Pastor ja Kurat

MADIS AESMA

Janar Alale

Pastor Janar kustutas küünlad ära, tõmbas jopi selga ja hakkas koju jalutama. Oli rammuta päev, mil kõigi elusolendite suurim soov on kas sulgeda silmad oma urus märja mullapinna all või vedeleda sohval, piieldes uimase pilguga paari viimast lahendamata jäänud sõna läinud nädalavahetuse lehe ristsõnas.

Kirikusse, kus teenistusel polnud kedagi käinud, jäi hõljuma niiske, kopitanud vaikus. Vaid mõni iidsel aal seina lajatet kipsiebe võttis jõu kokku, rebis end pühitsetud müürist lahti ja langes sureliku paganana laudpõrandale. Põrand oleks hea meelega koguduse jalge all kriiksunud, häält teinud, hüüdnud, et olen ju minagi siin olemas ja vaevlen osana teie teenistustest – aga mehed-naised, kes olid kunagi sel põrandal viltide, kummikute ja kirsadega kõndinud, olid nüüd suurelt jaolt ammu kirikaeda kantud ja mulla rüppe lastud. Helbed langesid ja põrand ei kõssanudki nende tühiste peale, vaid mädanes vaikides edasi. Põrand kriiksus noil päevil harva, Janargi oli luidravõitu keskealine mees, kes astus laudadel tasa kui mõni lummutis või haldjas. Pühakoda tõmbas endale pääle vaikiva hallikasmusta sametteki ja jäi vaiki. Kui kedagi hoones pole, kas siis on hoone üldse olemas, küsis põrand endalt ja arvas schrödingerlikult, et ei pruugi ikka olla küll.

Janar kõndis aga läbi pruunikashalli maailma, kus elemendid olid pähe võtnud vaat et kõik korraga vedelasse olekusse üle minna. Kes gaasist, kes tahkisest. Vett lirtsus saabastesse, vesi sadas prillidele ja nirises sisse krae vahelt. Ka kaenla alla, kuhu Janar oli pigistanud Selveri kilekoti piibliga, katsus vesi end pressida. Oli oktoobri lõpp.

Nagu sellest vähe olnuks, tuhises mööda maaliinibuss, paar üksikut peaaegu mumifitseerunud vanurit akende ääres istumas, ja pritsis Janarile kakaokarva loigust veel lasu vett külje peale. Jopp lausa tilkus veest.

Janar ei lasknud end siiski sellest suurt heidutada. Kodus ootasid positiivsed toimingud: oli ju täna tema sünnipäev. Naisele oli enne kõlistatud, laual ootab ahjupraad, sõbrad linnast tulevad samuti läbi. Ka saun pidi kütte minema! Ega sitt ilm ei tähenda, et ei võiks paari semuga koos istuda ja meenutada usuteaduskonna aegu.

Pastor kõndis maha vaadates, aga vaikne rõõm oli hinges. Katsus astuda loikude vahele, hoides samas kogu aeg ühepikkust sammu. Linnas oli Janar nii teinud tänavakividega, kui ta veel väike poiss oli. See geomeetriline kõndimine näis kuidagi õige olevat.

„Pastorihärra!“ krääksas ühtäkki keegi.

Janar pilutas silmi ja tõstis pea

Kas sa näe! Sepa Aadu peaaegu kokkukukkunud piimapukil istus Kurat.

Janar ei osanud kohe mitte midagi öelda, aga ei tundnud ka mitte hirmu. Jäi pervele seisma, paotas korraks suu, mõeldes midagi öelda, aga miskit ei tulnud pähe – ja pani siis jälle kinni. Ajas seljagi pisut sirgu.

„Palju õnne sünnipäevaks!“ kägises Kurat ja keerutas osavalt sarvi peas. Ja lõi sabaga pauhti vastu piimapukki, nii et see tükkideks lagunes. Kurjuse kuningas tõusis seepeale õhku, peeretas välja väikse väävlipilve ja jäi sellele mõnusasti külitama kui sohvale.

„Aitäh,“ ei osanud pastor midagi muud öelda. „Tagane, saatan!“

„Ei tagane, tulin sulle ju külaliseks!“ jauras värdel. „Ja on ka kingitus kaasas!“

„Mida sul, peletisel, mulle kinkida?“

„Kolm soovi!“ praalis Kurat.

„Nagu kuldkalal?“

„Jah, nagu kuldkalal või hõbelinnul või pronkssõduril. Vali ise, aga soove on kolm!“

Pastor ei osanud kosta a-d ega u-d. Mida sa sellisel hetkel soovid? Vastset viiesajapealist kogudust? Kasti Urquelli? Seda, et stabika vardad autol ennast ise ära raviks?

„Ei usu,“ ütles Janar. „Kao minema!“ Ja tegi ristimärgi.

Kurat tõmbas näo krimpsu, väljutas veel ühe pahvaka hirmsat peeru, nii et kaks kanakulli taevast teadvuseta alla kukkusid, ja lasi sarvedel veel suurema hooga peas pöörelda.

„Vaata seda, surelik!“ hüüdis ta. „Sa arvad, et ma ei suuda miskit?“

Ja ühtäkki lendas üle laotuse enne möödunud maaliini buss, aga nüüd oli see juba hoopis roosat värvi ja seest kostis muusika. Mumifitseerunud vanurid olid justkui uuele elule ärganud ja kiljusid ärevalt akende ääres hüpeldes, saatjaks käis imelik tümakas – kas tõesti Nancy „Hellalt hoia mind“? Võis olla küll.

Buss kadus horisondi taha. Või mis horisondi, mõnesaja meetri kaugusel mähkus see suvalisse hämusse.

„Vahi kus,“ imestas Janar.

„Noh, mis siis tuleb?“

„Kas tõesti niisama?“

„Jaa, niisama!“ ütles Kurat ja nilpsas keelt, mis oli kaheharuline ja lillat värvi. „Ausõna!“

Kas sa kujutad! Mõtles Janar. „Ei saa nii äkitsi,“ ütles ta siis Saatanale. „Kas pikendust saaks? Saadaksin SMS-i või e-kirja teel?“

Kurat lasi jälle käraka peeru ja röögatas, nii et Janaril põlved nõtkusid. „Hea küll, mustakuuemees! Sünnipäeva puhul saab! Aga olgu enne kukke soov saadetud!“

„Kuhu?“ küsis Janar.

„Kuhu, kuhu, kuke suhu muidugi!“ kärgatas vanatühi. „Kukesuu@gmail.com!“ Käis hirmus pauk, elektriliinid naksatasid pooleks ja põrguline haihtus. Vihma hakkas veel ägedamalt sadama.

Pastor seisis kohal minutit viis ja hakkas siis koju kõndima, Nancy lugu peas kõmamas. Kolm soovi? Buss ju lendas?

Ahjuliha ja kartulid olid maitsvad, sült oli selge, ka Uku ja Üllari toodud nanopruulid päris head, saun oli mõnus – aga sünnipäevalaps oli terve õhtu kuidagi hajevil. Sõbrad jäid lausa mällu, Üllar uinus sauna eesruumis, Uku kadus kusagile küla peale. Aga pastor nuputas.

„Uus kogudus peab olema küll üks soov,“ mõtles ta üksi leiges leiliruumis istudes. „Palju ei saa ka tahta, äkki väike lotovõit? No viis tonni. Ja midagi peab olema ka ilmalikele karistuseks, et nad ikka alandlikud oleksid. Jumalat on vähe, kurjuse keiser juba käib ja kehtestab. Armu on küll ja lodevust, aga hirmu on ikka sellesse ilma ka vaja, hirmu läbi imede.“

Janar tõmbas saunalina ümber, läks üles tuppa ja logis end gmaili sisse.

„Lp Kurat.

  1. soov. Viiesajaliikmeline kogudus.
  2. soov. Viis tonni lotovõiduna. Keno sobib, Bingo ka okei.
  3. soov. Sadagu päev läbi meie külale konni pähe! Hirm viib
    aupaklikkusele!

Pastor Janar.“

Seepeale kobis ta magama.

Järgmisel päeval ärkas Janar telefonikõlina peale.

„Halloo!“ kostis teiselt poolt tuttav hääl. See oli Vambo, hea tuttav, kes oli ka kirikla hoidja. „Meil vajus just kirikus põrand läbi, siin on pooltuhat inimest või enam! Kõik soovivad õnnistust! Kogudus on ellu ärganud, siin on sajad inimesed! Pooled on keldris, mõnel vist ribidki sees!“

Janar tõmbus näost valgeks. Naine alles magas. Janar sakutas teda õlast.

„Mös,“ mühises naine.

„Mis numbrid panid Kenos?“ küsis pastor ärevalt.

„Samad, mis ikka,“ ütles naine ja vajus tagasi unne.

Viis tonni, mõtles Janar ja ta nägu läks särama. Ta tõmbas dressipüksid jalga, kiirustas esikusse, tõmbas jalga kummikud. Tuleks nüüd veel konni ka!

Väljas ladistas vanamoodi. Mingeid kahepaikseid polnud kusagil.

Janar tõmbas ukse lahti ja pidi siruli käima – sellist kanget alkoholilõhna polnud ta tundnud sest ajast, kui usuteaduskonna väljasõiduseminaril Urvastesse paha kursavend talle viina täis kilekoti pähe tõmbas. Paar piiska tuiskas habemesse, mõned suhu ja mõned silma. Küll maitsesid hästi!

„Konni,“ mõtles Janar. „Ja sajabki konni, Belõi Aisti vist.“

Horisondil sõitis naabri-Urmas rattaga meeleheitliku joobnud karje saatel kraavi.

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi