Rohepesu ja kliimadiskursus

LAURA VILBIKS

Istun murul keset Arvamusfestivaliks üles löödud Paide Vallimäge ja kuulan arutelu tehnoloogia mõjust ökoloogilisele jalajäljele. Teiste seas võtab laval sõna ka Telia Eesti tehnoloogiajuht, kes kiidab ettevõtte initsiatiivi kaardistada kogu oma ökoloogiline jalajälg. Ent väga kiiresti avastas Telia, et ligikaudu 97% nende jalajäljest asub väljaspool nende ettevõtte piire – keskkonnamõju kaardistamiseks tuleb seda teavet paluda arvukatelt tarnijatelt ja tootjatelt. Kõik tarneahela lülid aga ei väljasta andmeid ühtviisi ausalt ja läbipaistvalt, rääkimata sellest, et paljud ettevõtted ei oma vähimatki ülevaadet oma ökoloogilise jalajälje ulatusest. Nii ongi ettevõtetel nagu Telia lihtne öelda, et me sooviks küll oma ökoloogilist jalajälge minimeerida, aga mis parata, meie võim on piiratud.

Kahjuks on aga kliimasoojenemisega võitlemises võtmemängijaks just need suurtootjad, kes oma ressursikasutust ega süsihappegaasi emissioone ei avalikusta. Või kui ka avalikustavad, siis on tavakodanikul äärmiselt raske nende väidete tõesust hinnata. Kust alates on tegu rohepesuga ja mida saab arvata pelgalt puuduliku kompetentsi arvele? Kui firma väidab, et vähendab süsihappegaasi heitekoguseid, aga arvestab transpordikulude all ainult töötajate ärireise, mitte tarneahelast pärinevaid transpordi heitekoguseid, siis kas tegemist on rohepesuga? Kas firma, mille põhitegevus toodab tohututes kogustes kasvuhoonegaase, kuid mis tasakaalustab saastet samaväärses koguses, toetades mõnes piirkonnas uue metsa istutamist, on puhta südametunnistusega? Lihtsaid vastuseid pole.

Ühest küljest on igati tänuväärne, et keskkonnahoid on moodne. Kui see seda poleks, ei astuks ka ettevõtjad ja poliitikud samme, et ajaga kaasas käia ja kodanike kõrgenenud nõudmistele vastata. Kuid samas ei ole meil aega, et oodata ära tasapisi evolutsioneeruvat protsessi. Poliitika peab muutuma praegu. Juba 1980ndatel tekkinud rohepesu kontseptsioon pole midagi uut, kuid see on kliimamuutuste katastroofiliste tagajärgede lähenedes üha aktuaalsem. 2010. aastatel oleme lühikeste vahedega näinud rohkem ekstreemseid ilmanähtusi kui kunagi varem, kulminatsiooniga kaootilisel 2020. aastal, mil inimesed on lisaks viirusepuhangule pidanud vastamisi seisma ka rekordilise arvu metsatulekahjude ja üleujutustega.[1] Valisin viimast kümnendit defineerivaks trendiks just rohepesu, sest vahe keskkondliku tegelikkuse ja ühiskondlikus arutelus kujutatu vahel on viimastel aastatel üha suurenenud. Mida rohkem me kliimamuutuste mõjusid näeme ja muutuste vajalikkust mõistame, seda enam tahavad rahva suurenenud ootustele vastata ka poliitikud ja ettevõtted. Viimaste jaoks võib aga eesmärgiks ollagi pelgalt tarbija ootustele vastamine, mitte niivõrd tegelik kliimakriisi leevendamine oma tegevuse muutmise teel. Sellest ebakõlast sünnibki rohepesu, kus heausklik tarbija arvab, et end rohelisena reklaamiv ettevõte jagab samu väärtusi, aga tegelikult on ettevõtte jaoks esikohal majanduslik kasu. Kui laseme neil ebakõladel samas trendis paisuda ka järgmistel kümnenditel, peame ühel hetkel seisma silmitsi omaloodud võltskuvandi purunemisega. See ei saa olema ilus.

Viimasel kümnendil sai ka selgemaks kui kunagi varem, et ilma siduvate – ma rõhutan, siduvate! – rahvusvaheliste kokkulepeteta ja ühiste standarditeta laiaulatuslikke muutusi ei toimu. Selle aasta novembris lahkub Pariisi kliimaleppest olulisim osaleja USA ning paljud teised leppe sõlminutest pole seatud eesmärke saavutanud.[2] Kümned tuhanded teadlased on meile aga korduvalt meenutanud, et kui tahame vähegi oma praegust elukvaliteeti säilitada, peame tegema julgeid ja drastilisi muutusi oma elukorralduses.[3] Kui me ei loo vastastikuseid kohustusi ega sea ühiseid standardeid sellele, millised heitekogused on aktsepteeritavad, kui me ei defineeri tühitähistajaid nagu „jätkusuutlik“, „säästlik“ ja „roheline“, siis jääb riikidele ja ettevõtetele vaba voli oma saastemahtu ja selle turundamist valida.

Enda tegelikkusest rohelisemana näitamine on aga saanud niivõrd tavapäraseks, et tundub isegi banaalne sellele osutada. Kui viiskümmend aastat tagasi jõudsid avalikkuse teadvusesse esimesed hoiatused kliimasoojenemise eest, tegeles fossiilkütuste lobi peamiselt nende väidete ignoreerimise ja tagasilükkamisega. Ajapikku on planeedi suurimad saastajad pidanud aga oma kommunikatsiooni täielikult ümber hindama. Nüüdseks oleme harjunud nägema sponsoreeritud artikleid maailma suurimatelt naftatootmiskontsernidelt, mis kujutavad end kliimainnovatsiooni juhtidena. Konkurents kõige rohelisema saastaja tiitlile on tihe. Alles jõudis Briti naftaettevõte BP selle aasta veebruaris teada anda, et plaanib saavutada süsinikuneutraalsuse aastaks 2050,[4] kui paari kuu pärast kuulutas sama uudist ka Royal Dutch Shell.[5] Kui aga lubadusi täpsemalt uurida, jäävad silma ilusad sõnad ja mitte kuigi palju tõsiseid ponnistusi. Kliimaaktivistide sõnul peaksid need plaanid sisaldama ka lubadust edaspidi nafta ja gaasi puurimist vähendada,[6] mitte ainult lubadust kompenseerida juba tehtud kahju, lükates raha CO2 siduvatesse projektidesse, samal ajal fossiilkütuste tootmismahte jätkuvalt suurendades. Loomulikult on naftahiiglased läinud kergema vastupanu teed. Kui palju me saame üldse usaldada ettevõtet nagu BP, mis alles hiljuti mõjutas Trumpi administratsiooni muutma enda kasuks keskkonnakaitseseadust – muuhulgas viisil, mis laseb BP projektidel pääseda keskkonnamõjude hindamisest?[7] Ettevõtete loodud võltskuvandite maailmas orienteerumine nõuab kannatlikkust ja aega süvenemiseks, mida igapäevasel infoühiskonna kiirtarbijal ei ole. Nii õnnestubki suurtel saastajatel end kõigi silme all ümber kujundada jätkusuutliku arengu eestkõnelejateks.

Tegemist pole aga pelgalt rohepesuga. Kui peaksime muretsema ainult teatud toodete tegelikust keskkonnasõbralikumana esitamise pärast, oleksid lahendused käeulatuses. Paljudes riikides on eksitavad reklaamid juba keelatud ning riiklikku kontrolli tootjate esitatud väidete üle on võimalik alati tugevdada. Ka Eesti reklaamiseaduse § 3 lg 4 järgi ei tohi reklaam „sisaldada sõnu „keskkonnasõbralik“ ja „ökoloogiliselt ohutu“ ning muid sama tähendusega sõnu või väljendeid, kui puudub sellekohane tõendusmaterjal“.[8] Samuti võeti Euroopa Liidus sel aastal vastu uued rohepesuvastased reeglid, mis lubavad majandustegevust keskkonnasäästlikuks nimetada ainult juhul, kui see ei ole vastuolus etteseatud kuue eesmärgiga.[9] Need meetmed tegelevad aga ainult otseste valeväidetega, mille tõttu jääb laiem keskkonnateemaline diskursus tihti tähelepanuta.

Infoväljad, millega me iga päev kontaktis oleme, edastavad kõik teatud viisil raamistatud sisu. Aja jooksul kujuneb meil välja raamide süsteem, kuhu uusi teadmisi paigutada ja mille kaudu maailmaga suhestuda. Nii ei asetu ka kliima- ja keskkonnateemaline info tühjale kohale, vaid seostub eesolevaga. Milline see eesolev on? Julgen väita, et praeguseks hetkeks on kliimadiskursus triivinud tegelikkusest niivõrd kaugele, et on omandanud vaatemängulise iseloomu. Reklaamid, meelelahutus ja poliitilised sõnumid, mis meie arusaamu kujundavad, toimetavad mingisugusel abstraktsel tasandil, millel ei ole enam sidet tegeliku looduskeskkondliku reaalsusega. Sellel, et tunneme end paremini, kui võtame poeriiulilt rohelise logo ja pruunika pakendiga toote, ei pruugi olla mingit sidet selle valiku keskkonnamõjuga. „Rohelised“ sõnumid kuulsustelt, poliitikutelt ja ettevõtjatelt panevad meid tuleviku pärast vähem muretsema ja kutsuvad tarbima – tarbimine on ju õigustatud, kui tegemist on „hea“ tootega. Peitugu see headus milles iganes, kasvõi armsas pandakarus pakendil. Tähelepanu saavad tühjad loosungid loodusega kontakti säilitamisest ja teadlikkuse suurendamisest, mitte kuivad praktilised ettepanekud, mis tegelikke tulemusi tooksid. Millest selline dissonants tuleneb?

Siin mängivad rolli nii inimesele omane kergema vastupanu teed minek kui ka meid ümbritsevate süsteemide jäikus, mis seda kergemat vastupanu soosib. Lihtsaim viis probleemist vabanemiseks on jaanalinnutehnika – kaota vaid probleemi allikas vaateväljast ja kohe hakkab kergem. Jaanalinnutehnikat on keskkonnaprobleemidega võitlemiseks kasutatud juba sajandeid. Tihti on muutust tagant lükanud mõni sotsiaalne probleem, mitte otseselt mure keskkonna pärast – näiteks olid 19. ja varasel 20. sajandil paremate kanalisatsioonisüsteemide loomise ajendiks haiguspuhangud. Kui reovesi aga silma alt ära peideti, ei olnud põhjust mõnda aega sellele mõelda, sest sanitaarsusliikumine oli oma tahtmise saavutanud ja tänavad enam ei haisenud. Probleem tuli taas päevakorda veekogude reostusega, kui mõisteti, et ka filtreerimata reovee otse jõgedesse juhtimine pole kõige targem mõte. Ühekordsed ja lühiajalise perspektiiviga loodud lahendused ehitavad üles süsteeme, mis ei ole avatud muutustele. Praeguse kliimakriisi valguses vajame aga just võimalikult paindlikke ühiskonda ülalhoidvaid süsteeme, mis toetaksid enneolematult suurt siiret vanast süsteemist uude.

Sellise üleinimliku väljakutsega vastamisi seistes on arusaadav, miks oleme loonud ühiskonnana võltsreaalsuse, kus leiame rahuldust jätkusuutliku arengu illusioonis ja rohelises (edasi)tarbimises. Õigupärast ütleks Guy Debord, et tegemist polegi võltsreaalsusega, vaid täiesti reaalse, lõpuni välja arenenud vaatemänguühiskonnaga – „Seal, kus tegelik maailm muutub lihtsateks piltideks, muutuvad lihtsad pildid tegelikeks olijateks, hakkavad esile kutsuma hüpnootilist käitumist“.[10] Kohaga, kus me lihtsalt vastame kriitikale parema kommunikatsiooniga, mitte ei muuda praktikaid, mida kritiseeritakse. Kohaga, kus Statoilist saab mainekaalutlustel Equinor – ja miks mitte ka kohaga, kus Eesti Energia logo on roheline. Kohaga, kus kliimapoliitika peab valima taktikalisi nišše, et mitte jääda ette võimsatele ärihuvidele. Viimaks „allutabki vaatemäng endale elusad inimesed, kuna majanduse on nad juba täielikult allutanud“.[11]

Kas meil on lootust sellest süngest kohast pääseda? Tahaksin loota, et on. Kliimakriisis on küll juhtroll suurtel saastajatel, kuid siiski tahaksin välja tuua ka ühe teise vastumürgi totaalsele vaatemängustumisele, milleks on kodanikuvalvsus. Kodanik, kes mitte ainult ei lase end valitseda, vaid suhestub võimuga ja võimu poolt antava informatsiooniga kriitiliselt. Kes oskab rohepesu märgata ja viltust kliimadiskursust küsimuse alla seada. Selline hoiak ei teki iseenesest, vaid nõuab aega ja tööd. Oma osa on selles ka heal teaduskommunikatsioonil, et kodanik omaks baasteadmisi keskkonnasäästlikkusest ning ei langeks ökoeksitamise sohu. Ja võimalik, et järgmise kümnendi pärast olemegi saavutanud olukorra, kus kriitiliselt ei mõtle mitte ainult Paide Vallimäel istuvad kodanikud, vaid igaüks, kes mõne eksliku kuvandiga silmitsi seisab. Ainult kriitika teeb vaatemängu nähtavaks.

[1] K. Pandey, More than 200 Natural Dis-asters across World in 1st Half of 2020; https://bit.ly/2GDSNo9.

[2] S. Leahy, Most Countries Aren’t Hitting 2030 Climate Goals, and Everyone Will Pay the Price. National Geographic, 05.11.2019.

[3] W. J. Ripple, C. Wolf jt, World Scientists’ Warning of a Climate Emergency. Bioscience,
2020, kd 70, nr 1.

[4] J. Ambrose, BP Sets Net Zero Carbon Target for 2050. The Guardian, 12.02.2020.

[5] J. Ambrose, Shell Unveils Plans to Become Net-Zero Carbon Company by 2050. The Guardian, 16.04.2020.

[6] E. Davies, Shell’s Vague Net Zero Plan Will Drive Us Deeper into the Climate Emergency. Greenpeace, 16.04.2020.

[7] J. Ambrose, Trump Weakened Environmental Laws after BP Lobbying. The Guardian, 23.01.2020.

[8] Reklaamiseadus. https://www.riigiteataja.ee/akt/RekS.

[9] Majandustegevus on Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud kriteeriumide järgi keskkonnasäästlik siis, kui see aitab kaasa vähemalt ühele järgnevatest eesmärkidest ning ei kahjusta oluliselt ühtegi teist: kliimamuutuste leevendamine; kliimamuutustega kohanemine; vee ja mereressursside säästev kasutamine ja kaitse; ringmajandusele üleminek; reostuse vältimine ja kontroll; bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamine. Council of the European Union, On the Establishment of a Framework to Facilitate Sustainable Investment, and Amending Regulation. 16.04.2020.

[10] G. Debord, Vaatemänguühiskond. Tlk A. Saar. Tallinn, 2013, lk 18.

[11] Sealsamas, lk 17.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk