Sõbranna – sõbralaadne toode. Kultuurilisi representatsioone meilt ja mujalt

Johanna Ross

On kultuuriline teadmine, et meeste ja naiste sõprus on tüübilt ja väärtuselt erinev. Vähemalt antiigini tagasi ulatuva klassikalise vaatekoha järgi on tõeline, õilis sõprus meestevaheline sõprus. Naised kui pealiskaudsed ja muutliku meelega olendid ei ole selles diskursuses nii võimsaks ja püsivaks sidemeks suutelised; nende sõprust määrivad tihti väiklased tunded nagu põhjuseta solvumine, eriti armukadedus. 16. sajandi prantsuse mõtleja Michel de Montaigne arutab essees “Sõprusest”, kas seesugune suhe naisega võiks olla võimalik, ja leiab: “tõtt-öelda pole naised enamasti piisavalt võimekad, et ülal hoida vestlust ning suhtlust, mis toda püha sidet toidaksid; ka pole nende hing ilmselt piisavalt tugev, et taluda nii tihedate ning kestvate köidikute survet. … too sugu pole pakkunud meile veel ühtegi näidet, kes oleks suutnud niikaugele jõuda, ja muistsete filosoofiliste koolkondade ühisel kokkuleppel on nad sellest välja arvatud.”[1]

Teiselt poolt teeb “õrnem” sugupool kvaliteedi puudumise tasa kvantiteediga. Isegi kui naised tõeliseks sõpruseks võimelised ei ole, arvatakse neil loomulikul kombel alati olemas olevat laialdane tutvusringkond: külaeided, kellega kaevul laterdada; naabrinnad, kelle käest käia soola laenamas; sõbratarid, kellele õhtul helistada ja muresid kurta. Selline pilt lähtub omakorda veendumusest, et naised on meestest paremad suhtlejad: nad räägivad rohkem, neil on suurem empaatiavõime, nad tajuvad vaistlikult teiste inimeste meeleolu ja oskavad lahendada konflikte. See kõik teeb hõlpsaks arvukate inimsuhete sõlmimise, mille suur hulk kompenseerib nende muutlikkust ja ebakindlust. Niisiis on naistel laialt käes mingit sõpruselaadset toodet. Pole üllatav, et see kõik käib risti vastu Montaigne’i arusaamale tõelisest sõprusest, kes ütleb: “täiuslik sõprus, millest mina räägin, ei ole jagatav; igaüks annab end nii täielikult oma sõbrale, et talle ei jää enam midagi mujale jagada; otse vastupidi, ta on pahane, et teda ei ole kaks, kolm või neli ja et tal pole rohkem hingi ega rohkem tahteid, et kinkida need kõik sellele ühele inimesele.”[2]

Värske, otse peenrast nopitud näite selle kohta, et naiseliku sõpruse mõistmine pigem kvantiteedi kui kvaliteedi kaudu on seniajani levinud, pakub ajakirja Eesti Naine 2011. aasta detsembrinumbris ilmunud artikkel “Milleks naisele sõbrannad?”, autoriks Aita Kivi. Üldistava pretensiooniga lugu nimetab juba juhtlõigus “sõbrannade tugivõrgustikku, mis aitab naisel end igapäevaelus tasakaalukana tunda”. Naise elukäik võetakse läbi kronoloogilises järjekorras kaheksa alajaotusena. Neist kaheksast alajaotusest kolm käsitlevad naistega sõbrustamise ohte: “Suhtekolmnurgad”, “Armukadedus” ja kõige mahlakam, “Sõbranna kui reetur”. Lisaks sellele on põhiteksti vahele pikitud väikesed mullid kellegi Marianne (55) elukogemusest. Tõsi, tema jutt eristub põhitekstist stilistiliselt ja tundub, et see peab pakkuma koomilist vaheldust – tundmatu Marianne on karikatuurne karakter. Ometi hakkab silma, et kõik viis kõnemulli pajatavad sõbrannadevahelisest reetmisest ja armukadedusest. Sedasama rõhutab veel eraldi tekstiraam pealkirjaga “Flirt, sõbrannad ja abikaasa”, kus asjakohast nõu annab professionaalne psühholoog. Põhiteksti lõpetab soovitus, et sõbrannasid peaks olema palju: igaüks neist on kasulik omas valdkonnas ja kes teab, mõnega võivad võimalikuks osutuda koguni ühisüritused koos meestega. Nõnda on selles kolmeleheküljelises ajakirjatekstis esindatud niihästi kahtlus naistevahelise sõpruse kvaliteedis kui ka soovitus kompenseerida seda kvantiteediga, teksti pakutakse aga ikkagi (näiteks pealkirja kaudu) välja kui positiivset kujutust naiste sõprusest.[3]

Kõnealust artiklit ei pea loomulikult võtma teab kui tõsiselt. Ent praeguses meedia- ja infoühiskonnas kipub olema kibe tõde, et millel ei ole kultuurilist representatsiooni, seda ei ole samahästi kui olemas. Sedasorti tekstide ilmumine viitabki olukorrale, kus jätkuvalt leidub vähe niisuguseid kultuurilisi kujutusi naiste sõprusest, mis tõstaksid esile selle tugevust, sügavust ja mõtestatust. Pigem pannakse rõhku sellele, et naistega sõbrustamine on heal juhul lihtsalt tühine, halvemal juhul ohtlik. Mõlemat mõtet rõhutab ka keel ise.[4] Naissoost sõber, sõbranna, on vaieldamatult midagi kergekaalulisemat ja kahtlasemat kui lihtsalt sõber. 2006. aasta õigekeelsussõnaraamatu veebiversioonis esineb sõna sõbranna mh järgmistes näitefraasides: “Käis sõbrannadega kohvitamas” (märksõna kohvitama), “Olin sõbranna peale, sõbrannale armukade” (märksõna armukade), “Kiivus sõbranna vastu” (märksõna kiivus), “Mind aeti sõbrannaga pahuksisse” (märksõna pahuksis). Otsing sõber annab oodataval kombel märksa rohkem tulemusi ja esineb sealjuures märksa positiivsemates kontekstides: mh “Aitab sõbra hädast välja” (märksõna häda), “Küsis, sai sõbra käest v sõbralt head nõu” (märksõna nõu), “Astus sõbra kaitseks, oma õiguste eest, ülekohtu vastu välja” (märksõna välja astuma) jne.[5]

Kõik 2006. aasta ÕS-i autorid on muuseas naised. Ka Aita Kivi on Eestis suhteliselt tuntud naiskirjanik, kes ilmutas oma artikli populaarses naisteajakirjas. Niisiis nõustuvad paljud naised ise täiesti kirjeldatud arusaamaga oma sõbravõimetest või vähemalt ei pea vajalikuks teistsuguseid kujutusi toota. Kuna olen viimasel ajal tegelnud nõukogude eesti naisautorite proosaga, pean märkima, et tähelepanekule võib sealtki kinnitust leida. 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse nn naisteromaanid on käsitatavad emantsipatoorse või feministliku kirjandusena, kuigi üsna suurte reservatsioonidega. Teostes kirjutatakse küll lahti naisvaatepunkti ja kujutatakse kriitiliselt naiseksolemise probleeme kaasajal. Keeruliseks muudab asja aga see, et ridadevahelise lahendusena paistab välja pigem klammerdumine traditsiooniliste soorollide külge: oleksid mehed ometi rohkem mehed ja laseksid naistel olla naised! Ka naiste sõpruse kujutamisel on neis teostes kasutatud traditsioonilisele soostereotüüpsele mõtlemisele omaseid, halvustavaid mustreid, mida ei saa kuidagi pidada “naisõiguslikuks”.

Aimée Beekmani “Valikuvõimaluses” (1978) tuleb eriti selgesti esile igasuguste naissuhete õõnestav ja ohtlik olemus. Peategelase Regina jaoks on sõbrannad väga olulised: nendega käiakse restoranis ja baaris, peetakse õhtuti pikki telefonikõnesid ja käiakse vastastikku külas. Nii moodustub vallaliste inimeste jaoks hädavajalik tugistruktuur. Ometi valdab selle struktuuri suhtes halvustav toon, varjamatu pejoratiivsusega nimetatakse seda “pseudoperekonnaks”. Mõnuga ja värvikalt kirjeldatakse peategelase vaatepunktist, kuidas teda ümbritsevad naised muutuvad aegapidi üha veidramaks ja veidramaks. Tema suurim hirm on muutuda nendesarnaseks: “Märkamatult saab Reedalt üle võetud ta haiglane ihnsus ja Marilt pealetükkiv emalikkus. Kleepub külge Juta luul, et kõik mehed ihkavad teda hullupööra, ainult läheneda ei julge, sest ta on nii väärikas. Õhtuti koju tulles hakkab Regina võib-olla järgima Anu tobedat käitumist.”[6] Raamatu sisuks oleva sepitsuse juures aitab Reginat väga olulises tehnilises küsimuses samuti üks neist vastikutest-vajalikest sõbrannadest. Lõpuks saab tollest aga reetur, kes paljastab Regina teod kogu maailmale; teda ajendab pahameel selle üle, et Regina satub intiimsuhtesse tema nooruskiindumusega. Armukadedus annab naistevahelisele sõprusele surmahoobi.

Aino Perviku “Kaetud laudades” (1979) on pilt kaunis sarnane. Sõprade rollis on seal peaasjalikult töökaaslased naiskollektiivist. Ühega neist tekib peategelasel Ebal algul päris meeldiv sõbrannasuhe, ent siis hakkab kolleeg salaja mehkeldama tema kavaleriga; lõpuks paarike koguni abiellub. Ka naisülemusega peab Eba maha mõnegi südamliku vestluse, too jätab enesest sümpaatse mulje – kuni selgub, et kogu Eba uurimistöö ummikussejooks on tegelikult tema tegu, et omaenda karjäärile kiirem hoog sisse saada. Nii löövad siingi sõbrannad peategelasele mitmel korral noa selga. Linda Ruudi “Naine vabast ajast” (1979), ülejäänutest ehk veidi tundlikuma koega ja vähem skemaatiline raamat, kirjeldab küll naistevahelisi suhteid päris soojalt ja inimlikult. Peategelasel Agel on vähemalt üks sõnakas sõbratar, kellega jõutakse mitmed põhimõttelised vestlused maha pidada, ühtlasi toetab teda kriisihetkedel koloriitne, kuid mõnus naabriproua, kellel on samuti maailmaasjadest oma arusaam. Ent sellest hoolimata on tähenduslik, et Age kõige parem sõber, kõige lähedasem hingesugulane on surnud. Vestlused temaga peab Age maha omaenese peas. Üheskoos vaadelduna kinnitavad need raamatud arusaama, et naisest on – isegi naisel – raske saada õiget sõpra.

Kui pöörduda ühe teise kultuurilise meediumi, mängufilmi poole, on huvitavaks mõõdikuks, millega hinnata naistevahelise suhtluse kujutamist, nn Bechdeli test. Selle on inspireerinud Alison Bechdeli 1985. aastal joonistatud ja kirjutatud koomiks, kus üks tegelane väidab end vaatavat üksnes filme, mis täidavad järgmised tingimused: 1) filmis on vähemalt kaks naistegelast; 2) nad räägivad filmi kestel omavahel; 3) nad räägivad millestki muust kui meestest. Test kutsubki analüüsima filme nende nõudmiste alusel, kusjuures rangemas variandis peavad vestlevad naistegelased olema nimelised. Tegu on üsna läbipaistvate ja objektiivsete kriteeriumidega; innukad kasutajad rõhutavad sageli, et testi läbimine ei taga ei seda, et film oleks kuidagi naisõiguslikult meelestatud, ega seda, et tegu oleks hea filmiga. Muidugi ei tule siis ka järeldada, nagu oleksid testi mitte läbinud filmid ilmtingimata kas šovinistlikud või lihtsalt kehvad. Küsimus on selles, kas naistevaheline suhtlus ei ole ehk peavoolu mängufilmides alakajastatud; ja tõepoolest, osutub, et isegi sellised pealtnäha lihtsad testitingimused jäävad täitmata paljudel nii kriitikute kui publiku poolt hinnatud tänapäevastel linateostel. Internetist võib leida palju vastavaid nimekirju, kuhu kuuluvad muuhulgas tervikuna nii “Tähesõdade”-sari kui “Sõrmuste isanda” triloogia. Eriti huvitav on tähelepanek, et isegi mitmed naispeategelasega filmid ei läbi testi, üheks eredaks näiteks “Lola jooks” (“Lola rennt”, Tom Tykwer, 1998), mille Lolat “peetakse üheks kõige mitmekülgemaks naistegelaseks, kes iial filmilinal esinenud”.[7]

Bechdeli testi tulemusi analüüsides oleks küll mõistlik arvesse võtta nii mõndagi tegurit, näiteks seda, et filmitööstus on senini suhteliselt maskuliinne valdkond. Kui valdav osa režissööre on meessoost, on loomulik või vähemalt pole ebaloomulik, et neil puudub suurem huvi keskenduda naistevahelistele suhetele, ammugi sügavale sõprusele. Ka avaldavad tulemustele küllap suurt mõju kindlaks kujunenud mängufilmižanride konventsioonid. Et harilikus pooleteisetunnises mängufilmis üldse mingi vestlus maha peetaks, peab see reeglina olema sündmustiku seisukohast hädavajalik. Peavoolufilmides leidub teinekord rohkesti naistegelasi, kes omavahel innukalt vestlevad – ent need filmid langevad sageli romantilise komöödia žanri, kus tegevus keerleb ümber armusuhete, ja siis on ka vestluse teemaks vastassugupool.[8]Näiteks telesarjadel tundub formaadi eripärade tõttu olevat lihtsam Bechdeli testi läbida. Nende eetriaeg on mitme suurusjärgu võrra pikem ning tihti on tegevuse tempo aeglasem; tegelased on rohkem välja arendatud; lisaks üheainsa osa raames lahendamist vajavale probleemile on võimalik üleval hoida kõrvalteemasid, mis punase niidina jooksevad läbi kogu sarja.

Märgiline naiste sõprust kujutav telesari on kahtlemata 1990. aastate lõpus eetrisse paisatud “Seks ja linn” (“Sex and the City”). See pajatab neljaliikmelisest sõpruskonnast, kes suhtleb omavahel tihedalt, külastab üheskoos seltskondlikke sündmusi ning on üksteisele kõikvõimalikes eluraskustes toeks. Torkab silma märkimisväärne sarnasus Beekmani “Valikuvõimaluse” nn pseudoperekonnaga, ent erinevalt viimasest on siin nähtust vaieldamatult kirjeldatud positiivses võtmes. Ka töötab “Seks ja linn” rõhutatult vastu arusaamale, nagu oleks naiste sõprus midagi ebakindlat. Kuigi sarja üksikosade sündmustik seisneb (Bechdeli testi tegija meelehärmiks) sageli armastuse keerdkäikudes, on püsiteemana väga oluline, et neli peategelast on üksteisele alati toeks ega reeda üksteist, ammugi meeste pärast. Niisiis kujutatakse siin naiste sõprust justkui väga positiivselt ja toetavalt.

Ometi on kuulda ka rahulolematuid hääli, mis leiavad, et “Seks ja linn” trivialiseerib naisi, kelle huvialadeks paistavad sarja reaalsuses olevat üksnes kingad, kleidid, seltskonnaüritused ja muu üldiselt tühiseks peetud temaatika. Ühtlasi on tegu komöödiaga; õieti on tähelepanuväärne, et samasse žanri kuuluvad ka mitmed teised telesarjad, mis naiste sõpruse kõne alla võtavad, näiteks brittide “Absolutely Fabulous” või ameeriklaste “Sõbrad”. (Viimases selgub liiatigi, et sõprus ei olegi päriselt sõprus: kolme naise ja kolme mehe hulgas moodustub viimaks ikkagi kaks paari.) Sellelt pinnalt võiks traditsioonilise mudeliga üsna heas kooskõlas arvata, et naiste sõprus ongi midagi koomilist, millele annavad sisu naeruväärsed pisiasjad. Ariel Levy käsitleb oma raamatus “Female Chauvinist Pigs: Women and the Rise of Raunch Culture” viimaste aegade tendentsi, mille kohaselt paljud noored naised võtavad üle patriarhaalse kultuuri normid ja väärtushinnangud, et n-ö tunda end inimesena. Nad ei taha end identifitseerida naisena, kuna see tundub alandav. Levy peamine huviala on kultuuri seksualiseeritus, tõsiasi, et naised on hakanud erootika, porno ja striptiisi kujul kuraasikalt tarbima teisi naisi kui kaupa, kuna sellist võimalust tajutakse üleüldiselt privileegina, mis näitab kõrget positsiooni ühiskonnas. Ent oma naiselikkuse salgamisega kaasneb arusaam, et naistevaheline sõprus ei ole midagi väärt või et naistega ei saagi sõber olla. Nagu Levy üht vestluskaaslast tsiteerib: “Mina ei usalda naisi. Lapsena sõbrustasin ma ainult poistega … [need siin] on esimesed naised, kellega ma olen sõber olnud, kes mõtlevad samamoodi nagu mina ega taha ennast näljutada ja kogu kuradima aja küüsi lakkida.”[9]

Niisugusest vaatevinklist paistavad endiselt olevat valdavad patriarhaalsed normid: mitte ainult ei seostata tühiseid asju naistega, vaid ka naiste tegevusalad muutuvad automaatselt tühiseks. Seevastu teine viimase aja sooteoreetik Pat O’Connor[10] juhib tähelepanu sellele, et valitsevad kultuurinormid on muutumas ja sedakaudu on muutumas ka soolistatud arusaam sõprusest. O’Connor tõttab ütlema, et n-ö vanad normid ei ole veel lõplikult kadunud ja endiselt on naistevahelist sõprust võimalik näha kui maailmakorda õõnestavat fenomeni (mis seetõttu on mitmel moel tõrjutud ja pärsitud). Ent selle kõrvale on tema väitel tekkinud uus arusaam, mis väärtustab just n-ö naiselikku sõprust. Siin satub niisiis kõrgendatud tähelepanu alla tüübierinevus naiste ja meeste sõpruse vahel. Karen Walker on selle sõnastanud nii: “Stereotüübid sõpruse kohta kujutavad  naiste sõprust intiimse suhtena, kus kõige tähtsamateks tegevusteks on tunnete jagamine ja rääkimine. Meeste sõprust kujutatakse sellisena, kus suhtluses domineerivad ühised tegevused, nagu sport.”[11]Dekonstruktivismi tundval ja tunnistaval ajal elades teame, et tüübierinevus tähendab alati vaikimisi ka väärtuserinevust: üks kahest vastandist on alati kõrgemalt hinnatud kui teine. Nagu nägime, on klassikalise normi kohaselt väärtuslikum meeste sõprus, ent O’Connori järgi on see jaotus nüüd kübaratrikina ümber väärtustatud. Vestlemine isiklikel, tundlikel teemadel, ohter rääkimine oma eraelust, on saanud sõpruse legitiimseks, võib-olla koguni konstitueerivaks osaks. (Sellega käib kaasas naiste jutukuse troobi üldine ümberväärtustamine. Seda on analüüsinud Deborah Cameron, kes vaimukalt märgib, et on õieti meestele alandav, kui neid kujutatakse suhtlemisvõimetute olenditena ja küsitakse nagu koomiksikänguru kohta: “Kas teile ei tundu, et ta tahab meile midagi öelda?”[12]) Selle arusaama kohaselt ei ole seksi-ja-linna-tüüpi sõprus sugugi tühine, vaid hoopis uus ja heakskiidetud sõprusemudel.

Soolistatud sõprusekuvandite uurija Walker mainib samuti niisugust ümberpööramist, aga suhtub sellesse kerge kahtlusega. Tema näeb kübaratriki tagamaana pelgalt seda, et akadeemilisi kirjatöid naiste sõpruse teemal hakkas eriti ohtralt ilmuma pärast feminismi teist lainet ning kirjatööde autoriteks on naisteadlased, kes tunnevad tarvet vanadele ideoloogiatele vastulöök anda.[13] Samas on O’Connori üldistavamad põhjendused nn naiseliku sõpruskuvandi võidukäigule huvitavad ja veenvad. Tema mõttekäik lähtub sõpruse funktsioonist üleüldse: sõpruse tähtsaimaks ülesandeks on pakkuda inimesele võimalust näha omaenese peegeldust, “iseennast üha uuesti ja uuesti konstrueerida”. See võimalus muutub seda olulisemaks, mida enam lõdvenevad kõikvõimalikud sotsiaalsed konventsioonid, mida juhuslikumaks ja voolavamaks muutub inimese positsioon ühiskonnas ja õieti arusaam kogu inimese olemusest: “sedamööda, kuidas ise [self] muutub postmodernistlikus maailmas problemaatiliseks, on levima hakanud feminiseerunud arusaam sõprusest.”[14] Veel viitab O’Connor seisukohale, et intiimse läheduse tähtsustamine sõpruse juures on omane just individualistlikule ühiskonnale (nagu meie oma seda on), ja toob esile, et sedalaadi sõprus on üks väheseid institutsionaliseerimata inimsuhete vorme – selle kulg on ainuüksi osaliste määrata. Viimane on tema meelest sõpruse eriti ahvatlev omadus.[15]

Olles suundumuse postuleerinud ja sellisel viisil üsna veenvalt ära põhjendanud, näeb O’Connor niisuguse sõprusekäsituse juures ka probleeme. Kõigepealt võib sedalaadi sõprus olla sisu poolest hoopiski n-ö jagatud ohvriseisus ja sellisena pigem õõnestav suhe: oma muredest rääkimine tähendab nõrkuste jagamist, tugev sõprus saab aga rajaneda pigem tugevuste jagamisel. Leian, et see mõte võimaldab hästi põhjendada negatiivseid jooni traditsioonilises naissõprusekuvandis, kus valdavaks on reetmisoht ja armukadedus: kui sõprus teise naisega tähendab sõprust omasuguse, nõrga ja madalast seisusest kaaslasega, pole ime, kui see kergekäeliselt ohverdatakse suhte nimel mehe, tugevama ja kõrgema olendiga. Teiseks, niisugune sõpruse mõistmine jätab kõrvale teistsugused sõpruse vormid. O’Connor osutab teatavatele varasematele sõprusekäsitlustele, mis olid märksa pragmaatilisemad: sõpra võis mõista pigem kui protektorit või teenete osutajat, kellele vastati samuti teenetega. Ta rõhutab, et ka seda tüüpi suhted on tänapäevani täiesti olemas, ning peab ohtlikuks neist mööda vaadata. Ilmselgelt feministliku mõtlejana peab O’Connor siin silmas seda, et patriarhaalset maailmakorda tsementeerib sõprus õigete inimeste vahel, kes käivad näiteks koos saunas või golfirajal, isegi siis, kui sellega ei kaasne sõprust intiimsete detailide jagamise näol.

Selline viide varasematele sõprusekäsitustele toob hästi esile, et kõik seni teemaks olnu puudutab esmajoones arusaama sõprusest, sõpruse kuvandit. Pole selge, kuidas lähevad kuvandid kokku tegelikkusega. Karen Walkeri artikli peamine järeldus on, et meeste ja naiste sõprus ei ole tüübilt sugugi nii erinevad, kui arvatakse. Oma uuringus pööras ta teadlikult tähelepanu sellele, et uurimisaluste käest küsitaks sõpruse kohta nii abstraktsemaid kui konkreetsemaid küsimusi. Pärast intervjuude läbiviimist leidis ta, et kui läheneti üldisemalt – pärides, mida tähendab küsitletava jaoks sõprus, mida ta peab sõpruse juures oluliseks –, vastasid tulemused tõepoolest soolisele mustrile. Mehed pidasid tähtsaks ühiseid huvialasid, jagatud harrastusi; naised jällegi südamest südamesse rääkimist. Ent kui küsitletavatel paluti jutustada konkreetsetest sõbrasuhetest, pilt muutus. Näiteks mees, kes väitis, et meeste sõprus kujutab enesest jahil ja kalal käimist, tunnistas, et jahil ega kalal käia ei ole tal paraku aega ega võimalust, küll lobiseb ta semudega töö juures või õlleklaasi taga ja arutab muuhulgas oma abieluprobleeme. Kokkuvõttes leiab Walker, et eri sõprusetüübid käivad pigem mööda ühiskondlikke klasse kui sugusid; näiteks töölisklassist uurimisalustel oli elus rohkem probleeme, mistõttu olid need ka sagedamaks vestlusteemaks sõpradega nii meestel kui naistel, karjäärinaiste sõprusmustrid aga vastasid pigem maskuliinsele kui feminiinsele mudelile.[16](Sarnasele järeldusele jõuab muide Deborah Cameron kõnemustrite osas.)

Ka on sellised mudelid ise arenevad, ajas muutuvad ja kaunis venivad asjad. Artiklit alustanud näidetes kirjutab Michel de Montaigne küll sõprusest meeste vahel ja Aita Kivi sõprusest naiste vahel, ent nende kahe mõtleja sõprusekäsitusi lahutab peale soolise aspekti kahtlemata veel nii mõndagi, näiteks nelja sajandi pikkune ajavahe. Sellest hoolimata on nende arusaamades mõndagi ühtelangevat. Kui Kivi justkui stereotüüpselt seostab naiste sõprust intiimsete vestluste ja saladuste jagamisega, siis õieti nimetab Montaigne’gi igati meheliku sõpruse peamiseks toiduks just nimelt “suhtlust ja jagamist”. Samas tahab Montaigne selgesti maalida pilti ideaalist, täiuslikust sõprusest, tunnistades mokaotsast, et eks on temagi elus ette tulnud “neid teisi, tavalisi sõprusi”; Kivi lähenemine on pragmaatilisem, realistlikum. Lisaks ajastukonventsioonidele on sellel erinevusel veel üks huvitav põhjus: kui nõukogude eesti naiskirjaniku Linda Ruudi 1979. aasta romaani lugedes võis jõuda järeldusele, et ainus hea sõbranna on surnud sõbranna, siis ka Montaigne’i kuulus essee on õigupoolest kirjutatud surnud sõbra mälestuseks. Nii on seegi pigem üldinimlik kui soospetsiifiline äratundmine: lõpuks jäävad kõik, kes veel elavad ja liigutavad, idee kõrval tõelisest sõbrast vaid kahvatuteks ja hägusteks varjudeks koopaseinal.


[1] M. de Montaigne, Esseed. Tlk K. Ross. Tallinn: Perioodika, 2001, lk 120. Korrektsuse huvides olgu lisatud, et antud lõigus arutleb Montaigne õieti selle üle, kas abikaasade vahel võiks peale hariliku abielusideme olla ka sõprussuhe. Niisiis on rangelt võttes juttu mehe ja naise vahelisest sõprusest, samas kui siinne kirjatöö keskendub pigem naiste omavahelisele sõprusele. Ometi tundub, et Montaigne’i väiteid võib võtta hinnanguna naise üleüldisele võimele sõprust üles näidata.

[2] Sealsamas, lk 128.

[3] On eriti irooniline, et oma veebiküljel teatab kõnealune ajakiri: “Eesti Naise eesmärk on olla hea sõbranna, kes oskab anda kasulikku nõu ning kelle seltsis on alati huvitav.”

[4]  Mõistetavatel põhjustel keskendun siin eesti keelele. Arvan aga, et iseloomulik näide võib olla ka inglise frenemy – kohversõna sõnadest friend (sõber) ja enemy (vaenlane). Tõsi, see termin ei käi ilmtingimata naiste kohta. Wikipedia andmetel on esimene teadaolev kasutus puhtpoliitiline, pärinedes 1953. aasta artiklist pealkirjaga “Howz about calling the Russians our Frienemies?”. Ometi võib sõna tänapäeval väga palju kohata just naisteajakirjades jms kasutuskontekstides.

[5] Ka sõber esineb teinekord negatiivse sisuga näitelausetes, nagu “Hoolimatus sõbra vastu” (märksõna hoolimatus) või “Teritas sõbra kallal keelt” (märksõna keel). Ent proportsioon on siin hoopis teine.

[6] A. Beekman, Valikuvõimalus. Tallinn, 1978, lk 39.

[7] A. Cantrell, 10 Famous Movies That Surprisingly Fail The Bechdel Test. http://www.filmschoolrejects.com/features/10-famous-films-that-surprisingly-fail-the-bechdel-test.php

[8] Siinkohal on aus märkida, et Bechdeli testi sünnitanud koomiks kannab pealkirja “Dykes to Watch Out For” (tõlkes ligikaudu “Ettevaatust, lesbid”), mistõttu nõue rääkida millestki muust kui meestest tähistab seal tõenäoliselt protesti ka nn heteronormatiivsuse vastu. Ent ühtlasi võib seda näha katsena välja sõeluda selliseid naistegelasi, kes ei oleks defineeritud üksnes meessuhete kaudu.
[9] A. Levy, Female Chauvinist Pigs: Women and the Rise of Raunch Culture. New York, 2005, lk 99.
[10] P. O’Connor, Women’s Friendships in Postmodern World. Rmt-s: Placing Friendship in Context (Structural Analysis in the Social Sciences). Toim. R. G. Adams, G. Allen. Cambridge, 1998, lk 117–135.
[11] K. Walker, Men, Women and Friendship: What They Say, What They Do. Gender & Society, 1994, lk 246.
[12] D. Cameron, The Myth of Mars and Venus. New York, 1998, lk 11.
[13] K. Walker, Men, Women and Friendship, lk 262.
[14] P. O’Connor, Women’s Friendships in Postmodern World, lk 122.
[15] Märkusena: O’Connori 1990. aastatel ilmunud artikkel ei saa muidugi veel arvestada Interneti nn sotsiaalvõrgustikega, mille puhul võib märgata teatavat suundumust sõpruse institutsionaliseerimise poole. Aastal 2009
imetas “New Oxford American Dictionary” koguni aasta sõnaks sõna unfriend, mis tähendab kellegi eemaldamist oma sõprade nimekirjast niisuguses sotsiaalvõrgustikus. Samas on seda suundumust juba selle tekkimisega paralleelselt kõvasti naeruvääristatud. Hea kokkuvõtte sedasorti naljadest võib leida joonissarja “South Park” osast “You Have 0 Friends” (14. hooaja 4. episood), kus muuhulgas pilatakse arusaama, nagu võiks sõprus sõltuda sotsiaalvõrgustikus eksplitseeritavatest formaalsetest markeritest (kellegi lisamine oma sõprade nimekirja, sõbra virtuaalne “müksamine”, tema postituste heaks kiitmine jne). See viitab, et sõprust tajutakse tõepoolest jätkuvalt kui inimestevahelist suhet, mida ei ole võimalik formaliseerida.
[16] K. Walker, Men, Women and Friendship, lk 259–260.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon