Kiwa. Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli. Teisik – Täisik – Tühik. Tallinn: ;paranoia, 2025. 288 lk. 25.50 €.
Selle aasta aprillis jättis oma maise kesta kaosemaagia korüfee Peter James Carroll. Kaosemaagia peamiseks impulsiks on, et kõik asjad, hetked ja tegevused võivad saada loomingulise vibunoole vinnastajaks. Iga sõna, kivi, masin ja teadvusseisund võib panna aluse maagilisele teole. Kiwa lapsepõlves juhuslikult nähtud „Hukkunud Alpinisti hotelli“ (1979; edaspidi HAH) kaadritega alanud ja 2000ndate algul kirjutamisprotsessiks saanud teose alguspeatükis on sõnad: „Krüptiline sümbolism ei ole usaldusväärne allikas elutõdede selgitamiseks, küll aga kunstitõe jaoks, millel on võim aktiveerida tõsiasju koos laiema kontekstiga“ (lk 9).
Nõnda võib ühest loomingulise kriisi ajal kirjutatud raamatust, mis on siiani ka tekstina kaasahaarav, kuigi pole vahest Strugatskite kõige meeldejäävam teos, saada artefakt, mis üha uuesti ja uuesti köidab ja kaosemaagiliselt uusi loovimpulsse loob. Tekst peegeldub filmi, mis omakorda peegeldub sadade kiirtena meie kultuuriellu ning voogab sealt tagasi Kiwa raamatusse, saades nõnda jälle tervikuks.
Strugatskite kriisi põhjustas muidugi tollane tsensuur, mis tegi nende jaoks mistahes tõsiseltvõetavama teose avaldamise küsitavaks. Teisalt oli neil tahtmine kirjutada krimiromaani, ent neid tabas tõdemus, et „kõikvõimalikke kuriteomotiive võis sõrmedel üles lugeda: raha, armukadedus, paljastamishirm, kättemaks, psühhopaatia… Ja lõppeks – ükskõik kui põnevad uurimiskäigud ka poleks – saabub vältimatu huvilangus niipea, kui selgub, kes, miks ja mille nimel.“ Aga siis otsustati eksperimenteerida, tuua harilikku mõrvalukku ootamatu nihe, mis toob sisse hoopis teistsuguse probleemistiku. Eksperiment autorite arvates küll ebaõnnestus. Kaasa ei aidanud ka see, et tollane tsensuur nõudis gangsterite asendamist neonatsidega. Ja kui jutustus hiljem gangsterid ikkagi tagasi sai, siis sattusid nad omakorda alkoholivastasesse kampaaniasse: inspektor Glebsky alkoholilembus asendati kohvimaaniaga.[1]
Film ise on kultuslik.[2] Muidugi on mujal maailmas rohkem tuntud „Stalker“ (1979), mis samuti Strugatskite teose põhjal loodud – kellel siis ei oleks meeles sõnad: „ÕNNE KÕIGILE, TASUTA, JA ÄRGU KELLELEGI TEHTAGU LIIGA!“[3] Aga Tarkovski ekraniseering pole eestlaste jaoks nii ikooniline. Samal aastal poolakatega koostöös valminud ulmefilm „Navigaator Pirx“ (1979) tundub koos Arvo Pärdi muusikaga üldse unustusehõlma vajunud olevat. HAH on midagi erilist, lausa nõnda, et kui Tartu esidändi Kaspar Jassa mulle hiljutises vestluses mainis, et venelased on loomas filmi uusversiooni, oli mu esimene reaktsioon kihvatus – meie filmile uusversiooni, miks![4]
Hüperrealistliku filmi valmimise eel ütles kolmekordne Stalini preemia laureaat Semjon Školnikov: „See on just selline film, kui nõukogude kino juhtkond praegu nõuab.“[5] Film sai 1980. aastaks üle NSV Liidu 17,5 miljonit vaatajat. Praegu on see kõigile netist kättesaadav. Sama saab öelda Grünbergi heliradade kohta. Kiwa nendib, et Grünbergi muusika on tema „identiteedi lahutamatu osa ja ilmselt võib seda öelda mitme põlvkonna kohta. … Grünberg on nagu Viplala, kellele tahaks öelda: „Aitäh, et sa mu ära tinistasid““ (lk 11).
Kiwa teos on eksegees, millesarnast meie kirjandusmaastikul harva kohtab. Janek Kraavi defineerib seda nõnda: „Žanri seisukohalt võib Kiwa uut raamatut määratleda teosemonograafiana. See on eesti kultuurikriitikas võrdlemisi harva esinev formaat, mille eripäraks on konkreetse üksikteose – luuletuse, plaadi, pildiseeria, filmi, teatrilavastuse jne – põhjalik, eelmisi ja järgmisi käsitlusi tühjendav, peaaegu tühistav kirjeldamine.“[6] Pole seika HAH-ist, mida Kiwa ette ei võtaks, halastamatult detailideks ei kisuks ega laiendaks, tulnukatest hüper-realismini, proua Mosesest elektroonilise muusikani, vertikaalsusest Luarvik Luarvikuni: „HAH-i puhul hargneb läbi filmi eepilise sisu ka risoomne mudel, kus kõik on kõigega seotud“ (lk 30).
Põgusal uurimisel leidsin ainult ühe teksti, doktoritöö, mis selle filmiga lähiajal põhjalikumalt tegelenud on. Sääl on tegu filmi ja romaani süvaanalüüsi ning võrdlusega. Muuhulgas selgub üks huvitav seik. Nii filmi režissöör Grigori Kromanov kui ka vennad Strugatskid planeerisid algselt HAH-ile dramaatilisemat lõppu. Strugatskid tahtsid, et kogu hotell häviks, ja Kromanov, et tulnukate kehad pärast suremist plahvataksid. Aga puudu jäi ressurssidest.[7]
Kõik saab alguse triaadi mudelist Teisik – Täisik – Tühik: „Nende kolme tasandi kõiki üleminekuid käsitleme me nihetena, samuti nihetest tekkinud uusi katkestusi, jätkuvusi ja kestvusi“ (lk 27). Mudeli mõistmiseks peab hea lugeja ise Kiwa teose kätte võtma. Aga nihke osas on märgiline ka see, et paralleelselt käsitletava teosega ilmus 2025. aastal Kiwa kultusteose „Roboti tee on nihe” uustrükk. Autor ise on näiteks ;paranoia kirjastuse kohta öelnud nõnda: „;paranoia on saanud palju inspiratsiooni Erkki Luugilt, kes ütles, et eksperimentaalse kirjanduse eesmärk on reaalsuse hävitamine. See sobis minu ideega nihkes ja automatistlikest tekstidest, mis ei ole psühholoogiline ja realistlik kirjandus. Ma nimetasin neid varem instrumentaalseteks raamatuteks, mille ainuke eesmärk ongi teadvusnihet tekitada. Viia inimene välja tavalisest maailmakirjeldusest ja orientatsioonist. Maagia.“[8] „Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli“ lugedes hakkab teadvus tõesti laienema, kuklas kummitamas HAH-i heliribast „Nimetu“ vaheldumisi „Balliga“. Keel on mõjuv psühhedeelikum, võrdväärne mäestikurõhule, millele teoses tähelepanu pööratakse (tuues palju kultuurilisi paralleele) ja millest tõukudes, kirjutab Kiwa, ta ka palju erinevates mäestikupiirkondades reisis (lk 279). Kiwa tekst on ravim, mis tuletab meile meelde jumalikke kõrgusi, sest „kaasaegne maailm, kuigi kaunistatud pilvelõhkujate ja tehnoloogiliste imedega, on sisuliselt jäänud eksistentsiaalseks lamedikuks“ (lk 47).
„Kanti mõiste esitus avaldub siin benjaminlikus tähenduses kui inimeste või näitlejate (meediumite, agentide) Spiel, teisalt kui olemusliku olematuse või defineerimatu mittemillegi (näiteks tulnukate) esitus inimkehade (meediumite, agentide) kaudu. Hotelli kui anonüümse, mitte kunagi siin või seal olemise, vaid vahepeal olemise tähendus on ümberpööratud“ (lk 33). Milline sõnadevoog! Järgmine kord kui mõni sümpaatne meestuttav teid oma diivanile võluseeni manustama kutsub, naeratage talle ja võtke taskust välja „Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli“ – see töötab sama tõhusalt, teadvus hakkab muutuma. Pärast muutumist on sealtsamast raamatust hea lugeda mõni fragment eneseteadvuse või mina-kontseptsiooni esilekerkimisest. Või siis tõdeda HAH-ist kinnistunud sõnadega: „Te ei usu mind, aga jumala eest, ma ise tulin endale peale.“
Kiwa teose üks suur võlu on see, et selles on loendamatu hulk kultuuriviiteid, mis loovad nii oodatud kui ka ootamatuid seoseid. Iga raamatupeatükk toob uusi mõtteid ja keerdkäike. Näiteks analüüsib Kiwa lühidalt paranormaalsuse- ja tulnukadiskursust, mille kõrgaeg oli 1970. aastatel. Vaadates, kuidas USA valitsus ja peavoolumeedia viimastel aastatel lausa obsessiivselt kõiksugu lendavate veidrustega tegeleb, oleks meil vaja rohkem nõnda tervemõistuslikku lähenemist. Kadunud Igor Volke kippus oma sageli kaasahaaravasse juttu põimima naiivseid vandenõuteooriaid. Nõnda on tervendav lugeda Kiwa viiteid Jacques Valléele või mõtiskleda UFO-hulluse üle (viimasel ajal pigem UAP – unidentified anomalous phenomena), lugedes lauset: „Nõukogude Liidus oli inimestel ka salajane lootus, et äkki tulnukad tulevad ja päästavad neid selle riigivõimu käest ära“ (lk 244).
Teisalt võib võtta teost kultuurikäsiraamatuna. Kiwa toob HAH-is esinevatele seikadele loendamatuid paralleele eripalgelistest filmidest, raamatutest ja muusikast. Või siis on tegu hoopis väga mõjuva aruteluga tehis-„intelligentsuse“, digitaalkunsti, õõvaorgude ja ihanukkude üle – need kõik on praegu popid teemad. Kust algab inimene, kust masin? Aga Kiwa kirjutab neist päevakajalisust ületades, nõnda et seda on kindlasti hea lugeda ka aastakümneid hiljem. Ta näitab, kuidas HAH-i loomise ajal olime hõivatud samade küsimustega, millega praegugi; mis on köitnud meie meeli iidsetel religioossetel aegadel ja küllap köidavad ka tulevikus. Ja kõige selle taga terendab tõdemus, et „aju treenimine ratsionaalseks on tegelikult raske protsess, inimvaimule on omane pigem maagiline mõtlemine“ (lk 111).
Kiwa analüüsib üksipulgi HAH-i eripalgelisi seiku, naaseb ühtede ja samade teemade juurde üha uuesti eri nurkade alt. „Iga kordus on teatav vorminihe, multiplitseerumine, sisenemine reaalsusesse ja mateeriasse samaaegselt mitme identse manifestatsiooni kaudu“ (lk 285). Ta sukeldub filmis vilksatavast hukkunud Alpinisti portreest lähtudes paljude maailmade teooriasse, kus kõik maailmad eksisteerivad väikeste erinevustega üheaegselt (lk 56).[9] See on koht, kus lähevad segamine päris ja koopia, inimene ja nukk, kus minad kohtuvad oma teisikutega.[10] Selle kõige analüüsimisel võtab ta muuhulgas appi varajased psühhoanalüütikud Ernst Jentschi ja Otto Ranki, mis on juba omaette saavutus.
Lisaks kõigele on teos täis teravaid ühiskonnakriitilisi noote, mis on ju Kiwa ja tema ümber koonduvate kunstiinimeste üks peamisi motiive. Mugav kapitalistlik massiloome pole miskit väärt. Selle vastu tuleb sääda elav ja kriipiv impulss, mille üks kohalikke parimaid kehastusi Kiwa oma multipalgelise loominguga on. Pole ime, et „Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli“ valiti 2025. aastal mitme kultuuriinimese poolt aasta raamatuks. Tuleb nõustuda Paavo Matsini sõnadega: „See on maksimaalselt suveräänne, erudiitne-uuriv-eraõpetlaslik ja täis kõige kummalisemaid üksikasju ning originaalseid mõttekäike.“[11] Kiwa resümeerib HAH-i tähenduse meie kultuuriruumis ja annab edasi toda teosega kaasnevat meelsust: „HAH oli viimane katse leida helendavate pindade seest sügavust, ees ootasid juba 1980ndad, inimeste sisemised 1980ndad, kalestunud iha üha lamedama kapitalistliku popkultuuri järele, mida võiks iseloomustada dalai-laama sõnastatud paradoksiga: „On aeg, kui palju on akende peal, aga toas ei ole midagi““ (lk 286).
Lõpetagem Grünbergi küsimusega – „miks me räägime kultuurist, kui võiksime rääkida hoopis inimlikkusest?“ (lk 13). Kohtumine teisega muutub kohtumiseks iseendaga, kelle mõistmiseks tuleb teha suurt ja julma tööd. „Tagasi Hukkunud Alpinisti hotelli“ on praegusel pealiskaudsel ajal vastuvoolu ujuv näide süvitsiminekust. Teos õpetab meile, kuidas masinate ajastul saab säilitada inimlikkuse, ja annab vihjeid, kuidas võiks elada nõnda, et ei juhtuks nii nagu inspektor Glebskyga, kes tõdes kurvalt, et tema bürokraatliku ja „õige“ tegutsemise tagajärjena juhtus nii, et Simon Simonet „ei öelnud mulle kuni oma surmani mitte ainsatki sõna. … Mitte ainsatki. Mitte ainsatki“.[12]
[1] Vt Boriss Strugatski mälestuste vastavat peatükki: Б. Стругацкий, Комментарии к пройденному. https://www.rusf.ru/abs/books/bns-06.htm.
[2] HAH-ist on lisaks meile tuntud ekraniseeringule tehtud ka kaks poolakate televersiooni (1976 ja 1993), ukrainlase loodud arvutimäng (2007) ja Veiko Tammjärve graafiline romaan (Tallinn, 2020).
[3] A. Strugatski, B. Strugatski, Väljasõit rohelisse. Rmt-s: A. Strugatski, B. Strugatski, Miljard aastat enne maailmalõppu. Tlk M. Varik. Tallinn, 1987, lk 269.
[4] ru.wikipedia.org: Отель „У погибшего альпиниста“ (фильм, 2027).
[5] J. Lõhmus, „„Hukkunud Alpinisti“ hotell“ – 30 aastat varem. Eesti Ekspress, 13.11.2009.
[6] J. Kraavi, fully booked / ühe hotelli elulugu. Looming, 2026, nr 4, lk 562.
[7] H. Cederlöf, Alien Places in Late Soviet Science Fiction: The „Unexpected Encounters“ of Arkady and Boris Strugatsky as Novels and Films. Stockholm University, 2014, lk 100. https://su.diva-portal.org/smash/record.jsf?pid=diva2%3A731934&dswid=9194.
[8] Reaalsust häkkimas. (Kaja Kanni intervjuu Kiwaga.) Tõlkija Hääl IX. Koost. H. Allik. Tallinn, 2021, lk 172.
[9] Siia kõrvale võiks teema laiendamiseks tuua ühe Hasso Krulli tsitaadi: „Igavene taastulek saab igavene olla ainult siis, kui kõik need hetked on ainulised, kui nad ei kordu igavikus mitte ühelgi teisel momendil, vähemalt mitte täpselt samasugustena – ja sel juhul polegi ju tegu täpselt sama hetkega. Piisab väiksest nihkest, ja juba ongi tegu hoopis teise hetkega, mis võib uuesti korduda alles siis, kui on läbitud juba terve igavik – seega inimlikus mõõtmes mitte iialgi.“ H. Krull, Igavene taastulek. Tallinn, 2025, lk 12–13.
[10] Kohe meenuvad Eesti filmi 100. sünnipäevaks valminud paroodiad, millest üks on pühendatud ka HAH-ile. Märt Avandi ja Ott Sepp parodeerivad seal stseeni, kus inspektor Glebsky viitab, et tulnukate robotid on liiga inimeste sarnased: https://www.youtube.com/watch?v=NpQVdOOtOn0.
[11] K. Viilup, Ülevaade. Kirjandusaasta 2025. Kultuur.err.ee, 23.12.2025.
[12] A. Strugatski, B. Strugatski, „Hukkunud Alpinisti“ hotell. Tlk M. Varik. Tallinn, 1974, lk 141.
