Kui populism läheb üle piiri: kuidas mõista Trumpi välispoliitikat?

CHRISTOPHER SCHAEFER

Ulatuslikus välispoliitikateemalises intervjuus New York Timesile tänavu aasta juulis astus Donald Trump vabariiklasest presidendikandidaadi jaoks esmakordse sammu:

David Sanger: Kui Venemaa tuleks üle piiri Eestisse või Lätisse, Leedusse, riikidesse, millest ameeriklased väga sageli ei mõtle, kas te tuleksite siis neile viivitamatult sõjaliselt appi?

Donald Trump: Ma ei taha teile öelda, mida ma teeksin, sest ma ei taha, et Putin teaks, mida ma teeks. On täiesti reaalne, et minust saab president ja ma ei ole nagu Obama, et ma peaks pidama pressikonverentsi iga kord, kui sõdurid Iraaki või kuskile mujale saadetakse.

Sanger: Nad on NATO liikmed ja me oleme leppe järgi kohustatud…

Trump: Paljud NATO liikmed ei tasu oma arveid.

Sanger: Tõsi, aga meil on NATO liikmena leppejärgsed kohustused. Unustage arvetemaksmine.

Trump: Arvetemaksmist ei tohi unustada. Neil on kohustus maksta oma arveid. Paljud NATO riigid ei maksa oma arveid, ei tee seda, mida nad peaksid. See on suur asi. Seda ei saa unustada.

Sanger: Kas NATO liikmesriigid, sealhulgas ka uued Baltikumi liikmesriigid, võivad olla kindlad, et USA tuleb neile sõjaliselt appi, kui Venemaa peaks neid ründama? Kas nad võivad olla kindlad, et me täidame oma kohustusi …

Trump: Kas nemad on oma kohustused meie ees täitnud? Kui nad oma kohustusi täidavad, siis on vastus jah.“

Isegi kui Trumpi vorst vorsti vastu arusaamine sõjalistest liitudest meenutab natuke katusepakkumist, ei takistanud see Ameerika Ühendriikide 45. presidendiks pürgival mehel seda arvamust kampaaniarännakutel korduvalt väljendamast. Trumpi maailmas pole ükski survevahend liiga püha, et seda kasutamata jätta. Natuke norimist NATO liikmete väikeste panuste üle on Ameerika poliitikas tavaline; president Obama tegi tänavu aprillis midagi sarnast, öeldes: „Muidusööjad ärritavad mind.“ Nagu tavaliselt, võttis Trump selle tavalise mure ning viis radikaalselt uuele retoorilisele tasandile.

Ameerika pole kunagi ennast suurvõimu rollis täiesti mugavalt tundnud. Kui USA koloniseeris Hispaania-Ameerika sõja järel Filipiinid, siis pidas presidendikandidaat William Jennings Bryan Indianapolises jutluse imperialismi sobimatusest ameerika väärtustega. Nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas üritasid Ühendriigid säilitada neutraalsust palju kauem, kui liitlasjõud oleksid seda soovinud, ning sõdadevahelisel ajal leidis enamik ameeriklasi, et maailmasõjas osalemine oli olnud viga. Teise maailmasõja lõpus, kui natsivastane liit Nõukogude Liiduga arenes Külma sõja aegseks vastasseisuks, muutus Ameerika naasmine isolatsionismi praktiliselt võimatuks. Arvestades vabariiklaste unikaalselt hea arvamusega NATO-st oli iroonilisel kombel just Ohio osariigi vabariiklasest senaator Robert A. Taft see, kes juhtis opositsiooni NATO-leppele 1947. aastal. Tema nurjumisele määratud kampaaniast alates pole aga ükski prominentne vabariiklane pannud NATO-t kahtluse alla ega seadnud liikmesriikidele uusi tingimusi peale nende, mis juba leppesse kirjutatud. Kuni tänaseni.

Nii stiililt kui ka sisult on Donald Trump liikunud kaugele vabariiklaste tavapärase välispoliitika piiridest. Vahel on ta lõhkunud parteideülest internatsionalistlikku konsensust isolatsionistlikult kõlavate remarkidega pidada silmas eeskätt Ameerika huve, sundida Ameerika liitlasi ise oma kaitse eest maksma ning lubades olla Iisraeli-Palestiina konfliktis neutraalne vahendaja. Teisalt on ta eitanud süüdistusi isolatsionismis ning käinud välja tavalisi sõjakaid vabariiklikke jutupunkte Obama „vabandamisringreisist“ ja vajadusest tugeva sõjaväe järele, nimetanud ÜRO-d täiesti kasutuks ja tuumalepingut Iraaniga argpükslikuks. Iisraeli-Palestiina konfliktis on ta läinud kaugemale kui ükski varasem presidendikandidaat, lubades viia USA suursaatkonna Tel Avivist Jeruusalemma ja mitte seada rahukõneluste eeltingimuseks Iisraeli asundustegevuse lõpetamist Läänekaldal. Teistel kordadel on ta jällegi uhkelt kinnitanud oma vastuseisu Iraagi sõjale ja mõistnud hukka režiimimuutmisi ja riigiehitamist, mis moodustasid president George W. Bushi välispoliitika põhialused.

Kuigi Donald Trumpi seisukohti iseloomustab põhiliselt nende heitlikkus, on vähemalt ühes punktis selge, et tema näeb maailma vabariiklaste eelmistest valitsustest erinevalt. Trump ei usu, et Ameerikal on pühalik ülesanne teha lõpp türanniale üle kogu maailma. Kui Bush kõlas nagu Woodrow Wilson, rääkides demokraatia viimisest maailma, siis Trump kõlab nagu maffiaboss, kes nõuab teistelt kuuletumist. Kui Bush kasutas ära ameeriklaste 9/11 järgset hirmu ja ebakindlust ning sublimeeris selle „terrorivastaseks sõjaks“, siis Trump otsib viise, kuidas liitlastelt raha välja pressida. See toonimuutus ei ole jäänud teistele vabariiklastele märkamata. Endised Bushi-toetajad, nagu näiteks neokonservatiiv Robert Kagan, on Clintoni poole üle jooksnud. Teised #NeverTrump neokonid, nagu Bill Kristol ja Norman Podhoretz, jällegi võtsid ette teostamatu plaani „tõelisest konservatiivist“ kandidaadi leidmiseks. Esimesena käisid nad välja tundmatu juristi ja blogija David Frenchi ja seejärel valisid lõpuks välja Evan McMullini, kes on endine CIA agent ja Goldman Sachsi pankur.

26. märtsi intervjuus New York Timesile illustreeris Trump ühte oma välispoliitilist printsiipi, mis eristab teda praktiliselt kõigist Ameerika poliitikutest, sõltumata parteist: „Me oleme võlgu elav riik. Me ei saa olla võlgu elav riik. Ma ei taha olla võlgu elav riik. Ma tahan, et see oleks teisiti. Üks põhjus, miks me oleme võlgu elav riik, on see, et me kulutame nii palju sõjaväele. Aga sõjavägi ei teeni meid. Sõjavägi on teiste riikide politseinik. Sõjavägi kaitseb teisi riike. Ja ükskord me oleme sealmaal, et… ja paljud neist riikidest on kohutavalt rikkad. Mitte võimsad – mõnikord on nad võimsad ka – aga rikkad riigid.“

Trump ei ole patsifist, kelle jaoks oleks rahu ülim väärtus. Ta ei ole vasakpoolne, kes heidaks Ameerikale ette imperialistlikke kalduvusi. Laiemad küsimused sõjast ja rahust, kultuurinormidest, pretsedendist ja rahvusvahelisest stabiilsusest ei huvita meie kinnisvaramogulit. Trump ei räägi väärtustest, ta räägib huvidest – Ameerika huvidest. Ja vabariiklaste kandidaadi jaoks tähendavad huvid nullsumma mängu, milles domineerivad finantsküsimused. Tema huvidepõhine realism keerleb hea läbirääkija tegelaskuju ümber. Hea läbirääkija, erinevalt näiteks praegusest riigisekretärist John Kerryst Iraani läbirääkimistel, peaks olema valmis kõik kaardid mängus hoidma (sealhulgas ka näiteks tuumarünnaku), aga samas peaks ta olema ka valmis igal hetkel laua tagant lahkuma. Vastasel juhul haistaks vaenlane nõrkust ja saaks seetõttu parema diili. Võitmaks paremat läbirääkimispositsiooni, on Trump korduvalt kinnitanud, et tema põhiline relv on ennustamatus: oma plaanide vaenlasele välja näitamine on esimene märk halvast läbirääkijast. Halva läbirääkimise tulemuseks on kaotus. Kaotus ei ole võit. Ja just võita oli Ameerikal kombeks, enne kui ta oma suuruse kaotas. Selle printsiibi Trumpi kampaaniale mugavaks tagajärjeks on asjaolu, et Trump ei pea kunagi selgelt väljendama oma strateegiat, kuidas välispoliitiliste probleemidega, näiteks ISIS-ega, reaalselt toime tulla. Kampaaniat tehes kinnitab ta lihtsalt üha uuesti ja uuesti, et „mitte keegi… mitte keegi ei oleks ISIS-ega karmim kui mina“. Tema välispoliitika – see on kinnisvaramoguli läbirääkimisoskuste laiendatud kohaldamine globaalsetele konfliktidele kaubanduse ja kaitsepoliitika vallas. See on „diilitegemise kunst“ suurel skaalal.

Donald Trumpi lähenemisviis välispoliitikale on küll harvaesinev, aga mitte unikaalne. Paljud kommentaatorid on pannud tähele George Wallace’i 1968. aasta „kolmanda partei“ presidendikampaania sarnasust Trumpi tänavuse kampaaniaga. Nagu Trumpki, lootis Wallace põhiliselt võimuga rahulolematute häältele. Kui Trumpi toetajad on pettunud massiimmigratsiooni, kaubanduslepete, Obamacare’i ja Black Lives Matter liikumise tõttu, siis Wallace’i valijaid häirisid vastukultuur, kuritegevuse tõus ja, mis kõige olulisem, kodanikuõiguste liikumine. 1960. aastate jooksul oli terve hulga ülemkohtu otsuste, kongressi seaduseelnõude ja põhiseaduseparandustega saavutatud Jim Crow’ seadustel rajanenud segregatsiooni ja diskrimineerimise süsteemi täielik lammutamine. Valged lõunaosariiklased, kes ligemale sajandi jooksul olid „tugeva Lõuna“ blokina järjekindlalt demokraate valinud, pidid pealt vaatama, kuidas rassilisele hierarhiale üles ehitatud maailm, millega nad harjunud olid, ühe lõunaosariikidest pärit demokraatliku presidendi valitsemise all kokku varises. Vihahoos pöördusid nad 1968. aasta valimistel endise Alabama kuberneri poole. Wallace on ajalukku läinud põhiliselt oma loosungiga „Segregatsioon nüüd, segregatsioon homme ja segregatsioon igavesti!“ ning tänu oma laialt levitatud seisukohavõtule valgete põhikooli ees, kuhu ta keelas ühel mustanahalisel tüdrukul sisenemast. 1968. aastal võitis Wallace endale viie osariigi ja 46 valijamehe toetuse, kes seejärel läksid vabariiklaste poolele, kuhu nad on jäänud tänapäevani.

Wallace’i toetajaid motiveeris sisepoliitika, aga 1968. aasta valimiste põhiküsimuseks oli Vietnami sõda ja välispoliitika. Wallace’i valijad, nagu ka Trumpi valijad tänapäeval, olid rahvuslased, kes olid uhked sõjaväe üle ja ei pidanud midagi hipidest. Seetõttu eeldati üldiselt, et Wallace on välispoliitikas pistrik. Ajakirjanik Pete Hamill, kes kajastas Wallace’i kampaaniat Ramparts Magazine’ile, on kirjeldanud, kuidas Wallace selle valearusaama oma kõnedes ümber lükkas:

„Värskelt saabunud külalistele võivad tema arusaamad Vietnamist tunduda üllatavad; idarannikul peetakse Wallace’it Super-Pistrikuks, kes on vabalt valmis vesinikupommi Kagu-Aasia kollastele sindrinahkadele kaela viskama. Aga tegelikult arvab ta hoopis midagi muud. – „Vietnamist,“ ütleb ta, „arvan ma järgmist. Me poleks pidanud üldse sinna trügima. Me oleksime pidanud suhtlema oma liitlastega Lääne-Euroopas ja Kagu-Aasia mittekommunistlike riikidega, ja isegi kui me oleksime otsustanud sinna minna, siis poleks me pidanud soostuma kogu sõjalist ja majanduslikku koormat ise kandma. Nemad oleksid pidanud võrdselt panustama, ning kui see neid poleks huvitanud, siis oleks me lõpetanud neile välisabi andmise ja nõudnud tagasi iga sendi, mis me neile oleme andnud Esimese maailmasõja lõpust alates! (Suur aplaus.) Niisiis, ma läheks Staabiülemate Komitee juurde ja küsiks neilt: „Kas me suudame seda sõda konventsionaalsete relvadega võita?“ Ja kui nad ütlevad, et jah, siis ma kasutaks selle riigi konventsionaalseid relvi, et sõda kiiresti lõpetada ja meie poisid koju tuua.“ See kõne saab alati publikult kuuma vastuvõtu. Wallace ei ütle kunagi, mida ta teeks, kui staabiülemad ütleksid, et sõda konventsionaalsete relvadega võita ei saa. Osa tema abisid ütleb, et ta „saadaks kõik kuradile“ ja lahkuks Vietnamist.“

Trumpi välispoliitika järgib sama joont piinliku täpsusega: ta kritiseerib valitsuse otsust sõtta astuda, kutsub üles karmidele läbirääkimistele ja pakub välja umbmäärase plaani sõja lõpetamiseks. Wallace’i plaan sõjast väljumiseks hõlmab nii jõulist rünnakut kui ka kiiret lahkumist. Nagu Trumpigi välispoliitiline retoorika, on see paradoksaalselt nii agressiivne kui ka patsifistlik. Aga Wallace’i jaoks ei olnud tegu paradoksiga. Tema jaoks oli nii sisepoliitilistel küsimustel, nagu kodanikuõiguste probleem, kui ka välispoliitilistel, nagu Vietnami sõda, üks ühine joon. Rääkides 24. oktoobril 1968. aastal rohkem kui 15000-pealisele auditooriumile Madison Square Gardenis, sõnastas Wallace selle printsiibi järgmiselt: „Jah, liberaalid ja vasakpoolsed mõlemas parteis on tõmmanud meile kaela nii selle jama, mis toimub meil sisepoliitikas, kui ka välispoliitilise jama, nagu see võidetamatu sõda Kagu-Aasias.“

Wallace’i jaoks oli kõikidel aktuaalsetel probleemidel – sealhulgas sõjal – sama põhjus: „munapeadest“ liberaalsed eliidid mõlemas parteis, kes arvavad, et nemad teavad õigeid lahendusi. See ongi lühidalt kokku võttes populism: nende tavainimese instinktide kaitsmine, mis suunduvad parteideülese eliidi ebakompetentsuse ja selle poliitikate poolt esile kutsutud kahjulike muutuste vastu. Populistlik välispoliitika pole midagi muud kui sama kriitika laiendus, mida toidab samasugune viha.

„Populismi“-nimetus tuleb ühe lühikese elueaga partei nimest, mis tegutses 19. sajandi lõpus. Sel ajal esindasid vabariiklased põhjaosariikide äri- ja tööstushuve, ning Demokraatlikus Parteis domineerisid klassikaliselt liberaalsed laissez-faire’i pooldavad ja karskusliikumisele vastu seisvad Bourboni demokraadid. Ühendriigid kasutasid kullastandardit, mida farmerid Läänes ja Lõunas pidasid ebaõiglaseks toetusvahendiks idapoolsetele pankuritele ja töösturitele. Neist farmeritest koosnev liikumine formeerus Populistlikuks Parteiks, mis 1896. aastal nimetas oma presidendikandidaadiks William Jennings Bryani. Illinoisi osariigist pärit patsifist, prohibitsionist ja harras presbüterlane Bryan sai hiljem Nebraska kongresmeniks, kolmekordseks presidendikandidaadiks ja Woodrow Wilsoni riigisekretäriks. Tänu 1960. aasta filmile „Inherit the Wind“, kus teda mängis Spencer Tracy, tuntakse Bryanit põhiliselt kui prokuröri 1925. aasta Scopesi protsessis, kus mõisteti kohut õpetaja üle, kes munitsipaalkoolis ebaseaduslikult evolutsiooniteooriat õpetas.

1896. aastal, 1893. aasta börsikrahhi järeltuultes tekkinud majandusraskuste tõttu, õnnestus Bryanil Bourboni demokraatidest mööda manööverdada ning võita Demokraatliku Partei presidendinominatsioon, millele ta lisas Populistliku Partei ja kullastandardit kritiseerivate vabariiklaste hääled. Bryani kampaaniat, mida tunti tema kuulsa „kuldristi“ konventsioonikõne järgi, iseloomustas sisepoliitika rõhutamine.[1] Näiteks nõudis ta kullastandardi asendamist bimetalse standardiga, et aidata vaeseid farmereid. Nagu Wallace ja tema järel Trump, esindas Bryan neid, kes tundsid, et eliit on nad paljaks röövinud ja maha jätnud. Kuigi Bryan oli demokraatide kandidaat, ei avaldanud demokraatlikud ajalehed (mille kaudu kandidaadid toona põhiliselt valijateni jõudsid) tema artikleid. Käesolevas valimistsüklis kasutab Trump valijateni jõudmiseks massiliselt Twitterit ning „igasugune reklaam on hea reklaam“ strateegiat, mis rakendab provokatiivsete kommentaaride tekitatud meediakära tasuta reklaamiks. 1896. aastal oli Bryani poolt sisse toodud uuenduseks rongiga mööda maad ringi sõita, pidades iga päev mitu kõnet. Tänapäeval peame sellist kampaaniat iseenesestmõistetavaks, aga toona enamik kandidaate ringi ei reisinud.

1896. aasta valimistel, mis Bryan kaotas William McKinleyle, ei räägitud välispoliitikast piuksugi. Kaks aastat hiljem haarati USA Hispaania-Ameerika sõtta. Bryan astus kiiresti sõjaväkke, ent rindele teda ei saadetud, kuna enne väljasõitu haigestus ta Floridas kõhutüüfusesse. Sellest hoolimata kaitses ta nii sõda kui ka hiljem sõlmitud Pariisi rahulepingut, millega Kuuba, Puerto Rico, Guam ja Filipiinid anti USA valdusesse. Ta põhjendas seda väitega, et USA laseb Filipiinidel suurema tõenäosusega iseseisvuda kui Hispaania.

Bryani vastuolulised välispoliitilised seisukohad tekitasid sedavõrd palju küsimusi, et 1900. aasta presidendivalimistel pidi ta sellest teemast eraldi juttu tegema. Tema Indianapolises peetud kõne „Imperialismi vastu“ asetub just sellesse konteksti. Ta õigustas oma toetust sõjale ja rahuleppele, mõistes samas nii teoloogilistel, pragmaatilistel kui isegi rassilistel põhjustel jõuliselt hukka Filipiinide koloniseerimise. Teoloogilised ja rassilised argumendid on nüüdseks populistlike kandidaatide retoorikast kadunud, pragmaatilised mured impeeriumi (või siis ülemaailmse hegemoonia) pärast on aga alles: pidev sõjaväeline sekkumine piiri taga raiskab ressursse, mida võiks targemalt kasutada riigi sees. George Wallace ja Donald Trump on kandideerinud ajal, mil Ameerika domineeriv koht suurvõimude hulgas on kaljukindel. Mõlemad kandidaadid on kohelnud seda positsiooni märkimisväärse ambivalentsusega. Nad küsivad: kas Ameerika hegemoonia loomine ja säilitamine on Ameerika inimestele kasuks tulnud? Ning vastavad loomulikult „ei“: samad eliidid, keda sisepoliitiliselt põlatakse, on ühtlasi ka välispoliitika arhitektid. Põhjalikumat analüüsi pole nende arvates tarvis.

Kolme eliidivastase presidendikandidaadi – William Jennings Bryani, George Wallace’i ja Donald Trumpi – pealtnäha vastuolulised välispoliitilised seisukohad lähtuvad nende populistlikust veetlusest. Iga kandidaat mängis teatud rühma pettunud valijate tunnetele. Nendele valijatele osaks saanud ülekohus, olgu tegelik või näiline, koondas nad mässuks eliitide vastu. Populistidele tundub, et sisepoliitilistel probleemidel on konkreetsed põhjused ja lihtsad lahendused. Välispoliitikas on nende viha sihtmärk aga hägusem. Välispoliitilised probleemid asuvad väljaspool neid igapäevaseid majanduslikke ja poliitilisi küsimusi, mille ümber presidendikampaaniad keerlevad. Seetõttu, kuigi Bryani, Wallace’i ja Trumpi välispoliitilised seisukohad kalduvad isolatsionismi, on nad ühtlasi heitlikud ja vastukäivad. Tugev, autoritaarsusele kalduv juht peab suunama riigi uuele kursile ning jõuliselt demonstreerima, kuidas eliit on oma otsustes eksinud. Sellest lähtuvalt kalduvad populistid palju rääkima piiri taga jõu näitamisest. Aga populistlikke kampaaniaid toitvad sisepoliitilised mured kutsuvad samal ajal esile soovi, et sõjaväelised avantüürid lõpetataks ning neile kuluv aeg ja raha kodus investeeritaks. Kui „tavainimeste tarkust“ peetakse automaatselt ülimaks ning eliidivastasest raevust saab valimiskampaania põhiline mootor, siis pole selget ja üheselt mõistetavat lähenemisviisi kaugete maadega suhtlemisele loota.

Käesoleva aasta 15. augustil sõnastas Donald Trump Ohio osariigis Youngstownis peetud kõnes siiani kõige selgemalt oma välispoliitilised printsiibid. Viidates mänguliselt tema kampaania hüüdlausele („Teeme Ameerika taas suureks“), kandis üritus nime „Teeme Ameerika taas turvaliseks“. Esimest korda kirjeldas ta oma nägemust Ameerika ajaloolisest rollist maailmas: „Kahekümnendal sajandil võitis USA fašismi, natsismi ja kommunismi. Täna ohustab meie maailma uutmoodi oht: radikaalne islamiterrorism. … Me seljatame radikaalse islamiterrorismi, nagu me oleme seljatanud iga ohu, mis meid kunagi ähvardanud on. Aga me ei saa võita suletud silmade või vaikiva häälega. Ükski inimene, kes ei suuda meie vaenlast nimetada, ei ole väärt meie riiki juhtima. Ühelgi inimesel, kes ei suuda hukka mõista radikaalse islami vihavaenu, rõhumist ja vägivalda, ei ole piisavalt moraalset selgust, et olla meie president.“

Trumpi lihtsustatud narratiiv on mõistagi täis auke. Ent see on lugu, mida me oleme juba varem kuulnud, ja mitte ainult populistlikelt kandidaatidelt. See on sama triumfaalne lugu, mida ameerika eliidid räägivad ameerika rahvale Ameerika riigist. Kui Trump arvab, et Ameerika ei ole enam suur, siis miks ta jutustab sedasama lugu, mis needsamad vihatud eliidid?

Lühike vastus on, et Trump on läbirääkija, kes tahab võita iga hinna eest. Põhimõttekindel mees ta ei ole. Trump peab üldvalimiste ajaks võitma vabariiklaste  toetuse ning enamik vabariiklasi on uhked patrioodid, kes usuvad Ameerika sõjaväelisesse jõudu. Manihheistlik arusaam, et vaid Ameerika esindab headust ning on piisavalt tahtejõuline, tugev ja õilis, et kurjuse esindajad võita, on nüüdseks kootud nii sügavale Ameerika poliitika kangasse, et üksainus presidendikampaania ei suuda seda lahti harutada. Robert Tafti üksildane ja põhimõtteline vastuseis NATO-le teenis talle koha tema rivaali John F. Kennedy raamatus „Julgete portreid“. Donald Trumpil pole ei selliseid põhimõtteid ega sellist julgust.

Oma teises ametisseastumise kõnes 2005. aastal selgitas George W. Bush Ameerika üha sagedamate, „terrorivastaseks sõjaks“ nimetatud sõjaliste operatsioonide mõtet: tuua vabadus ja demokraatia kõigile maailma rahvastele. Trump on lõpetanud selle utoopilise wilsonliku retoorika ja nimetanud terrorismivastase sõja ümber sõjaks radikaalse islamiterrorismi vastu. Ta ei vii Ameerikat kauaoodatud ajaloo lõppu, lihtsalt juhib riiki järjekordses võitluses järjekordse kurja vastasega. Diilitegemine toimub alati ajaloos. Läbirääkimised ei lõpe kunagi. Trumpi enda nägemuses ta lihtsalt üritab võita Ühendriikidele paremat läbirääkimispositsiooni pärast üht väga halvasti lõppenud raundi. Ning selleks et laiendada oma toetajaskonda populistidest väljapoole, püüab ta ühildada oma nullsummapõhist finantshuvidele keskenduvat välispoliitikat usuga, mis kõnetaks tervet poliitilist spektrumit: Ameerika võidab võimsaid vaenlasi.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Aro Velmet

Christopher Schaefer, When Populism Overruns Its Borders: How To Make Sense of Trump’s Foreign Policy.

CHRISTOPHER SCHAEFER on pärast õpinguid Oklahoma Ülikoolis ja Pennsylvania Ülikoolis elanud Hispaanias, Saksamaal, Marokos ja Prantsusmaal. Praegu kirjutab New Yorkeri ja International Herald Tribune’i pikaajalise korrespondendi William Pfaffi biograafiat. Kirgliku maailmakirjanduse edendajana on ta esimese inglise keelde tõlgitud Burundi romaani, Roland Rugero „Baho!“ tõlkija.

[1] Kõne pealkiri viitab kullastandardit kritiseerivale hüüdlausele „Te ei löö inimkonda kullast tehtud ristile!“ Toim.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon