Päriselu juurde tagasi tulles…

MIKAEL RAIHHELGAUZ

Õppisin tollal 10. klassis ja püüdsin olla „kultuurne“. Laenasin raamatukogust kohusetundlikult kaasaegset eesti luulet, lugesin kodus või bussis tublisti läbi, viisin tagasi. Ostsin Apollost Värskeid Rõhke. Tõtt-öelda, miski sealt eriti ei kõnetanud. Enamik loetud tekstidest meenutas hullunud enter-klahviga klaviatuuril kiirelt viksitud blogipostitusi. Aga kes olin mina, et kirjandusteaduse alal doktoriväitekirju kaitsnud kirjastajate, toimetajate ja kriitikute otsustes kahelda. Ei jäänudki muud üle, kui hambad ristis edasi lugeda…

Siis aga sattus mu kätte kogumik pealkirjaga „Kes kardab Sveta Grigorjevat?“. See oli pomm. Grigorjeva värsid raputasid südamepõhjani. Tekkis tunne, et paberil on mu enda mõtted ja eneseotsingud – ainult palju jõulisemas, häbematult julges vormis, mis temale nii omane. Olime ju klassikaaslastega tolles eas, kus juba algab kõigi väärtuste iseseisev (ümber)mõtestamine, ent samas ei ole koolist ja kodust suure süvenemiseta üles korjatud rahvusromantika mõjutused veel päriselt kadunud.

Nõnda siis küsisime sõpradega, kuidas saada eurooplasteks, jäädes samal ajal ka eestlasteks. Grigorjevaga koos aga küsisin endalt, kas olen üldse kunagi eestlane olnud. Kas ma olen „oma“? Ja kui ei ole, siis kuidas päriselt omaks saada? Kas aktiivsest osavõtust Eesti vaimu- ja ühiskonnaelust piisab? Grigorjeva läks ju palju kaugemale: loobus Svetast ja hakkas Sveaks. Järsku tuleks mulgi kellekski ümber kehastuda? Tõsi, eesnime probleemi mul pole, aga võin vajadusel ikka vene keele ära unustada ja Sinisesse Äratusse astuda – et oleks kindlam…

Debüütkogumiku avaldamise ajaks oli Sveta Grigorjeva oma kõhklustest jagu saanud. Ta mõistis, et ei pea end kellelegi selgitama, saab olla, kes ta on. Lõpuks jõudsin isegi samale järeldusele. Rahvusidentiteet on ühtepidi kogu aeg kohal: sööd tatart piima ja suhkruga, 9. mail pead oma peas suuri debatte ega lähe kuigi kergelt vanemate inimestega „sina“ peale üle. Teisalt ei ole võimalik sellele pidevalt tähelepanu pöörata. Elus on liiga palju põnevaid väljakutseid, et nende kõrvalt veel lakkamatult enda või kellegi teise päritolu analüüsida. Rahvuse mainimisest võib olla kasu, kui teatud gruppi kiusatakse või see satub ebaproportsionaalselt mingitesse kitsikustesse. Kuid isegi siis on ju tegemist vaid suurema ühiskondliku haiguse teatud asjaoluga. Kui rahvus – või kellegi identiteet laiemalt – satub järjepidevalt arutelu keskmesse, siis on midagi valesti. Meil on ju ometi piisavalt päris probleeme, millega tegelda.

Just päris inimeste päris probleemidest rääkis Sveta Grigorjeva oma roosiaia-kõnes augustis. Ta kõneles vaesusest, mida kogeb 300 000 eestimaalast, ebavõrdsetest võimalustest eneseteostuseks ja hariduse omandamiseks, väikelinna- ja magalaelu üldisest lootusetusest. See oli teadlik kõrvakiil avalikule maitsele: luuletaja ütles presidendi juurde kogunenud poliitilisele eliidile kõik, mida ta neist arvab. Ühed on oma vabaturu-fundamentalismiga liiga kaua elu hammasrataste vahele jäänuid ignoreerinud, teiste printsiibitu võimuiharus on lasknud kurjusel õide puhkeda, kolmandad ongi seesama kurjus, mis esitleb end ilmajäetute päästjana, ent praktikas tegeleb üksnes püksiaugueetikaga.

Esimesest minutist oli selge, et vihast reaktsiooni ei tule kaua oodata. Kõnes oli piisavalt kohti, millest soovi korral kinni haarata. Ootasin vastuseid stiilis: „Ah, et sa muretsed vaeste pärast? Aga ise tegeled maksustatava väärtuse loomise asemel maksumaksja raha eest luuletustega, mida loeb heal juhul paarsada intellektuaali! Ütled, et ei pahanda EKRE valijate peale, sest nad lähevad pseudoteemade õnge üksnes majanduslike probleemide tõttu? Ehk siis rahvas on nii loll, et ei suuda mõista, kes päriselt nende huve esindab?“ Miskipärast eeldasin rahulolematutelt valmidust kasvõi kõige pealiskaudsemal moel kõnes esinenud ebakõlasid tuvastada ja rünnata. Paraku ei tehtud sedagi. „Pff, mis seda Grigorjevat üldse kuulata – ta ju mingi ülbe venelane,“ resümeerisid meie kultuuriminister ja üks auväärt riigikogu liige.

Nende reaktsioon ei ole iseenesest kuidagi üllatav või tähelepanuväärne. Küll aga illustreerib kirjeldatud juhtum ühte viimase kümnendi kahetsusväärseimat poliitilist trendi. Suured majanduslik-sotsiaalsed probleemid jäävad tihtipeale tähelepanuta, kogu arutelu ja avalik huvi koonduvad aga hoopis mõne identiteediküsimuse ümber. Minu poliitiliselt teadlikult elatud aastate kolm kõige kuumemat teemat on olnud kooseluseadus, pagulased ja vene koolide tulevik. Esimese relevantsus inimesele, kes ise ei kavatse kellegagi kooselulepingut sõlmida, on ausalt öeldes siiamaani arusaamatuks jäänud. Pagulaste massilisel sissevoolul või vene koolide sulgemisel oleks võinud idee poolest olla suur mõju paljude elule, kui Eestis leiduks poliitilisi jõude, kellele nende projektide reaalne kordasaatmine päriselt huvi pakuks. Kuid usk (või lootus), et sellised jõud olemas on, näib parandamatu soovmõtlemisena. Eelviimane sotsist siseminister, kes Orbáni piiritarasid kaitses ja keeldus ettevõtjatega lisavälistööjõu importimist arutamast, paistab kummalise kandidaadina põlisrahva hävitamisele suunatud globalistliku vandenõu elluviimiseks. Kahtlusi tekitavad ka Reformierakonna lubadused venekeelsele haridusele ots peale teha, arvestades, et oma 17-aastase võimuloleku jooksul nad sellega hakkama ei saanud.

Eelnev ei tähenda muidugi seda, et mainitud teemad poleks üldse arutlemist väärt. Küsimus on proportsioonis ja energias, mida nendele kulutatakse. Kui arvamusveerge ja telesaateid täidab järjepidevalt võitlus mõnekümne migrandi või olemuslikult sümboolse seaduse vastu, siis tekib paratamatult küsimus meie prioriteetide kohta. Ei, mõte ei ole selles, et konservatiivid peaksid vaikima. Vastupidi, paljude teemade puhul oleksin väga huvitatud konstruktiivsest dialoogist – või miks mitte ka kirglikust lepitamatust debatist – eri leeride vahel.

Näiteks OECD hinnangul on 12% Eesti töökohtadest juba praegu täiesti automatiseeritavad ja 30% võivad lähiajal radikaalselt muutuda. Tehnoloogiliselt kiiremini arenevates riikides on vastavad siirded surunud paljud keskastme spetsialistid viletsasti tasustatud töökohtadele teenindussektoris või juhumajanduses. Kui Eesti automatiseerimise rongilt täiesti maha ei jää (ja oht on, kuna teadus- ja arendustegevusse investeeritakse meil oluliselt vähem kui Euroopas keskmiselt), satume tõenäoliselt sama väljakutsega silmitsi. Siinpuhul oleks siiralt huvitav teada, milline on konservatiivide plaan tagamaks jätkuvat heaolukasvu ka hoogu koguvate uuenduste kontekstis. Paraku ei tea ma isegi liberaalide ega sotsiaaldemokraatide plaanist midagi, sest meil toovad neid teemasid avalikkuse ette vaid üksikud asjatundjad, mitte poliitarvamuslik raskekahurvägi.

Kas miski eelnevalt kirjeldatust on aga 2010. aastate jaoks ainulaadne? Lahingud identiteediküsimuste üle olid olemas nii 10 kui ka 25 aastat tagasi. Kasvõi Andrei Hvostovi lugedes tundub, et varem olid need praegusest palju valulisemad – vähemalt eestlaste ning eestivenelaste suhete vallas. Ometi eristab taasiseseisvumisaegset identiteedipoliitikat tänasest teatud orgaanilisus. 50 okupatsiooniaastat jõudsid keelerühmade vahelistesse suhetesse piisavalt vimma koguda. Kui turumajanduse ülesehitamisel ning demokraatlike institutsioonide rajamisel sai lääneriikide eeskuju järgida, siis rahvusküsimuse lahendamine jäi suuremal määral kohaliku poliitilise kogukonna improvisatsiooni hooleks. Niisiis oli tollal identiteediga tegelemine suuresti vältimatu.

1990. aastatest saati on palju muutunud. Ehkki venestamine ja nõukogulik käsumajandus olid oma vaenulikkuses lahutamatud, tuli välja, et nende polaarsete vastandite – eesti rahvusluse ja globaalse kapitalismi – abielu ei ole nii harmooniline. Nõnda tekkis meie riiki kaks nähtamatute piirjoontega kogukonda: need, kes tormavad äsja avatud KFC restorani, oma krõbekanaihaluses kõike muud unustades, ja need, kes tahaksid samamoodi uue toiduketi hõrgutisi nautida, ent tunnevad muret söögisaali dekooris domineerivate võõrkeelsete tekstide pärast. Elu on kahtlemata igas mõttes paremaks läinud, kuid ühtset lõhedeta ühiskonda, milles kõik individuaalsed huvid on allutatud põhiseaduse preambulile, siiski ei saabunud.

Vahest on just see vastuolu soodustanud kohati täiesti põhjendamatut Ameerika olude projitseerimist kodumaale? Kui vabadusvõitlejate unistus ideaalsest Eestist ei ole täitunud, siis peab asi olema pahatahtlikes punaprofessorites või kulturnikutes, kes püüavad igat eluvaldkonda alatasa õõnestada. 2010. aastate identiteedipoliitilisi debatte eristabki lakkamatu varjatud konnotatsioonide otsimine. Nagu varem mainitud, leidub alati reaalselt tajutavaid kitsikusi, mis on teatud identiteediküsimustest lahutamatud. Ühendriikidele fikseeritud vaade muudab aga võimalike lahenduste üle arutlemise peaaegu võimatuks. Nõnda avastab inimene, kellele teevad muret rünnakud Tartus ja Tallinnas elavate mustanahaliste tudengite vastu, et peab kõigepealt kõik Black Lives Matter liikumise ettevõtmised ära õigustama. Samamoodi saab koduvägivalla või seksuaalse ahistamise ennetusega tegelev aktivist kuulda, et ta püüab hoopis sooideoloogiast pungil Trooja hobust sisse vedada.

„We’re all living in Amerika,“ deklareeris Rammstein juba 2004. aastal. Päriselu võib areneda omas tempos ja oma trajektoori järgi, meie peades elava Eesti ameerikastumine süveneb aga tõenäoliselt edasi. Sveta Grigorjeva võis üksikindiviidi tasandil oma identiteedi enda jaoks korralikult lahti mõtestada ja seejärel riiulile panna. Nüüd tuleb see tagasi huvitava kujundina tema iroonilistes luuletustes või olulise detailina suurte ühiskonnaprobleemide käsitlemisel, kuid ilmselt ei esine igapäevase luupainajana. Vahest uuel kümnendil jätavad Grigorjeva venelaseksolemine, kaadrid Portlandis põlevatest autodest ning paaniline tühistamishirm ka meie ministrid, riigikogu saadikud ja Postimehe arvamusliidrid rahule? … Jah, ega minagi pole vaba soovmõtlemisest.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk