunnid või kakaojad, haisvad, voolaksid mööda põski alla, pyhiksime need paberiga näole laiali, iu, tõesti veel üks asi mille eest tänulik olla. Pisarad on ilusad, peaaegu nähtamatud, kui need oleks kuivad, siis olekski nähtamatud. Olen vist ainus inimene siin vetsus, kes nutab, jätan korraks nutu katki ja kuulatan, ei kuule küll, olen ainuke, nutan edasi. Siin igaüks tegeleb oma asjaga, uksed koguaeg pauguvad, inimesed tulevad ja lähevad, pestakse hambaid, tehakse meiki, kes situb, kel kõht lahti, kel kinni. Pole elu see nii palju uste paukumist kuulnud, see toimub juba nagu mu nutmisest paksus peas, kõik uksed sulguvad (pauguga! Nutt).
Tunnen, et olen nüüd valmis siit juba koduseks saanud kabiinist välja astuma. Kunagi näitas filmides palju seda wc-sse lukustamist ja nutmist wc-s, pidin ka selle ära tegema vist. Vets on tõesti parim koht, kus nutta, eriti see wc. Huh, pean sellest nutupahvakast tagasi oma sitasesse ellu astuma, eks igaüks peabki valima oma elu, oma sitase elu, sest teise elu on samuti sitane, alguses tundub, et ei ole, aga mida lähemale jõuad, seda tugevamat haisu tunned ja see haiseb, see on mu enda pepu, mis väiksena pühkimata jäi. Vb suhe saabki aind toimida siis, kui mõlemad end teineteise ees täis situvad, a me oleme selleks liiga viisakad inimesed ja külmad, selle korraks naeratusega. Sina tule ja vabanda, kui mina end täis situn, ja mina tulen ja vabandan, kui sina end täis situd. Me kumbki pole selles süüdi ja vabandus on kerge (omg, see kõlab nagu mingi jumalasõna, mingi Moosese raamat 142 vms). Kas see ongi mu hüsteeria, nutan ja filosofeerin omaette vetsus? Tunnen seda praegu, kuidas keskkond mõjutab mõtteid ja kujundab inimest, ma ikkagi istunud siin vetsus 4 h. Kui veel kauem siin kabiinis viibiks, vist hüppaks vetsupotist alla, iseseisva inimesena saaksin vee peale tõmbamisega ise ideaalselt hakkama, ühe käega vajutaksin nuppu, teise käega hoiaksin nina kinni ja siis ongi aidaa!
Vaatan peeglisse, ma olen ilus, vaatamata sellele, et mingi 4 tundi vetsus nutnud, näen üllatavalt hea välja, eeldasin palju hullemat peegelpilti. Arvasin, et olen näost hästi punane või vähemalt punaseid imelikke laike täis nägu, aga olen suht kaame. See valgus siin vb muudab ilusamaks. Mu silmad on kyll mega paistes, et natuke valus on neist välja piiluda, ma ei tea, olen end vist ilusaks nutnud, kuigi valus on vaadata ja udune, on mul just praegu elu kõige seksikam (see sõna mulle ka kunagi meeldinud ei ole, siiamaani ei tea, mis see tähendab, on nyyd õrnpeenikeseks vihmaks muutunud) ülahuul nagu oleks botox sees. Kas jäädagi siia seisma ja vaatama, ennast, oma haprust, õrnust ja haavatavust ja seksikat ülahuult. (Ota, sry ma korraks tulen veel sita teema juurde tagasi, ja siis enam ei puuduta. Mul on tunne, et sellest vetsus istumisest vabanesin mingist täiega suurest pasahunnikust, isegi ilma ise sittumata. Jaa!) Äkki varisen kokku, kui pilgu pööran, tagasi valusse. Pisarad veel jooksevad, ma ei tea, vb mul kehas liiga palju vedelikku, millest lahti vaja saada vms. Ma ei saagi aru enam täpselt, mille pärast, kõige pärast, Lennart Meri pärast. Miks tema kuju siin on? Pööran peeglile selja, vaatan vetsu ust millele on kirjutatud: „Naisele piisab vaid naeratusest, et valitseda kogu maailma“ (It takes only a smile for a woman to rule a world). Nagu wtf!!! Kes see idioot oli, kes tuli mõttele, et selline tekst siia uksele panna? Täielik debiilik, miks keegi peaks tahtma maailma valitseda, see pole isegi üldse võimalik. Ja naeratus, kuidas peaks end tundma inimene, kel pole hambaid suus või kel lihtsalt kehvad hambad, kollased ja lagunevad, raha pole, et neid parandada, peab Rootsi lindatütreks lendama, aga uusi hambaid ikka ei saa, sest on vaja hoopis peret üleval pidada. Ja ta vihkab kõike, ennast, oma last, oma tööd, Kaja Kallast jne, sest et tal on koledad hambad ja ta on väga vaene ega naerata mitte kunagi. Aga vb vahest ikka irvitab sõgedalt, paljastades oma raskest elust parkunud hambad. Et mitte mingit segadust tekitada, ma räägin siin endast, kallis lugeja, see laste ja pere osa on bluff, sest ma ole ju vanatydruk ja noh hammaste osa ka, mul aind väike kild esihambast puudu, ma sündisin pooleldi mädase hambaga. Päriselt![2]
Mis meeste wc-s uksele on kirjutatud? Ma hakkan uuesti vaikselt tönnima, jah, ma olen nutmisest veits tüdinud, tönnin nüüd.
Või on see su peen, nii peen iroonia nagu süljeniit, aga katkematu. Ma saan haiget ju (nutt, ei näe enam läbi vesiste silmade tähti trükkida). Hiljem ütled, et see oli nali või et sa üldse pole öelnudki seda. Miks sulle nalja teeb, kui ma näost ära vajun ja huuled tõmblema hakkavad? Nutt, rase … RASE, appi … (veel rohkem nuttu), tahtsin kirjutada raske, aga läbi pisarate ei näinud korralikult tähti toksida … nutt, nutt, nutt, sest mul pole ju isegi lapsi, vanatüdrukutel ei ole, muidu nad poleks vanatüdrukud, laps päästaks. Ma ei teagi, kas see teeb mulle haiget sellepärast, et see probleem on minus, või sellepärast, et see ei ole minus, ei mulle teeb see haiget vist ikka sellepärast, et tundsin, et ma ei kõlba ja et sa nii Aivar oled, st see on ikka sinus ja minus ka (nutt ja pyhin nina).
„Milf“,[3] sosistan, isegi nagu sisistan endamisi, tõstan pilgu, esimest korda üle pika aja, mis kohtub naise pilguga, kes kindlasti on milf, ta mõtleb vist, et ütlesin seda talle, vaatab mind hämminguga, mõistan teda.
Tema on milf, mina olen vanatüdruk, niikaua kui on need Aivarid meie ümber. Aivariks võib osutuda ka sinu lähedane (nagu minul juhtus), aga tead, ju sa siis ise muutsid ta Aivariks, sest Aivar pole kunagi ise milleski süüdi. Aivar lihtsalt on! Ahaa ja Aivar kindlasti oligi see, kes mõtles selle teksti naiste wc-kabiini uksele. Ja lõpuks, eks see ole mu oma viga, et nii tundlik olen. Kas oleksin saanud seda kuidagi vältida? Elada kastist välja? Või nooremana oleksin saanud kujundada seda, kelleks keegi suvaline ja mitte suvaline Aivar mind tulevikus nimetama hakkab, kas: a) vanatydruk b) milf c) ee…lits? C’mon Aivarid, te olete kuhugi 90ndatesse või ma ei tea kuhu kinni jäänud. Emantsipeeruge peerud!
(Ah, jälle pisarad, jälle klaviatuur nagu udukogu, ei näe üldse toksida). Mind tabas meeletu haleduse hoog, sest milf on vist parem olla kui vanatüdruk. Sul (kui sa juhuslikult oled milf) on pmst võimalus olla kunagi oma teismelise poja või tütre teismelisest sõbra või sõbranna mother i’d like to fuck. Mingit särtsu on ellu ikka vahest vaja, kui Aivarite ülekaal kipub nüristama nii meelt kui keha. Siis sul on vähemalt lapsed, aga mul ei ole mitte kedagi, ma ei meeldi mitte kellegile (tönn, lahinal, nutuvõru suu ümber ütlen eikellegile: „mul on nii esimese maailma probleemid, aga need on minu omad, minu!!!“ (meganutt ja nuuksumine).
Pilgutan kiirelt silmi, vaatan kohvitassi ymber vedelevaid, karedast paberist nutsakuid, need ajavad ka nutma, lähen toon leti äärest uusi, vaadates ainult maha (nutt tahab tulla, koguneb aga kurku). Minu süda on murtud, luban täna endale õelust, proovin, kas hakkan end siis paremini tundma, kas see aitab mind. Tõstan jälle pilgu, aimamisi õigesse kohta, aga naine on minu poole seljaga, jälgin teda nii kaua kuni õnnestub ta pilk püüda. Vaatan talle julgelt otse silma sisse[4] ja ütlen, nüüd juba teadlikult ja julgelt: “Milf!”, (samas on see ju kompliment ja äkki ka vanatüdruk võiks olla kompliment? On vä? Võiks vä?
+ veel üks ebaoluline infokild, mulle nii meeldib sõna kõõrdi, vb nende kahe õ pärast, olen tänulik sellele varjatud strabismile, mis mul, et mu kehas need õõ-d esindatud on …a oih õõ-sid on veelgi … õõnes …õõvas …
++ omg äkki ma olen õõvar?! Ma ikka jõuan alati negatiivsusesse oma mõtetega.
+++ Kas õ võib olla mu lemmik täht? Sellele küsimusele ma siiski hetkel vastata ei oska.
Ta katkestab oma neljaeurose croissant’i mälumise, tuleb mu laua juurde ja ütleb: „Vanatüdruk-lits, mida on?!“
Issand jumal! Ta on ka Aivar! Issand, ma olen kaa Aivar!
Ütlen sulle ruttu head aega (nutt, veel kurgus).
Astun bussist välja, langeb esimene pisar. Üritasin teda küll hoida kukkumast, vaadates silmi pilgutamata ainiti midagi, mida ma ei näinud, aga ikka see kukkus, ikkagi kaotasin oma esimese pisara, ja kui see lahing on kaotatud, siis lahinast pole enam pääsu.
(Keegi hakkas klaverit mängima ja isegi laulab kuidagi määgides, nyyd lõppes.) (Mul jälle nutt, nutt, nutt.) Raske ja valus on oma silmi paistes laugude vahel liigutada. Hoian pilgu ühes kohas, kuulen, kuidas inimesed kogunevad, kes ütleb tere hommikust, kes tere ööd. Tahaks isegi piiluda mõne hääle nägu, aga ma ei saa, ma ju nutan vaikselt omaette (nutt). Aga ma teen seda väga enesekindlalt, lennujaamas on väga okei nutta, lahkumised võivad olla väga kurvad. Mul võis vabalt keegi lähedane ära surra ja nüüd pean valuga välismaale tööle naasma vms.
Kas tunneb mõni ebamugavust, hoitakse minust eemale, arvatakse et mul nakkav nohu? Vb ei panda mind isegi tähele või ignoreeritakse, ega ma ei tahakski, et keegi tuleks ja küsiks umbes et “(poor thing), miks sa nutad?“.
Ja ma vastaks, tõstes oma märja paistes pilgu: „Sest et ma olen vanatüdruk.“ Silmad täituksid uuesti pisaratega, paneksin oma pea nuuksudes küsija rinnale, nutaksin ta särgiesise märjaks. Ta üritaks mind lohutada, aga tajun ta rinnust tõusvat rõõmu, mu pea ju ta väiksel man boob’il puhkamas, kuulen ta rõõmu, näen, mis seal toimub, ta väike vastik süda hõõrub käsi kokku, õnnest, et on leidnud omale ühe katkise kaltsu, mida ta niiväga parandada tahaks. Huh, jumalale tänu, tal on kiire, peab lendama. Türki!
Ma mõtlesin, ma lootsin, et tuled samuti bussist välja ja meie vahel toimuks armudraama, aga seda ei juhtunud (nutt). Tegelt teadsin seda koguaeg (nutt), sa ei armasta (nutt). (Nutt, nutt), vaatasid vb bussiaknast mu ebaväärikat (pisarad valguvad silma) kõnnakut, saamatult kohvrit lohistamas. Suutsin kogu bussi pikkuse silma pilgutamata maha vaadata ja siis kiirelt vasakule keerata. Mõtlesin, et nii pidigi minema, tal on kergendus ja mul on kergendus, tema on ju poissmees (mitte vanapoiss) ja mina olen vanatüdruk, see pmst keelatud armastus (nutt), või noh ma isegi ei meeldinud talle, ainult vahel harva, pimedas (niuks). Sest et ma olen väga kole ja vana, muidu ma ju poleks vanatüdruk.
Eskalaatoril kogusin end, tegin niimoodi huh-huh ja liigun kiirelt hinge kinni hoides Lennart Meri kuju suunas, umbes nagu kiirustaks lennule, mis küll läheb alles kuue tunni pärast. Kujutades ette, et ta ikkagi tuli bussist välja, et ikkagi, ikkagi ei lase mul minna niiviisi. Kõik punased lipud lehvisid, aga mina vist tõesti mõtlesin, et oo jee karneval, vb sellepärast, et ma olen nii vana-vana vanatüdruk, et ma ei näe enam nii hästi. Ja muidugi meeleheide! Minu karneval, lõika mind lahti ja välja jookseb 4 liitrit punast lippu.
Teda polnud, buss oli ammu minema sõitnud koos temaga (nutt). Kõnnin Lennart Merile nii lähedale, tahan olla vihane ja sülitada talle püksisääre peale. Miks tema kuju siin olema peab? Viha ei tule, püüan küll vihastuda, mõeldes, et see tüüp ei peaks siin seinal olema, mul pole jõudu, et süljata, pingutusest hoolimata suudan tati aind suust välja huulepiirini sülitada, edasi voolab see mööda mu lõuga alla ja langeb peaaegu hääletult mu kinganinale. Nii vaikselt ja surmkindlalt, justkui tal oleks olnud saatus maanduda mu kinganinal, ma ehmatan, kallutan end ettepoole. Vaatan seda kui maailma suurimat imet, pilgutamata silmi, kukuvad pisarad, issand ma näen nagu esimest korda elus gravitatsiooni või nagu tunnen seda.
Kinganinal süljelärakas, kahel pool lärakat on langenud pisarad, mulle tundub, et see on sama, see on elu ja see on surm. Toibun, võtan kotist metallist 15 cm joonlaua (alati kannan joonlauda kaasas, ilma joonlauata kodust ei lahku, mitte kunagi). Mul on vaja kogu aeg kõike mõõta, kinnituseks, et miski on olemas, et mina olen olemas. Kõik need 3 (minu süljelärakas ja 2 pisarat, see on kõik, mis mul on, kõik mis minust tuleb, kukub põrandale katki ja sureb) on perfektselt yhel joonel. 1,5 cm süljest pisarani, teisel pool sama. Alles nüüd liigutan oma jalga. 3 cm, teen kiired arvutused, mis muidugi 100 prossu paika ei pea, sest ma täpselt ei tea, mitu cm on ühes kuus. Ma koguaeg üritan, aga ma ei oska oma tundeid mõõta. Ma ei tea, kui pikk on üks emotsioon, vahest tundub, et hästi pika taksikoera pikkune, kelle kehasse on sõlm ka veel sisse seotud.
Ma kohe ei mõelnud nii, tundsin, kuidas mu juuste hall näkku vajub, nägin, kuidas sa nägid mind. Kas ütlesid seda joodikute maja peale?
Tundsid end puudutatuna? Aga ma ei mõelnud küll kuidagi nii, sa pole mingi lärmav paistes näoga haisev parm köögilaua taga, naised karjuvad, kutsutakse politsei, kellelgi on kirves peas. Vb kunagi oled. Joodikute maja, see on sinu valus koht. Sa olid ka näost hall. Eitasid, mida mulle läbi lillede öelnud olid: „Sellel tänaval elab ka vanatüdruk.“ Ja nüüd ma mõtlen, et mu kodu on vanatüdruku kodu, seal on vanatüdruku lõhn ja mul on vanatüdruku lõhn ja kõige hullem on see, et sina pead mind vanatüdrukuks.
Tahaks oma majale plaati „Ja siin elas ja suri vanatüdruk.“ Või see võiks olla vanatüdrukute maja kunagi, aind vanatüdrukud elaksid siin. Vanatüdrukute tänav, kõik vanatüdrukud võiks siia koonduda, võiksime elada siin koos ja aidata üksteist ja me võiks ka abielluda, kõik mitmekesi, siis me poleks enam vanatüdrukud, äkki siis ka õnnestuks mul saada kellegi waifuks, elu oleks täiega kaifu,[5] kirjutaksin sulle haiku[6] ja me ei jääks ühelegi buumerile jalgu. Täiega imeline laifu[7] ju.
Pöörasin Merile selja, otsisin ikka veel sinu kuju,[8] mõtlesin et äkki oled mul selja taga, turvad mind läbi elu ja ravid mind terveks kõigist mu lapsepõlve traumadest (nuuks). Kõnnin tee tagasi. Läbi selle udu, sa sõidad kuskil bussis, Lux Expressis. Mina tõusen lendu, pärast seda kukkumist, nutan oma põlved marraskile jne. Sina jääd Lux Expressi, sellesse niiskesse, sooja turvalisse ussi sõitma mööda oma pimedat ja udust Hallilma.
[1] Ma kunagi mõtlesin, et kui inimene suureks kasvab, siis ta enam ei valeta, sest tal on kogemus, et valed tulevad välja. Minul vähemalt küll tulid kõik valed välja. Nt valetasin (huh, kallis lugeja, sa ei kujuta ette, et alles rohkem kui pool elu, see toimus algklassides kuskil, hiljem suudan ma neist valedest rääkida) oma klassiõele Kaarile, et mul on kodus selline masin, et vajutan lihtsalt nuppu ja tulebki see lägaburks* välja, selles kolmnurkses taskus ja puha, masinasse ei pea ise midagi sisse panema, lihtsalt tuleb nuppu vajutada. Ja siis ühel õhtul, helises uksekell, läksin vastu:
Mina: oh, tsau Kaari!
Väga tõsise näoga Kaari: Minu ema ütles, et sellist masinat ei ole olemas.
Ja nii me seisime seal, vaikisime, selles valusas tões nii kaua, kui Kaari nägemist ütles, selja pööras ja minema läks ja mina ukse kinni tõmbasin ja pearinglusest koridorivaibale pikali heitsin.
Ja teine vale: vb see oli isegi enne seda Kaari valet. Nimelt oli toimunud Estonia katastroof. Minu klassiõe Kerli (kes on ühtlasi Kaari pinginaaber) isa hukkus seal. Õpetaja ütles klassi ees, umbes et, Kerli, ema tuli sulle järele, isa hukkus Estonial vms, nägin kuidas Kerli käed näo ette pani. Ja siis mina, nähes seda kõike, kogusin vahetunnis enda ümber väikse kamba ja teatasin uudise: Minu isa oli kaa Estonial, kui see põhja läks AGA… ta ujus kaldale, näost üleni sinine ja nüüd on ratastoolis. Võttes ise sisse mingi ülbiku positsiooni ja noogutades vaatasin puurivalt oma ümber olevatele inimestele silma. Huh, rõve! A õnneks, keegi vist ei uskunud seda. Mulle tundub valetamine suht masohhistlik tegevus, nüüd tagantjärele. Pead terve linna oma valele ümber ehitama ja siis ise elama seal, nii tüütu.
- Lägaburks oli 90ndate hamburger, milles oli sai, pihv, kapsasalat ja hästi palju roosat kastet.
[2] Kallis lugeja kui tunned ära, et just sina tahad lisada seda puuduvat kildu mu esihambale, siis siin on mu kontonumber: EE077700771003690403, BIC/SWIFT: LHVBEE22. Aitäh!
[3] M.i.l.f. on akronüüm (mitme sõna algustähtedest moodustatud lühend), mis tähendab seksuaalselt atraktiivset ema või ka vanemat naist. See lühend tuli kasutusele 80ndate lõpus umbes, levis põhiliselt läbi interneti pornosaitide ja jututubade. Sellist akronüümi nagu f.i.l.f. internet vaevu tunneb, kuna intiimsuhe noore naise ja temast mitukümmend aastat vanema mehe vahel on ühiskonnas igati normaalne ja vägagi levinud.
[4] Pole oluline info, aga lihtsalt tahan öelda, et mul on varjatud kõõrdsilmsus (strabism), silmad on otse, kuid vajuvad aeg-ajalt kõõrdi. Olemas on ka pidev strabism, see on siis, kui strabism ehk siis kõõrdsilmsus on koheselt märgatav, kuna üks silm on pidevalt kõõrdi, mul seda pole.
[5] Tnx Flo raadio.
[6] Tnx Flo raadio.
[7] Tnx Flo raadio.
[8] mumst võiks Meri asemel olla siin sinu kuju, sest olenemata asjaoludest meeldid sa mulle ikka rohkem kui Lennart Meri.
