Noorte eestlaste elu ja seiklused Lõuna-Ameerikas

Ivo Tšetõrkin. Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud. Petrone Print, Tartu, 2013. (Minu...). 240 lk; Mirjam Johannes. Minu Toba. Sulgedeta indiaanlased. Petrone Print, Tartu, 2013. (Minu...). 232 lk.

Kaspar Kalvet

Tallinnast vaadates on Lõuna-Ameerika esmapilgul täiesti mõistlik ja konkreetne geograafiline määratlus. Süvenedes aga parameetritesse – kümme tuhat kilomeetrit pikkust ja kuus tuhat laiust, hõredalt rahvast ja veel hõredamalt rahvast ühendavat teedevõrku – saab selgeks, et määratuid erinevusi on seal sees tõenäoliselt siiski palju rohkem kui kogu kontinendi piires kehtivaid sarnasusi. Ja kogu Lõuna-Ameerika üleste üldistustega tuleks ilmselt olla ettevaatlik.

Millist ühisosa võiks siis oodata kahelt raamatult, mille tegevuspaik asub üksteisest tühipalja 5000 kilomeetri kaugusel, üks Argentina poolkõrbes ja teine Amazonase vihmametsas? Selgub, et võrdlemisi vähe, nagu arvata oligi. Aga antud juhul vähemalt sama palju erinevuste tõttu, mis raamatute autorite vahel olid juba enne reisile minekut, kui selle pärast, kui väga nende sihtkohad geograafiliselt ja kultuuriliselt lahknesid.

Hiiglaslik Amazonase vihmamets, hiline pärastlõuna ja reisikorraldajana isiklikku debüüti tegev Ivo Tšetõrkin on koos tosina eestlasest turistiga kusagil padusügavas džunglis ära eksinud. Ootamatult hakkab sadama vihma, vesi tõuseb kohati rinnuni ja tuldud teerada on vee alla kadunud, pimedani pole ilmselt kaua. “Leidsid raja?” küsib Ivo ümbrust skautima läinud indiaanlasest abimehelt. “Ei leidnud,” vastab too. “Aga ma tean üldiselt, millises suunas jõgi on, ära muretse. Lähme.”

Muidugi indiaani abimees üldiselt teadiski ja hoolimata detailse plaani puudumisest jõuti lõpuks kenasti sihile. Ja umbes samamoodi on ka “Minu Amazonasega” – võib-olla autor ei olnud alguses kindel, kuidas täpselt tema lugu meile kõige parem jutustada oleks ja kuidas see lugu peaks üldse kulgema. Arusaadav, see on ka Ivo Tšetõrkini raamatudebüüt. Aga hoolimata algse detailse plaani puudumisest ei hakka lugejal teekonnal kordagi igav ja tulemus on kõigele vaatamata väga hea.

Sellega, et Ladina-Ameerikas pole midagi kindlat, aga kõik on võimalik, nõustuvad ehk need, kes seal pikemat aega viibinud on, ja autori võime kohalikku ellusuhtumist aktsepteerida, omaks võtta ja nautida nakatab ka lugejat. Tempokate lugudega Iquitose linnast ja seda ümbritsevast üüratust džunglist, põgusate vahelepõigetega üle Andide, naaberriikidesse ja oma isiklikesse vaadetesse annab autor värvika ja elava pildi elust Amazonase vihmametsas ja maailma suurimast linnast, kuhu ei vii ühtegi maanteed. Iquitos on väga eriline linn ja Amazonas unikaalne keskkond, ent nagu Lõuna-Ameerikas ikka juhtub, on sealsetel inimestel üle ootuste palju ühist ülejäänud kontinendiga ja paljud rändurid leiavad, suu muigel, Tšetõrkini elurõõmsast tekstist äratundmisrõõmu.

Autori rännak on ju tegelikult geograafiliselt küllalt kontsentreeritud. Hea küll, geograafiline lähedus on Amazonases suhteline mõiste, aga lõviosa raamatust veedetakse paaril protsendil Peruu territooriumist. Hoolimata sellest võib paljusid autori mõtteid projitseerida palju kaugemale ja teksti võib soovitada kõigile, kes kogu Amazonase piirkonna või miks mitte Ladina-Ameerika vastu üldiselt huvi tunnevad. Sest Tšetõrkin räägib meile just nimelt elust ja inimestest Amazonase vihmametsas, mitte nii palju Amazonase vihmametsast endast. Ja seda tehes suuresti ka kõikidest Amazonase džunglilinnadest korraga ja mitte ainult ühest kohast konkreetselt.

Omaette küsimus on, kui tõetruu pildi lugeja Amazonasest saab. Ei saa eitada, et meile maalitu on pisut ilustatud. Amazonasel on ka teine reaalsus, eriti põhjamaalase jaoks ja vähemalt esmamuljena. See on naha ja riiete vahele trügiv palavus ja niiskus, sääskede ja muude putukate hordid, igale poole jõudev jõemuda ja selle lõhn ning alati taustal hiiliv räpasus, vaesus ja tihti ka sellest tulenev traagika. Pikemalt kohapeal viibijate jaoks võib-olla ka elu üksluisus. Vihmamets on üle mõistuse ilus ja pulbitseb elust, aga seal liikumine on raske ja kurnav töö.
Euroopa jõed kahanevad Lõuna-Ameerika vägevate analoogide kõrval ojadeks – aga kauni puhta sillerduse asemel näeme me seal esmalt enamasti läbipaistmatut vett, oksarisu ja mudaseid kaldaid.

See ongi muidugi ainult pealispind, Tšetõrkin on kõigest taolisest absoluutselt üle ja säästab sellest ka lugejat. Näiteks raamatu viimases kolmandikus võtab autor paari sõbraga ette võrdlemisi pöörase ekspeditsiooni mingisse täiesti tsivilisatsiooni äärealal asuvasse palmilehtedest külasse (nimega Nueva York). Seal saab lugeja pea esimest korda, repliigi korras, teada, et:

“Hommikuks olid kõigi meie jalad, tagumik ja vähemalt minul ka kubemepiirkond täiesti ära söödud ning suuri punaseid paistetanud punne täis…
Llyacko soovitas segada jõemuda alkoholiga ja punnidele peale määrida… Segu töötas küll, sügelemise võttis ära, kuigi hirmsad lillad laigud jalgadel ja mujalgi jäid alles.”

Ja varsti pärast seda, peale ühe grupiliikme haigestumist:

“Olen ka ise kord filtreeritud jõevee joomisest düsenteeriasse jäänud ja õnneks õigel ajal haiglasse tilgutite alla jõudnud…”

Need kogemused, mis ehk mõne teise ränduri jaoks vajutaks oma pitseri kogu keskkonnale, on siin redutseerunud
ääremärkusteks. Sama joont hoitakse läbi kogu raamatu ja seega olge hoiatatud: see ei ole reisijuht, see on midagi hoopis muud – aga midagi hoopis paremat.

Nimelt kütkestav portree elust ja inimestest Amazonase vihmametsas, mida saab soovitada kõigile, kes armastavad Lõuna-Ameerikat kõikide tema vooruste ja vigadega. Tekst on energiline, elurõõmus ja kaasahaarav, ning meelelahutuslik väärtus püsib läbi kogu raamatu kaheldamatult kõrge. Ühest küljest elame kaasa Tšetõrkini enda seiklustele, teisalt õpime palju uut kohaliku elu kohta, vahel hoopis teise nurga alt, kui oleks oodanud. Nii et suurepärane reisiraamat. Ja siiski vaid seda.

Sest on ju selles määratluses peidus vaikiv tõdemus, et midagi on ometi puudu – just nagu ka “parim valgenahaline sprinter” ja “juhtiv naispoliitik” on ikkagi mööndustega lohutusauhinnad. Samamoodi on “Minu Amazonas” siiski pisut liiga ebaühtlane, et teda julgeks soovitada universaalselt ja kõigile. Raamatu teises veerandis, näiteks peatükkides “Noh, lõpuks ometi metsas või”, “Linnavurlede seas oma kohta otsimas”, “Perifeeria dünaamika”, seotakse reisilugude sisse kohalikku ajalugu, isiklikku maailmavaadet, üldistatakse kirjeldatud sündmused millekski suuremaks ja ärgitatakse lugeja kaasa mõtlema. Ent mõnel teisel pool taandutakse jälle suurema ambitsioonita lõbusaks reisilooks ja varem alustatud mõtted lastakse käest. Nokkida võiks veel siit ja sealt, ent põhiliseks probleemiks jääb, et ehkki Tšetõrkin saavutab küll püsivalt edukalt tollesama kiidetud elurõõmsa ja kaasahaarava olustikukirjelduse, jätab ta peatükke ja mõtteid omavahel ebapiisavalt sidudes kasutamata võimaluse viimistleda raamat valmis pisut kõrgemal, žanriülesel tasemel. Mida vist õigupoolest küll pole üritatudki – juba sissejuhatuses hoiatatakse meid, et tegu on pelgalt “kollaažiga erinevatest mõtetest ja juhtumitest” –, aga ikkagi on pisut kahju.

Närima jääb ka küsimus, et mida autor siis sinna Amazonasesse õigupoolest otsima läks, mis see on, mis teda seal nii tõmbab. Huvitav on! Vaevalt küll, et sai lihtsalt näpp kaardile pandud, varem seal käinuna oli see ju teadlik valik, aga mis täpselt see on, mis tõmbab teda ühte inimeluks raskeimasse keskkonda – olgugi et loodusparadiisi. Autori ülejäänud tekst on nii loogiline ja lugejaga resoneeruv, et tahaks mõista, mida ta sealt otsis – ja kas ta selle lõpuks ka leidis. Sest nagu juba öeldud, kindlasti on meile jutustatud pisut ilustatud lugu.

Ivo Tšetõrkini “Minu Amazonas” on kindlasti väga positiivne teos. Selles on energiat, seda on kerge lugeda, sellel on sõnum ja see on väga hästi kirjutatud. Nii et miks mitte loota autorilt kunagi midagi rohkemat ja mitte tingimata samast žanrist – talendist, fantaasiast ja silmaringist siin puudu ei tule.

 

Mirjam Johannese raamat on Tšetõrkini omaga võrreldes konkreetsemgi. Johannes kirjeldab meile poolt aastat Clorindas, Põhja-Argentina väikelinnas, kuhu ta reisis tegema vabatahtlikku tööd lastega. Tekst on kenasti kronoloogilises järjekorras, väga kirjeldav, palju kasutatakse otsest kõnet ja kohati antakse küllalt detailne ülevaade mitmesugustest igapäevaelu pisiasjadest. Just igapäevaelu, sest peale argitoimetuste palju ei toimugi. Kui püüda tekstile mingitpidi hinnangut anda, tuleks esmalt leida vastus küsimusele – mis raamat see oli, mida ma just lugesin?

Sest “Minu Toba” ei ole kindlasti reisiraamat – autori reisid piirduvad suuresti vaid ühe väikse kolkalinna ühe linnaosaga. Pisut ootamatult ei pretendeeri raamat aga sealjuures selle maailmakillukese kuigi täpsele kirjeldusele, ka pärast mitmeid kuid ühtedel ja samadel  tänavatel tunnistab autor isegi, et ega ta tegelikult selle kogukonna argielustki kuigi terviklikku pilti ei saanud. Samamoodi lünklikuks nagu igapäevaelu jäävad meile Clorinda ja tobad üldiselt – infot eri tegelaste vaatenurgast justkui oleks, kohati faktide ja aastaarvudena isegi rohkem, kui lugeja menetleda jõuab, aga arusaamisest jääb asi kaugele.

Pisut rohkem on ta ehk noore inimese suureks kasvamise või vähemalt silmaringi laiendamise lugu, kirjeldades meile, kuidas üks Kakumäe neiu sulandub kauges kultuuriruumis väga spetsiifilisse väiksesse seltskonda ja leiab ka nende inimeste seas oma koha. Tunnistab ju autorgi, et hoolimata oma parimatest püüdlustest muudab see pooleaastane kogemus rohkem kaugelt tulnud vabatahtlikke endid kui nende laste elu, keda nad aitama sõitsid. Aga ka selle nurga alt vaadates jääb lugu kuidagi staatiliseks, sest ehkki peategelane õpib oma uut reaalsust tundma ja hindama, hoolimata kogu selle võõrusest võrreldes senituntuga ja puudustest võrreldes oodatuga, siis isiklikus plaanis me mingit muutust ei näe – see Mirjam, kellest loeme raamatu viimastes peatükkides ja kes tagasi Eestisse lendas, tundub suures plaanis samasuguse maailmavaate ja väärtushinnangutega kui see, kes Clorindasse saabus ja kellega esimestes peatükkides tutvusime. Ja päris elus ehk tegelikult toimunud suurematest muutustest – “minu maailm ei ole enam pärast Tobat see mis enne,” kirjutab ta eelviimases peatükis – jõuab läbi teksti lugejani õige pisut.

Kõige rohkem on “Minu Toba” ehk perekonnaalbum, klassipilt või portreelugude seeria, ja sellisena ka kõige huvitavam. 20 peatükki, igaüks veeretab edasi Mirjami reisi lugu kui pealiini ja teisalt portreteerib üht valitud tegelast. Tuli kohe meelde tuntud teleseriaal “Teadmata kadunud”, aga seriaaliga võrreldes haarab Mirjam oma tegelaste tutvustusse kõike, mis kätte jääb, ajalugu, maailmavaateid, juhuslikke vestlusi. Teostades nõnda väikesed eripalgelised portreelood ja mitte piirates end vaid konkreetsete episoodidega.

Ja see struktuurilahendus on kindlasti raamatu kõige õnnestunum ja huvitavam osa. Alguses tutvume peategelastega, keda igas järgmises peatükis nagunii veel möödaminnes mainitakse ja kelle tausta tutvustamine alguses on seega ülejäänud teksti toetav. Keskel tulevad vähemtähtsad rollimängijad ja lugu kulmineerub kahe kõige olulisema portreega, kus ühes saame teada, miks see raamat sellisel kujul üldse kirjutati, ja teises on pisut ootamatult fookuses raamatu autori kõige olulisem kaaslane, keda seni ainult taustal mainitud on. See takistab tekstil lootusetult laiali valgumast – sest otsest lugu kui sellist kahjuks ei ole – ja heas mõttes distsiplineerib nii autorit kui lugejat.

Sellele toredale lähenemisviisile vaatamata ei saa teksti tervikuna siiski kuigi kõrgelt hinnata. Isegi kui raamatu detailitäpsus ja deskriptiivsus oli eesmärk omaette, siis kohati autor kordab ennast ja teisal saame teada paljut, mis kas ei haaku ülejäänud tekstiga või tundub lihtsalt ebaoluline. Algmaterjali piiratus ja raamatu kitsas eesmärk ei vabanda kohati puist ja tuima teksti. Raamatu portreelugude seeriat sai küll juba kiidetud, aga ka siin jäävad mõned lood pigem vormitäiteks ja näiteks viimane peatükk “Triin”, kust ootaks kokkuvõtteid, kulminatsiooni, mõnda suuremat mõtet, on parajalt segane ja ei ütle lugejale suurt midagi.

Samuti jäi õhku küsimus, et maailma nägemise kõrval sai ju mindud Clorindasse vabatahtliku töö läbi sealset elu parandama. Aga ehkki autoril puuduvad illusioonid selle õnnestumise osas, ei leidnud lugeja ka idee tasemel mõnda mõtet, mis algse eesmärgi suunas paremini viia võiks. Seda hoolimata laiast silmaringist ja pikkadest selleteemalistest mõttevahetustest erineva tausta ja maailmanägemisega kaaslastega. Me nägime probleemide kirjeldusi ega jõudnud sealjuures välja ühegi pakutud lahenduseni – ja samamoodi tõstatab see raamat lugejas ehk mõne küsimuse, ent ei paku mingeid vastuseid.

Lõuna-Ameerika on tõeline hiidkontinent, mis pakub külastajale fantastilist valikut erinevaid maastikke džunglist mägedeni, kõrbest liustikeni ja pampast palmisaarteni. Samamoodi võivad ka inimeste – nii kohalike kui rändurite – kogemused selle mandri erinevates osades olla seinast seina.

Ühest küljest on “Minu Amazonas” ja “Minu Toba” justkui sarnased teosed. Kirjeldused kahe noore eestlase elust ja seiklustest Lõuna-Ameerikas. Mis siis, et tuhandete kilomeetrite kaugusel üksteisest. Aga seal, kus “Minu Amazonas” proovib üldistada, on “Minu Toba” äärmuslikult detailne. Paaril leheküljel on kokku võetud kümnepäevane ekspeditsioon versus mitmeleheküljelised kirjeldused argitoimetustest.

Vahest kõige paremini sobib siia võrdluseks välja tuua Tšetõrkini vaade vabatahtlike organisatsioonide tegevusele Iquitose kandis:

“Mida rohkem ma igasuguste vabatahtlike organisatsioonidega kokku olen puutunud, seda kriitilisema pilguga ma seda kontseptsiooni vaatan. Kogu see asi on vähemalt Iquitose ümbruses tihti ainult üks suur äri. No mis valu on mingil organisatsioonil pidada ja kantseldada keset džunglit kümmekonda kahekümnendates või lausa teismelisi poisse-tüdrukuid, kes on tulnud näiteks Chicagost, võtnud ülikoolist puhkust ja nüüd soovivad maailma päästa? Mis erioskusi nad saaksid organisatsioonile pakkuda, millest reaalselt ka abi oleks? Loomade varjupaigas lehti riisuda oskavad ka kohalikud väga hästi, nad küll soovivad selle eest pisut raha saada, kuid nende järel ei pea pidevalt käima ja vaatama, et nad kogemata ussile peale ei astuks.”

Johannes ei vaidle sellele vaatele põhimõtteliselt vastu, vastupidi. Küll teise rõhuasetusega, aga üks tema raamatu põhisõnumeid on öelda meile umbes sedasama. Nii et selles osas on Lõuna-Ameerika reaalsusest arusaamine ja maailmavaade autoritel sarnane.

Küll aga pakub Johannes meile sedasama tõdemust paari terava lõigu asemel hajutatuna paarisajaleheküljeliseks raamatuks. Mistõttu tuleb tõdeda, et loomingulises mõttes on autorite teed jällegi totaalselt erinevad.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon