2020. aastal suri sõdade tagajärjel maailmas veidi alla 50 000 inimese. See arv on aasta-aastalt jäänud väiksemaks. 2015. aastal hukkus sõdades 150 000 inimest. Vietnami sõja lõpuaastatel, 1970ndate alguses ja Nõukogude-Afganistani sõja ajal, 1980ndate alguses oli see number stabiilselt üle 200 000. Lisaks oli maailma rahvaarv toona hoopis väiksem. Pelgalt hukkunute arvu vaadates tundub, et 21. sajandi Panglossidel on õigus – maailm on muutunud turvalisemaks ja rahulikumaks. Sõjad toimuvad kusagil mujal (tõsi, Gruusia ja Ukraina sõjad võivad eestlastes ärevust tekitada) ning nende mõju on piiratud ja talutav. Enamik inimesi maailmas kogeb sõdu peamiselt läbi pooleteise minuti pikkuste klippide õhtustest uudistes.

Teisalt võib sõdade mõju hinnata ka muude mõõdupuudega peale hukkunute arvu. Sõdade tagajärjel on igal aastal üle 10 miljoni elaniku sunnitud oma kodudest lahkuma. Süürias, kus lahingutegevus on kestnud üle kümne aasta, on pool riigi elanikkonnast pidanud põgenema. Afganistanis on pidanud kodu maha jätma 2,8 miljonit inimest (38 miljonist elanikust), Lõuna-Sudaanis on see arv 2,2 miljonit (11 miljonit elanikku).

Eelmisel aastal sündis põgenikelaagrites miljon last, kelle lapsepõlv möödub suure tõenäosusega ebakindluses ja kelle põgenikustaatus kujundab nende elukaart kuni surmani. Praegu Valgevenest Leetu saabuvad inimesed on pärit riikidest, mis on aastaid olnud sõjatandrid – Iraagist, Süüriast, Malist. Lähis-Ida sõjad kujundavad poliitikat ka Eestis, olgugi, et oleme Iraagist rohkem kui 4 000 km kaugusel.

Juulikuu Vikerkaar vaatlebki sõja kaugemaid tagajärgi. Meelis Oidsalu profileerib Eesti veterane: Kes nad on, miks nad sõtta lähevad, milline on nende missioonikogemus, kuidas kulgeb tavaellu naasmine? Susanna Veevo uurib, miks osaleb Eesti koos Prantsusmaaga sõjalises tegevuses Malis ja millised on üldse Eesti huvid Aafrikas. Laura Mallene kirjutab kodusõjast – sõjast koduseinte vahel, mille ohvriteks on reeglina naised ja millest meie ühiskonnas sageli ei taheta rääkida, ent mille hind on vähemalt sama suur kui nii mõnelgi “konventsionaalsel” sõjal. Avaldame ka tänavu lahkunud esseisti, sotsioloogi ja toimetaja Gaby Zipfeli arutluse Esimese maailmasõja mõjust soorollidele.

Eraldi käsitleme sõja mõju kunstile: Margaret Tali vaatleb, kuidas on sõjas kannatanud vähemuste lugusid käsitletud Baltikumi nüüdiskunstis; Hilkka Hiiop ja Robert Treufeldt uurivad Nõukogude sõjaväekunsti. Juttu tuleb ka sõjateemadest Hollandi kirjanduses (Kerti Tergem).

Tulevikku vaatavad Ann Väljataga ja Katrin Nyman-Metcalf: mida tähendab sõda küberruumis ja kosmoses? Minevikku vaatab Tõnis Saarts: kas me oleme sõdadele võlgu demokraatia, heaoluriigi, naiste õiguste ja õigusriigi eest? Sõjateemalist proosat pakub Maarja Kangro, sõjateemalist luulet Kristjan Haljak. Kindlasti tasub lugeda lahterdamatu Iiri luuletaja William Butler Yeatsi sõjaluulet ja ülevaadet tema loomingu keerdkäikudesse. Nagu alati, lisaks veel arvustusi, luulet ja proosat.

Samal teemal

Tasategev revolutsioon ja pahempoolse revisjoni vajadus. Mida tähendab sotsialism täna?

Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 9 ja 10
Mispärast pole ometi paremad parteigenossed 1945. aastast mõttele tulnud inimnäoga fašismi otsima hakata? (Johannes Gross, «Notizbuch», Neueste Folge, Viertes Stück)
Ajaleheartiklites on juttu vabanemisest sotsialismi lummusest, ühe idee nurjumisest, koguni Lääne-Euroopa ja Saksa intellektuaalide pikaleveninud toimetulekust oma minevikuga. Retoorilistele küsimustele järgneb alati üks…
9/1992

Usk ja teadmine

Ilmunud Vikerkaares 2004, nr 1–2
Kui päevasündmused muutuvad nii pakiliseks, et meilt teemavaliku nii-öelda käest kisuvad, tekib John Wayne’idel meie, intellektuaalide seas muidugi kiusatus hakata võistlema selles, kes kõige kiiremini puusalt tulistada suudab. Ainult veidi aega tagasi õhutasid mõned vaimud meid arutama küsimust, kas ja kuivõrd peaksime end allutama geenitehnoloogilisele eneseinstrumentaliseerimisele…
1-2/2004

Põlevkivitööstusest Hugo Viirese käsikirjades

1930. aastatel on Virumaalt pärit Hugo Viires aeg-ajalt püüdnud veenda Noor-Eesti kirjastust avaldama oma kirjutisi, mis lähtuvad üpris erinevatest ideedest ning žanridest – novellidest ja raamatututvustustest haritlasnaise vaimse profiili koostamiseni. 1939. aasta suvel on tal tekkinud mõte „kirjutada Märt Rauast kui meie suurima põlevkivitööstuse loojast ja arendajast umbes 150-leheküljeline teos.…
1-2/2026

Teadusajakirjandus: vankuvate õlgadega Atlas

Kord, vast tosina aasta eest, vaidlesin konverentsil ühe teadlasega. Teda oli pahandanud oma valdkonna meediakajastus ja ta leidis, et ajakirjandus korjab liialt sageli üles kahtlase väärtusega teadustöid ning teeb neist kõlavate pealkirjadega uudiseid. Ajakirjanikud peaksid suutma ära tunda halba teadust ja vältima sellest kirjutamist, väitis ta.
Jaa, mõtlesin kaasa, neid „Šveitsi…
1-2/2026
Vikerkaar