Toomas Kiho. Pundinuiad. Tartu: Ilmamaa, 2025. 123 lk. 15.50 €.
Nii nagu Marie Under oma 1942. aasta luulekogus, kirjutab ka Toomas Kiho siin kogumikus mureliku suuga. Tegemist on poliitilise luulega ja kõnekas on just see, et muidu tunnustatud essee- ja kõnekirjutaja ning teadustekstide toimetaja on siinkohal pöördunud värsivormi poole. Nuiad on võetud punti ja nendega siis muudkui lajatatakse.
Estetismi ja luule ilu (nii nagu Monet’ vesiroosid või maastikud on ilusad jne) siit läbivalt otsida mõtet pole, küll aga vaimukust ja mõnuga üle võlli keerutamist ning teadlikku irriteerimist. Luulevormi mõte on siinkohal ilmselt panna meid, lugejaid, kaasa mõtlema ja muretsema; ju siis on esseistika, kõned, märgukirjad jne (s.o žanrid, mida Kiho on seni edukalt harrastanud ja küllap harrastab veelgi) jäänud liiga ennustatavaks ja nõrgaks, et kõiki luuletustes tõstatatud teemasid rahuldavalt käsitleda. Mõnes mõttes kirjutab Kiho selles kogus häda aimava prohvetina ja manajana – meil on Eestis demograafiaga, emakeele mõju püsimisega, rändega, iseendaks jäämisega, loodusega jne häda käes. Olemuselt on see niisiis pigem konservatiivne luule – Kiho soovib kaitsta eesti keelt ja eestlust, puutumata loodust ning tal on mitmeid kriitilisi küsimusi Euroopas kontrolli alt väljuva massirände kohta. Tänases ajastus on see pigem juba vastupanuluule. Kes on Tartus ajakirja Akadeemia veidi kulunud ja päevinäinud toimetusruumidesse sattunud, võib peatoimetaja Kiho kabinetti kujutada ette ka rahvusliku vastupanuliikumise ühe staabina. Luulekogu tonaalsus on üldiselt pigem pessimistlik: võibolla nii juhtub, et me kaomegi ära või vähemalt käime alla, aga lubatagu enne seda küsida või vähemalt kriitiliselt tähelepanu juhtida teatud asjadele meie ümber. Võibolla see kutsub üles kedagi veel midagi tegema – lapsi juurde, või et kirjutataks rohkem häid asju ka eesti, mitte ainult inglise keeles. Konservatismile on iseloomulik ka see, et paremad ajad kipuvad jääma minevikku; nii on Kiho kirjutanud luuletuse laulva revolutsiooni aegsetest isamaalistest ühiskonnategelastest ja poliitikutest täna, pealkirjaga „Eesti epitaaf“: „Handot ei kuula keegi / Jaan on jäänud vakka / Alo on läinud / Jüri ei räägi / häbeneme neid“ (lk 16).
Ühtlasi võib Kiho luulekogu lugeda siiski eliidikriitiliseks. Tema etteheide näib olevat, et hääletuks alistujaks on tihti just eliit – kes läheb inglise keelele üle ja hakkab papagoina kordama juttu läänelikest väärtustest, ise kohati kriitiliselt mõtestamata, mis need väärtused siis ikkagi on. Märgiline on luuletus „Armunud eurokraat lähetuses“, kus peategelane uneleb erootiliselt oma parfümeeritud kallimast ja üha kordab poliitilisi käibetõdesid ja klišeesid (lk 10–11). Tartu Ülikool kui Eesti rahvusülikool ei pruugi siiski alati piisavalt seista eesti keele eest (lk 81) ja ülikooli uhket pidu väisates pole Kiho lõpuks enam kindel, kas sai käia peol või matustel (lk 95). Teadlased ei seisa tingimata Eesti eest, vaid võtavad kergesti kellegi teise perspektiivi, peaasi, et pappi saab ning au ja kuulsust tuleb: „nad said hea grandi, / nad võtsid ära me riigi, / nad avastasid, et see on hoopis ühe suurema liidu pisike osake“ (lk 32).
Kohati tundub, et Kiho ei saa maailmast enam päriselt aru – näiteks kantsler Angela Merkelist, kes tegi Saksamaa piirid süürlastele lahti („Erkel Merkel“, omaaegse „Entel-tenteli“ lauluvõistluse ainetel ja miksides sisse ka teisi lastelaulusid nagu „Kati karu“, „Kollased juuksed, rohekas kleidike“ jne, lk 26). Ta manab, et peagi lähevad esimest talve kooli Kalevi ja Linda lapselapsed Temir ja Jabur (arvatavasti tuleks seda hääldada Džabur), kuid see jääb ühtlasi ka meie viimaseks (kuumaks) talveks (lk 17).
Kiho vaimukus avaldub just aasimises, pilas ja sõnamängudes – nii küsib ta, kas meil on mikiga, mikita (Mikita?) või hoopis Mickey’ga Eesti (lk 69).
Kiho osales omal ajal ka luuleteatris Valhalla (vt ka septembris uuesti mängitavat „Siuru sügise“ etendust) ning mõni luuletus ongi kohe mõeldud deklameerimiseks ja performance’iks. Omamoodi programmiline on luuletus „Eha“, mis parodeerib ja mängib muidugi Tõnis Mägi „Koidu“ meloodia ja paatosega, aga tembib seda ka Eesti NSV hümniga („Jää kestma, Kalevite kange rahvas“), kulmineerudes Rail Baltica ja Eestis valitsevate hoiakute kriitika ja pilaga: „Me liidu rahvaste ja riike seas sa, Eesti, sammu esimese viie seas!“ See viimane võib olla ka mingi sisenali, sest teatud ajal oli Kiho peaminister Andrus Ansipi nõunik ja just erakonnajuht Ansipi ajal on reformierakonna loosungiks viie rikkaima Euroopa riigi sekka jõudmine.
Lõpetuseks ütleksin, et see kogumik on minu jaoks luulevormis poliitiline esseistika. Näen Kiho luuletuste väärtust peamiselt selles, et tegelikult ta kaitseb sõna- ja mõttevabaduse piire. Kui osa sellest ideestikust esseevormi panna, siis võiks see mõne jaoks tunduda vingumisena – kuid luulevormis saab neid teemasid paradoksideks ja vastamata küsimusteks pöörata. Kardan, et need, kelle lugemisest tänases Eestis ka poliitiliselt midagi sõltuda võiks, sellise luulekoguni jõuda ei pruugi. Kuid igaviku ja Eesti tuleviku pilgu ees: meid kõiki on hoiatatud ja kutsutud irooniat ja sarkasmi kasutades rahvusliku ja tervemõistusliku meeleparanduse teele.
