Lukianos – kõnelev surnu

NEEME NÄRIPÄ

Lukianos. Surnute kõnelused. Vanakreeka k-st tlk Marilyn Fridolin. Tallinn: Kultuurileht, 2021. (Loomingu Raamatukogu; 2021/17–18). 73 lk. 4.50 €.

Tõlkekirjanduse arvustuse puhul on üldiselt kaks võimalikku lähenemist: saab arvustada algupärast teost või tõlget. Veidigi tundmatumate teoste puhul tehakse enamasti kombineeritult mõlemat – lugupeetud väliskirjanik ei ole oma võõrast päritolust hoolimata täiuslik, nii et tema kohta ei saaks midagi öelda, tõlge on aga olemuselt intrigeeriv ja kirglik nähtus, mis ei jäta kedagi külmaks. Antiikkirjanduse tõlgete arvustamisel ilmnevad aga teatud eripärad.

Esiteks, algupärast teksti ei saa tavalisel viisil arvustada, sest ta on nii-öelda vana ja kuulus. Ajas ja ruumis kauge kultuuri puhul – Lukianos sündis arvatavasti 2. sajandil pKr Süürias Samosatas – näeme me vaeva, et seda tundma õppida ja sealt enda jaoks midagi leida, nii et pole soovitav sellele siinsete ja praeguste kriitiliste mõõdupuudega peale lennata. Samuti muudab teksti tavapärase arvustamise võimatuks kuulsus, see tähendab traditsioon, mis on teose eelnevalt teatud mõttes juba heaks kiitnud, sest muul juhul poleks ta üldse meieni jõudnud. Võib ju vaielda, kas Lukianose „Surnute kõnelused“ on meelelahutuslik või sügavmõtteline teos (lk 70), kuid ilmselt ei õnnestuks kuidagi ära põhjendada – religioossed argumendid välja arvata –, et see on ebaoluline kirjutis, millele oleks parem mitte tähelepanu pöörata.

Teiseks, antiigitõlge on Eestis eriti iseäralik nähtus. Kuna eesti keelde on tõlgitud vaid murdosa antiikkirjanduse teostest ning üldlevinud seisukoha järgi on meie kultuuri jaoks väga oluline, et tõlgitud oleksid kõik klassikalised tüvitekstid, siis on iga ilmunud tõlge a priori juba kiiduväärne.[1] Samas loob eestikeelsete klassikatõlgete vähesus ja olulisus tõlkele suuri ootusi, see peaks olema võimalikult hea, põhjalik, kommenteeritud ja kui ta seda kellegi meelest ei ole, siis on väga halvasti. Õli valab tulle veel asjaolu, et klassikalised filoloogid on piiratud mahuga antiikkirjanduse pärandist kõik olulisema – mille hulka kuuluvad kahtlemata ka Lukianose „Surnute kõnelused“ – üksipulgi läbi uurinud ning sageli on neil tugevad eelistused tõlgenduste ja tõlgete osas. Neist raskustest hoolimata tuleb järgnevalt juttu „Surnute kõnelustest“ nii kirjandusteosena kui ka Marilyn Fridolini tõlke erinevatest aspektidest.

Mu esimene kohtumine Lukianosega jääb metsikutesse üheksakümnendatesse, mil olin gümnasist. Kirjutasin siis raamatutest välja „ägedaid“ tsitaate ja üks pärines ka Lukianose dialoogist „Charon ehk maailmavaatlejad“, mida lugesin toona Paul Keesi tõlkes.[2] Tegu on (ilmselt) Homerosest mõjutatud värssidega: „kõik on lõppude-lõpuks ju surnute läiketud koljud, / paljad, kuivanud korjused vaid asfodilliaasal“.[3] See mõte kõnetas kenasti mu puberteetlikku nihilismi. Nüüd, keskealise nihilistina, tundsin rõõmu, et ka „Surnute kõnelustes“ on sarnane viide (oletatavasti) Homerosele: „Ohoo, Homeros, kuidas su eeposte peakangelased on põrmu heidetud, äratundmatud ja inetud, kõik üks tuhk ja tolm, tõepoolest nagu surnute varjud“ (lk 10).[4] Ühe vaatenurga järgi ongi Lukianose satiir vormilt vaimukas, kuid sisult nihilistlik.[5] Lukianosele on ette heidetud, et ta teeb kõige üle ainult nalja, pakkumata välja positiivset programmi. Ka „Surnute kõnelustes“, kus on tegelasteks surnute vaimud ja muud allilmaasukad,[6] paistavad autorile kõige sümpaatsemad transgressiivsed nihilistid: küünik Diogenes ja satiirik Menippos, kes Charoni paadis koos teiste surnutega allilma sõites tegi muudkui nende üle nalja ning kelle kohta ütleb Hermes: „Ta on täiesti vaba, tal on kõigist ükskõik“ (lk 7).

Ma kardan, et „Surnute kõneluste“ taandamine puhtalt nihilistlikuks naljaks pole siiski piisavalt tõhus lähenemine sellele teosele. Lukianos sai suurepärase kreeka retoorikahariduse ning pigem tuleks eeldada, et tema tekst on tulvil kultuurilisi vihjeid. Tõlke kommentaarid (lk 47–65) osaliselt küll tegelevad selliste vihjete avamisega, kuid arvatavasti jääb veel päris palju peitu. Kultuurilised viited asetavad Lukianose naljaka teksti tõsisesse konteksti, nii et see ei ole enam lihtsalt nali, vaid tegeleb keerukate teemadega. Samas ei ole Lukianos nagu Aristophanes, kelle puhul on nalja sihtmärk enamasti läbinähtav.

Lukianose „Surnute kõneluste“ inimtegelased on kõik surnud, samas kui Aristophanese vanas atika komöödias kõnelevad üldiselt elusad Aristophanese kaasaegsed, olgu õigete või valede nimede all.[7] Surnud tegelaste omavahelised fiktiivsed kõnelused esinevad tegelikult ka eepikas, tragöödias ja paljudes muudes žanrides. Ma ei pea siin silmas surnute vaime nagu Lukianosel, vaid seda, et teose kangelased on teose loomise ajaks surnud, st autor paneb surnud inimesed rääkima. Selles mõttes on suurem osa kreeka kirjandust, kus esinevad dialoogid, surnute kõnelused. Lukianose tekst erineb aga sellepoolest, et „Surnute kõneluste“ inimtegelased teavad ka ise, et nad on surnud, ehk nagu lausub Menippos Sokratese kajana: „mina aga laulan teile pidevalt vahele „Tunne iseennast!““ (lk 8). Niisiis saaks tõlgendada Lukianose teost ka metafiktiivselt: autor on teadlik oma loomeprotsessist ning sellest, et ta tegelased on surnud, ta eesmärk on seda näidata ning mõtiskleda, mida see tähendab.

Marilyn Fridolini „Surnute kõneluste“ tõlge on väga hästi loetav! Selle juures on mitu aspekti, mis on suurepäraselt õnnestunud. Esiteks, tekst on eesti keeles loomulik, pole jäädud kinni kreeka lausekonstruktsioonidesse, vaid tõlgitud on vabalt. Sageli painab antiikkeeltest tõlkijaid sisemine sundus olla filoloogiliselt täpne.[8] Kõrvutasin lugedes tõlget pidevalt originaaliga ning kokkuvõtlikult võib öelda, et Marilyn Fridolin on tõlkinud julgelt, kuid siiski algupärasest tekstist mitte liialt kaugenedes.

Teiseks, tõlke stiil sõnavaliku ja registri osas on samuti loomulik ja neutraalne ning seetõttu hõlpsalt loetav. Tekst on pigem kõnekeelne, nagu dialoogi puhul tavaliselt olema peabki, kuid välditud on väga madalat stiili. Selgitan seda näite varal: kreeka verbi oimōzein on tõlgitud vandesõna kontekstis järjekindlalt väljendiga „kukele käima“.[9] Kukele saatmine on kõrgstiilsem ja kirjakeelsem kui näiteks pikalt saatmine, rääkimata saatmisest igasugustesse muudesse kohtadesse, kuid ometi on tegu ilmselge ja ajatu solvangu või kirumisega.[10] Antiigitõlked kipuvad sageli eksima ühes või teises suunas registrivalikul, kas siis tõlkides originaali kõnekeelset teksti kõrgstiili või vastupidi, kasutades (enamasti ebaloomulikku) madalstiili, et tõlge oleks „tänapäevane“. Samas kaasneb „Surnute kõneluste“ tõlke läbivalt loomuliku stiiliga üks probleem: eri tegelaste kõne ei ole stilistiliselt kuigi eristuv. Retoorikas vilunud Lukianos paneb originaalis ühed tegelased rääkima atikistlikumalt, lühidalt ja konkreetselt, teised asianistlikumalt, ohtrate kaunistustega, kasutama üht või teist liiki retoorilist stiili.[11]

Lukianose „Surnute kõneluste“ tõlge on varustatud ka kommentaaride ning saatesõnaga. Mõlema maht on mõõdukas, andes edasi kõige olulisema, laskumata aga liialt detailidesse. Nad paiknevad kusagil akadeemilise ja mitteakadeemilise teksti vahepeal. Kommentaarides on tõlkija andnud viited antiikautorite teostele, et innustada lugejat pöörduma antiikkirjanduse poole, nagu ta ise saatesõnas väljendub (lk 73). Samas puuduvad viited moodsatele allikatele, kust kommentaarides leiduv info arvatavasti pärineb.[12] Saatesõnas on viited sekundaarkirjandusele olemas, lühikese ja konkreetse teksti kohta täiesti piisaval hulgal. Kuid tuleb meeles pidada, et kommentaaride ja saatesõna mahu ja stiili määrab vähemalt osalt ära ka „Loomingu Raamatukogu“ sarja formaat. Vanakreeka nimede transkribeerimine on alati üks ohtlikke komistuskive.[13] Marilyn Fridolin on selles vallas olnud üldiselt väga korrektne, kuid siiski leidub „Surnute kõnelustes“ Pyriphlegethoni jõe asemel Pyriphlegetoni jõgi (lk 10) ning seitsme targa hulka kuulub Cheiloni asemel Chilon (lk 49). Aga need on väheolulised detailid.

Ühesõnaga, Lukianose „Surnute kõnelused“ Marilyn Fridolini tõlkes on meeldiv lugemine, olemata siiski nii lihtne, kui peale vaadates paistab. Kellele see teos on mõeldud? Kõigile surelikele, kes ei oska vanakreeka keelt.

[1] Lukianose teoste varasematest trükis ilmunud tõlgetest saab ülevaate „Surnute kõneluste“ järelsõnas lk 67–68.

[2] Rmt-s: Lukianos, Timon ehk inimestevihkaja. Tlk P. Kees. Tallinn, 1970.

[3] Sealsamas, lk 36. Väljendid nekyōn amenēna karēna, „surnute läiketud koljud“ (A. Annisti ja K. Reitavi tõlkes „surnute varjud“), ja kat’ asphodelon leimōna, „asfodilliaasal“, on Homerose vormelid, mis esinevad „Odüsseias“ korduvalt, ülejäänud osa Lukianose toodud värssidest sellisel kujul Homerose eepostes ei leidu.

[4] Surnute läiketute koljude ja surnute vaimude puhul kasutatakse originaalis sama homeroslikku väljendit, „Surnute kõnelustes“ küll puudub tegelikult fraasis sõna nekyōn ning lauseehituse tõttu ei paigutu need sõnad ka heksameetrisse.

[5] R. B. Branham, Unruly Eloquence: Lucian and the Comedy of Traditions. Cambridge (MA); London, 1989, lk 13.

[6]?Surnute hulka kuuluvad nii m?toloogilised kangelased (nt Herakles), kuulsad ajaloolised isikud (nt Philippos ja Aleksander), aga ka oletatavasti tavainimesed, keda pole v?imalik s?ilinud allikate p?hjal identifitseerida (nt Terpsion, Zenophantos jt, dialoogid 16?20). Muudeks allilmaasukateks on nt surnute hingi allilma viiv Hermes (rangelt v?ttes ta k?ll ei elanud allilmas), paadimees Charon, kuri koer Kerberos jpt. Surnute hulka kuuluvad nii mütoloogilised kangelased (nt Herakles), kuulsad ajaloolised isikud (nt Philippos ja Aleksander), aga ka oletatavasti tavainimesed, keda pole võimalik säilinud allikate põhjal identifitseerida (nt Terpsion, Zenophantos jt, dialoogid 16–20). Muudeks allilmaasukateks on nt surnute hingi allilma viiv Hermes (rangelt võttes ta küll ei elanud allilmas), paadimees Charon, kuri koer Kerberos jpt.

[7] Aristophanese „Konnades“ on lood pisut keerulisemad. Seal on olulisteks tegelasteks surnud tragöödiaautorid Aischylos ja Euripides, ent Dionysose eesmärk on tuua allilmast maa peale tagasi parim tragöödiakirjanik, teha ta jälle elavaks. Lukianosel on suund vastupidine, kirjeldatakse liikumist allilma ning seal asumist sõnumiga, et kõik on ükskord surnud.

[8] Ka mind ennast on painanud, eriti nooremana. Suures osas on see ebateadlik sisemine sundus, mille vastu tõlkija teadlikult võitleb, sageli ebaõnnestunult. Ühe põhjusena võib näha asjaolu, et vanadest keeltest tõlkijad on enamasti paljukoolitatud filoloogid, teiseks esineb inimestes suur aukartus vana ja kuulsa originaalteksti ees.

[9] Nii lk 5 ja 28. Tuleb tunnistada, et alguses lootsin kukele saatmise taga leida küll kreekakeelset väljendit eis korakas, mis saadab adressaadi otsetõlkes ronkade juurde.

[10] Tegelikult on verbi oimōzein tähenduseks väljaspool vandumise konteksti „kaeblema“, nii on Marilyn Fridolin seda mujal tõlkinud. Sõna kasutatakse „Surnute kõnelustes“ palju, nii et seda võiks pidada lausa üheks teose võtmeks. Kaeblemisega tegelevad surnud allilmas, kuid ka elavaid saadetakse kaeblema. „Surnute kõnelused“ satiirilise dialoogina teeb täpselt seda: saadab lugeja kukele ja kaeblema, tuletades talle meelde, et temagi on varsti surnud.

[11] Retooriliste figuuride tõlkeraskustest on kirjutanud Kadri Novikov, keskendudes kordusfiguuridele, vt K. Novikov, Korrates kordusi: Kreeka romaanides esinevate kordusfiguuride vahendamisest. Keel ja Kirjandus, 2021, nr 1/2, lk 51–63.

[12] Intertekstuaalsete ja kultuuriliste viidete puhul on tõlkijal ilmselt lisaks oma teadmistele olnud abiks ikkagi mõni varasem kommentaarium, kuigi päris kindel selles olla ei saa. Viited oleksid kasulikud just vaieldavates kohtades.

[13] Vt I. Volt, Homer, Perse ja teised: Antiiknimede ja -reaalide vahendamisest eesti keelde tõlkimisel. Tõlkija Hääl IX, 2021, lk 93–102.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi