Indrek Hargla. Mõisa köis. Kolm mõrvalugu Juhan Liiviga. Tartu: Mooses, 2024. (Kriminaalne raamatukogu; 5). 298 lk. 25.99 €; Joel Jans. Rõngu roimad 2. Põrgutõld. Elva: Lummur, 2025. (Kriminaalne raamatukogu; 6). 190 lk. 24.50 €.
Eesti krimikirjandusel on head ajad. Meil on soliidset Nordic noir’i, köitvaid alternatiivmaailmu, kus tegutsevad matšolikud eradetektiivid, ja ka realistlikke krimilugusid, mis tõukuvad 90ndate aastate karmist reaalsusest. Ainuke tõrvatilk moosis on kurbus selle üle, et Virgo Sirvi sulest pole enam pikka aega midagi ilmunud. Ooperikriitik Andra oli eesti krimikirjanduses kindlasti üks erudeeritumaid detektiive. Õnneks on meil nüüd kaks võrdväärset erudiiti, kes Indrek Hargla poolt käima lükatud krimisarjas lugejaid rõõmustavad. Võib nõustuda Jaan Martinsoniga: „Kui asi tööle läheks, võiks „Kriminaalse raamatukogu“ sarja käimalükkamist pidada selle millenniumi Eesti krimikirjanduse tähtsündmuseks.“[1]Paistab, et „asi“ töötab täistuuridel.
Sarja 5. raamat toob meie ette Juhan Liivi, kelle olemus on kohe raamatu alguses kokku võetud nõnda: „Johannes ehk Juhan Liiv oli kolmekümneaastane, ta oli haige ja ta oli vaene, ja need olid kolm asja, mida ta kindlasti enda kohta teadis“ (lk 29). Liiv on saanud äsja närvihaiglas diagnoosi (Beziehungswahnvorstellung) ja võitleb jälitamismaaniaga, eri häältega, mis talle ligi tikuvad (näiteks krääksuv ja mõnitav rukkirääk), ja musta naisterahvakoguga, kes paistab ennustavat surma. Too ülitundlikkus, teispoolsuse märgid ja ka pime juhus viivad Liivi kokku kolme eripalgelise mõrvalooga. Raamatu esimene, nimilugu „Mõisa köis“ on nüüd ka filmiks saanud. Pean ütlema, et see oli eelmisel aastal üks väheseid filme, mis ei tekitanud pettumust. Paljud filmid kiideti meedias kultusfilmidena üles, aga pea alati tabas vaadates karm tõdemus keskpärasusest. „Vari“ oli nende kõrval täiesti vaadatav, kuigi sai korraliku peapesu osaliseks. Elo Kaalep kirjutas näiteks, et filmi Liiv ja tema sisemise helina tõlgendus on nõnda kehvasti välja mängitud, et: „Säärane triviaalne tõlgendus peaks inimesi, kes Liivi loomingust lugu peavad, mitte ainult masendama, vaid nad lausa barrikaadidele tooma. Muidu võib järgmiseks veel selguda, et luuletus „Ta lendab lillest lillesse“ räägib pelgalt mee valmistamise protsessist või „Ma lille sideme võtaks“ tollasest kinnitusvahendite defitsiidist. Seesuguseid manöövreid võiksime omale lubada alles siis, kui vähemalt üks film päriselt Liivi tasemeni küündiks.“[2]
„Mõisa köis“ on õnneks kogumik, kust ei jää Liivist üldse kehva muljet. Seal on tema sisemine loometung ja tekstid osavasti krimilugudesse põimitud. Liivi laule peetakse ühtepidi suurteks, neid loetakse salaja, vahel ka tsensori kiuste, aga too kuulsus ei too leiba lauale: „Ja milleks need laulud, kui keegi neid trükki ei võta, küsis ta endalt. Minu loomingu saatus ongi ära põleda, tuhk on sellele paras pelgupaik. … Omaenese hinge laul on mind enda alla matnud, kui sügisetuul küürutab ta minu peal, kui must lagi katab ta minu elu“ (lk 43). Hoopis uudisjutte oodatakse temalt, ja nende kirjutamise taak saadab Liivi läbi kolme loo.
Liivi kirjastaja võtab hästi kokku selle pingestatuse: „Ja Georg luges ja pobises. „Mis siin on? Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt… Nii-nii, näljane, aeg ju hiline… Oh Juhan, Juhan, üks hala aina. Ma räägin sulle nagu gramahvoni plaat, et proosakirjanik oled sina… Võtab leiba midagi, sooja leiba mõtelge… Ja need hüüumärgid, ära topi luulesse hüüumärke, ega sa miitingul ei ole, Nii, mis siin veel on… Must lagi on meie toal, ämbliku võrku, sääl nõge, jumaluke, võõbake lubjaga üle siis, eks ole. Must lagi jälle, must lagi… a meie ajal ka, ta nagu ahelais väänleb, selle kohta tsensor kohe küsib, et kas see käib isevalitsuse kohta. Ja Juhan, laule kirjutatakse suurtest asjadest, suurtest tunnetest, Schiller, Goethe, eks ole, aga mis sinul on? Leib, ämber, kasimata lagi… Ära jända selle luulega, lase mulle uudisjutt, kus on kirge! Kirge! Verd! Põnevust! Tapmist ja tagaajamist!“ (lk 136).[3]
Nauditav lugemine, Hargla tekstides on alati veidi groteski, ka muhedust ja koomikat. Ja on ka kirge ja verd. Liivi-lugude maarahvas ja nende kõrval uhked saksad ja tüma vene võim on väga parajalt välja mängitud – kultuuriline õhustik on täpne ja kaasahaarav, andes samas krimiloole piisavalt taustatooni, nii et žanripiirid ei hägustu. Liiv kulgeb rahapaja ümber keerlevate mõrvalugude juurest Alatskivi lossi („Für Elise“), kus kuritööd tabavad aadliperet, kes arutleb eestlaste kultuurivõimetuse üle ning räägib suguühte ajal vanakreeka keeles. Ja säält suundub ta oma kodukohta, vennatallu, mille lähistel üksteist jällegi raha pärast maha tapetakse, ent vastupidiselt mõisaloole on „Veskivaimus“ üheks peategelaseks nõidusega tegelev orb.
Nagu heale krimiloole ikka omane, on isehakanud detektiivi kõrvale seatud ametlikud uurijad. Neist sümpaatseim on urjaadnik Peeter, kes erinevalt paljudest klassikalistest detektiivilugudest (nagu Sherlock Holmesi ja Hercule Poirot’ lood) pole liiga tüma, vaid kaldub lõpuks Liivi ikkagi ära kuulama ja talle ta vaistu eest tänulik olema.
„Kriminaalse raamatukogu“ sarja 6. raamatuks on Joel Jansi „Rõngu roimad 2: Põrgutõld“, mis on järg tema eelmisele samanimelisele teosele, kus lugeja ette ilmus pastorist detektiiv Alexander Lenz.[4] Tolle esimese raamatu kohta kirjutas Paavo Matsin nõnda: „Kirikuõpetajad on tihti väga värvikad karakterid, kes liiguvad maagidena all ja üleval, matuselt laulatusele, põrgust taevasse, baaripukilt kantslisse. … Kirikuõpetaja-detektiiv Lenz tundus mulle algul isegi liiga ilma vastuoludeta ja ratsionaalne, kahes järgmises loos saab ta aga õnneks veidi kirjumaid iseloomuomadusi piisavalt juurde.“[5]
Uue raamatu kolmes loos kasvab seda liha ratsionaalsuse luudele veelgi rohkem juurde. Esimese raamatu fännide õnneks on alles ka Lenzi abiline Kaarna-Johan. Tuleb tõdeda, et sarnaselt Harglaga on Jans ulmekirjanduse juurest leidnud tee vägagi mõjuva alternatiivajaloolise krimimaailma loomiseni. Tegevus toimub, nagu juba pealkirjast võib aru saada, Rõngus ja selle ümbruses. Lenz on nagu Liivgi ajalooline isik, aga temaga ei käi kaasas nii tugevaid kultuurilisi ootusi. Raamatu tagakaas ütleb, et raamatu kirjutamisel on Jans kasutanud rahvapärimust, vallakohtu protokolle ja arhiivimaterjale.
„Rõngu roimad“ ja „Mõisa köis“ sobivad kenasti kokku. Kui Hargla tekstides hakkab tärkama isamaalisus ja too vana maailm on juba vaikselt murenemas, siis Jansi teoste ajaraamis, 19. sajandi esimesel kümnendil, on saksad alles täiel rinnal isevalitsejad ja maarahvas ei ihale veel suurlinnatulesid. Mõrtsukaid leidub muidugi mõlemate seas ning pastoril tuleb rinda pista nii ennasttäis mõisavalitsejate, Liivimaa kirikuvalitsuse saadetud inkvisiitorihõngulise abipraostiga kui ka kohalike teadmameeste ja joodikutega. Lood on nagu Harglalgi osavalt üles ehitatud – igaüks neist lisab peategelasele veidi värvi, annab ümbruskonnast ja selle olemusest parema vaate. On ka lustakaid paralleele. Kui Hargla teoses ei taha maarahvas kartuffeleid süüa („seni, kui järves kala jätkub, ei hakka ristiinimene sellist sodi sööma“ – lk 8), siis Jansi teoses peab pastor rinda pistma kohviga („Lenz oli kohvi ka varem joonud ja ta teadis, et see uus komme on viimased aastad kui katk mööda Liivimaad levinud“ – lk 74). Olemas on ka kõik hea krimikirjanduse tunnused. Näiteks Harald Peep eristab kolme erudeeritud detektiive iseloomustavat omadust: kõrge erialane professionaalsus, universaalsus/kõigeteadmine ja peene hobi omamine.[6] Kui Goethet tundev Liiv luuletab, siis ennast nii sakste kui maakate juures koduselt tundev Lenz käib igal võimalusel ujumas, mis paistab kohalikele väga veidra hobina: „„Et siis ujusite,“ kordas paadimees, nagu oleks Lenz öelnud midagi väga kummalist. „Jah, see on selline uus Inglise sport,“ selgitas see“ (lk 40).
Jansi tekstide üks suur võlu on rahvausu ja luterluse peen vastandamine. Jällegi on see bassinoot, mis ei hakka krimilugusid endid matma, küll aga lisab peidetud põnevust. Esimeses raamatus tegutses salapärane alkeemikute vennaskond Deus Lux ning ka uues raamatus on viiteid salavennaskondadele ja punasele raamatukesele, mis on väidetavalt Seitsmes Moosese raamat. Selle raamatukese kommenteeritud tõlke koostaja Joseph Peterson ütleb, et raamatukese populaarsust kannab ühtepidi tema kurjakuulutav sisu (kõlvatud faustlikud materjalid) ning teisalt tema meetodite lihtsus ja piiblisõnade kasutamine.[7] Nii väidab ka loo „Ussinõid“ üks peategelane Jaak Mooses, et tema ei tea mingeid nõiasõnu, vaid loeb lihtsalt jumalasõna.
Lenz on ratsionalist, kes eeldab alati, et ebausu taga peitub loogiline seletus, naerdes isegi ametivenna üle: „Ja saatan seisab sel ajal künka otsas, põlev tõrvik käes ja alasti talupojad tantsivad ümber tema ja suudlevad ta karvast tagumikku? Nii või? Kas sedasi te kujutategi maarahva elu?“ (lk 169). Aga sarnaselt Hargla „Veskivaimu“ nõiasõnade võimule, jääb Rõngu-lugudes too ebausk ikkagi piisavalt hästi küsimusena õhku rippuma. Loos „Põrgutõld“ tegutseb lausa Vanapagan isiklikult ja veab oma tõllaga kohalikke aadlikke järve, „Rannu roimades“ varjab Rannu kirik hulka salaraamatuid, mida tullakse kaugetest paikadest endale ihaldama. Lisa annavad ka Lenzi unenäod, mille puhul tuleb nõustuda Matsiniga, kes juba esimese raamatu kohta kirjutas: „Jansi kolmes loos kirjeldatud nägemusi võib samuti ainult kiita: kirikuõpetaja-krimka läheks kiiresti liiga kuivaks kätte, kui seal klassikalisi altareid ja küünlaid erootilis-somnambuulsete läbielamistega ei seotaks.“[8]
Kirikuõpetajaga detektiivilood meenutavad paratamatult ka maailma krimikirjanduse suurkujusid. Näiteks G. K. Chesterton, kelle isa Brown oli ju tegelikult propagandatööriist, et lugejate usuleigust elavdada. Võib öelda, et Jansil õnnestub leigusest üles raputamine samuti, aga just tolle kohapealse usu mõttes – tema lugemise järgselt tekib tahe kodulukku süveneda ja veidi ussisõnu õppida.
Lõpetuseks võib ainult kiita, et lisaks Melchiori-sarjale on meil nüüd veel kaks meeldejäävat aegade taga kuritegusid uurivat raamatutegelast, kelle tegemistega end kursis hoida. Pealegi kuulutab „Mõisa köie“ raamatu tagumine leht, et kohe varsti on ilmumas Eesti esimene poliitkorrektne krimiromaan „Mõrv südalinna kultuurikeskuses“. On, mida oodata. Loodetavasti on ka nii Liivi kui Lenzi seiklustele veel mitmeid-mitmeid järgi tulemas, sest peategelased on köitvad ja loodud omailmad kinnistuvad iga tekstiga üha rohkem.
[1] J. Martinson, Raamatublogi: Ulmest Rõngu roimadesse: Joel Jans loob väärtkirjandust. Eesti Päevaleht, 16.01.2024.
[2] E. Kaalep, „Varju“ ei päästa isegi Juhan Liiv. Sirp, 25.10.2024.
[3] Siia kõrvale on kohane mainida Eduard Vilde ja Juhan Liivi vahelist kakelust. Vilde tögas nimelt oma 1891. aasta Postimehe järjejutus „Suguvend Johannes“ isamaa järele õhkavat luuletajat, kelles arvas Liiv (tõenäoliselt küll põhjendamatult) ära tundvat ennast. Igatahes järgnes sellele Olevikus Liivi ironiseeriv rünnak, kus ta Vilde kõmulugude pealkirju moonutades („Kuul silma!“, „Üks sõrm“ jne) kirjutas: „Ma hakkasin jutukirjanikuks, ja kuulge – õnnega! Kõik Berliini kalendrite sabad kirjutasin ma eesti algupärasteks juttudeks kokku ja olen esimene „algupärane“ kirjanik Eestis.“ Vt H. Peep, Omamaisest krimikultuurist. Rmt-s: H. Peep, Kolm laipa, kõik surnud ehk Kriminaalne kirjandusmaastik. Tartu, 1996, lk 131–132.
[4] J. Jans, Rõngu roimad. Elva, 2023.
[5] P. Matsin, Vorst ja eliksiir Rõngust! Sirp, 19.04.2024.
[6] H. Peep, Kangelased ja kurjategijad. Rmt-s: H. Peep, Kolm laipa, kõik surnud, lk 94.
[7] The Sixth and Seventh Books of Moses or Moses’ Magical Spirit-Art. New Edition, corrected and expanded by J. H. Peterson. Lake Worth (FL), 2008, lk vii.
[8] P. Matsin, Vorst ja eliksiir Rõngust!
