Tartu Poiss välismaal

Tiit Pruuli

Tiit Pruuli
Tartu Poiss välismaal
Mart Kivastik, “Vietnami retsept”

Kui olin veel poiss, noor ja ideaalidega, siis arvasin, et Tartu vaimu nimi on Paul Ariste, Pent Nurmekund või Arnold Matteus. Ariste, Nurmekund ja Matteus surid ära. Sama tegi tegelane Vaim Mart Kivastiku näidendi “Vaim” avastseenis. Ja viimastel aegadel Tartu vaimu peale mõeldes võtabki see mõte üha enam Kivastiku maise kuju. Ülejäänud on surnud, Tartust ära kolinud, tasuvamale tööle läinud või ei paista lihtsalt silma. Kivastik peab kõige kiuste vastu, seisab peaaegu et viimase võitlejana Toomemäe kaitserinnatisel nagu d’Artagnan Saint-Gervais’ bastionil. Kuuba dissidentide kodude ustel on praegu sellised kleepsud: “Alla ei anna, ära ei lähe!”

Nagu rahutu Tartu vaim ikka, on Kivastik rähelnud siin ja seal, kirjutanud proosatekste, näidendeid, filmistsenaariume, kriitikat, kirglikke ajalehekolumne. Nüüd on ta siis hakkama saanud ka esimese täismõõdus ja Tartu-laadilise romaaniga “Vietnami retsept”. Tõsi, mõni on “Varblastki” (1999) nimetanud lühiromaaniks, Kivirähk ka romaaniks, aga eks siin ole üksjagu sellist tüüpilist eesti sõber-arvustajate õlalepatsutust. Kuigi – isegi Veidemann ei oska öelda, mis see romaan tänapäeval enam üldse on.

Kivast mõeldes tundub, et üks väheseid ilusaid asju, mis tal seni tegemata oli, oligi Tartust väljapoole reisimine. Ei unes ega ilmsi, ei loomingus ega elus. Meenuvad küll juba eelmisesse sajandisse jääv matk maailma vaeseimase riiki Bangladeshi ja kirjeldused õnnetutest Tallinnas-käikudest (“Palun õnnelikuks”), aga me peades on ta kuidagi nii tugevasti Tartu kesklinna, kompromissitute Tartu joodikute keskele kinnistunud, et lausa uskumatu oleks teda ja ta tegelasi New Yorgis kohata.[1]

Aga nüüd siis ikkagi on Kiva looming end Tartust välja rebinud.

“Vietnami retsepti” tegevus toimub tänapäeval Vietnami Sotsialistlikus Vabariigis. Peategelaseks on Poiss, ilge nannipunn, kes vaatamata seljas olevale no-worries särgile ainult põeb ja muretseb. Poisi nimi on Toomas Sven Andersen, aga kõik kutsuvad teda Poisiks, mis peaks ilmselt sümboliseerima kahetsusväärset identiteedikriisi. Identiteedikriis saab alguse kusagilt Poisi ja ta isa suhetest (nii nagu Pojal Kivastiku näidendis “Meie isa, kes sa oled…”). Kurja isa ja virila maailma eest ongi Poiss Vietnamisse putkanud. Poiss ei ole mingi seikleja, see on tal esimene kord. Ja tal läheb kõht lahti ja pilusilmad on nõmedad.

Vastandtegelaseks on Mari, kellega Poiss on Facebookis üheskoos reisimise kokku leppinud ja kes kindlasti on seikleja. Mari on maailma kõige lihtsam eesti nimi ja Mari jaoks on ka maailm lihtne ja selge. Ta sööb, mida söövad vietnamlased, joob, mida joovad vietnamlased, ja saab neist aru. Oluline tegelane on veel vietnamlane Dong, endine sõdur ja praegune turismitöötaja firmast Dong and Dong Easy Riders Tour, kes veab Poissi oma motorolleriga mööda Vietnamit ringi.

Poiss on nii üksik, et tema ainus sõber Vietnamis on muumia – mausoleumis lebav onu Ho. Noor Kivastik on kirjutanud kunagi jutu “Lend”, kus üks ema kardab, et ega ta poeg raisku ei lähe, loodab, et ta pojast saab tõeline mees. Ka selle loo Poisi isa näib justkui lootvat, et Vietnamist võiks saada ta poja initsiatsiooniriituse paik. Nii nagu varasemate Kivastiku lugude isade-poegade konfliktis, hakkab Poiss siingi isale vastu, aga see abitu protest sureb juba poolel teel.

Selle poisi sotsiaalpsühholoogilise usutavusega on mul muidugi mitmeid probleeme. Kivastik ei kirjelda mu meelest tänapäeva poissi, vaid kedagi, kes oli poiss 1980.–1990. aastatel, siis, kui Kiva ise noorem mees oli. Mina ei tunne tõesti ühtegi tänast 21-aastast kutti, kel poleks kondoome taskus ja kes arutleks, et “inimeste suured lootused surid noorelt, ammu enne neid ennast”.

Nimetuid plikasid, poisse ja poegi on Kivastiku juttudes ja näidendites varemgi olnud. Muidugi on seekordne Poiss paljude Kivastiku varasemate tegelaste (Varblane, Mülleri Sass, Lembit Kurvits) variatsioon. Ühe iseloomulikuma ses reas pakub ehk novell “1979”, mis räägib esmapilgul justkui olmeloo kodus isa poolt alla surutud poisist, kes tahab türannist isa ja tatise väikevenna kiuste keegi olla.

Prillidega, hädised ja pesemata juustega mehed ongi Kivastiku leivanumber. Enamasti on need mehed pärit Tartust, nende kirjanduslikud või muusikalised katsed on naeruväärsed (“Liiga vana rock’n’ rolli jaoks, liiga noor, et surra”) või nurjuvad ja nad lõpetavad nii mülkas, kui veel võimalik – näiteks raudteelasena (“Palun õnnelikuks”). Mõnikord on nad lihtsalt depressiivsed (“X-files”), mõnikord suisa suitsiidsed (Mati filmis “Üks minu sõber”). Harva on õnnetute inimeste galeriis ka mõni naine (Leena näidendis “Õnne, Leena”). Nende tüüpolukordade mingis mõttes kvintessents on jutt “Öö valvur”. Pidetu ja jõudeelu elav mees viskleb oma haiglas mädaneva onu, unetu vanaema ja kolme naise vahel. Kosib ühte, mäletamata, et on juba abielus, ja ihaleb sinna vahele veel mehi jõuliselt rajalt maha võtvat medõde. Peategelase mõlemad laulatatud naised kaovad pildilt õnnetute naiste ridu täiendades. Äpu mees jääb üksi, kuid talle halastanud vanematelt saadud päranduse ja eluaegse pensioniga. Enam ei muutu midagi, ei toimu persetki, provintsilinna jõudeelu.

Vietnamis ekslev Poiss on selliste õnnetute kangelaste seas üks õnnetumaid. Ta on üksik, aga temast ei saa luuletajat nagu Varblasest, ta joob, aga talle ei anta priipääset teatrisse nagu Kudule (“Prints ja kerjus”), ei saabu talle vaatamata õlle ja viski koosmanustamisele isegi päästvat surma nagu jahimees Juhanile (“Hei, Juhan”). Maksimum, mis talle antakse, on teine võimalus nagu kalamees Tasole (“Mida nemad sellest teavad?!”), aga kas ta selle realiseerida suudab, me ei tea.

Kivastik on Vahur Afanasjevile tunnistanud, et Vietnam sattus vaid juhtumisi tema esikromaani keskkonnaks: “See oli koba. Mu sõbrad käisid seal ja kiitsid üles. Ja siis, kui üks teine sõber hakkas minema, ma ei kõhelnud…” Kivastik juhib tähelepanu sellele, et sõna “reisikirjandus” talle ei istu: “Mulle meeldib lihtsalt kirjandus. Reisi või mitte, pole tähtis. Peaasi, et oleks hää.”[2]

Õige muidugi, tavapärast piiri reisi- ja “päris”-kirjanduse vahel ei oskaks isegi Veidemann enam tõmmata. Ometi ei pea reisikirjandust häbenema, eriti kui tegevus ja tegelased end võõras paigas loomulikult tunnevad. Kivastikul on see ühtesobitamine päris hästi õnnestunud, vaid mõni traagelniit tolkneb lehekülgede vahelt välja.

Kivastiku romaaniga samal ajal ilmunud teise tartlase, Urmas Vadi romaani “Tagasi Eestisse!” peategelane on natuke sama tüüpi mees, Tartust pärit äpu filoloog Juhan, keda kõik Johniks kutsuvad. John püüab oma maailmaängile lahendusi leida Austraalias.

Vietnam romaani tegevuskohana on mitmes mõttes huvitav. Esiteks on Vietnam koht, kus valged poisid niisama lihtsalt välja ei vea, sest “valged poisid vajavad väga valgeid kohvikuid” (lk 71). Kontrast, mis tekib hädise Poisi ja Vietnami karmi tegelikkuse vahel, võib kergesti tappa. Džungel võib tappa, vietkong võib tappa, motoroller võib tappa.

Mõnes kohas võtab Kivastik sellise kreutzwaldliku “ma-ilm ja mõnda” õpetlase positsiooni ja selgitab eestirahvale, mis elajad seal teispool maakera ringi liiguvad. Nagu Lauluisa, seletab temagi kaugeid paiku ikka tuttavate abil: Hue on nagu Pärnu, Nha Trang nagu Tartu, Hanoi eeslinn nagu Paide, Dalat nagu soome saun, koho rahvas on nagu setud Eestimaal. Ja muidugi ei pääse Kiva võrdlustest oma armsate hobustega, isegi Vietnami motorolleris näeb ta Tori täkku. Mõned Vietnami asjad seletab Kivastik ära üsna adekvaatselt. Saame teada, mis on tet, millised on kauplemistavad, milline näeb välja ööturg, üsna palju saame suhu vietnami toidu maitset.

Kivastik ei ole pingutanud, et Aasia ja Poisi suhet kuidagi diibiks kirjutada. Poisi ja Vietnami kokkusaamine on juhuslik ja pinnapealne, turistlik. Kui Roy Strider jutustas “Minu Mongoolias” oma reisimise lugu, siis Mongoolia ei olnud pelgalt kuliss, vaid pea ainuvõimalik paik budistlikule armastusele, millest raamatus juttu. Lii Undi meditatsioonid muutuksid külmaks poosiks, kui nad ei toimuks Indias. Poisi hingevaevad aga oleksid teoreetiliselt võinud avalduda ka Düsseldorfis või Tomskis.

Siiski on näha mõnd huvitavat kultuurikonflikti alget, millele võiks tähelepanu juhtida. Poiss imestab, et Buddha kujule Hanois nii palju raha viiakse. Eks see ole üsna tüüpiline ateismiõpingute tagajärg, kui arvatakse, et püha asi kaotab automaatselt pühaduse, kui raha mängus on. Vietnamlaste eurooplaste-viha oleks ehk võinud selgitada kunstilisemate vahenditega kui Neil Jamiesoni menuraamatut refereerides.

Aga kokkuvõttes on Kiva romaan aus ja hea nii tervikuna kui ka paljudes üksikutes detailides. Selleski teoses võlub Kivastiku ammu teada oskus luua nappide sõnade abil dünaamilisi filmilikke stseene. Näiteks tõusmine mööda Hanoi hotellitreppi (lk 31), pantomiim kanast (lk 41), rollerijõkke sukeldumine (lk 59), oksendamine rolleri tagaistmel (lk 72).

Jumal tänatud, et Kivastik Vietnamisse sattus. Tema perseläinud eludega meestegelased rebisid end lõpuks Tartust lahti. Tüüpkarakterile lisandus uus dimensioon, maailmamõõde. Ja üldse tekib niimoodi lootus. Palju hullemad tegelased on need, kes Tartus tublid on olnud, aga kelle elu suures maailmas nässu läheb.

“Vietnami retsept” teeb rõõmu ka ses mõttes, et vahepeal tundus, et Tartus pannakse vaimu lõdvaga. Kivastiku “Kits õnge ja viiuliga” ning EÜE-st jutustav “Noorte Hääl” olid juba päris Viinahavva urka või Kultuuriseltsi jorina moodi. Vaim võib olla äpu, aga mitte väsinud, las ronib aga jälle krüptist välja.


[1] Vt ka Raimu Hansoni joonistatud Kivastiku loomingugeograafilist kaarti: R. Hanson, Kõrtsielu pakub rikkalikult loomeainet. Tartu Postimees, 06.09.2011.

[2]V. Afanasjev, Reisikirjandus on surnud, elagu kirjandus. Eesti Ekspress, 15.11.2012.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon