Heneliis Notton. Tähed agnesele. Tallinn: Kultuurileht, 2025. (Värske Raamat; 37). 143 lk. 19.50 €.
„Tähed Agnesele“ on ruumiline kogemus. Lugeja saab oma liikumise suuna ise valida. Iga lehekülje nurga tagant võib ootamatult välja ilmuda mõni pooltuttav autor ning märke raamatu seintele on jätnud ka selle varasemad lugejad. Ruumilise liikumise tunnet toetab tähelepanelikult loodud visuaalne rütm ning õhuline üldmulje. Teost tasubki pigem kogeda kui lugeda, pöörates tähelepanu seda saatvatele füüsilistele aistingutele ning mõtteis ja paberil sündmustikku aktiivselt sekkudes. Kui „Tähtede Agnesele“ pinnal paikneks aga mõni asutus, oleks see tõenäoliselt hävitamata kullakeste hoiukodu.
Ent alustagem algusest. Teose käsikiri valmis Heneliis Nottonil suuresti kujundusprogrammis Canva, nii et esmane tekstipaigutus ja küljendus sündisid juba kirjutamisprotsessi käigus. Notton on öelnud, et lähtus teose loomisel sellest, kuidas ise infot tarbib ja suudab seda vastu võtta ning millise teksti lugemine mõjub orgaaniliselt.[1] Nägemusele on kuju andnud kunstnik Maria Izabella Lehtsaar ja graafiline disainer Agnes Isabelle Veevo. Tulemus meenutab üldilmelt märkmikku või salmikut – lühikeste jaotuste kaupa vaheldub üks teema teisega, tsitaadid otsekõnega ning sõna pildiga. Ometi on tegu selge ja mõjusa tervikuga. Raamatut on mõnus käes hoida, see kutsub lugejat kaasautorlusele ning võimaldab keelelise kõrval ka teisi tajumisviise. Kui peaksin ühe sõnaga enda esimest lugemiskogemust kirjeldama, oleks selleks ehk avastamisrõõm.
Juba vormist tulenevalt ei tasu lugejal siit oodata sidusat narratiivi, pigem saame rääkida teemadest. Armastatud inimese kaotus, mis teost raamistab, on mingis mõttes vaid taustsüsteem – siit tuleneb kirjutatu algtõuge ja üks kujuteldav adressaat. Ent lein ei ole teksti keskmes. „Tähtede Agnesele“ südameks jääb ikkagi kirjandus ise, kirjutamis- ja lugemiskogemus kui suhe, teraapiavorm ning eneseleidmise vahend. Pisut abstraktsemal tasandil võime muidugi öelda, et eks elu ise ole üks suur tekst. Suhestuvad ju kirjutamine ja lugemine üsna samamoodi kui olemine ja mäletamine. Esimesel juhul aktiivselt sündmustes osaledes, neid juhtides ning üha uut narratiivi luues. Teisel puhul juba kirjutatut vaimusilma ette manades, tõlgendades ning ääremärkusi lisades.
Teose eklektilisusele vaatamata tõuseb kimp juhtmõtteid siiski selgelt esile. Eelkõige meeldetuletus, et kirjandus on suhe. Isegi suhtepundar. Kõige otsesemalt avaldub see muidugi kirjaniku ja lugeja vahel. Nottongi pöördub tihti otse publiku poole, kutsudes teda näiteks WhatsAppis ühendust võtma ning lugemismuljeid jagama. Kaasloomele utsitab teose vormgi – kasvõi lisatud kleepsude ja ruuduliste vahelehtede näol. Oluline on ka kirjutaja ning teda kujundanud autorite suhe. Kui enamasti jääb see arvustajate mõistatada, siis Notton pole seda juhuse hooleks jätnud, vaid on bibliograafia abivalmilt raamatu lõppu lisanud ning talle olulised tsitaadid otse muu teksti sisse pikkinud, autoritega kohati kujuteldavatesse dialoogidesse astudes. Kõige selgemini avaldub kirjanduslike praktikate jagatus aga teose kolme autori vahelises dünaamikas. „Kollektiivsus on eelkõige ühine unistamis- ja fantaseerimisoskus,“ sõnab Notton (lk 98). Kirjutaja, illustraatori ja kujundaja tihedas koostöös sündinud „Tähed Agnesele“ tõestab, et vahel õnnestub jagatud unistustele ka füüsiline kuju anda.
Kutses teost omalt poolt täiendada on midagi nostalgilist. Suur osa meid ümbritsevast meediast on märkamatult digitaalseks muutunud – ajalehevirnad riiulinurgal või koolduvate fotodega täidetud karbid on ajalugu. „Tähed Agnesele“ on aga raamat, millesse saan kirjutada sisse ühe osa praegusest endast, laenata seda täiendamiseks sõpradele ning jätta siis rahumeeli riiulile pleekima ja tolmuma. Kindlasti on neid, kelle jaoks raamatusse sodimine on pühaduseteotus, kuid mulle mõjus see vabastavalt. Loen nagunii „pliiats käes“, leheservi täitmas aastate jooksul kujunenud isiklikud tingmärgid. Iga loetud teos on suuresti ka meie endi poolt kirjutatud. Kirjandus sünnibki hetkel, mil trükitud tekstile laotub teise inimese hing.
„Tähtede Agnesele“ ülim isiklikkus avaldub ka Nottoni käekirja põimimisel tüpograafiasse. Raamatu pealkiri ongi pärit meilist, millega Notton enda üles pildistatud kirjatähed kujundajale töötlemiseks saatis. „Nottoni saadetis ei sisaldanud tähtedega kirjutatud sõnumit, tähed ise olidki sõnum. Tähtede saatmine on justkui ülima usalduse märk, sest selles avalduv loovutamine on niivõrd fundamentaalne – ei loovutata mitte oma mõtteid, loovutatakse oma tähestik,“[2] kirjutas Teele Pärn. Olgu siis lepingute sõlmimisel, kaartidel või autogrammides, sisuliselt on kiri võrdne inimese endaga. Tavapärase trükikirja ja Nottoni käekirjal põhineva šrifti vaheldumine annab tekstile erilise reljeefsuse. Käsitsi „kirjutatud“ osad asuksid justkui autorile veelgi lähemal. Lisaks käekirja ja trüki vaheldumisele on üksikuid sõnu veel igapidi väänatud – nad vibreerivad, lainetavad ja langevad. Laused ilmselgelt ei rahuldu siin vasakult paremale kulgemisega ega kahemõõtmelisele pinnale suletusega. Tekst elab.
Radikaalne on ka teose protest marginaalsuse ja kõrvalejäetuse vastu. „Tähed Agnesele“ on otsustavalt sisse jätnud selle, mis tavaliselt trükivalmis kirjutisest välja jääb – näiteks sisemiste kõhkluste ja raskuste tunnistamine ning eelmainitud arvukad tsitaadid. Lehtsaare loodud kollaažidel segunevad joonistused samuti justkui „musta“ materjaliga – väljalõiked, välja prinditud meemid ja ekraanikuvad, ära-söö-viska-ära-pakike, tühjaks pigistatud tabletilehed või kleepsulehe jäänused. Pildiline materjal, mis ehk mõnes muus kontekstis oleks lihtsalt prügi, on siin leidnud omale „hävitamata kullakeste uue hoiukodu“ (lk 91). Efemeersem ja nähtamatum osa meie argipäevast on üles pildistatud, kompositsiooni paigutatud ja raamatukaante vahel talletatud. Selles aktis on ootamatut õrnust. Intiimsustki, sest just need äraviskamisele kuuluvad osad igapäevaelu mateeriast on see, mida teistega enamasti ei jagata.
Tapetud kullakeste (kill your darlings) meetod ning selle vägivaldsus nii teksti enese kui autori intuitsiooni vastu on teema, mille juurde Notton raamatus ikka ja jälle tagasi pöördub. Teksti selguse, ladususe ja muu taolise huvides tööversioonist välja visatud lõigud on „täie hingega ohverdused, millel on olnud aus roll „lõpptulemuse“ kujunemisel, isegi kui neid selgesõnaliselt seal ei esindata“ (lk 102). Neist südamelähedastest, kuid terviku seisukohalt nõrkadest tekstijuppidest loobumine on murranguline otsus. „Kullakest“ seob autoriga temast enesest lähtuv emotsionaalne ja intuitiivne side. Sellele vastanduvad kujutletava publiku eelistuste aimamine ning esteetilised kaalutlused. Isegi kui teos saab tarbetu eemaldamisel loogilisem ja nüansirikkam, jääb osa autorist ikkagi leinama „seda rohmakat algversiooni, mis oli viimistletud vaid ainult mu enda toorete unistuste ja suvakirgede järgi“ (lk 36). Samas on just kullakeste tapmine dialoogi algus. See on esimene hetk loomingulises protsessis, mil autor kujutab ette esialgu veel abstraktset, näo ja nimeta lugejat, kelle pilku silmas pidades ta oma teksti toimetab.
Hea kirjandusteose üheks tunnuseks võib pidada sedagi, et raamat suudab tekitada väga eriilmelist vastukaja. „Tähtede Agnesele“ puhul on senised arvustajad tõesti leidnud väga mitmesuguseid teid raamatu südamesse tungimiseks. Kahtlemata on tegu kväärkirjanduse näitega, mis otsustavalt marginaalsuse ja kõrvalejäetuse vastu astub ning uudseid struktuure ja loojutustamisviise otsib. Samuti on raamatust räägitud transindividuaalse teooria võtmes, tõstes esiplaanile mõtte, et iga inimene on vaid vastastikuste suhete sõlmpunkt. Läheneda võib ka autorite põlvkondliku kuuluvuse kaudu ning näha selles ennekõike Z-generatsioonile omast killustunud tähelepanu, internetikultuuri ja sotsiaalmeediale omase keelekasutuse musternäidet. Nottoni taust teatrikirjanikuna ja põhitöö Kanuti Gildi SAAL-is kutsub aga teosest hoopis lavastuslikkust ja koreograafilisi rütme otsima. Väikesele mahule vaatamata on „Tähed Agnesele“ risoomne raamat, mille juurestik läbib paljusid eri kihte. Siinne käsitlus on vaid üheks ladestuseks sellel teekonnal.
Kirjandus on raamatutest suurem, või nagu Notton teose tagakaanelgi välja toodud lõigus ütleb: „me ei alga ega lõppe kaantega“. „Tähed Agnesele“ ei unista „teistsugusest“ kirjandusest, vaid paljastab kirjutamis- ja lugemispraktikate olemusliku kollektiivsuse. Selle osaks on ka enese piiramine loomisprotsessis ning teose edasist elu ja lugejaskonda silmas pidades tehtud valikud. Käesoleva arvustusegi töömaterjalideks on mitu lehekülge „tapetud kullakesi“ – lõike, viiteid ja mõttekäike, mis lõpuks tekstiga siiski piisavalt tugevasti ei haakunud. Nende kohalolu on nähtamatu, kuid panus hindamatu. Nad on osa sellest arvustusest, aga ka raamatust „Tähed Agnesele“ endast. Nottonist innustudes tegin neile töölaua nurka väikese hävitamata kullakeste hoiukodu. Las nad küpsevad seal ja minus endas, kuni neist saavad uute tekstide seemned.
[1] M. M. Kaljas, Kuidas kirjutada nagu sina ise. Vestlusring Heneliis Nottoni raamatu „Tähed Agnesele“ valmimisest. Värske Rõhk, 2026, nr 99, lk 42–52.
[2] T. Pärn, Konspekt lugejale. Looming, 2026, nr 4.
