Looduse hüvede toomine linna
Oktoober, 2019Linn on evolutsiooniliselt väga uus nähtus. Läbi inimkonna ajaloo oleme elanud hõredalt asustatud maapiirkondades. Linnadesse koondumine võttis suurema hoo sisse alles 20. sajandil ning nüüdseks elab linnades enam kui pool inimkonnast.
Need mõnisada aastat linnaelu on evolutsioonibioloogiliselt vaid kui silmapilk, mistõttu võib eeldada, et liigina ei ole me linnaeluga jõudnud kohastuda. Sellel, miks me linnakärast eemal, värskes õhus ja roheluses ennast hästi, lõõgastunult ning rahunenult tunneme, on selge evolutsiooniline põhjus. See on nagu filtri eemaldamine meie linnastunud keskkonnas elatud elult. Niimoodi me peaksimegi ennast loomulikus keskkonnas enamasti tundma.
Linn praegusel kujul ei ole seega inimesele looduslik, loomulik elukeskkond. Tänapäeva linnu iseloomustab kõrge õhureostus, müratase, valgusreostus, roheluse ja elurikkuse nappus. Maapind on kaetud läbimatu sillutisega, ja kui parkidele-rohealadele ongi ruumi jäetud, täidetakse see ruum liigivaese ja võõrliikidest koosneva kooslusega. Rohealade hooldamisega muruniidukite ja lehepuhurite abil kaasneb rohkelt heli- ja õhureostust.
Linnade madal elurikkus peaks olema inimese jaoks selge hoiatus – tingimused, mis muudavad linna ebasobivaks teistele liikidele, mõjuvad negatiivselt ka meile endile. Linnaelu negatiivsed pooled tekitavad stressi, halvendavad tervist ning suurendavad agressiivsust nii inimestel kui ka teistel loomadel.
Kuigi on teada, et müra ning roheluse puudus tekitab stressi, õhureostus hingamisteede haigusi ja valgusreostus vähki, on inimesed linnades keskmiselt siiski tervemad kui maal. Maapiirkondades elamine on seotud väiksema liikumisaktiivsusega ja suurema ülekaaluga (näiteks tööl- ja poeskäigud tuleb enamasti teha autoga, linnas aga jõuab kohale jalutades või rattaga) ning arstiabi kehvema kättesaadavusega. Linnakeskkonna tervistkahjustav mõju on seega osaliselt peidetud, kuid ometi ei ole kahtlust, et meie tervis linnades võiks olla veel parem.
Millised on hüved, mida linn praegusel kujul meile pakub? Inimestel on linnas lihtsam leida eluks vajalikke ressursse: tööd, mis toob leiva lauale, elupaika, suhtlemisvõimalusi, meelelahutust, turvatunnet. Tegelikult kolivad samadel põhjustel linna ka paljud metsloomad, sh linnud. Linnades on nende jaoks maapiirkonnaga võrreldes madalam kisklusrisk (suurem turvalisus), parem aastaringne toidu kättesaadavus (ressursid) ning struktuursem maastik, mis pakub rohkelt võimalikke elupaiku (ja suhtlemisvõimalusi). Näiteks kodutuvide jaoks, kes põlvnevad kaljudel pesitsevatest kaljutuvidest, on kõrged kivised linnahooned nagu kunstkaljude paradiis.
Üha rohkem looduslikke liike ongi kolimas linnadesse. Selle üheks põhjuseks võib küll olla linnade üha laienev pindala, kuid samas on linnade all praegu siiski vaid protsent-paar kogu maismaast. Pigem on põhjuseks see, et ka maapiirkonnad ei ole enam suures osas looduslikud elupaigad. Üha suurem osa maast on mõjutatud inimtegevusest – maapiirkondi katab (reeglina väga liigivaene) põllumajandusmaastik, mida läbib risti-rästi elupaiku killustav teedevõrgustik, inimasulatest lähtuv reostus ning loodusressursside ületarbimine jõuavad üha enamatesse elupaikadesse. Hinnanguliselt on inimtegevusest päris puutumata veel vaid 5% Maa elupaikadest.
On selge, et oma eelised on nii linnaelul kui ka maaelul. Jagagem need eelised siin kahte kategooriasse. Esiteks linnaelu hüved: ressursside kättesaadavus, turvalisus, liikumisvõimalused, suhtlemisvõimalused. Teiseks kategooriaks on looduse hüved ehk klassikalised ökosüsteemiteenused. Nende hulka kuuluvad tugiteenused (aineringe, mullateke, fotosüntees, elupaigad), reguleerivad teenused (mh vee-, õhu- ja mullakvaliteet, tolmeldamine), varustusteenused (toit, puhas vesi, materjalid), kultuuriteenused (nauding, lõõgastumine, uued teadmised loodusest).
Inimesele ideaalne elupaik kombineeriks mõlemad hüvede kategooriad. Kas aga rohkem looduse hüvesid linna tuues võiksime kaotada midagi linnaelu hüvedest või võiks nende hüvede arendamine toimuda käsikäes, üksteist võimendavana?
Vaatame looduse hüvede arendamise võimalusi linnas teenusetüüpide kaupa. Esiteks tugiteenused. Rohkem rohelust linnas tähendab paremat ja puhtamat õhku. Kohalike taimeliikidega koosluste rajamine parkidesse viib putukate liigirikkuse tõusule ning tõstab seega tolmeldajate arvukust. Pargid, kust sügisesi lehti piinliku hoolega kokku ei kraabita (või veel hullem – lehepuhuriga puhuta!), toetavad mullatekkeprotsesse, mis omakorda rajab eeldused liigirikkamale taimekooslusele. Putukate liigirikkuse suurenemisega suureneb ka nahkhiirte ja lindude toidubaas.
Kõige liigirikkamad kooslused Eestis on puisniidud ja poollooduslikud rohumaad, mida inimene regulaarselt, kuid madala intensiivsusega hooldab. Ideaalne variant oleks sellisteks kujundada pargid (ja ka teeääred) linnades. See tähendab, et iganädalase müra- ja õhureostuserikka niitmise asemel võiks parke niita vaid paar korda suve jooksul, võimalusel kasutades müravabu vahendeid (näiteks elektrilised robotniidukid). Huvitav, kuid vastuolulisem idee oleks maastikuhooldusesse tagasi tuua ka vikatid ja rohusööjad loomad (lambad, kitsed, veised, hobused).
Putukate liigirikkusega jõudsime otsapidi juba ka reguleerivate teenusteni, mille hulka kuulub tolmeldamine, mis suurendab viljapuude saagikust. Linnapargid, tänavaääred ja aiad võiksid olla viljapuude ja -põõsaste oaasideks, kust linnakodanikud töölt koju jalutades saaki saaksid noppida. Et need viljad oleksid puhtad, tuleb loomulikult näha vaeva linnade õhureostuse vähendamisega. Sellega seoses tuleks vähendada liikluskoormust linnades, aga nagu nägime, on võimalus jala tööle minna üks linnahüvede liikidest, mis parandab inimeste tervist.
Autoliikluse piiramine (või isegi keelamine) linnas vähendaks mitte ainult reostust, vaid ka lärmi ning õnnetuste hulka. Muidugi peavad olema inimestele kättesaadavad mugavad alternatiivid – näiteks jalgrattarenditeenus ja rohkelt rattateid ning vaikne ja keskkonnasõbralik ühistranspordivõrk, samuti võimalus hoida autosid pikemateks sõitudeks äärelinnades valve all olevates parklates või garaažides.
Varustusteenuste hulka kuulub juba eelmainitud võimalus linnas kohalikku toitu kasvatada. Linnaaedade rajamist tuleks õpetada ja soodustada, ka parkides võiks olla inimestel võimalik näha toitu kasvamas nii puu otsas kui peenral. Miks mitte pakkuda lisaks koristusteenusele peenrarohimisteenust, et ka laisem linnainimene saaks oma aiast või rõdu/katusepeenralt supirohelist ja redist. Olgu sel kasvõi hariduslik eesmärk, parandada tänapäeva inimese arusaama sellest, kust toit tuleb. Toit tuleb loodusest ja puhas toit tuleb puhtast loodusest. Toidukasvatamise nägemine linnamiljöös võiks anda inimestele lisamotivatsiooni keskkonda puhtana hoida. Anonüümselt põllult anonüümsele kaupluseletile justkui võluväel ilmuv toit ei pane tarbijat mõtlema, kas õhk ja vesi selle toidu kasvatamispaigas oli puhas või mitte (ja on tõenäoline, et ei olnud).
Parem arusaam keskkonnakaitse vajadusest kuulub kultuuriteenuste alla, koos võimalusega looduses lõõgastuda ja loodust nautida. Liigirikkad ja õierohked puisniidud parkides, rõkkav linnulaul liiklusmüra asemel, värske ja puhas õhk, rohtu söövad kitsed-lambad, tee äärest nopitud õun või tillivars on eespool toodud ideedest mõned näited, mis kahtlemata võiksid suurendada inimeste võimalusi linnaelust naudingut tunda.
Linnade areng ja inimeste võimalused linnaelu hüvesid nautida ei pea tulema looduse hüvede ja elurikkuse arvelt, vastupidi, need hüved võivad üksteist vastastikku hoopis võimendada. Mitte ükski linnaelu hüvedest ei kannataks selle tõttu, et me teadlikult arendame võimalusi nautida looduse hüvesid linnas. Selline looduse ja linnaelu hüvesid kombineeriv ideaallinn on väga võimalik, ja see on võimalik Eestis, kus linnade suhteline väiksus on eeliseks pilootprojektide käivitamisel. Loodusteadlaste, inseneride ja linnaarhitektide koostöös võiksime ette võtta midagi sellist, mis oleks eeskujuks kogu maailmale.
