Juunikuine Vikerkaar pakub lugusid kõigest sellest, mida suurelt suveltki oodata – kultuurielamustest, kirjandusest ja toidust.
Ingrid Ruudi kirjutab Jaapani Teshima saare kunstimuuseumi külastusest. Seal saadud ruumikogemus ajendab mõtisklusi asketismi võimalikkusest ühiskonnas, kus minimalismistki on saanud tarbimismudel. Kas muutunud on maailm meie ümber või inimene ise, tema tähelepanelikkus ja imestamisvõime? Ometi võimaldab just pisiasjadele keskendumine taas maailma suhtes tundlikkust harjutada. Suvi on paljude jaoks aeg, mil elu on pisut poorsem ning lubab argipäeva väikestel naudingutel taas kohustuste kolosside vahelt selgemini esile tõusta. See on aeg, mil taas vaimustuda väikestest asjadest – olgu siis ajendiks uudne ruumikogemus või amps, mis kannab eneses rohkem kui vaid toiteväärtust.
Üheks käepärasemaks naudingute allikaks ongi inimesele ikka olnud toit. Aga mis siis, kui eine, mis sind kosutama ja toetama peaks, sulle hoopis ohtlikuks osutub? Kadri Kroon võtab kirjutises „Imetajate allergia” vaatluse alla inimeste muutuva suhte toiduga, kirjutades kogemuspõhiselt – nii kliendi kui kostitajana – toidutalumatuste ja allergeenide maailmast. Essee vaatleb juurpõhjuseid, miks aina suurem osa toidust meie keha, aju ja seedimist hoopis kahjustada võib ning kuidas muutunud vajadused inimese elu muudavad. Lõpetuseks jagab Kroon ka praktilisi soovitusi, mida toitlustusasutused omalt poolt teha saavad, et väljas einestamise kogemus endiselt ohutu ja meeldiv oleks.
Lisaks Ingrid Ruudile kirjutab erilisest ruumikogemusest veel Kai Kask, kes võttis ette sõidu Vargamäele, et külastada luuletaja Maarja-Liis Möldri ja kunstnik Kelli Gedvili näitust „Poodu majas nöörist. Üles Vargamäele”. Eesti kirjanduse tüviteksti valgel vaadati seal otsa eestlaste hingeelule. Kohavaim ja sellest tõukuv looming suutsid vana karjalaudagi hubaseks teraapiaruumiks muuta. Kui Ruudi kirjutab moodsa inimese janust kaotatud lihtsuse järele, siis Kai Kask leiab, et ohtrale jõudeajale vaatamata igatseb osa eestlasest ikka tagasi Vargamäele. Olgu või tegu nädalavahetuse väljasõiduga või paari tomatitaimega rõdupiirdel, võib näppude mulda pistmine ka keerulistele meeleseisunditele ootamatatut maandust pakkuda.
Veel on numbris kultuuriloolisi palasid Bruno Möldrilt, Tiit Hennostelt ja Ave Taavetilt. Mölder vaatab tagasi 1986. aasta sügisesse, mil äsja eesti keeles ilmunud Voltaire´i „Filosoofiline sõnaraamat” algatas laiema ühiskondliku debati sellest, kuidas, mida ja miks filosoofia vallas eesti keelde tõkida. Tõlkeküsimustega tegeleb mõneti ka Tiit Hennoste, kes loeb „Tõe ja õiguse” esimese osa kommenteeritud väljaannet. Joonealused märkused püüavad küll tänapäevast lugejat teosele lähemale aidata, kuid muudavad lugemiskogemuse paratamatult ka katkendlikumaks. Kommentaaride lisamise teeb keerulisemaks seegi, et filoloogilistel kommenteerijatel puudub tänini ühtne teoreetiline jalgealune, millele toetuda.
Ave Taavet tutvustab aga Karl August Hindrey pilkeajakirjas Sädemed ilmunud karikatuuriloomingut. Tehniliselt ei ole Hindrey küll eesti kunstiloo säravaim karikaturist, kuid kahtlemata üks viljakamaid ja laiahaardelisemaid joonistajaid, keda siinne ajakirjandusmaastik näinud on.
Loodame, et suvi pakub vaikseid rõõme ja kosutavaid elamusi. Et värsket lugemist jaguks aga aasta ringi, tasub vormistada Vikerkaare püsitellimus: https://tellimine.ee/est/ajakirjad/vikerkaar
