Vikerkaare toimetuse ettepanek premeerida Jaan Kaplinskit 64 000 euroga on leidnud toetust. Olgu värske tühjuse-numbri puhul toodud üks asjakohane pala meistri loomingust:
Miks ma mäletan aina
tühjust voodis ja laual
Johannese tühje silmi
tühjal verisel liual
tühjust kumamas vastu
kirikukella kõhus
tühje kiivitajaid
tühjas õhtuses õhus
minu tühje käsi
sinu tühjades kätes
tühje pikamaasõitjaid
tühjades lennukites
(Kogust “Uute kivide kasvamine”, 1977)
Kaplinski on Vikerkaares üles astunud üle poolesaja korra: esimene tekst, mälestuskild “Varemed” ilmus augustis 1986 (ajakirja 2. numbris) ning viimati ilmus mõtisklus masinast kui Euroopa ideaalist (märts 2014). Vahepealsel ajal on ta meie veergudel kirjutanud muuhulgas fašismist, Gilgamešist, globaliseerumisest, Heideggerist, Jeesusest, Jordaaniast, jumalast, kahtlusest, keelest, Krullist, kuradist, Masingust, meelelahutusest, müüdist, Prometheusest, reaalarvudest, rändtuvidest, Sun-zist, Supilinnast, Tartu vaimust, Tom of Finlandist, Tuhkatriinust, tõest, unustusest, usust, uskmatusest, vanapaganast, vaimueliidist ja y-tähest.
Õnnitleme pärjatut.
