Oktoobri lugemissoovitused

Aro:

Viimase nädala sündmuste valguses on mõistlik meelde tuletada, kuivõrd sügavale maailmapoliitika peavoolu on paremäärmuslikud mõttevoolud ennast uuristanud. Radikaalsete parempoolsete uurija Cas Mudde kirjutab oma Twitteri profiilil irooniliselt “vanasti uurisin äärmuslikku poliitikat. Nüüd uurin peavoolupoliitikat.” Peavoolu paremäärmuslus võtab eri kohtades erineva radikaalsusastmega vorme, ulatudes otseselt antidemokraatlikust ja poliitilist vägivalda ülistava, sisuliselt neofašistliku presidendi valimiseni Brasiilias kuni korruptiivse ja populistliku, ent siiski vägivallatu Viktor Orbáni “illiberaalse demokraatiani” Ungaris.

Olgugi praktikas väga erinevad, on nende liikumiste ideoloogiline  “perekonnasugulus” märgatav ja otsene: antisemiitlik, demagoogiline retoorika (eriti maailma probleemide, poliitiliste vastaste ja oma riigi allakäigu konspiratiivne seostamine George Sorosiga), samamoodi tõepõhjatu põgenike süüdistamine kodumaa organiseeritud invasioonis, mida nägime mõned aastad tagasi Euroopa kriisi ajal ning mida USA president nüüd kordab oma lõunapiiri suunas vaadates. Tõsi on, et poliitiline peavool USAs või Ungaris on “pelgalt” parempopulistlik ja kaugeltki mitte neofašistlik, aga sellest on vähe abi nendele inimestele, kes on langenud Pittsburghis või mujal samasuguse võimendatud demagoogia ohvriks.

Akadeemilises maailmas on levinud kaks põhilist fašismi definitsiooni: neist üks pärineb Roger Griffinilt, kes nimetab fašismi “poliitilise ideoloogia tüübiks, mille müütiline kese tema erinevates vormides kujutab endast palingeneetilist (taassünnile suunatud) marurahvuslust.” Kes soovib lähemalt lugeda, siis kuna raamatud ja artiklid on maksumüüride taga, tuleb leppida veebiportaali Slate ülevaatega, mis küll palju selgemaks lugu ei tee, sest lõplik sõnum kipub alati rõhutama fašismi eklektilisust. Teine definitsioon pärineb Robert Paxtonilt ning rõhutab fašismi erinevaid staadiume: kõigepealt sünd, siis populaarsuse kogumine, võimu haaramine ja seejärel võimutäiuse saavutamine. See lähenemine on kasulikum, sest rõhutab, et fašism “ei kordu kunagi”, vaid võtab igale kontekstile omaseid jooni (näiteks ei pruugi iga fašistlik liikumine olla antisemiitlik). Kõige kasulikum on Paxtoni lähenemine seepärast, et joonib alla, et mõistmaks neofašistlike liikumiste jõudu tänapäeval ei tohiks neid võrrelda mitte näiteks 1920ndate lõpu Itaaliaga, vaid Itaaliaga aastal 1920. või Weimari Saksamaaga 1920ndate keskel, kui need liikumised olid alles populaarsust kogumas, mitte oma võimu tipul.

Nüüd aga lugemismaterjalide juurde. Brasiilias, maailma rahvaarvult neljandas demokraatias valiti nädalavahetusel presidendiks Jair Bolsonaro, mees, kes on pühendanud oma hääle parlamendis Brasiilia sõjaväelise diktatuuri aegsele timukale Carlos Alberto Brilhante Ustrale, nimetanud valimisi “kasutuks”, nõudnud “30,000 inimese tapmist – kui mõned süütud inimesed surevad, siis “see on normaalne”, soovinud riigipööret ja uut diktatuuri, alandanud naisi, geisid ja põlisrahvustest brasiillasi. Bolsonaro sõnavõttudest ja vaadetest saab ülevaate siit New York Times’i artiklist ja LA Review of Booksi ajakirjanduslikust reportaažist. Bolsonaro toetajaskonnast saab ülevaate siit Boston Review artiklist.

Miks peaks Eesti lugejat huvitama teisel pool maakera asuva riigi sisepoliitika? Osaliselt seepärast, et Bolsonaro tuli võimule samasuguse retoorika najal, mida kuuleb ka meie kodumandril; osaliselt aga seetõttu, et suure osa Brasiilia territooriumist moodustab Amazonase vihmamets ning seal on Bolsonaro lubanud toimetada viisil, mis ilmselt viilib maha üsnagi märgatava osa neist 12st aastast, mis meil on jäänud katastroofiliste globaalsete kliimamuutuste vältimiseks.

Omaette huvitav on seeria vandenõuteooriaid, mis seostavad omavahel põgenikud, juudi soost ettevõtja George Sorosi ja enamik maailma liberaale ja vasakpoolseid. See retoorika peaks tunduma tuttav igaühele, kes on möödunud sajandi alguse ajalooga tegelenud; olgu siin näiteks üks võrdlus 20. sajandi alguse prantsuse antisemitismiga. Just säärast materjali luges nädalavahetusel Pittsburghis tegutsenud paremäärmuslik terrorist ja sedasama vandenõuteooriat on levitanud ka USA esindajatekoja liige Matt Gaetz ning sellele on vihjanud ka USA president Trump. Arvestades taolise retoorika pikka ajalugu on naiivne väita, et nad ei oleks teadlikud selle mõjust vägivaldsetele paremäärmuslastele. Parimal juhul on Gaetzi-taolised rahvaesindajad vastutustundetud, halvimal juhul vaenu õhutavad.

Olgu lugejale siinkohal meenutuseks George Sorosi keskne roll Ungari liidri valimiskampaania põhikollina ning ka ülevaade erinevate Sorosiga seotud vandenõuteooriate antisemiitlikust taustast (sellele on tähelepanu juhtinud ka konservatiivne ajakiri The National Review). Lisaks ka üks artikkel Sorosi-vandenõudest Euroopa poliitikas ning selle vandenõužanri pikast-pikast ajaloost.

Viimaks tasub lugeda Simon Wren-Lewise arvustust majandusajaloolase Adam Tooze’i raamatule 2008. aasta globaalsest finantskriisist, mis rõhutab kriisi (õigemine selle käpardliku haldamise) rolli populistliku paremäärmusluse sütitamisel Euroopas ning Adam Hochschildi ülevaadet Esimese maailmasõja lõpust ning selle järelmitest, mis lõppesid teadagi kus. Elame huvitaval ajal.

Märt:

Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi kirjutasin Vikerkaares Sokali müstifikatsioonist. Füüsik Alan Sokalil õnnestus kultuuriteadusajakirja Social Text sokutada peamiselt mõttetustest ja žargoonist koosnev paroodiline kirjatükk “Piiridest üle astudes: Kvantgravitatsiooni transformatiivse hermeneutika poole”. Ta tahtis järele proovida, kas tähtis ajakiri on nõus avaldama midagi täiesti jaburat, kui see klapib toimetajate ideoloogiliste eelarvamustega. Sügavam ajend oli mure populaarsete “sotsiaalkonstruktivistlike” mõttesuundade pärast, mis eitavad objektiivset reaalsust. Sellest vallandusid nn teadussõjad, ka mõttevahetus küsimuse üle, milline roll saab üldse fundamentaalteadustel olla meie maailmavaate suunamisel. Eriti sõjajärgses prantsuse mõttes on näiteid, kus mõnest matemaatilisest, füüsikalisest või keemia-alasest sissevaatest hüpatakse maailmavaateliste järeldusteni ja püütakse nendega põhjendada näiteks anarhistlikku, kommunistlikku või liberaalset poliitikat (nt Deleuze, Badiou, Prigogine). Bioloogia ühiskondlik-poliitilised mõjud, nt sotsiaaldarvinismi ja rassiteooriate näol on veelgi ilmsemad.

Eelmisel aastal leidis aga kolmest teadlasest koosnev meeskond, et Sokali temp ununes liiga kiiresti, sest ta kirjutas ainult ühe artikli.  Helen Pluckrose, James A. Lindsay ja Peter Boghossian võtsid asja laiemalt ette, süvenesid postmodernistliku kultuuriteaduse literatuuri ning hakkasid produtseerima varinimede all hulgi jampsartikleid (ühes näiteks tõsteti ümber lauseid “Mein Kampfist”, asendades “juudid” “meestega”). Kiiresti valmisvorbitud 20 artiklist aktsepteeriti eelretsenseeritavates teadusajakirjades seitse. Veel mõned olid teel avaldamise poole, enne kui autorid pidid oma blufi paljastama. Müstifikaatorite sihtmärgiks olid soouuringud, maskuliinsuse uuringud, queer studies, seksuaalsuse uuringud, tüseduse uuringud, sotsioloogia (tõsi, selles distsipliinis ei õnnestunud jalga ukse vahele saada) ja pedagoogika. Raske on salata, et midagi peab olema mäda nende valdkondadega, mille müstifikaatorite trio ristib – ilmselt liiga laia joonega, sest seal tegeldakse küllap ka muude asjadega – “vimmateadusteks” (grievance studies).  Täpsema ülevaate avaldatud absurdsustest ning eelretsensentide positiivsetest hinnangutest saab Areo võrguajakirjast.

Probleem ei paista olevat siiski ainult selles, et ühe sotsiaal- ja kultuuriteaduste niši on hõivanud ideoloogilised eelarvamused, mistõttu seal on hõlbus publitseerida jampsi. (Eestis minu teada mainitud “vimmateadustega” vähemalt institutsionaalsel tasandil ei tegeletagi.) Osa probleemist seisneb ka humanitaaria üldisemas kalduvuses suhteliselt lihtsaid tähelepanekuid paksu žargooni sisse mässida – küllap teaduslikuma mulje jätmiseks –, nimedepildumises ning moeahvide diktaadis.

Laiem probleem on aga see, et mõnevõrra sarnaseid, kuid teisalt väga erinevaid jamasid tuleb ette ka “respektaablimates” distsipliinides. Nn replitseeritavuse kriisist, asjaolust, et sageli ei õnnestu katseid samasuguste tulemustega korrata, on siin juba varemgi juttu olnud. Noah Smith kirjutab Bloombergis sellest, kuidas näiteks majandusteaduses ei õnnestu isegi samade andmete statistilise analüüsi puhul tihti samade järeldusteni jõuda. Tom Bartlett esitab The Chronicle of Higher Education’is reportaaži jampsijahtijatest psühholoogias. Need on hoopis isesugused probleemid, mis ei tulene niivõrd poliitilistest eelarvamustest ega žargoonist, vaid statistiliste meetodite  ning põhjuslikkuse mõiste läbimõtlematust kasutamisest ning aktsepteeritavuse standardite ebakindlusest. (Veel hoopis iselaadi kriis näib kummitavat teoreetilist füüsikat, milles vohavatel uutel spekulatiivsetel teooriatel paistab puuduvat vähimgi eksperimentaalse tõendamise šanss: teooriaid aktsepteeritakse pigem nende ilu ja loogilise veenvuse, mitte aga testitavuse alusel. Sellealastest vaidlustest kirjutati mõne aasta eest Quantas.)

Üldiselt peetakse teadusliku taseme kullaprooviks millegipärast avaldamist eelretsenseeritavates žurnaalides. (Seda, kuidas süsteemi on võimalik väänata, on Eesti kontekstis käsitlenud nt Priit Pärnapuu. ) Eelretsenseerimise nüristavast toimest räägib filosoof Tim Crane äsjases TLS-is. See surub argumentatiivsele filosoofiale peale tarbetu pedantsuse. Aasta tagasi vaatles sama küsimust laiemalt matemaatik Timothy Gowers (kes meenutab artikli algul, kuidas 1998 avaldas tähtis meditsiiniajakiri Lancet artikli rõugevaktsiini ja autismi seostest, mis andis tuge vaktsineerimisvastasele liikumisele, mis on tänaseks tõenäoliselt põhjustanud sadu surmasid.) Gowers leiab üldiselt, et anonüümne eelretsenseerimine teadusajakirjas ei ole mingi imerohi, ning matemaatika ongi sellest loobunud onlain publitseerimise kasuks. On ka leitud, et vähemalt humanitaarias kuni 60ndate aastateni valitsenud süsteem, kus avaldamise üle otsustas ajakirjatoimetuse hinnang, polnud põrmugi halvem. Kollegiaalsel eelretsenseerimisel põhinev hindamissüsteem soosib konsensuslikku tõeteooriat: koer on neljajalgne, keda teised sarnased neljajalgsed koerana tunnustavad. Teadus on see, mida teised teadlased teadusena tunnustavad. Hea küll, lisaks kollegiaalsele tunnustusele on siiski ka teaduslik meetod ja faktid jms.

Kõik see on osa veel laiemast nn ekspertiisikriisist. Eksperte ei usaldata enam. Ja kuidas neid usaldadagi, kui isegi Eesti Teaduste Akadeemiassegi on kuulunud neid, kes eitavad inimese põhjustatud kliimasoojenemist?  Ei maksa rääkidagai antiintellektuaalsetest konservatiivsetest arvamusliidritest, kelle veskile teaduste siseprobleemid ohtralt vett kallavad, ning kes on suutnud ennast vist siiralt veenda, et ka Eesti ülikoolid on kohe-kohe langemas postmodernistlike barbarite saagiks. Barbarite oht varitseb ülikoole tõepoolest, aga see ei lähtu niivõrd “postmodernismist”, ammugi mitte tontlikust “kultuurimarksismist”, vaid nendest bürokraatlikest ärijuhtimismudelitest, mida võiks soovi korda tembeldada ka “neoliberalistlikeks”.

Ja lõpetuseks: üks Sokali kunagise rünnaku märklaudu oli prantsuse mõtleja Bruno Latour, kes on 1970-ndatest peale antropoloogipilguga uurinud neid teaduslikke vabrikuid, milles valmib teaduslike teadmiste vorst. Nüüd on New York Times’i nädalalõpulisa avaldanud pika reportaaži tema tegemistest ning püüdlustest rakendada oma sotsiaalset konstruktivismi teaduse kõikumalöönud prestiiži teenistusse. (Tahes tahtmata meenus seda lugedes ütlus teatud tüüpi sõpradest, kelle olemasolul pole vaenlasi enam tarviski.)

PS. Veendumaks, et ka arvutiteadus pole mingi õige teadus, külastage lehekülge: https://pdos.csail.mit.edu/archive/scigen/ . Sarnaselt juba ammuste tekstigeneraatoritega, nagu nt postmodernistliku jama generaator, produtseerib see arvutiteaduslikke ettekandeid, mida mõni konverents, kuigi mitte veel ajakiri, olevat juba ka aktsepteerinud.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon