Jüri Kolk. Täiesti tavalised inimesed. Tallinn: EKSA, 2026. 184 lk. 20.99 €.
Reeli Reinausil on raamat „Täiesti tavaline perekond“, nagu ka Mattias Edvardssonil. Meelis Kupitsa sulest pärineb teos „Täiesti tavaline merereis“, Catherine Ryan Hyde’i omast „Täiesti tavaline poiss“… Hea katse, Jüri Kolk! Ei lähe tillika õnge, kõigi nende „täiesti tavaliste“ tõttu kogenud lugeja juba teab, et tavaliselt mõeldakse selle sõnapaariga risti vastupidist.
Tõsi, oma uue novellikogu tekstide alguses joonistab Kolk välja üpris tavalised elud. Tema lugude keskmes on armastus („Aura“, „Katrin“, „Namaste“), karjäär („07.09.2119“, „Indrek“, „Kõrgpunkt“), hea söök („Ilmajäetustunne“, „Laenatud laps“), teistega koos olemine („Ton“) jne – igati normaalne värk. Kolk kajastab paljutki üldinimlikku, mille puhul on äratundmine kerge tekkima – kes poleks higistanud töövestlusel, kartnud armastatut kaotada või tundnud koroonaajal üksindust? Seega jah, kübeke tavalist leidub kõigis tegelastes, novellide arenedes jagunevad nad aga kaheks: mõned jäävad eesmärkide poole pürgides ühiskondlike normide piiresse, loo lõpuni justkui „tavalisemaks“ (nt novellides „Ton“, „Kõrgpunkt“, „Ilmajäetustunne“), teised seevastu jõuavad humoorikate ekstreemsusteni, vahel lausa seadust rikkudes.
Näiteks keeldutakse kliendile ühtäkki lastepraadi serveerimast, mistõttu asub mees võõraid lapsi tänavalt endaga kohvikusse kutsuma, et oleks kenasti sobiv kandidaat ette näidata. Üks teose parimaid novelle aga on „Ada“, kus tulevad mõnusa absurdi kõrval hästi esile teisedki Kolgi tugevused: üllatav idee, muhe jutustajahääl, tabavad kujundid ning rohkelt huumorit. Tekib ka seoseid teiste laibavedu käsitlevate teostega, nagu Hilmar Oddssoni filmiga „Driving mom“ ja Daniel Stammi õudukaga „13 Sins“, kus tuleb raha võitmiseks muu hulgas surnuga restorani minna.
Mulle meeldib, et Kolk ei nännuta, ei pea lugejat rumalaks ega suuna teda õrnalt käsivarrest toetades ootamatusteni, vaid lajatab need lehekülgedele häbitu iseenesestmõistetavusega, avaldamata vähimatki kahtlust selles, et kõik peabki praegu just nii toimuma. Lotovõitja Ruth otsustab ühtäkki ehitada hiigelsuure kohvimasina ning sama hästi võiks olla lugejale mainitud, et ta otsustab teha õhtuks praekartuleid. Nii kumab läbi autori empaatia, inimesed ongi vahel veidrad ja neid veidrusi kuidagi sisse juhatada, pehmendada pole tarvis. Tänu üllatustele mõjub teos värskelt ja huvitavalt – välja arvatud paaril juhul, kui autor liigselt pajatama hakkab. Sellest hiljem.
Kolk on ikka osanud luua sundimatuid kujundeid – nii ka „Täiesti tavalistes inimestes“. Purjus jaanipäevaline hüppab üle lõkke „nagu kaltsupundar, millesse on mässitud kivi“ (lk 32), kirjandusauhinna laureaat vaatab suupistelauda „nagu leinakask, mille okste külge on kuivama riputatud pikad aluspüksid“ (lk 94) jne. Pilt hakkab kohe jooksma, tänu millele on toimuvasse lihtne sisse elada. Ja muidugi saab palju naerda, mida soodustavad dramaatilised liialdused, koomilised kujundid ja tavapärase ümberpööramine – näiteks visatakse „Adas“ matusepärga samamoodi nagu pulmas kimpu. Huumorit aitab sageli luua ka loomariigi mängutoomine: pakend on „prink nagu tänupühade kalkuni etalon“ (lk 166), kassilt oodatakse kütmisega hakkamasaamist (lk 121), peljatakse keppida nagu „mingid äraneetud küülikud“ (lk 73) jne.
Jah, autoril on stiili, aga lisaks ajab ta ühiskondlikult õiget asja. Eriti sümpaatselt mõjuvad teoses lugupidavad meestegelased, kes sorteerivad prügi, mõistavad loomi ja austavad naisi. Naiste tunnetega arvestamine muutub neile vahel lausa koormavaks: neist saavad „jobud“, kes ei söanda naisi õieti puudutadagi. Asja keerulisus tuleb Kolgile omaselt vaimukal (ja taas mõnusalt absurdsel) moel hästi esile novellis „Vaatame seda asja“, kus „hea poiss“ põgeneb kirge ihkava kaaslanna kõrvalt voodist ja kaalub öösel suisa taksoga teise linna sõitmist.
Pärast Triin Soometsa lähisuhtevägivallast kõnelevat luulekogu „Jäälind“ mõjus Kolgi raamat trööstivalt, eriti koos autori sõnavõtuga samal teemal.[1] Skaala ühes otsas on kontrollivad alfaisased, teises aga Kolgi head poisid, kes küsivad nõusolekut ja jätavad naistele ruumi. Siit võib tekkida aga uus probleem: mida teha, kui naised hakkavad seda huvipuuduseks pidama? Kolgi raamat näitab ilmekalt, et meestegi elu pole kerge. Kuidas mitte olla kontrolliv jõhkard, aga mitte ka passiivne möku? Äkki on nii mõnedki mind ghost’inud tüübid olnud hoopis liiga heapoisilikud, et edasisi samme teha? Kas nad on oodanud neid samme minult? Kolgi raamat avas mu silmad, mistõttu soovitan seda lugeda kõigil, eriti neil, kes siiani mõne ärakadunud sümpaatia pildi pihta nooli lennutavad, Taylor Swift taustal mängimas. „Täiesti tavalised inimesed“ on tegelikult natuke nagu me kõik – vaoshoitud eestlased, kes võiks nii mõnigi kord oma mõtetest, hirmudest ja ootustest selgemalt teada anda – tööl, arsti juures või selleks, et pääseda tüütust vestlusest.
Teose sisuga veel tutvumata tundus raamatu pealkiri autori senise käekirja kohta kuidagi igav – eriti kõigi muude „tavaliste“ merre lisandudes. Tegelikult sobib see sisuga hästi, sest kaasi avades selgub, kes need „tavalised inimesed“ siis on: Ton, Indrek, Ruth… Nii jääb teosest soliidselt terviklik mulje, veel parem olnuks muidugi nimi-pealkirjade kasutamine läbivalt – kuid ehk tundus see autorile liiga ettearvatav, „tavaline“? Iseenesest võinuks süsteemi hoidmiseks näiteks novelli „Vaatame seda asja“ pealkiri vabalt olla „Henrik“ või „Liira“ või „Namaste“ asemel „Rupert“.
Nimed trikitavad ka novellide sisus. Need ei meenu, veerevad eest kui kakukesed, ja imelikud nimed – nagu Liira, Ton või Vooger – tekitavad hämmingut, kui mitte kõrvaltegelastes, siis lugejas, aga nii ongi põnev. Novellis „Katrin“ kaalub mees oma südamedaami nime teadasaamiseks temaga abiellumist; Jake on Jaanus, Sara on Susan ja Ljuda = Virge – nimede esiletoomist juhtub liiga tihti, et seda juhuseks pidada. Ühtlasi võib nimedegi puhul märgata Kolgi progressiivsust, näiteks on ta pannud häälekale ja seksistlikule meestegelasele nimeks Jörm (lk 48), seevastu kui lätlanna on saanud (ilmselt irooniliselt) nimeks Laima. Muidugi! Ju olid sõelal ka Saldejumps ja Jurmala…
Vahel hakkab Kolk tüütult pajatama. Näiteks on novelli „Stoppkaader“ teine lause selline: „Väliselt oli tal veel valikuid, ta oleks võinud keerata igalt järgmiselt ristteelt siia- või sinnapoole, aga kuskil tema alateadvuse hämaras, saatuse rakutasandil (kui nii sobib öelda), oli pöörmeseadja, häguste vuntside ja vabas õhus viibimisest pisut räpakalt tõmmujumelisena mõjuv tiidsal sammul keskeale lähenev väikest kasvu, ent sitke mees, muudatuse juba sisse viinud.“ Appi, see täiendite massiiv, juba ei viitsi edasi lugeda! Igavate kirjelduste rõhuvust on novellikogu „Naistepäev“ (2017) analüüsides puudutanud juba Armin Kõomägi ja Peeter Sauter,[2] õnneks leidub uues raamatus neid vähem. Aga jah, puhuti tahaks ikka rohkem tegevust, kärtsu ja mürtsu, mille kirjutamine Kolgil enamasti suurepäraselt välja tuleb. Liigne patramine mõjub halvasti ka novellidele „Namaste“ ja „Indrek“, aga „Stoppkaader“ on neist kõige hullem, eriti raamatu lõppakordina.
Vahel tahaks ka novellidelt tugevamaid lõppe – selliseid, mis ei lase saba liputades jalga, nagu on tabavalt sõnastanud Sauter.[3] See ei tähenda, et puänt peaks lugeja jalust lööma või et lugu peaks üldse puändiga lõppema, aga mingi lipsu võiks siiski peale tõmmata – nagu on novellides „Kõrgpunkt“ ja „Ruth“, aga mitte lugudes „07.09.2119“ ja „Indrek“. Kolgi miniatuurikogu „Esimene malbe päev sel aastal“ (2018) tekstid mõjusid otsast lõpuni viimistletult, aga eks lühema vormi puhul ole lihtsam lugu läbivalt hea tasemega koos hoida. „Täiesti tavaliste inimeste“ puhul tundub kohati, et autoril on pika jutu lõpuks jõud otsa saanud. Kui terve lugu oleks keskpärane, ei paistaks nõrgem lõpp ehk silmagi, paraku alustab autor tugevalt ja kruvib novelli vältel osavalt pinget – mistõttu tekitab lõpus lõdvaks laskmine pettumust. Teisalt arvab mu Kolgi-fännist sõber, et need „suva-lõpud“ ongi just stiilsed – ja mingil määral võib isegi nõustuda. Eks novelli puhul ole ju kõige hullem see, kui lugeja juba loo keskel puändi ära arvab, aga kui puänti üldse pole või kui pole õieti lõppugi – vat see on alles üllatus!
„Täiesti tavalised inimesed“ on mõnus novellikogu, mis ei rebi lugejat tükkideks, võib-olla ei jäta temasse ka sügavat jälge, kuid ega tingimata peagi. Vahel on hea nautida lihtsalt toredaid lugusid vastumürgiks maailma õudustele, leida äratundmist tavaliste, aga siiski mõne paeluva veidrusega inimeste elust, südamest naerda – ja rõõmustada selle üle, et head poisid pole meie seast veel kuhugi kadunud.
[1] J. Kolk, Kõik mehed. ERR.ee, 07.06.2026.
[2] A. Kõomägi, Ettevaatust, Jüri Kolk! Müürileht, 29.01.2018; P. Sauter, Jüri Kolgi pidurdamatu elaan. Sirp, 02.03.2018.
[3] P. Sauter, Jüri Kolgi pidurdamatu elaan.
