Argiromantika väikese hälbega

Madli Lippur. June ǀ Julien. Tallinn: Tänapäev, 2016. (Romaanivõistlus 2016). 328 lk. 21.35 €.

AVE TAAVET

„Võluv“ on esimene sõna, mis Madli Lippuri „June ǀ Julienile“ tagasi mõeldes pähe kargab. Nähtamatu köidik tegelaste ja publiku vahel on loodud erakordse detailitunnetusega, mis on ühtaegu hubane ja nostalgiline. Lõputud liitrid kakaod mummulistest tassidest, päikeselaigud seintel ja voodis, lillelised kleidid ja lepatriinudega hambaharjad – kõik need viivad mõtted pigem „Bullerby laste“ ja „Väikese Illimari“ kui intsesti ja süngete perekonnasaladuste manu. Vastuolu teose vormi ja sisu vahel on ka enim lugejate kommentaarides ja arvustustes tähelepanu väärinud omadus. See, mis jääb hammaste all krigisema.

Alles äsja ajas „Untitled 12“ ühiskonna tagajalgadele, tõi kaasa laialt kajastatud kohtuprotsessi ning aktualiseeris tsensuuri ja keelatud kirjanduse teema vabas ühiskonnas. Sarnase teemapüstitusega, ühiskondlike normidega keelatud seksuaalsuhet kujutav „June ǀ Julien“ on aga pälvinud lugejate heakskiidu, Tänapäeva romaanivõistluse peapreemia ning nüüd ka Betti Alveri auhinna.

Madli Lippur on oma teose vormiks valinud epistolaar- ehk kiriromaani. Digiajastul mõjub selline usalduslik korrespondents kahtlemata vanamoodsalt. Ühiskonnakriitilise, heakskiidetud tavadest irduvate nähtuste uurijana on aga kiriromaan toiminud juba oma algaegadest peale. Anonüümne „Love-Letters Between A Nobleman And His Sister“ (1684–1687) või Pierre Choderlos de Laclos’ „Ohtlikud suhted“ („Les Liasons Dangereuses“, 1782, eesti k-s 1987) on ühed varasemad näited epistolaarromaanist, mis paheliste armusuhete vahetu kujutamise kaudu demonstreerib ühiskonna allakäiku ja valitsevate klasside moraalset kõlvatust.

Ehkki Madli Lippuri teos uurib samuti seksuaalseid tabusid, puudub seal ühiskonnakriitika. Selle asemel saame osa kahe armunu kirjavahetusest selle kõige intiimsemates ja vahetumates üksikasjades. June pole siin ohver, vanema mehe, oma venna passiivne ihaldusobjekt, vaid täieõiguslik vestluspartner ja kaassüüdlane. „Keegi ei usuks, kuidas ma sind ihaldan… Ja kuidas sa vaevled, kuidas sa kardad mind armastada, kuidas ma pean sind sinu peas köidikuist vabastama,“ kurdab ta Julienile (lk 116). See läbiv dialoogilisus ei lase teosel jutlustavaks muutuda, vaid hoiab suhte arengu kujutamisel tasakaalu, hoidub hukkamõistust ja osutamisest.

Kirjavahetusliku vormi vahetus ja dokumentaalsus, jutustaja hääle puudumine pakub lugejale pea vuajeristlikku rõõmu, kolmevahelolekut armastajapaariga. Ehkki Madli Lippur on armastajate kirjadest ehitanud hubase maja, tahaks kohati ometi sellest väljapoole sirutada ja näha mõne kolmanda osapoole, näiteks tädi Stephanie vaatepunkti kogu asjaloole. Tädi Stephanie osaks teoses on eelkõige toast tuppa käimine ja sündmustikku edasi viivate pidude korraldamine. Tahtmatult saab temast aga afääri kaasosaline ja varahoidja. Tema roll loos ja suhtumine tegelastesse on põnevalt vastuoluline ja muutlik. Mõneti on ta kirjade lugejaga võrdses positsioonis – tundes küll suurt sümpaatiat armastajate vastu, ei kiida ta ometi heaks nende armastust. Tema vaikiv leppimine on müür, mille üle tahaks pilku heita.

„June ǀ Julien“ on väga meeleline raamat – sündmustiku kirjeldused on täis visuaalseid kujundeid, lõhna- ja maitse-aistinguid, puuteid ja helisid. Ohtrad varahommikud ja hilisõhtud voodis jõuavad lugejani fotograafilise täpsusega. Käte ja jalgade asendid, pisukesed tundenüansid, kananahk ja pärnaõite lõhn – kõik see on vahetu ning üksikasjalik, kõiki meeli haarav sensoorne lüürika.

Kire ja õrna erootika kõrval on June’i ja Julieni kirjad läbi pikitud mitmekesiste muusikaliste ja kirjanduslike viidetega. Raamatu soundtrack’ile jõuavad lood sellistelt kollektiividelt-artistidelt nagu Noir Desir, Pink Industry, Rolling Stones, Erik Satie, Joy Division, Bi-2, Ella Fitzgerald, Depeche Mode, Dizzy Gillespie ja Lepo Sumera. Sellisele kõiki meelelisi tajusid haaravale teosele oleks CD heaks saatjaks. Playlist on ridade vahele laiali laotatud, soovitan lood üles otsida ja lugemise vahele kuulata, et kõlapilt täiendaks kirjapilti ja osasaamine peategelaste maailmast muutuks kõikehõlmavamaks.

Kirjanikest-filosoofidest käivad armastajate öökapilt läbi sellised maailmanimed nagu Sartre, Poe, Kundera, Kierkegaard, Jung, Freud, Wilde, Baudelaire, Louys, Miller, Brontë, Dickens ja Piibel, mille Saalomoni ülemlaul saab keelatud armastuse saatekirjaks.

Pühad tekstid on kujundlikud tekstid. Sõnade poeetilisus varjab ja pühitseb kaitsva eesriidena jumalikku valgust, midagi, mis on ühtaegu püha ja tabu. Samal põhjusel vajab poeetilisuse looriga varjamist ka June’i ja Julieni armusuhe. Julien teadvustab seda teravamalt, andes ühe kaunima tabu definitsiooni, mida olen kohanud: „Ja sõnu ei tulnudki, sõnad pagesid huulilt, sõnad pelgasid seda tegu. See ongi tabu. Kui sõnad pelgavad tegu“ (lk 233). Kujundlik keel, pühakirja ja luule keel, on ainus võimalus tabu vahendada.

Maises maailmas on rafineeritud patt dekadents. Mitte langemine, vaid lend. Kirjades kasutab seda d-sõna eelkõige Julien oma armastatu kohta, kes oma nooruses oskab veel nende kire pahelisust nautida, patu ilu imetleda. „Mõnikord ma ei teagi, kas ma lendan sinuga koos paradiisi suunas või on see hoopis langemine otse põrgusse. Jah, põrgusse me läheme. Aga ringiga läbi paradiisi. Tuul vihiseb kõrvus ikkagi ühtemoodi… Kas lendame või langeme,“ kirjutab ta oma kallimale (lk 133). Ja seda langemise tunnet on terve raamat täis – langemine taevast, langemine teineteisesse, langemine põrmu, pattu heitmine. Ühesuunaline dünaamika ilma vahemaandumisteta. Raamat kui langevarjuhüpe.

Kui füüsiline armastus on vaid vaimse tõmbe käepikendus, siis pole ju tegu mõttest vääram. Ja kui tegelaste vaimne side on lugejale aktsepteeritav, siis miks mitte ka nende kehaline ühekssaamine? Nõnda arutleb Juliengi, püüdes oma armastust näha (õigustada?) nende surnud ema vaatepunktist: „Tal oleks hea meel, et me oleme kohtunud ja kokku jäänud. Et me hoiame teineteist, et me armastame teineteist, rohkem kui ta eales arvata oleks võinud. Et me armastame teineteist või armatseme teineteisega. Mis seal vahet on? See on ju seesama“ (lk 115). Tõmmatuna kaasa tegelaste siseilma, ei pääse lugeja enam ka vaimu lihaks saamise tunnistamisest. Tahtmatult oleme saanud kaasosalisteks tegelaste nihkes väärtushinnangute jagamisel.

Moraalsete hinnangute andmise teosele teeb veelgi keerukamaks tunne, et Madli Lippuri armastus on kolmemõõtmeline. Lisaks eelnevalt mainitud vaimsele ja füüsilisele poolele sigineb tema kireaktide kirjeldustesse mingi uus, metafüüsiline või koguni kosmogooniline mõõde. Juba armastajate Vana-Rooma polüteismist laenatud nimed viivad mõtted taevastele radadele. Läbivad on ka June’i kehaosade poeetilised kirjeldused, kus neile, sarnaselt loomismüütidele, just maastikuvormidest ja loodusnähtustest metafoore leitakse. „Me võiksime ainuüksi oma mõttejõuga selle maailma siin, mis meile ei sobi, õhku lasta ja ühe ühendatud hingetõmbega uue luua,“ kirjeldab ta oma kirehetke kirjas Julienile (lk 179).

Nende armuakt on enam (ohvri)rituaal kui spontaanne ühtimine. Pühad vedelikud – veri, vein ja mesi on nende saatjateks, bütsantslik viirukilõhn saadab nende embusi. Mõõtmed, mis keevad üle ühe konkreetse aegruumi mummulise tassi, viivad mõtted Mihhail Šiškini „Izmaili vallutamise“ (eesti k-s 2012) või Milorad Pavići „Tuule sisemise poole“ (eesti k-s 2008) peale. Just see mikro- ja makrokosmose põimumine, armastuse ajaülesuse ja pühaduse tunne on sama, mis Šiškini ja Pavići hellematel hetkedel.

Peategelaste seksuaalsuse väljumist füüsilise maailma mõõtmetest rõhutavad ka asjaosaliste pidevalt muutuvad rollid ja jõusuhted. Noore tüdruku ja keskeale läheneva mehe armusuhte kõrval näeme venna ja õe, mehe ja naise, isa ja tütre, ema ja poja suhtetasandeid. Kusjuures need rollid on pidevas muutumises. Julien tunnetab korduvalt June’i jõudu, vanust ja piiride puudumist. June’i keelekasutus, mis kindlasti ei ole tüüpilise 12-aastase plika oma (kui üksikud smailid välja arvata), näib rõhutavat raamatu müstilist mõõdet. Ta on omamoodi noor eit, mees-naine, nõrk ja tugev ühtaegu. Nad on Julieniga sama kasvu, samade initsiaalidega, kannavad üksteise riideid ja räägivad üksteise sõnadega. Nad on samasus. Vastastikku asetatud peeglid.

„June ǀ Julien“ ei püüa tabu normaliseerida. Kuid kõneldes sellest poeetiliselt, saab kunstilisest tinglikkusest kattevari, mis meelitab lugeja osa saama ja mõistma midagi argikogemusest väljapoole jäävat. Müstiline kogemus oma parimal kujul.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon