Sa peaksid rohkem lugema. Värske Rõhu päevikute raamat. Koostanud Saara Liis Jõerand ja Hanna Linda Korp. Tallinn: Kultuurileht, 2025. (Värske Raamat; 36). 271 lk. 21.50 €.
Päevik on teadagi kahtlane žanr – lubaks just nagu jäägitut siirust, aga sellega saab petta. Veel kahtlasem on tellimise peale kirjutatud päevik. Rubriigi rajas noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk 2013. aastal Carolina Pihelgas, peatoimetaja aastatel 2013–2020. Juba siis oli žanrireeglitesse sisse kirjutatud, et juttu võib teha millest iganes ning peetud päevik võib olla ka täiesti fiktsionaalne. Nüüdsesse päevikuraamatusse on kogutud ligi 60 ilmunud tekstist 20, saatesõnas nimetab üks koostajatest, praegune peatoimetaja Saara Liis Jõerand, rubriiki „ilukirjanduse ja esseistika piiril mänglevaks“ (lk 7). Ilukirjandust leidub ajakirjas nagunii, seetõttu pälvib määratluses tähelepanu ennekõike esseistika. Kas pole mitte Värske Rõhu päevikutest kujunenud koht kaastööliste mõtteharjutustele, mida noored kirjutajad nüüdseks väga väärikaks kujunenud essee sildiga kaunistada ei söanda?
Ajakirjas on olemas ka essee- ja arvamusrubriik „Välgatus“, mille tõi endaga 2020. aastal kaasa Hanna Linda Korp, peatoimetaja aastatel 2020–2025. Peaaegu igas numbris on üks välgatus sees, kui aga lähemalt vaatama hakata, on sinna alla liigitatud ka ühe raamatu käsitlusi, kirjandusülevaateid jms; arutelu laiadel „üldhuvitavatel teemadel“ leidub vähem. Vahest annab ka uute rubriikide rajamine märku, et on püütud kuidagimoodi ajakirja meelitada defitsiitseid mõttekirjanduslikke žanre. Omaenda ammusest kooliajast mäletan, et kuigi õpetajad püüdsid pühendunult arendada noorte argumenteerimisoskust, treenides meid avaldama arvamust igasugustes filosoofilistes ja ühiskondlikes küsimustes, tuli see vähemasti minul toona raskelt: arvamusi lihtsalt ei olnud, abstraktsed teemad olid enamjaolt veel täitmata kogemusliku sisuga, mis oleks võinud sütitada tuliselt vaidlema.
Ehk pole see alati ja kõigiga nii, päevikuraamatu autorid ei ole õieti ka verinoored – nii keskmiseks vanuseks kui ka mediaanvanuseks sain teksti ilmumise hetkel 27,5;[1] vanim autor on 35-aastane ja noorim 18. Ometi mõjub Rõhu päevikurubriik minu jaoks just nagu kavala tagauksena, mille kaudu piiluda, kuidas mitte-veel-etableerunud kirjutajad maailma asjade üle arutlevad. See on üks väga tore tagauks! Olles ise Värske Rõhu kolleegiumi liige, juhtun aastaauhindade valimisel vabakategoorias enamasti hääletama just nimelt päevikute poolt (nendega konkureerivad peamiselt tõlked ja juba jutuks olnud „Välgatus“; luulel, proosal ja arvustustel on omaette kategooria).[2]
Essee-muljele annab tuge seegi, et kangekaelselt kipuvad päevikud temaatiliselt lahterduma. Nii väga tahab päevik olla millegi päevik: välitööpäevik (Terje Toomistu ja Jüri Metssalu), valupäevik (Isabel Mari Jezierska) või laiemalt kehaliste aistingute päevik (Mirjam Parve), kohvikupäevik (Kaarel Aadli), keeletoimetamispäevik (Lydia Risberg), tõlkimispäevik (Henri Otsing ja Ove Averin), raamatupoes kuuldud naljade päevik (Elisa-Johanna Liiv ja Triinu Kööba). Kokku kujunebki sageli midagi mõttemõlgutuse ehk essee moodi ühel kindlal teemal. Osalt võib asi taas olla selles, et need ei ole päris „ehedad“ päevikud, vaid tellitud. Just see on küllap ajendanud mõnikord ka üsna traditsioonilistele tundepäevikutele panema temaatiliselt koondavat pealkirja, näiteks „Ekslemisepäevik“. Aga siiski, kas ei lähtu täiesti spontaanselt mingist kitsamast teemast ka need „päris“ päevikupidajad, kes hakkavad regulaarselt üles märkima tuule suunda, rändlindude saabumist või seda, missuguses kõrtsis täna silmarõõmu näha õnnestus? Mingi võlu on just selles, mis tõuseb pinnale, kui salvestada pidevalt ühte ja sama aspekti oma olemisest.
Sellised tekstid on harivad ka lugejale – no kuidas siis ei tahaks rohkem teada elust nii Indoneesias kui ka Lõuna-Harjumaal, muidugi tahaks. Eriti meeldib mulle küllap ametialastel põhjustel Lydia Risbergi pala keeletoimetaja vaimsest arengust. Enam kui päevik, on see ehk küll pihtimus Augustinuse ja Rousseau vaimus, pihtimuslik autobiograafia: kuidas ma meelt parandasin ja sain selleks, kes ma olen. Praegu on Lydia Eesti Keele Instituudi keeleteadlasena nn kasutuspõhise keelearenduse üks häälekamaid eestkõnelejaid, või teisiti öeldes keelepurismi äge vastane. Päevik kirjeldab aga vaimuka kõrvaltpilguga niisuguste seisukohtadeni jõudmist, alustades teisest äärmusest, algajast keeletoimetajast, kes kippus ka ilukirjanduses sõnakasutust parandama vahel lihtsalt selleks, et oma töökust näidata. Kahtlemata tuleks see kirjatükk arvata mitme hiljutise aasta vältel meedias peetud nn „keelesõja“ tekstide korpusse, kus just nimelt normimise üle piike murti.
Ega väga jäigalt ei saagi eristada temaatilisi päevikuid ja tundepäevikuid. Mingi jaotus aga tekib, Katarina Budrik on püüdnud seda kirjeldada selle järgi, kuivõrd keskendub päevikupidaja iseendale, kuivõrd välismaailmale.[3] Küllap teadliku kompositsioonivõttena on just rohkem tundepäeviku nägu ja seetõttu mingi arhetüübi kohaselt „päevikumad“ tekstid paigutatud kogumiku algusse ja lõppu, aga neid jagub ka keskele. Selles mõttes on aga tõesti tegu noorte või nooruslike päevikutega, et kummagi skaalaotsa tekstides ei leidu eriti keskea atribuute: töölkäimise grind’i ega pereelu koormat. Kui töö, siis on see ikka loominguline ja huvitav; vist ainult Riste Lehari mainib muret vanaema pärast, kelle hakkamasaamine ja mälu ei ole enam need, mis varem.
Nii mõnegi kirjutaja puhul on võimalik küsida, mis temast nüüdseks saanud on ja kuidas päevik suhestub tema muu loominguga, ons seal ette aimata selle jõujooni. Niisamuti nagu Margit Lõhmuse ilukirjanduslikes juttudes, sekkub tema päevikus raugesse teksti äkki mingi abjekt, mõni kehavedelik või midagi seksuaalset. Sveta Grigorjeva ja Gregor Kulla on vahvalt ninakad, juba sündides staarid, emotsionaalsed ja epateerivad samamoodi nagu oma hilisemates tekstides. Nende päevikutel on ka ühine võbin või rütm, need suhestuvad omavahel, Kulla viitab mitut puhku Grigorjevale tagasi –
tuleb lausa väikse üllatusena, et nad polegi päris põlvkonnakaaslased. Kaisa Kuslapuule jällegi meenub ka päevikus ikka lapsepõlv ja toonased tekstuurid, samamoodi nagu tema ansambli Lonitseera laulus torkivatest karupükstest.
Kuslapuu lapsepõlvemeenutused tekitavad mõnusalt turvalise tunde. Vastukaaluks pedantsele registreerimisele kuulub päeviku arhetüübi juurde kõrgendatud emotsionaalsus, tundeskaalal üles-alla käimine, igasugu kõhklused ja ängid, ja täiesti oodatavalt leiab seda ka siinsest raamatust. Mind aga võlusid seekord eriti just rahulikud ja hubased mõtisklused. Kuslapuu kütab talvises miljöös ahju ja surgib süsi, Riste Lehari jällegi lebab kesk suve võrkkiiges, loeb ja sööb kirsse, mõlemad mõtlevad sinna juurde sümpaatseid ja kindlust sisendavaid mõtteid. Lehari ise märgib samuti, et omaendagi vanades päevikutes on tagantjärele alati kõige igavam lugeda suhteheietusi seoses mõne inimesega, kes on hiljem osutunud täiesti episoodiliseks nähtuseks, seevastu linnulaul, puud, maasikad ja sääsed ei aegu (lk 253); „Olustikukirjeldused paistavad ajaproovile paremini vastu pidavat“ (lk 246). Südamest hea meel oli lugeda sellestki, kuidas vanavanaema kleite selga proovides tundis Mirjam Parve end oma rõivastele kord ometi täpselt parajana. Väga meeldis mulle veel Eva Mustoneni tekst, kuigi hoopis teisest puust ja muide ainsana vormistatud kolmandas isikus, rikkudes sedasi ehk päevikulikkuse olulisimat žanrinõuet. Mustonen kirjeldab, kuidas peategelane E ostab eri vanakraamipoodidest kokku soodsaid esemeid, mida on logistiliselt võimatu koju toimetada. Tema optimism aga ei rauge, taas avastab ta ennast rühkimas mööda magistraali, turjal mingisugused latid, mis tipptunnibussi kuidagi sisse ei mahu.
Pealkirjaks on päevikute kogumikule pandud mõnusalt irooniline fraas Gregor Kulla päevikust: „Sa peaksid rohkem lugema“.[4] Nii tekib tore resonants Marju Lauristini ja co äsjase lugemisuuringuga „Eestlane loeb“,[5] mis hoiab pealkirjas rõhutatult optimistlikku joont ja toob programmiliselt esile mitmeid rõõmustavaid jooni eestlaste lugemisharjumustes. Selle varjus aga kinnitab uuring ikkagi juba teada suundumust, et nii nagu ka mujal, loetakse Eestis (raamatuid) üha vähem. Siinsed päevikukirjutajad seevastu loevad pessimistlikust pealkirjast hoolimata kaunis palju, tegemist on inimestega, keda raamatud huvitavad keskmisest rohkem – lugemisuuringus kuuluksid nad küllap „mitmekülgsete aktiivsete lugejate“ klastrisse. Loetakse luulet, proosat, mälestusi ja filosoofiat. Loetakse Michel Houellebecqi, Maurice Blanchot’d, Javier Maríast, Vaino Vahingut (kuigi see ei edene), Jeannette Wintersoni, Doris Lessingut, Julia Kristevat, Mari Saati, Betti Alverit, Fleur Jaeggyt, Clarice Lispectorit, Hermann Hesset, Fernando Pessoad, Indrek Hirve, rääkimata Aquino Thomasest.
Eks vahel mõjub see kõik ka kenitlevalt, eriti seal, kus nimede kontsentratsioon eriti kõrgeks kasvab või nendega programmiliselt vallatletakse. Teisalt, võib-olla on see nii nende kirjanike puhul, kelle loominguga ma ise tuttav ei ole, nii et langengi iroonilise pealkirja lõksu. Manitsust „sa peaksid rohkem lugema“ ei saa ju tõsiselt võtta, see kõlab kusagilt kantslist niisuguse häälega, et mõtte võib kohe maha kanda (vabandust, Jaan Aru!). Aga ometi poeb see hinge, hakkan isegi kahtlema: äkki ma tõesti peaksin rohkem lugema? See ärritab ja samas tõmbab kaasa. No mis, tänan väga! Ema sul peaks rohkem lugema! Või õigemini isa, sest lugemisuuringu kohaselt on nõrgim lüli just keskealine mees! Vaat kui panen varsti ise ühe päeviku huugama ja annan kõigile teada, kuidas ma oma elu Helmi Mäelo, Valve Saretoki ja Paul Kuusbergi seltsis veedan![6] Aga kõigepealt võtan siiski ette Ella Ilbaku, kellele viitas oma päevikus Sveta Grigorjeva – juba laenutasingi välja, kahjuks läks natuke majoneesi peale.
Meenub, et Värske Rõhu rajaja ja esimene peatoimetaja Priit Kruus tõrjus omal ajal kirglikult arusaama, nagu oleks Värske Rõhk mingisugune rühmitus – ta tahtis rõhutada, et tegu ei ole siseringi asjaga, vaid ajakiri on avatud kõigile noortele kirjutajatele. Vähehaaval on poliitika minu meelest nihkunud selles mõttes, et on hakatud looma kogukonda: salvestama podcast’e, korraldama kriitikakonkursse koos seminaride ja töötubadega,[7] pidusid. 2024. aastal ilmus teemanumber „Kuidas kirjutada headust“, mis koondas kirjapanekuid vabatahtliku töö kogemustest, enne oli aga tegevusprojekti korras neid kogemusi kogutud. Demokraatlikkust ja avatust see kõik muidugi ei välista ja Kruusi taotlustega otseselt vastuolus ei ole, pigem vastupidi. Aga mingisugune liikumine kogukondlikkuse ja ühistegemise poole tundub olevat aset leidnud – ju tunti siis just sellest puudu olevat. Olen väga nõus juba viidatud Katarina Budriku, aga ka Erin Ruudiga, kes rõhutavad oma arvustuste lõpuks just raamatu kollektiivset, suhteid loovat aspekti.[8] See raamat on samuti üks ühine asi, muu hulgas ärgitades lugejaid kirjutajatega koos rohkem lugema.
[1] Õiglane oleks seda küll veelgi allapoole korrigeerida seetõttu, et Margit Lõhmus ja Jüri Metssalu on päeviku rubriigis avaldanud juba tol hetkel kümmekonna aasta vanuseid tekste.
[2] Aastaauhinna on päevikurubriigi tekst pälvinud neli korda, kõik laureaadid on ka kogumikus sees: Eva Mustonen, Gregor Kulla, Kaarel Aadli (algupäraselt ilmus ning auhinnati Kaarel Viljaste nime all) ning Henri Otsing koos Ove Averiniga.
[3] K. Budrik, 20 aastat Värsket Rõhku. Looming, 2025, nr 11.
[4] Sarnases sõnastuses esineb see küll ka Margit Lõhmuse päevikus: „peaks ikka lugema, et mitte lasta ajal raisku minna“ (lk 29).
[5] Eestlane loeb. Raamatuaasta lugemisuuring 2025. Koost. M. Lauristin. Tallinn, 2026.
[6] Joone alla on sunnitud jääma Elly Griffiths, Camilla Läckberg ja Satu Rämö.
[7] Selle kohta vt lähemalt Hanna Linda Korbi magistriprojektist „Värske Rõhu kriitikakonkursi korraldamine ja selle mõtestamine Bourdieu väljateooriast lähtuvalt“ (Tartu Ülikool, 2025).
[8] E. Ruudi, Päevikukriitikapäevik. Värske Rõhk, 2026, kd 100.
