Thomas Piketty. Võrdsuse lühiajalugu. Prantsuse k-st tlk M. Lepikult. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 2026. (Bibliotheca controversiarum; 1736-9398). 342 lk. 29.50 €.
Thomas Piketty on ilmselt üks tänapäeva laiemalt tuntud majandusteadlasi maailmas, aga see kuulsus ei põhine kindlasti sellel, et ta kirjutaks lühikesi raamatuid. 2013. aastal ilmunud „Kapital 21. sajandil“ (Le capital au XXIe siècle) oli algupärases prantsuskeelses versioonis 970 lehekülge, sellele 2019. aastal järgnenud „Kapital ja ideoloogia“ (Capital et Idéologie) koguni 1232 lehekülge pikk. Nendega võrreldes on tänavu maikuus eestikeelse lugejani jõudnud „Võrdsuse lühiajalugu“ (Une brève histoire de l’égalité) oma napi 342 leheküljega kindlasti kõige lihtsam ja mugavam moodus tema tööga tutvust teha. Täpselt selle tõdemusega Piketty ise oma raamatu avabki.
Ometi oleks viga arvata, et „Võrdsuse lühiajaloo“ (VLA) suhteliselt piiratum maht tähendaks sisulist hinnaalandust. Lõiv, mida väiksema lehekülgede arvu tõttu on paratamatult tulnud maksta detailsuses (ei maksa siinkohal muretseda, seda ei ole endiselt vähe), saab kuhjaga kompenseeritud haardega. Nii „Kapital 21. sajandil“ kui „Kapital ja ideoloogia“ olid vaatamata aukartust äratavale mahule fokuseeritud siiski suhteliselt kitsalt: esimene käsitles vara ja tulu jaotust ning kapitalitulu määra suhet majanduskasvu määraga (kuulus r > g), teine andis mastaapse ülevaate ebavõrdsust loovatest ning põlistavatest omandirežiimidest ja neid õigustavatest ideoloogiatest. Kui nimetatud olid omamoodi suured raamatud kumbki ühest asjast, siis nendega võrreldes on VLA väike raamat mitmest asjast. Sugu, rass ja koloniaalne reparatsioon, kliima- ja keskkonnaebavõrdsus, Põhi ja Lõuna ei ole seal enam „Kapitali ja ideoloogia“ omandiloo alaliigid, vaid omaette teljed, mida käsitletakse võrdväärsetena.
Kuigi nii ametliku hariduse kui ka avaliku reputatsiooni poolest on Piketty distsipliiniks majandus, on tema raamatuid lugedes võimatu mitte märgata nende selget ajaloolist mõõdet. See sai alguse tegelikult juba ta esimese ilmunud teosega „Les hauts revenus en France au XXe siècle“(2001), mis analüüsis maksudeklaratsioonide alusel Prantsusmaa ebavõrdsust läbi kogu 20. sajandi ning mille otseseks inspiratsiooniks oli Ernest Labrousse’i „Esquisse du mouvement des prix et des revenus en France au XVIIIe siècle“. Piketty on oma metoodilist tänuvõlga Labrousse’i ja temaga seotud annaalide ajalookoolkonna ees ka ise otsesõnu tunnistanud ning tegelikult on siin tegemist veel konkreetsemagi lähedusega: Piketty enda akadeemiline kodu EHESS (École des hautes études en sciences sociales) on tänaseni Marc Blochi ja Lucien Febvre’i poolt nüüdseks juba pea sada aastat tagasi asutatud ajakirja Annales väljaandja. Selles mõttes võib öelda, et Piketty teeb majandusteadust suurelt osalt ajaloolase tööriistadega ning ta ise peabki ennast pigem sotsiaal- kui kitsalt majandusteadlaseks.
See viibki meid esimese olulise tähelepanekuni: Piketty kogu töö – nii VLA-s kui ka kõigis ta teistes raamatutes – on alati ajalooliselt ankurdatud, teda ei näi kuigivõrd huvitavat abstraktsed ja ajatud seaduspärad, tema käsitlus majandussuhetest (sest need on alati just nimelt suhted eri inimeste ning inimrühmade vahel) tõukub konkreetsest ühiskondlikust kontekstist konkreetsel ajastul või ajahetkel. Tema lähtekohaks on arhiiv: andmete aegread, mida Piketty ise koos oma paljude kaastöötajatega on nüüdseks juba veerand sajandit kogunud, klassifitseerinud ja analüüsinud ning millest on tänaseks saanud World Inequality Database (WID), avatud andmebaas ja platvorm, mis koondab üle 100 tippteadlase, kes üheskoos katavad 70 riiki viiel kontinendil. Selliselt on ta raamatud oma olemuselt mitmesugused lõiked ja sissevaated sellesse massiivsesse andmekogusse, mis moodustab vundamendi, millele Piketty ehitab oma argumentatsiooni. See lubab tal panna oma väited kolonialismi ja sõdade tagajärgede või eri tolli- ja maksusüsteemide mõjude kohta rikkalikku konteksti, mis ulatub üle aastakümnete ja -sadade ning lubab omavahel nii võrrelda kui vastandada erinevaid riike ja regioone.
Siit jõuame järgmiseks teise äramärkimist vääriva jooneni Piketty lähenemise juures: erinevalt kaasaegse majandusteaduse peavoolu üldisest tavast on Piketty häbenematult ja otsekoheselt poliitiline. Siinkohal on sobilik teha väike tagasipõige majandusteaduse enda ajaloo lätetele. Üldiselt tõmmatakse majandusteaduse kui iseseisva ning suurtes piirides tänapäevase tähendusega distsipliini algusjoon Adam Smithi 1776. aastal ilmunud teose „Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest“ juurde. Tähelepanuväärne on siin aga, et Smith ise ei käsitlenud seda mitte abstraktse matemaatilise teadusena, vaid praktilise juhisena valitsusele, määratledes seda kui „teadusharu riigimehe või seadusandja jaoks“ ning nimetades seda ise poliitiliseks ökonoomiaks. Viimane termin pärines tegelikult aga juba märksa varasemast ajast ning ulatub tagasi Antoine de Montchrétieni 1615. aasta traktaadini „Traicté de l’œconomie politique“. Montchrétien heidab seal Aristotelesele ja Xenophonile ette, et need jätsid majapidamise (οἰκονομία) ja valitsemise lahku – et nad, tema sõnul, unustasid avaliku majapidamise. Rikkuse hankimise kunst, väidab ta, on ühine nii perekonnale kui riigile. Sama mõtteliini jätkanud Smithi ning tema jälgedes ka David Ricardo ja Karl Marxi jaoks ei olnud „poliitiline“ seega majanduse puhul täpsustav või kitsendav, vaid olemuslik täiend, mis tähistas distsipliini suunatust riigi ja ühiskonna heaolule.
Klassikalise Smith-Ricardo-Marx liini poliitökonoomia jaoks tulenes väärtus objektiivsest, ajaloolisest, ühiskondlikust protsessist ning seisnes tootmises – selle ühikuteks olid töö ja tootmiskulu ning kogu distsipliini keskseks küsimuseks oli loodud väärtuse jaotumine ühiskonnas (eelkõige siis mitte indiviidide, vaid eri klasside vahel). Selle lähenemise kontseptuaalseks lõppjaamaks oli Marxi „Kapital“, mille alapealkiri oligi sõna-sõnalt „poliitilise ökonoomia kriitika“. 19. sajandi teise poole marginalistliku pöörde esindajad (nagu William Stanley Jevons, Carl Menger ja Léon Walras) ei pakkunud sellele küsimusele teist vastust, vaid vahetasid välja küsimuse enda: kui Ricardo nimetab oma teose „Poliitiline ökonoomia ja maksustamise põhimõtted“ (On the Principles of Political Economy and Taxation) eessõnas poliitökonoomia „peamiseks probleemiks“ jaotuse seaduste määramist, siis marginalistide jaoks sai selleks, „kuidas allokeerib indiviid oma piiratud vahendeid eesmärkide vahel“. Kui turg tasub igale osalisele täpselt nii palju, kui tema panus viimasena juurde annab, siis ei ole jaotus enam iseseisev küsimus, mille üle saaks poliitiliselt vaielda. Ta on lihtsalt arvutuse tulem. Klass kui mõiste muutub tarbetuks, sest küsimus, mille lahendamiseks teda vaja oli – kes kelle arvel rikastub –, on lakanud küsimus olemast. Tööline saab „oma“ osa, kapitaliomanik „oma“, ja pinge, kas see jagunemine on ka õiglane, haihtub: jagunemine on nüüd definitsiooni järgi see, mis ta on, ning eesliide „poliitiline“ muutub seega ülearuseks. Termininihe ise oli õhus juba varem – Jevons põhjendas üleminekut economics’ile sellega, et teadus vajab üht sõna, nagu mathematics või physics –, aga lõplikult kinnistas selle Alfred Marshalli „Majanduse põhimõtted“ (Principles of Economics, 1890), mis distantseerus juba pealkirjaga Smithi fookusest riigile ja poliitilistele valikutele ning määratles distsipliini „inimkonna uurimisena igapäevaelu argitoimetustes“ (a study of mankind in the ordinary business of life). Kuni lõpuks annab Lionel Robbins oma 1932. aastal ilmunud teoses „Essay on the Nature and Significance of Economic Science“ uue kanoonilise definitsiooni – teadus, mis uurib inimkäitumist kui suhet eesmärkide ja alternatiivse kasutusega nappide vahendite vahel – ja teeb teravat vahet positiivse analüüsi ja normatiivse hinnangu vahel.
Ma kahtlustan, et see majandusteaduse kui distsipliini ideeajalooline kaar on oluline aspekt Piketty kohaliku vastuvõtu osas. Oma otsese ja varjamatu poliitilisusega läheb Piketty mingis mõttes tagasi poliitökonoomia klassikalise traditsiooni juurde – mis aga eesti lugeja jaoks võib kõlada veidi teises helistikus. Nihe Ricardo ja Marxi poliitökonoomialt piiratud vahendite kontekstis tehtavate valikute pealtnäha väärtusneutraalse objektiivse uurimiseni, mis kapitalistlikus Läänes võttis aega umbes 70 aastat, leidis meil siin 1990. aastate alguses aset sisuliselt ühe haldusaktiga. Meil ei kadunud jaotusküsimus vaidluse käigus; ta saabus juba kadununa, kokku pakituna „normaalse majandusteaduse“ mõistesse, mille me toona tervikuna üle võtsime. Me saime vastuse, olemata kunagi tõsiselt kaalunud küsimust ennast.
Piketty silmis ei ole ebavõrdsus tehniline nähtus või majanduslik paratamatus, mida kuidagi distantseeritult ja objektiivselt uurida, see on otseselt ja vältimatult ideoloogiline ja poliitiline ning puudutab meid kõiki vahetult, ka siis kui me ise seda ei märka või märgata ei soovi. Nagu öeldud, on ebavõrdsus (eriti VLA-s) tema jaoks ka fundamentaalselt mitmemõõtmeline, põimudes läbi võimusuhete üle aja ja ruumi, läbi eri klassi- või rühmakuuluvuste, takistades meid saavutamast ühiskondlikku heaolu ning õiglust, mis tegelikult peaks olema meie haardeulatuses. Kindlasti ei ole kõik need mõõtmed kõigi lugejate jaoks ühtviisi relevantsed – VLA puhul on tõenäoline, et eesti lugejale ei paku selles toodud põhjalik käsitlus Prantsusmaa kolonialismi ja orjanduse pärandi ning reparatsioonide teemadel kaugeltki samavõrd praktilist huvi kui ta prantsuskeelsele publikule, samuti on päritud rikkusega seotud küsimused meie jaoks täna veel pigem suhteliselt abstraktset laadi. Aga lõpuks – ja see on soovitus kõigi Piketty raamatute jaoks – ei maksa neid lugedes liialt detailidesse kinni jääda. Detaile on seal palju ning nad on ka olulised, kuid kokkuvõttes on olulisim siiski suur pilt.
Pikettyl on oma laia populaarsuse juures olnud läbi aegade ka hulk tuliseid kriitikuid nii metoodika kui ka tõlgenduste osas. Selles ei ole laiemalt teaduse või ka kitsamalt majandusteaduse puhul mõistagi midagi üllatavat. Üks üldisemat laadi tähelepanek on, et vaatamata oma muljetavaldavalt laiale diapasoonile probleemi(de) kirjeldamisel ja diagnoosimisel on ta lahenduste palett üllatavalt kitsas – need on peaaegu eranditult fiskaalsed-distributiivsed: progressiivne varamaks, pärandimaks, tipumäärad, globaalne maksukoordinatsioon, hariduskulude ümberjaotus. Isegi kliima puhul on tema instrument süsiniku maksustamine ja globaalne ümberjaotus, mitte näiteks tootmise või energiasüsteemi ümberkorraldus. Sedalaadi Maslow’ haamer töötab aga ainult seni, kuni probleem ise on sünkroonne ja väljendub ühe ajahetke ristlõikes. Sedamööda, kuidas Lääs ning tasapisi ka kogu ülejäänud maailm on liikumas rahvastiku kahanemise ja vananemise suunas, muutub see aga diakroonseks: keskne küsimus ei ole enam selles, kuidas jagada olemasolevat kooki ühiskonna eri liikmete ja rühmade vahel ühes ajahetkes, vaid selles, et tuleviku kook (ehk maksubaas), mida jagada, on paratamatult praegusest väiksem, samas kui sööjaid (ehk töötava põlvkonna ülalpeetavaid) on märksa rohkem. Maksubaasi kokkukuivamine ei ole ebavõrdsuse probleem, mida saaks ümberjaotusega lahendada – see on taastootmise probleem, mis jääb jaotusliku registri kõrvale, ning siin jõuavad jaotuslikud lahendused oma loomulike piirideni.
VLA on oma olemuselt optimistlik raamat – sellele viitab juba pealkiri, mis võinuks ju ka olla hoopis „Ebavõrdsuse lühiajalugu“. Vaatamata sellele et nii meie minevik kui ka tänapäev on kantud ebavõrdsusest, mille suhtes Piketty on lausa silmanähtavalt allergiline, paindub ajaloo pikk kaar tema arvates siiski vääramatult võrdsuse poole. See ei jõua sinna aga kunagi iseenesest – et asi nii läheks, on vaja meie kõigi ühist pingutust. „Majanduslikud küsimused,“ ütleb Piketty VLA lõpulõigus, „on liiga olulised, et need kellegi teise hoolde jätta. Kodanikud peavad selle tõdemuse taas omaks võtma, sest see on määrava tähtsusega etapp võitluses võrdsuse eest.“
