Võrgulehekülg Wikileaks vahendas omal ajal detaile erakonna Res Publica peasekretäri Ott Lumi vestlusest USA saatkonnas 2006. aasta sügisel.[1] Lumi olla rääkinud, et tollal veel ühinemisprotsessis olevate Res Publica ja Isamaaliidu kampaania tulevastel, 2007. aasta kevade parlamendivalimistel keskendub väärtustele ehk Eesti „kommunistlikust ja Vene minevikust täieliku lahtimurdmise“ teemale. Mõni rahvuskonfliktipõhine „vahejuhtum oleks Res Publica kampaaniale väga hea ja nad kasutaksid seda reklaami hästi ära“.[2] Rahvuskonfliktid ju kampaania jaoks sobival ajal ka tulid ja eskaleerusid, aprillis aga juba sellises ulatuses, mida ka Isamaa ja Res Publica Liit vaevalt soovis.
See polnud muidugi esimene ega viimane kord, kui valimiseelses kampaanias tõstetakse esile küsimusi, mis seostuvad Eesti venekeelse vähemusega; nõnda on ju olnud uue iseseisvuse algusest saadik. Vähemuse järjepidev seostamine Venemaast lähtuva julgeolekuohuga aitas valitsuserakondadel saada toetust ka siis, kui nende teostatud majanduspoliitika valijate soovidele tegelikult ei vastanud.[3] Oletatud jätkuva ohu tingimustes paistis ka senises poliitilises suunas kahtlemine ohtlikuna. Vähemuspoliitika julgeolekustamine ja neoliberalism olid Eesti „rahvusliberaalse“ režiimi kaks peamist nurgakivi.
Kuni 2016. aastani oli selle mudeli osaks ka Keskerakonna isoleerimine riigi tasandi poliitikas, peamiseks põhjenduseks erakonna suhtumine venelastesse (ühtlasi toetus, mis sellel oli venekeelsete valijate hulgas). „Eestimeelsus“ oli märksõna kirjeldamaks suhtumist, mille näitamises teised erakonna omavahel konkureerisid ja millega nad ennast eelkõige Keskerakonnast eristasid. Vähemus- ja keelepoliitikast sai võistlusväli, kus meelsust näidati; mõned otsused olidki pigem kantud meelsuse näitamise vajadusest kui sisulisest analüüsist. Näiteks vene õppekeelega gümnaasiumide üleviimist eesti õppekeelele on jätkuvalt pidanud ebaotstarbekaks haridusteadlased ja seda seisukohta kinnitab ka Haridus- ja Teadusministeeriumi enda analüüs.[4] Jätkuvalt sooritatakse „eestimeelsuse“ etendamise sümboolseid žeste, nagu Reformierakonna möödunud sügisel esitatud ühelauseline seaduseelnõu ettepanekuga „korraldada Eesti alus- ja koolihariduse muutmine ühtseks ja eestikeelseks“. Nagu Riigikogus tookord siiski tõdeti,[5] ei arvesta taolised žestid kuigivõrd reaalsete võimalustega, veel vähem aga venekeelse vähemuse enda vajaduste ja soovidega.
Keskerakonna osalemine valitsuses on keele- ja vähemuspoliitika õhkkonda muutnud – teised valitsusparteid ei ole aktiivselt püüdnud Keskerakonnaga sellel teemal vastanduda. Samas ei paista, et erakondade suhtumine keele- ja vähemuspoliitikasse oleks muutunud. Näiteks 2019. aasta parlamendivalimiste eel avaldatud ERR-i Valijakompassi järgi näib parlamendierakondade suhtumine koolikeelde, kodakondsuspoliitikasse ja rahvusvähemuste esindatusse olevat samasugune kui varem – Reformierakond, Isamaa ja Konservatiivne Rahvaerakond on ühel, Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond teisel pool.[6] Kampaaniateemadeks sobivaid eksistentsiaalseid hirme on aga hakatud otsima mujalt.
Rahvuskonflikti eskaleerumine 2007. aastal päädis Eestis harva esinenud poliitilise vägivallaga. Hilisemad näited on seotud hoopis rändepoliitika valdkonnaga: Vao pagulaskeskuse (õnneks ohvriteta jäänud) süütamine 2015. aasta 3. septembril ja (õnneks ilma kehavigastuteta lõppenud) vägivald Euroopa Parlamendi saadiku Indrek Tarandi kallal ÜRO ränderaamistiku vastasel meeleavaldusel novembris 2018. Meeleavaldus oli Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) korraldatud, aga erakond osales aktiivselt ka pagulaskeskuse süütamisele eelnenud kampaanias selle elanike vastu. Seegi kord lasti kasvada pingel, mida vähemalt üks erakond endale poliitiliselt kasulikuks pidas. Juunikuus lõhuti keskuse aknaid kahel korral, juulis avaldas keskuse ees meelt ligi nelisada kohale sõitnud mootorratturit. Erakonna parlamendifraktsiooni esimees esitas vaid mõni päev enne süütamist siseministrile avaliku arupärimise, milles mainiti kuulujutte Vao külas justkui toimunud vägistamisest, milles võinuksid olla süüdi pagulased. Seda politsei ümber lükatud, alusetut juttu kordas erakonna aseesimees veel uuesti, kui ta süütamist kommenteeris.[7]
Eelnimetatud valijakompass sisaldab küsimusi ka rände- ja pagulaspoliitika kohta. Väitega „immigrantide riiki saabumist peaks oluliselt rohkem kontrollima“ olid täielikult nõus EKRE, Isamaa ja Vabaerakond, pigem nõus ka Kesk- ja Reformierakond. Valijakompass kajastab erakondade programmilisi seisukohti. Vaadates valimisprogramme endid on näha, kuidas immigrantide suuremat kontrollimist nõudvad erakonnad seostavad pagulas- ja immigratsiooniteemad eelkõige vastuseisuga Euroopa Liidu komisjoni otsusele teatud hulga pagulaste jaotamisest liikmesriikide vahel kvootide alusel.[8] Ei soovita ka teisi rahvusvahelisi kohustusi selles valdkonnas. Pärast valimisi ja uue valitsuse moodustamist teatas erakonda Isamaa esindav uus välisminister ÜRO-le, et Eesti on „järjepidev vastuseisja“ globaalsele ränderaamistikule, kuigi ta vähem kui aasta varem oli sellega ühinenud.[9]
Võrreldes varasema „eestimeelsusega“ on pagulasvastasusel veelgi määravam just sümboolne komponent. Eestis esitas aastal 2019 esmakordse asüülitaotluse 35 isikut ja aastane arv on varem olnud umbes sama suur.[10] Väike inimhulk saab sihtmärgiks poliitilistele kirgedele, mis ei ole tekkinud Eestis, vaid on toodud siia üle muude riikide poliitilisest elust – nagu muidugi paljud teisedki mõtteviisid. „Eestimeelsusega“ seob pagulasvastasust eelkõige retooriline seos iseseisvusega ja iseotsustamisega. Kui need on rahanduse, majanduse ja sõjalise kaitse valdkonnas juba faktiliselt olematud, võib sedavõrd tähtsamana tunduda neid rõhutada kasvõi otsustes, mis puudutavad mõnesaja või mõnekümne põgeniku elu.
Vastuseis pagulastele ja laiemalt sisserändele üldse (või vähemalt muud kui Euroopa päritolu inimeste sisserändele) on praegu poliitikas ja meediadebatis justkui hakanud asendama varasemat venevastasust. Tegemist võib aga olla peamiselt praeguse valitsuskoalitsiooni koosseisust tingitud, mööduva olukorraga. Nagu Reformierakonna esitatud seaduseelnõu näitas, ei ole kuskile kadunud ka võimalus otsida konfrontatsiooni näiteks koolikeele teemal. EKRE valimisprogramm paneb aga ette „kehtestada omavalitsuste valimisõigus ainult kodanikele“.
„Musta notsu“ kõrval on endiselt mängus vene kaart. Ühiskondlikku sidusust ei saavuta sellega, et leitakse uus grupp „muulasi“, keda karta või vaenata. Sidususeni saab jõuda ainult kaasamisega.
[1] Ott Lumi: USA saatkond oli toona huvitatud, milliseks IRL profiil ja programm kujunevad. Delfi, 05.09.2011.
[2] Estonain [sic] – Russian Relations: No Longer Hot but still Potatoes. Public Library of US Diplomacy. https://wikileaks.org/plusd/cables/06TALLINN845_a.html.
[3] M. Lagerspetz, H. Vogt, Estonia. Rmt-s: The Handbook of Political Change in Eastern Europe. Toim. S. Berglund, T. Ekman jt. Cheltenham (UK); Northampton (MA), 2013, lk 62–68.
[4] Raport vene õppekeelt kasutavate gümnaasiumide õppe tulemuslikkusest eestikeelsele (vähemalt 60% kohustuslikest kursustest) gümnaasiumiõppele üleminekul. Tallinn, 2014.
[5] XIV Riigikogu stenogramm, II istungjärk. Teisipäev, 10. september 2019, kell 10:00. http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201909101000.
[6] Valijakompass 2019. https://valijakompass.err.ee/default/default/et.
[7] T. Kaukvere, Politsei: kuulujutud vägistamisest Vao külas ei vasta tõele. Postimees, 09.09.2015.
[8] Vt EKRE, Isamaa ja Vabaerakonna valimisprogramme 2019. aasta Riigikogu valimisteks: https://bit.ly/36xPB8y; https://bit.ly/3iyEsXJ; https://vabauudised.ee/uudised/vabaerakonna-valimisprogramm-2019-terve-eesti-heaks/.
[9] Republic of Estonia, Ministry of Foreign Affairs, to His Excellency Mr. Tijjani Muhammed-Bande, President of the 74th session of the General Assembly, United Nations. Tallinn, 23.09.2019.
[10] Asylum and first time asylum applicants by citizenship, age and sex. Monthly data (rounded). Eurostat, 2020. https://bit.ly/3ng1OF7.
