Analüütiline luule

Frédéric Gros. Kõndimise filosoofia. Prantsuse k-st tlk Mari Tarendi. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016. 231 lk. 11.25 €.

AARE PILV

Lebada vannis, nii et vaid pea ja põlved on veest väljas, ning lugeda raamatut, tunda, kuidas pelgad tähemärgid, sõnad, laused, kirjeldused kuulsate kõndijate käikudest äratavad jalgades ja kogu kehas mälestusi kõndimisest, äratundmine – jaa, minagi tean, mida tähendab tähendusrikkalt ja eriliselt tähendustühjalt oma jalgadega kuhugi liikuda, ka mina olen oma kõndimisaparaati luuletamiseks ja filosofeerimiseks kasutanud, ma tean, kuidas kõndimine ise on luule ja filosoofia, mida ei tehta kõne- ja keelevõime abil, vaid kehatsi ruumis paiknemise võime abil; see äratundmine hakkab säärtes vee all surisema, kuni lõpuks tekib impulss sellest Archimedese-asendist väljuda, hakkad kiiresti, reipalt mööda tubasid ringi trampima, mõte liigub, aga mitte ajus, mitte ainult ajus, vaid põlvedes ja reites, see on vaja jalgadest üles pähe kihutada, ja selle vastu aitab vaid – ei, mitte selle vastu, vaid sellele kaasa aitab vaid see, kui minna seinte vahelt välja, sinna, kus sammud poleks mõõdetud, vaid kus nad saaks teostada ühe osa tollest sammude potentsiaalsest loendamatusest, sest alati on veel ruumi kuhugi astuda, edasi astuda, kõrvale astuda, tagasi astuda, üle astuda, tantsida seda kõige elementaarsemat tantsu, algmist kirja, millega inimene maailma kirjeldada saab. Kutsuda aju jalutuskäigule kaasa, lasta tal kaasa tantsida ja kirjutada, olla korraga tähelepanelik ja hajevil.

Kõndida tempoga, nagu peaksid sa kuhugi kohale jõudma, kuid ilma tegeliku sihita. Kõndida tempoga, nagu poleks sul kuhugi kiiret, sihitult ja impulssidele alludes. Kõndida, nagu poleks sul kiiret, kuhugi kindlasse sihtpunkti – teades, et sind oodatakse ükskõik millal. Kõndida kindla aja jooksul täiesti suvalisse sihtpunkti, lasta sihtpunktil selleks juhuslikult saada. Kõndida mingisse sihtpunkti võimalikult otsest sirgjoont mööda, vajadusel õuedest ja võsast läbi, riskida sellega, et laoplatsi valvur või koer katkestab su teekonna. Kõndida mõtteni – seni, kuni mõte on võtnud kindla kuju, seejärel istuda ja panna see kirja, imestada, kui vähe jääb järele esialgsest rammusast mõtteudust. Kõndida seisundini – seni, kuni hing on maha rahunenud; kuni kõndimise monotoonsus on puhastanud meele tahvli, et sinna saaks täiesti uue mõtte kirjutada; kuni teadvusse jääb vaid kõndimine ja edasikandumine, kuid kõndija ise ununeb endal täiesti; kuni ootamatu vaatepilt sind üllatab ja sind ümber kirjeldab. Kõndida, kaasas taskusse mahtuv raamat, lugeda sealt aeg-ajalt mõni tükike, otsekui peaksid sa vestlemispause, vennastuda raamatuga nagu matkakaaslasega. Kõndida, kõrvaklapid peas, lasta nähtaval ja kuuldaval kokku sulada, nii et ümbritsev tegelikkus muutub häälestatud kunstiteoseks. Kõndida lihtsalt viis minutit ümber kvartali, et mitte suitsu teha. Käia nagu kell, käia nagu vein, käia nagu masin, käia nagu muusika, käia nagu sõda. Kõndida tasaste maastike vahel tunde ja päevi, teed nagu lõputud keed, vahepeatusteks väiksed maakoolid, kus lapsed sulle lugemispalasid ette loevad; ametnikueluga läbi põimunud müstiline palverännak. Kõndida läbi oma meelehaiguse maastike selgushetkede otsingul, mis saabuvad, kui kuskil tulukene viimaks paistab või igavlev mänd künkatipul tervitab. Kõndida lumedevahelisel ajal mööda maad, luuletades noortele naistele nende igatsusi kokku, asuda taas teele ning jõuda sügiseks mereäärsesse hütti Seeba kuninganna juurde. Kõndida taimedele ja puudele külla, neile tere öelda või nendega vaielda, kõndida koos kalli inimesega ning tunda rõõmu, et nähakse ühtsama ilu; kõndida kõigele elavale ühise rõõmu sisse. Keeta reisimoonaks kaasa pesukausitäis keedumune ja asuda sõpradega teele, kuhu jalad viivad, ning kujutleda maastikesse muistsete saagade sündmusi või ideaalset pealinna keset tasandikku kõrgumas. Kõndida oma hingerahu või liikuva neeru jälil läänerannikul või mööda Mulgimaad. Kõndida mööda Tartu tänavaid, igal tänavanurgal kaheks hargnedes, kattes nõnda lõpuks kogu linna. Kõndida oma kodulinnas sinna, kuhu ei satu ei turistid ega oma igapäevatrajektoore läbivad linnaelanikud, avastada neis kohtades endale kodu. Minna bussijaama, istuda esimesele ettejuhtuvale bussile, astuda suvalises peatuses maha ja kõndida läbi selle juhuse kingitud maastiku kodu poole tagasi. Kõndida kubermangulinna ja ülikoolilinna vahet ning vahepeal teeliste kõrtsis luuletada üks laul – kõndida nii, et ka kõnnitud on, nii et üks terve kultuur hiljem oma sünni sellesse kõndimisse sisse kirjutab, sellesse visasse ja kergejalgsesse nooruki rühkimisse tarkuse poole ja kodu poole.

Jah, ma olen jõudnud kultuuriliste konnotatsioonideni. Ilmselt on tähelepanelik lugeja märganud, et jutt on jõudnud suurte Eesti kõndijateni: Enno, Liiv, Nipernaadi, Masing, Kõiv koos Sepa ja Alliksaarega, Heinsaar ja tema tegelased, Mitte-Tartu flanöörid ja muidugi meie esikõndija Kristian Jaak. Frédéric Gros kirjutab oma „Kõndimise filosoofias“ suurtest kõndijatest, kes on pärit Kreeka (Diogenes), Prantsuse (Rimbaud, Rousseau, Nerval), Saksa (Nietzsche, Kant, Benjamin, Hölderlin), Ameerika (Thoreau) või India (Gandhi) kultuuriruumidest. Nii et kuigi raamat on väga üldinimlik, sest kõndijad oleme ju kõik ning kõndimine on ehk üks universaalsemaid inimtegevusi ses mõttes, et kultuurilised erinevused mängivad selle juures vähe rolli (erinevalt näiteks söömisest, seedimisjääkide väljutamisest, magamisest ja seksist, mis on kõndimisega võrreldes palju kultuurispetsiifilisemalt korraldatud) – sellest hoolimata tekib eestikeelse tõlke lugejal kohe küsimus: aga kuidas on Eesti kõndimisega? Kas on olemas Eesti kõndimine? Muidugi mingis mõttes on, nagu just eespool viidatud, meie kui mitte kultuuri, siis luule alguspunktiks suur kõndija ning kõigi eestlaste ajus kumisevad olulised kõndimisluuletused. Aga mulle näib, et anda järele sellele kukepoja toksimisele südames „on küll meil säärased mehed“ ei tabaks siinkohal asja iva. Sest kuskil on olemas ka Läti suured kõndijad, Sloveenia suured kõndijad, Mongoolia, Peruu, Etioopia (suurte jooksjate kõrval), Kanada omad jne. Gros’ raamat on kirjutatud Euroopa kultuuri südames ja sellisena tuleb teda võtta. Tema n-ö kultuuriimperialistlik iseloom on sattumuslik, paratamatu ja heausklik, pole põhjust seda problematiseerida ja kuidagi kompenseerima asuda. Sest nagu ütleb H. D. Thoreau oma „Jalutuskäigus“ (mida Gros nimetab esimeseks kõndimist puudutavaks filosoofiliseks traktaadiks): „Vähe võib oodata rahvalt, kui ta mullaramm on otsa saanud ja ta on sunnitud tegema väetist esivanemate kontidest. Seal elab poeet üksnes omaenese üleliigsest rasvast ja filosoof nuhtleb oma luuüdi.“[1] Kui me hakkaksime Gros’ raamatut kuidagi kultuuriliselt kodustama, siis ei viiks see meid selle raamatu olemusele lähemale, sest Gros ei kirjuta kultuurilugu, vaid midagi muud.

Aga mida siis õieti? Raamatu nimi on „Kõndimise filosoofia“. See mõjub muidugi täitsa usaldusväärse määratlusena: jah, siin räägitakse filosoofidest, räägitakse mõtisklevalt ja sügavamõtteliselt, läbinägelikult ja fenomenoloogilise tundlikkusega. Aga samas pole siin tegu mõne metafüüsilise süsteemi või alushoiaku esitamisega ega ka Wittgensteini-järgse pretsiisse keelelis-loogilise analüüsiga. Samuti pole see too sotsioloogilis-psühhoanalüütilise kallakuga terapeutiline diskurss, mis eriti prantslaste arendatuna on omaette filosoofilise vooluna endale eluõiguse kätte võidelnud (kuigi Gros Foucault’-uurijana sellesse muidu kuulub). Lihtne oleks öelda, et see on lihtsalt filosoofilise värvinguga esseistika. Seda küll, aga mulle näib, et seda annab täpsustada.

On olemas üks vaade, et luule on teatav mõtlemise viis. Olen selle lühimääratlusena ikka kasutanud üht Paul-Eerik Rummo ammust seletust: „Luule – või vähemalt üks osa luulest – on erilaadne mõtlemine, eesmärgiga tabada nähtuste esialgne jaotamatus. Mitte süntees pärast analüüsi, vaid süntees ilma analüüsita.“[2] Niisiis, luule kui viis mõelda analüüsi-eelset sünteetilisust. Mulle näib, et Gros’ raamatulaadset kirjutust võiks määratleda teatava peegelpildina – ta on küll filosoofia sedavõrd, kuivõrd tegu on põhjaliku ja distsiplineeritud mõtlemisega, kuid ma nimetaksin seda pigem analüütiliseks poeesiaks. Parafraseerides Rummot: selline filosoofia on erilaadne luuletamine, eesmärgiga esitada nähtuste esialgset jaotamatust jagude haaval; mitte analüüs enne või pärast sünteesi, vaid „ruumilise“ sünteesi „tasapindse“ laialilaotusena esitamine. Ühesõnaga, analüütilise keele kaudu esitatakse meile tegelikult sünteetilist pilti, diskreetse lahtikirjutuse kaudu kontinuaalset tunnetuslikku tervikut. Kui luulel tema tavatähenduses on teatavad vormilised, stiililised ja struktuurilised piirangud, mille najal ta oma tähenduslikkuse mehhanismid üles ehitab, siis sellisel analüütilisel poeesial on jällegi omad piirangud, mis ta laenab filosoofialt kui distsiplineeritud ja akadeemiliselt kultiveeritud mõtlemisviisilt – mõisteline ja loogiline rangus, teatav jäljendatavuse nõue (teine mõtleja peaks põhimõtteliselt olema võimeline samadele mõtetele tulema – erinevalt luulest tavamõttes, kus kehtib pigem korratamatuse ideaal). Kuid oma loomult on see ometi luule, sest tegeleb sellesamaga, millega luule üldiselt: eelanalüütiliste, intuitiivsete, täpsete, kuid liigendamatute äratundmiste esitamisega, kusjuures püütakse olla täpne just kogemuse ebatäpsuse suhtes, püüdes säilitada kirjeldatava nähtuse tervikut mitte tema täpses piiritletavuses, vaid just tema hajususes ja haaramatuses, sest tervik hõlmab ka neid.

Ja ses mõttes on „Kõndimise filosoofia“ selle filosoofialiigi näitena eriti ilmekas, sest käsitlusobjekt ja käsitlusviis on kongeniaalsed, rääkimisviis langeb loomult kokku oma ainega. On ju kõndimine ise selline kogu keha haarav kogemus – kõiges oma konkreetsuses ja efemeersuses, rütmilise liigendatuse ja kulgeva pidevuse ühtsuses, iseliikuva keha ja liikumatu keskkonna antuste vastastikususes.

PS. Tõlkekriitikat ei mõista teha, igal juhul ei jäänud jalg kordagi tõlkekonaruste taha kinni. Väike komistuskoht (ilmselt toimetamisfaasi paigutuv) on see, et viidatud kirjanduse eestinduste esitus pole päris järjekindel: mõned eestindused (näiteks Prousti „Swanni poolel“) on jäänud mainimata, sellealane info, mis on joonealustes, pole täielikult lõpubibliograafiasse jõudnud. Muidu – puhas rõõm.

[1] H. D. Thoreau, Jalutuskäik. Tlk T. Speek. Akadeemia, 2006, nr 8, lk 1699–1700.
[2] P.-E. Rummo, Staccato „Taevaste tuulte“ ajel. Rmt-s: P.-E. Rummo, Kuldnokk kõnnib. Tartu, 2010, lk 361 (algselt kirjutatud 1966). Olen ise kunagi üht poeetilist korpust püüdnud esitada „filosoofiana“ või teatava „figuraalse loogika tervikuna“, lähtudes just arusaamast, et luulet saab käsitada teatava spetsiifilise mõtlemisviisina: A. Pilv, Küsimise pinge. Triin Soometsa väljakutsed ja väljumised. Looming, 2006, nr 10, lk 1547–1556.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon