Kolmandal ringil

Marek Tamm

Marek Tamm
Kolmandal ringil
Kalev Kesküla, “Elu sumedusest”

“Olgem vaimsed, aga saagem ka lihaks!”[1]

“Hingel kodu ei olegi. Kodu on ihul – mullas.”[2]

 

Ma avastasin selle raamatu sisu alles teisel lugemisel. Siis sain aru, kuidas seda lugema peaks. Esimene kord neelasin raamatu kiirelt esseekogumiku pähe, otsisin sellest originaalseid mõtteid, laia eruditsiooni, löövaid argumente. Kohati muhatasin, kohati süttisin, ent siis panin teose pisut pettunult käest. Kui teisele ringile läksin, olin juba mõistnud, et see pole esseeraamat, pigem midagi lüürilise proosa vallast. Et sellest pole vaja otsida uusi argumente, vaid värskeid kujundeid, mitte algupäraseid ideid, vaid vaimukaid käibetõdesid. Adusin, et “Elu sumedusest” on võrsunud pigem sellest puust, mille istutas Flaubert’i “Käibetõdede leksikon”, kui sellest, mille pani idanema Montaigne’i “Esseed”. See uus lugemine täitis mind vaimustusega, ja ma ei jätnud seda ainult enda teada.

Kolmas lugemine, mille võtsin ette siinse kirjatöö huvides, oli aga ettearvatult eelmistest erinev. Nüüd oli see kahekõne teispoolsusega, iga lehekülg tuletas meelde mõne Kaleviga peetud jutuajamise, vahetatud loo või joodud veini. Raamatulehekülgedele pillatud nimed (mis tihti pole juhuslikud, pigem saab nendest kokku nimekirja Kalevi sõpradest, mõjutajatest ja eeskujudest) vallandasid terve seosteahela, kus Kalev mängis olulist ühenduslüli rolli. Nüüd ei lugenud ma enam raamatut, vaid inimest. “Elu sumedusest” oli muutunud Kalevi vaimseks testamendiks, pikaks hüvastijätukirjaks, mis oli kohati ehmatavalt ettenägelik, piisab, kui vaid mõelda raamatu avalausele: “Kui saad viiekümneseks, mõtled, kui paljud olid selleks ajaks juba surnud.” Seega mõistan tagantjärele näiteks Mihkel Muti hüüatust Sirbis, kui ta arvustas “Elu sumedusest”: “Vahel tekib tahtmine küsida, Kalev, ega sa surema ei hakka?”[3]See oli veel enne seda, kui diagnoositi Kalevi saatuslik haigus. Mõnevõrra õõvastavam oli lugeda Postimehe ajakirjaniku lihtsameelset küsimust tänavu märtsis, kui Kalevi raamat oli pälvinud Kultuurkapitali proosaauhinna: ““Elu sumedusest” lugedes tekkis tunne, et kipute selle raamatuga elule mingit punkti panema. Mihkel Mutt lausa tunnistab arvustuses, et ta tahab teilt vahel küsida, Kalev, ega sa surema ei hakka. Miks tekivad lugejal sellised küsimused?” Mispeale Kalev vastas, ja ma kujutan ette, et see polnud lihtne vastus: “Eks elus tuleb ikka surma kaasas kanda. Paksu veiniraamatut või Undi-raamatut tehes palusin ikka mõttes, et saaks selle enne surma valmis ja töö kaotsi ei läheks. … Nii mitmel suurel loojal pole õnnestunud viiekümneseks elada, nii mõnedki mu meessoost kursusekaaslased on surnud. Mehed elavadki lühidalt. Kui ma peaksin varsti surema, siis avastas Mihkel Mutt teosest heuristilise tõe, millele ma küll seda raamatut kirjutades ei mõelnud. Aga eks raamatud ole ikka targemad kui nende autorid.”[4]

Mul ei ole mõtet teha nägu, et kirjutan tavapärast arvustust. Pigem panen kirja mõned mõtted, mis selle transtsendentse kahekõne käigus sündisid, meenutuspildid segamini tekstikommentaaridega.

*

Kuidas siis ikkagi peaks “Elu sumedusest” lugema? Mõistagi jääb valik iga lugeja enda teha, ent tekst ise eeldab minu hinnangul siiski “mudellugejat”, kes häälestab ennast lüürilisele lainele. Kalev ise tunnistas raamatu esitlusel, mis oli ühtlasi tema juubelipidu, et alguses pidi “Elu sumedusest” olema luulekogu. Või vähemalt sellise plaaniga võttis ta ennast töölt vabaks ja sõitis üheks kevadkuuks Käsmu kirjanike loomemajja. Kuid tavapäraste värsiridade asemel sündisid arvutiekraanile narratiivsed lühitekstid, mida võib soovi korral siiski tõlgendada ka proosaluulena. (Nagu leiab ka näiteks oma arvustuses Mihkel Mutt: “Väidan, et enamikku vaadeldavast raamatust oleks võinud pakkuda ka luule pähe.”) Osundatud intervjuus Postimehele kirjeldas Kalev oma teose sünnilugu samas võtmes: “Algul püüdsin teha luuletusi, aga kui need võtsid essee ja luule vahepealse proosavormi, see tundus ehe ja õige sellele üldistusliku kaaluga elamusele, mida tahtsin väljendada.”

“Elu sumedusest” eripära tuleb hõlpsalt esile, kui seda võrrelda Kalevi esseekogumikuga “Külma kodumaa”.[5]Palju on neis teostes sarnast, väga mitmed näited ja võrdlusedki korduvad, nii et kohe alguses on selge, et need on kirjutanud üks ja sama inimene. Ent laadilt on need kaks raamatut siiski väga erinevad: “Külma kodumaa” on üheselt ühiskonnakriitiline teos, Kalevile omasel leebel ja iroonilisel moel, ent siiski on ruttu klaar, kes meiega selles teoses räägib. “Elu sumedusest” ei esita ühte selget autoripositsiooni, siin pole lihtne aru saada, mis on kriitika ja mis on kirjandus, mis siiras ja mis Spiel.

Milleks sellel žanriprobleemil üldse peatuda? Mulle tundub, et põhjuseid on vähemalt kaks (jätan kõrvale võimalikud kirjandusarbiitrite kimbatused). Esiteks kinnitab mu enda kogemus, millest siinset lugu alustasin, et “Elu sumedusest” on lihtne mööda lugeda, otsida sealt seda, mida sinna pole pandud. Teiseks esindab aga “Elu sumedusest” uut (unustatud) suunda eesti kirjanduses, mida võiks tinglikult nimetada poeetiliseks pisiproosaks (või lüürilisteks laastudeks).[6]Kalevi raamat on seni selle suuna tähelepanuväärseim saavutus.

Mullune poeetilise pisiproosa esiletõus Eestis ei tulnud mulle päriselt üllatusena. Nimelt olin olnud tunnistajaks sellele samale nähtusele prantsuse kirjanduses kümme aastat varem – 1990. aastate lõpus. Uue laine päästis seal valla 1997. aastal ilmunud Philippe Delermi raamat “Esimene õllelonks ja teised pisinaudingud”.[7]Seda üsna tundmatu autori väikest pisiproosa kogumikku tabas täiesti ootamatu menu, aastaga müüdi seda üle 300 000 eksemplari ja tõlgiti kolmekümnesse keelde. Kuid Delerm ei jäänud ainsaks uue suuna viljelejaks, vaid tema edu sõiduvees muutus argiseikadest ja elurõõmudest pajatav poeetiline pisiproosa mõneks aastaks üheks prantsuse kirjanduse peavooluks.[8]Ka Delerm on ise samas vaimus jätkanud, vastates kriitikutele, kes heidavad talle ette enesekordamist: “Mul kulus selle vormi leidmiseks kakskümmend viis aastat! Kui Zidane jalgpallis väravaid lööb, siis temale ei heida keegi ette, et ta oleks kullasoone leidnud ja seda nüüd kurjasti ära kasutab.”[9]

Kui ma lugesin teisel ringil “Elu sumedusest”, siis meenusid esimesena Delermi “Väikesed naudingud”. Nendel kahel raamatul on palju ühist, ja mitte üksnes vormilt, vaid paatoseltki, mõlemad kutsuvad väärtustama elu argiseid külgi, sumedaid hetki, kus aeg paistab seiskuvat ja meeled on valla. Nii tõid Kalevi mälestused oma noast, millega ta läks 1991. aastal Toompead kaitsma (lk 87), paratamatult meelde Delermi teose kõige esimese pala “Nuga taskus”. Selle viimane lause sobib samavõrd mõlemasse raamatusse: “Nuga avades ja uuesti kokku pannes ei ole te enam lapsepõlve ja vanaduse vahel, vaid elategi korraga nii ühes kui teises – selles peitubki noa saladus.”[10]Delerm on varjamatult hõllanduslik, tema lood pärinevad enamasti õnnelikust möödanikust. Kuid see mõõde pole võõras ka Kalevi raamatule. Kui laenata kujund tema enda teosest, siis on see kui “mälu puurauk”, millest ta sõnub välja “inimesi, nende ilmeid ja sõnu, häid hetki, joovastust, arusaamatust, kibedust, trotsi” (lk 15). Väga lühikese aja jooksul kirja pandud “Elu sumedusest” jutustab meile seda, mida Kalev on pika aja jooksul endasse püüdnud ja talletanud, “täitsa tarbetuid asju kellelegi teisele, tarbetuid ehk endalegi” (lk 15), ent kummatigi üliolulisi.

*

Taipan korraga, et kui ma esimest korda Kaleviga jutlesin, siis oli ta sama vana kui mina praegu. Mäletan, et meie jututeemaks oli toona prantsuse kirjanik Andreï Makine, kellega ta oli hiljuti veetnud mõned päevad koos rahvusvahelisel kirjanike seminaril Mukkulas, kirjutades “Areenis” sellest hiljem väikese ülevaate.[11]Kolmteist aastat hiljem jõudis Makine ka Tallinnasse, ent siis oli Kalev juba haigevoodisse aheldatud. Mulle tundub, et Makine’ile võiks “Elu sumedusest” meeldida, sest see raamat kaitseb suuresti neidsamu kaduvaid väärtusi, mis on olulised “Prantsuse testamendi” autorile. (Tallinnas mainis muide Makine, et peab Delermi üheks paremaks prantsuse kirjanikuks tänapäeval.)

*

“Elu sumedusest” eeskujud ei osuta aga esmajoones Prantsusmaale (see on rohkem mu isiklik uid), vaid saja aasta tagusele Juhan Liivi raamatule “Elu sügavusest”. Õigupoolest on üllatav, et senine retseptsioon pole Kesküla ja Liivi võrdlemisele suuremat tähelepanu pööranud, kuigi nii raamatu vorm kui mõned teemadki on saanud selgelt inspiratsiooni eelkäijalt. Esmapilgul asetab “Elu sumedusest” ennast “Elu sügavusest” vastaspoolele: “Ega inimene taha endale igavikku otsida, enamasti otsib ikka sumedust. Juhan Liiv seda ei osanud, tema kaevas elu sügavuses” (lk 131). Tõsi, et see hea elu ja vabadus, mida otsib Kalev oma raamatus, on kaunis erinevad Liivi otsingutest. Kalev kutsub üles elu kuldsele keskteele, elama “oma elu otseselt tegelikkusega kokku puutumata”, piirides ja oludes püsima. Liiv seevastu hüüatab: “O, sina lämmatav, läpastav, rinda-rusuv keskmine! O, kui sulle keegi vastu silmi sülgab, küll on siis raske keskmist nägu teha!”[12]Liivi vabadus lajatab välguna: “Üks silmapilk puhas, üks silmapilk vaba, üks silmapilk jõud!”[13]

Kuid sarnaselt Kaleviga hindab Liivgi elu väikseid kingitusi, argipäevas avanevaid lootusehetki, nagu näiteks loos “Ilus suve päev oli…”, kus jutustaja vabastab tuppa lõksu jäänud pääsukese: “Aga ka minugi hommik läks ilusamaks, seda väikest heategu teha võinud olles.”[14]Kalev räägib samalaadsest moraalist Karl Ristikivi näitel, kes ei pidanud paljuks saata tuttavale kreeka noormehele vahel viis dollarit: “Oleme nii suureks kasvanud, et ei mahu enam teiste ellu. Aga too viis dollarit – igavikulises vääringus – seda saab ikka saata” (lk 20). Rööpsust leiab soovi korral ka autorite vaadetes Eesti ühiskonnale. Liiv kirjutab pessimistlikult. “Kui mina Eesti rahva rahvuslise mõtte peale mõtlen, siis jään ma kurvaks. Midagi rõõmustavat ei ole siin, lootuslikku. (…) Nüüdne aeg on nii öökuubne, et rahva enese lapsed arvavad: rahvusline töö kõnes ja kirjas olevat – leivateenistus! Olevat üksikute äri.”[15]Kalev nendib üsna samas võtmes: “Ma ütlen teile – kirjutage igale Eesti Vabariigi piiripunktile hoiatussilt: jätke kõik lootused, kes te sisenete… Siin elab rahvas, kes teeb mälutööd!” (lk 83). Või mõni lehekülg hiljem: “Kuhu on jäänud teie abstraktne mõtlemine, kaasmaalased? Teie, kes te olete ladunud oma olemise moraalse aluspõhja automarkidest, seltskonnatähtede parameetritest, majade ruutmeetritest, rikaste edetabelitest. Miks te ei mõtle inimkonna saatusest, zeitgeist’ist ja weltliteratur’ist?” (lk 88). Ja selles seoses on sobilik meenutada, millise empaatiaga kirjutas Kalev Liivist oma kunagises essees “Juhan Liivi haigekassakaart”.[16]

*

“Elu sumedusest” on olulises osas raamat heast elust ja headest inimestest. Siin on ridamisi visandeid õilsatest eeskujudest ja sumeda elu võrdpilte. Pole kahtlustki, et autori enda ideaaliks on olnud elada hea inimesena head elu. Kalev tsiteerib Debora Vaarandit, kes, kuulnud, et too elab endiselt oma esimese naisega, “arvas, et ma olen hea inimene” (lk 22). Lisades järgmise pala lõpus: “Ma olen katsunud ka nii vähe kurja teha kui võimalik” (lk 24). Mis on elu ja kuidas seda hästi elada, küsib Kalev korduvalt ja pakub sellele mitmeid kujundlikke vastuseid, mõni siiram, mõni iroonilisem. “Elus läheb eluks väga harva ja ma ei tea, kas see on hea või halb” (lk 10). Kui vaatan pühendust, mille Kalev oma sünnipäeval mulle raamatusse kirjutas ja mille nüüd lugedes uuesti avastasin, siis viitab seegi “Elu sumedusest” taotlusele: “Triinule ja Marekile mõtteid ja märkmeid heast elust.”

“Elu sumedusest” on mõneti apokalüptilise alatooniga raamat, kus ennustatakse lõppu paljudele asjadele: armastusele, seksile, ajaloole, suvitamisele, eneseirooniale jne. See on raamat maailmast, mida me olema kaotamas. Või juba kaotanud.

Ühe kordusmotiivina läbib teost mõte lugemise lõpust: “Me elame üleminekuajal, kui raamatuid veel kirjutatakse, aga enam ei loeta” (lk 33). Seda lohutavam oli tunnistada, kuidas “Elu sumedusest” esmatrükk müüdi läbi veel enne, kui see sai pärjatud Kultuurkapitali proosaauhinnaga, ja kuidas teose kordustrükk püsis nädalaid enimmüüdud raamatute edetabelis. Kui seisin kord Tõnu Õnnepaluga ühel pärastlõunasel ajal Rahva Raamatu edetabeliriiuli ees, kus esikohal kõrgus “Elu sumedusest”, nentis Tõnu tabavalt: “Küll Kalev oleks selle üle rõõmustanud.”


[1]K. Kesküla, Elu sumedusest. Tallinn, 2009, lk 106. (Edaspidi viited tekstis.)

[2]J. Liiv, Elu sügavusest. Tartu, 1909, lk 60.

[3]M. Mutt, Üksildase uitaja mõtisklused. Sirp, 20.11.2009.

[4]H. Sibrits, Kalev Kesküla: raamatud on targemad kui nende autorid. Postimees, 15.03.2010.

[5]K. Kesküla, Külma kodumaa. 40 esseed vabariigi ihust ja hingest. Tallinn, 2002.

[6] Vt selle kohta ka Jan Kausi esseed “Jalutav kirjandus. Mõningaid mõtteid 2009. aasta pisiproosast” siinsamas Vikerkaares.

[7]P. Delerm, La première gorgée de bière et autres plaisirs minuscules. Pariis, 1997. Eesti k-s: P. Delerm, Väikesed naudingud. Tlk I. Koff. Tallinn, 2004.

[8] Vt ülevaatlikult: A. Cousseau, La littérature des petits bonheurs et des plaisirs minuscules, une nouvelle prose du monde? Rmt-s: Le temps des lettres. Quelles périodisations pour l’histoire de la littérature française du 20e siècle? Toim. M. Touret, F. Dugast-Portes. Rennes, 2001, lk 305–316.

[9] Tsit.: I. Koff, Saateks. Rmt-s: P. Delerm, Väikesed naudingud, lk 85. Eesti k-s on Delermilt ilmunud veel “Terve pühapäeva oli sadanud” (2007, tlk T. Tamm).

[10]P. Delerm, Väikesed naudingud, lk 6.

[11]K. Kesküla, Kuidas maskeerida kirjanikku? Eesti Ekspress, 04.07.1997.

[12]J. Liiv, Elu sügavusest, lk 46.

[13] Sealsamas, lk 55. Lauri Kettunen on meenutanud, et tema külaskäigul Liivi poole 1911. aastal olevat viimane kinnitanud, et “Elu sügavusest” on talle ainsana hingelähedane tsiteeritud lugu “Välk”: “Üks koht, ütles ta, üks ainuke välgatus terves kogumikus on niisugune, mida ta heaks peab. See on välgu kirjeldus. Välk, see on raske, lämmatava, saastunud õhu poolt sünnitatud. See on jõudude kokkupõrgetes ja surutuses küpsenud tähenduseta, kõlbmatutest jäätmetest hirmuäratavaks jõuks. Sähvatus, ja sidemed on katki rebitud, hetkega puhas, hetkega vaba. Üksainus suur hetk – see on hävingu hetk! See on välk.” Vt L. Kettunen, Neljas Eesti-retk. 1911. Tlk J. Valge. Akadeemia, 2006, nr 2, lk 395.

[14]J. Liiv, Elu sügavusest, lk 19.

[15] Sealsamas, lk 30–31.

[16] Algselt Eesti Ekspressis (12.04.2001), siis kogumikus “Külma kodumaa” (lk 164–166).

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon