In vino veritas

Tõnis Kahu

Tõnis Kahu
In vino veritas
Mihkel Raud, “Musta pori näkku”

Eks üldsus natuke nagu ise noris seda raamatut. Mitte et Mihkel Raud oleks korrakski kujunenud mingiks Eestis üsna tavaliseks ühe-teema-kuulsuseks. Ei, aga nende mitmete teemade seas, millest Rauaga näiteks meedias vestelda sooviti, oli tema alkoholiküllane minevik kindlasti alati üks. Kas sa tõesti olid nii põhjas? Kuidas sa sealt ikkagi tulema said? Ja lõpuks muidugi veel see, et kui sa nüüd korra uuesti pisut prooviksid, kas siis läheks varsti jälle silme ees kõik mustaks?

Nagu küsisite, nii ka saite. Läks mustaks ja läks porisekski. Mihkel Raud ei hakanud tingimata just päriselt jälle jooma, aga kujundlikus mõttes midagi sinnapoole ikkagi. Raamatuga “Musta pori näkku” läks ta tagasi sellesse kunagisse maailma ja ladus kõik välja. Enam küsimusi ei ole – saime oodatud kinnituse, et see väärikas ülikonnas mees, kes koduselt teleriekraanilt tuppa paistab, on sisemiselt mäda. “Musta pori näkku” pole Raua rehabiliteerimiskatse ega eneseteraapia, pole kahetsus ega tagantjäreletarkus. Tema soov oli kõik ausalt ära rääkida ja välja kukkus lopsakalt külluslik pasarahe, mis määrib lustlikult kirevaks nii autori enda kui ka paljud teised tema ümber. Tulemus on ehk Eesti viimaste aegade väljapaistvaim valehäbiraamat. Eks inimesed ju räägivad omavahel, et siin-seal mindi nüüd selle või teise asjaga pisut liiale – näiteks see osa raamatust, mis lõpeb leheküljel 264 lennuka üldistusega: “See ilmselge arengupeetusega neiu, kelle suhu ma mõne minuti eest poolkõva, meega maitsestatud munni olin toppinud, ongi kõigi rokkarite poolt müstifitseeritud muusa.” Aga tegelikult on neil küllap ka natuke piinlik selle pärast, et nad lugesid tolle raamatu läbi natuke liiga kiiresti ja natuke liiga õhinal. Müüginumbrite keelde pandud sotsioloogiline uurimus on sõna saanud ja rääkinud: näib, et Vene aja lõppu ja Eesti lähiajaloo murdumishetki taasiseseisvuse suunas sobib meil kõigil mäletada ühe purjus teismelise pilgu läbi, kes mängis rockbändides kitarri. Ning raamat näitab, et selline üksikosade summa – viin pluss rockmuusika – annab tulemuseks üpris letaalse kombinatsiooni.

Mihkli rockmuusikatunnetus toetub 18.–19. sajandist pärit romantistlikele arusaamadele. Lühidalt öeldes tähendab see usku vabasse eneseväljendusse, mis oma sisemise “tõe” otsingul trotsib mis tahes sotsiaalseid kitsendusi ja on selle nimel valmis ka enesehävituslikuks kokkupõrkeks argimaailma mis tahes seaduspärasustega. Rock-kultuuri kaalukas osa on kogu aeg rõhutanud, et igasugune loova jõuga “tõde” saab olla ainult räpane, ning Mihkel Raud paigutab sellekohase eelduse juba oma raamatu eessõnasse: “Kunsti ei defineeri mitte niivõrd värvid ja toonid, sõnad ja laused, pausid ja misanstseenid, noodid ja viiulivõtmed, kui räpased ja nilbed seosed, võikad ja verised assotsiatsioonid, iiveldamaajavad paralleelid ning fantastilised müüdid nende loojatest, mis kunstile tegeliku tähenduse annavad” (lk 5). Raamatus annab selle tarviliku räpasuse-mõõtme just nimelt alkohol ja kõik sellest tulenev. Sellest sünnib halemeelsust ja meeltesegadust, sünnib irveid ja irooniat. Viin annab peategelasele teatava sisemise, mürgise valgustatuse, erilise kontsentratsiooni, mis kindlustab talle maailmaga suheldes omamoodi immuunsuse.

Kuid üks mõõde on veel ja selles mõttes vajab viinasõltuvus omakorda rockteadvust – sealt saab ta paatose, heroilise poosi, eksistentsiaalse ängi alibi.

Ma ise ei võta seda kombinatsiooni teoreetilises plaanis ülearu tõsiselt. Ma ei usu, et kunsti – näiteks rockmuusika – tõde on leitav tema sünni räpastes asjaoludes. Ma olen ikka tahtnud pigem teada, mis juhtub pärast seda, kui too kunst on tema loojate käest ära võetud. Nii et kui Mihkel Raud ikka sealsamas eessõnas kü­sib, kas biitlite “Helter Skelter” oleks ikka sama laul ka siis, kui see poleks inspiratsiooniallikana osalenud Charles Mansoni kuritegudes, siis vastaksin, et jah, muidugi. Ent võtaksin täpselt sama tõsiselt ka mis tahes vähem veriseid reaktsioone sellele laulule. Aga siiski on tolles teoreetilises plaanis ehk naiivses kujutluses kunsti varjus hiilivatest madalatest instinktidest olemas oma müütiline energiaväli, mis tekitab respekti. Ma võin ju jumalat mitte uskuda, kuid pean tõsiselt võtma kõike seda, mida tolle jumala nimel maailmas korda on saadetud.

Kusagil nende argumentide sees on kindlasti peidus ka Mihkel Raua raamatu menu allikad. “Musta pori näkku” oskab fassaade rebida ja kuigi on raske otsesõnu öelda, mida täpselt me selle käigus teada saame, on see akt ise väga dramaatiline ja sisendusjõuline. Või kui ma tohiksin raamatu kesksed tunnusjooned kuidagi lihtsamalt kokku võtta, siis ütleksin – küll aimates, et raamatukriitika selletaolisi vormeleid reeglina ei harrasta – et “Musta pori näkku” kicks ass

Tuleks ehk küsida, et kelle ass see on. Oh, päris pika loetelu saaks. Oma raamatus kõnnib Mihkel sündmuspaigast teise ja muudkui “kikib”. Saavad proovisaalis hiiliv homoseksuaal ja õpetajad koolis, saavad muusikutest kolleegid ja pime sõber – kõik, kes rohkem, kes vähem sõbralikult. Saaksime ka mina ja teie, kui oleksime Mihkliga neil aegadel kokku juhtunud. Minakangelane on raamatus pidevas liikumises, kuid laseb end selle käigus võrdlemisi vähe mõjutada. Ta ei viitsi kuulata, mis maailmal talle öelda on. Tihti ei lase ta maailmal suudki avada ja räägib ninatargalt vahele, sebib, laiutab, kehtestab ennast. Ühesõnaga, jah, teeb seda, mida juba mainisin. “Kikib”. Otse tagumikku.

Kuid seda meeleolukat kujundit tasuks ehk veelgi süvendada. Maailma kollektiivse tagumiku kloppimine pole mitte ainult raamatu-Mihkli enesetunnetuse oluline aspekt. Ma pidasin isegi rohkem silmas hoopis seda, et suuresti on see ass-kicking raamatu stilistiline ja struktuuriline element. Kui ma nii ütlen, siis seepärast, et ta “rokib”. Aga rokib ta muuseas sellepärast, et mõndagi selle raamatu toimes meenutab päris jõuliselt rocklaulu dünaamikat.

Ütleme, et see on mulje, mitte tingimata rohkem. Ja ma ei usu, et see võrdlus saaks meid teab mis kaugele välja kanda, aga korraks võiks ju siiski proovida. Aastaid tagasi kirjutas Briti muusikateoreetik Andrew Chester nimelt lähemalt sellest, kuidas muusikalise vormi võib jaotada “ekstensionaalseks” ja “intensionaalseks”. Esimese puhul viitas ta põhiliselt nn klassikalise muusika loogikale – lihtsad elemendid moodustavad muusika konstruktsioonis keerukaid kooslusi. “Intensio­naalne” struktuur toimib aga hoopis nii, et neid lihtsaid elemente moduleeritakse, deformeeritakse, aktsentueeritakse ikka ja jälle korduste käigus nii, et muusikalise vormi lihtsus on kokkuvõttes näiline – just nii nagu rockis. Ja nimelt selline – “intensionaalne”, intensiivne – on minu arust Mihkel Raua raamat. See on nagu kitarrisoolo, mille skeem on lihtne, aga see-eest äärmuseni laetud, pingesse krutitud. Mihkel on muusikuna olnud hea kitarrist, aga ma olen natuke üllatunud, kui funktsionaalses mõttes edukalt see ka siin, sõnades, töötab.

Samas ei saa öelda, et Mihkel Raud oleks oma raamatus tingimata esmaklassiline luguderääkija, nende lugude lavastaja ja süvendaja. Just kirjanduslikus mõttes kindlasti mitte. Aga seda ongi parem mõõ­ta teistmoodi – energeetiliste nüansside kaudu. Tema kirjeldused ei hoia värve kok­ku, on lopsakad ja tihedad, adrenaliinist piitsutatud sõnad on tihti koormavas hunnikus koos. See on väga lärmakas maa­ilm. Kui mõni ta stooridest hakkab kuju võtma, siis ei hoia ta end autorina tagasi, vaid ruttab osalema, helitugevusnuppu punasesse keerates. Kui kusagil on lähenemas midagi naljakat, siis naerab ta juba ette. See kõik on tegelikult samuti üks võimalikke luguderääkimise viise, aga mitte kirjalik, mitte kirjanduslik. Niimoodi praalides ja pillerkaaritades räägitakse lugusid omavahel, näiteks õhtul baaris, mõõdukas viin juba organismis. Siin pole sihiks mitte loo sisemist loogikat järgida, vaid seda pigem ületada. Just nagu hea kitarrisoolo mõnes rocklaulus püüab lausa vägisi oma teed minna ja laulu ennast justkui maha jätta.

Samas on ka head kitarrisoolod tihti iseenesest formalistlikud, klišeelikud – ja “Musta pori näkku” on seda oma kõneviisilt nõndasamuti. Ta ropendab rohkem kui vaja, ropendab autopiloodil, ja ma ei ütle seda mitte moraali seisukohalt – lihtsalt raamat muutub sellest lõdvemaks, pingevabamaks, kommunikatsioonilt tühjemaks. Samamoodi tuleb ilmselt võtta siinseid misogüünseid ja homofoobseid passaaže – needki on puhtalt stilistilised musklipingutused, noore joobes rokkari argisläng, mitte tingimata rohkem. Ja kui kohati lood otsa saavad, kisub raamatu tempo madalamaks, nagu ka seda baarivestlustes tihti juhtub – pikaleveninud ülevaade Singer Vingeri plaadikaanel ülesvõetud isikutest on näide just sellisest pidurdumisest. Mõistagi oleksin ma sedasorti hetkede asemel soovinud aeg-ajalt midagi rängemat ja riskantsemat – Mihkel Raua suhe oma isaga näiteks on antud fragmentaarselt, kuid paljulubavalt, ja ma tõesti oleksin tahtnud näha, kuidas seda oleks andnud kokku sulatada mitmete muude arenguliinidega selles raamatus – alates Hendrik Sallerist kui alternatiivsest isakujust ja lõpetades rockmütoloogiaga paratamatult kaasnevate isatapu-ambitsioonidega, mida möödaminnes päris hoogsalt vilksatab.

Aga Mihkel ei teinud mõtestamise-raamatut. Ta küttis ennast neil lehekülgedel lihtsalt jälle üles ning näib, et küttis üles palju teisigi. See on nakkav raamat ja mui­dugi võib ta ka väga ärritav olla. “Musta pori näkku” on energiavampiir, mitte tasakaalukas kaaslane. Ma ei kujuta ette, mil moel see raamat teie koduses riiulis “kasvada” võiks, et näiteks kahe aasta pärast kuidagi “parem” olla. Aga siin ja praegu lõi ta oma ägedamas osas lugejail kõrvad lukku ja kel seda tunnet veelgi vaja läheb, saab olulisi lõike üle sirvides selle ka edaspidi pohmelusevabalt kätte.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon